Oma uues raamatus „Eestlase eluring” vaatleb folklorist Marju Kõivupuu inimese elu keskseid sündmusi, nagu lapse sünd ja katsikud, kosjad ja pulmad, sünnipäevad ja lasteaia- ning koolilõpupeod, sõjaväkke ja pensionile saatmised, surm ja matus, ning annab põhjaliku ülevaate, kuidas varasematel aegadel neid tähistati, millised vanadest peretähtpäevade kommetest on ka tänapäeval olulised ning miks ja kuidas on tekkinud uue aja tavad. Autori sõnul on tänased kombed ühelt poolt kaldu individuaalsuse ja originaalsuse suunas, eeskujuks paljuski kõik see, mida pakub niinimetatud muu maailm, teisalt aga pöördutakse erinevatel põhjustel esiemade ja -isade kommete poole, et leida sealt enda jaoks midagi väärtuslikku ja järgimist väärivat. „Kuid eks ole autorgi üks tavaline inimene meie kõigi seast, kel on omad tähelepanekud ja kogemused. Sestap on selles raamatus natuke ka mind ennast ja minu vana Võrumaa päritolu,“ ütleb Marju Kõivupuu ise oma raamatu tutvustuseks. Marju Kõivupuu (snd 1960) on TLÜ vanemteadur. Kirjastuselt Varrak on ilmunud Kõivupuu raamatud „101 Eesti pühapaika” ja „Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter. Sissevaade Eesti rahvameditsiini”.
See on üks väga huvitav raamat. Minu jaoks oli ääretult põnev lugeda eriti matmiskommetest ja hingedeajast. Pikemalt kirjutan blogis https://triinuraamatud.wordpress.com/...
Haarasin selle raamatu entusiasmiga, et lugeda eestlast tema eluajal läbivatest kommetest. Osaliselt saabki. Aga liiga palju on viiteid Perekooli foorumile, kuigi eks sellised foorumid olegi tänapäeva "folkloor". Väga paljudest teemadest on üle libisetud stiilis "mingil ajal tehti seda ja seda, aga ega eriti midagi ei tehta", selles osas suutis Piret Toome raamatus "Eesti: maa ja muu" eestlastest ja mõningatest nende kommetest vaat et detailsemaltki rääkida. Veidi üle poole raamatust (sic!) on pühendatud surmale, mida on ebaproportsionaalselt palju.