What do you think?
Rate this book
Minu... #86
Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest
Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“
Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline.
Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp.
Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…
Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline.
Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp.
Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…
240 pages, Paperback
First published February 1, 2016
4 people are currently reading
61 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
March 6, 2026
Huvitav, kuidas mina kõrgmägedes hakkama saaksin?
See küsimus tekib paratamatult, kui ”Minu Kilimanjarot” lugeda. Lausa kummitama hakkab see küsimus, seda enam, et liiglihaselisel kehal võib seal hoopis keerulisem olla, ja väike rasvakiht on abiks. Kes teab, äkki just sinu varjatud anne on mägedes hakkama saamine?
Janika kirjutab sellest, mis mägirajal toimub, nii suure kire ja kaasaelamisega. Kusagilt tuleb temasse seal kõrgel, hõredas õhus, justkui elujõudu juurde. Huvitav mõttekäik ja kajab ka minule vastu: kui elad mugavas igapäevaelus, ei viitsi minna sörkima n, y või x põhjusel. Näiteks tibutab vihma. Aga kui oled mägedes, siis võid olla läbimärg ja kuivatada enda ihusooja peal riideid ja olla justkui mingis joovastuses. Vahel võib olla ka nii, et otsustad loobuda, kohalik giid teatab, et ”ainult veerand tundi veel” (seda juba umbes kümnendat korda). Ja lõpuks, tipus, on ekstaas ja arktika.
Raamatust leiab ka oskusteavet – teadagi, kõige olulisem on head saapad ja väga soovitav on käimiskepid ja muud sellist. Aga eelkõige on selle raamatu trump just see võimalus natukene otsast seda joovastust puutuda.
Vist iga mägede-raamat tuletab mulle meelde mu vana sõpra Fred Jüssit ja seda, kuidas ta kunagi mulle laenutas lugemiseks Maurice Herzogi raamatu ”Annapurna”. See on pealtnäha pigem lihtsakoeline tekst, (eba)õnnestunud ekspeditsiooni ülevaade, aga küll tekitas minus palju küsimusi! Otseseid vastuseid seal tekstis ei olnud. MIKS nad sinna mägedesse läksid, ja miks nad neid riske võtsid, kehaosasid ohverdades? Fred ütles: ”Igaüks kohtub mägedes sellega, mida ta ise sinna kaasa võtab. Ja igaüks kohtub ka siin raamatus just nende küsimuste ja vastustega, mis ta ise kaasa võtab.” Umbes midagi sellist.
Ja ma ütleksin, et ka Janika raamatus kriiskab siinseal see küsimus MIKS, aga siin on päris palju ka vastuseid sellele. Võimalik, et mägedeõhk, see madalam õhurõhk tekitab pärast kohanemist teatud ekstaasi ja füüsilise sõltuvuse. Ja see võimalus endast midagi uut teada saada. Eduelamused! Adrenaliin. Ühtekuuluvustunne teekaaslastega. Ja ühtekuuluvustunne mägedega, nende kuulamine ja mõistmine...
Muidugi on sellel medalil ka teine pool, alates juba sellest, et mäed võivad vahel tujukad olla. Mäed õpetavad seda, et inimene ei tohi mitte olla ennast täis ja kärsitu oma edasiliikumises. Keskmise kategooria mäestikuhaigust olen ka ise kogenud (neljakäpakil, tasakaaluhäiretes, oksendanud), aga võinuks minna hullemini (ajuturse, kopsuturse, surm). Allagi võib kukkuda. Ja mõni kohalik kärbes võid juba enne matka algust (kui jalad pole kängitsetud) su varbaste vahele muneda ja vaglapojakese sinna elama sättida... Huuh.
Igal juhul saab siit näpuga järge ajades ülevaate, kuidas Aafrika kõrgemale tipule minna. Sinna ei saa ronida suvaliselt, kõik on Tansaania riigi poolt korralikult kantseldatud, alates radade-pakettide eelnevast valikust, sisse saab väravatest, mäepiletiga, iga matkajaga kaasas kaks-kolm kohalikku abilist. Ning siis asudki kõndima, läbi viie kliimavööndi, kuni troopikast saab arktika, miinimum viis päeva, kõrgus üle viie ja poole kilomeetri. Ja muide, seal tipus seistes saa aru, mis on sinu unistus ning kuidas unistus täide viia! See on väga loogiline legend, sest, Fredi tsiteerides, just iseenda sa sinna mägedesse kaasa võtnud oledki.
Fred on ka rääkinud sellest, et korduvat külastust ei saa looduses ette tulla: iga kord on maastik natuke uus. Nii nagu tema aina käis oma Kõrve- ja Hiiumaa radu uutmoodi üle, nii käib Janika aina uuesti Tansaanias..”Minu Kilimanjaro” algab tema esimesest külaskäigust 20 aastat tagasi (sama reisiga sattus ta ka Tansaania sisemaa safarile ja Sansibari saarestikule, nüüd-kohe on trükist tulemas ka tema ”Minu Sansibar”). Sinnakanti käima ta jäigi. Sansibaril elamine on eraldi jutt, aga Kilimanjaro tippu on ta praeguseks tõusnud 11 korda. Raamatus on juttu esimesest seitsmest korrast, kõik täitsa erinevad lood. Iga kord on mingi uutmoodi jama! Kas on palavik, kas köhid kurgust verd, kas sajab tohutult vihma, kas pakuvad pikantseid elamusi mõned karakterid nagu ”mees Munamäelt” või ”nümf Olga”. Igal juhul on mäkke minek iga kord on eneseületus, mugavustsoonist dopamiinitsooni tõusmine. Võimalik, et sellest kõigest tekib adrenaliinisõltuvus ja vajadus pidevalt midagi uut ja hullu ette võtta, eks seda need Janika tegemised kohati tõestavad küll. Kõige kentsakam hullus oli see, kuidas ta otsustas Kilimanjaro tippu suunduvale matkale kaasata maasai naise (Tansaania hõim, eksole, kõik nad on aastatuhandeid vaadanud Kilimanjarot, aga teadaolevalt oli see üldse ajaloo jooksul esimene maasai naine, kes tippu tõusis). See oli nagu antropoloogiline eksperiment, mis ajas ühtaegu nutma, naerma ja kaasa elama!
Takkajärgi tarkusena mõtlen, et tegelikult oleks Janika võinud veel rohkem mäest kirjutada. Täiesti selge, et oli neid intriige ja õnnetusi (ja muidugi ka sõprusi ja õnnehetki), mis raamatust välja jäid. Lisaks mäelugudele on siin ju ka lihtsalt Tansaania-lood (muuhulgas sõprus kohaliku mehega ja võimalik voodoo tema armukadeda naise poolt. Siin lehekülgedel on päris mitmeid ekstreemolukordi.
Siinsamas on aga siseilma mõtisklused, niiöelda sisemine rikkus (kõik peatükid, muide, algavad Janika enda luuleridadega. Lühidalt: täitsa hea raamat oma stiililt.
Ja mis veel oluline: see raamat on hea ajupesu. Ma lihtsalt pidin selle raamatu peale end rohkem liigutama, õue minema! Kuna paberi peal on teos ammu otsas ja kuulamiseks olemas audioraamatuna, siis täitsa soovitan seda mõne mõnusa loodusmatka saatel kuulamiseks. Miks mitte võtta ette üks kodumaine ”mägi” ja kuulata juurde lugu Aafrika ”katusest”.
See küsimus tekib paratamatult, kui ”Minu Kilimanjarot” lugeda. Lausa kummitama hakkab see küsimus, seda enam, et liiglihaselisel kehal võib seal hoopis keerulisem olla, ja väike rasvakiht on abiks. Kes teab, äkki just sinu varjatud anne on mägedes hakkama saamine?
Janika kirjutab sellest, mis mägirajal toimub, nii suure kire ja kaasaelamisega. Kusagilt tuleb temasse seal kõrgel, hõredas õhus, justkui elujõudu juurde. Huvitav mõttekäik ja kajab ka minule vastu: kui elad mugavas igapäevaelus, ei viitsi minna sörkima n, y või x põhjusel. Näiteks tibutab vihma. Aga kui oled mägedes, siis võid olla läbimärg ja kuivatada enda ihusooja peal riideid ja olla justkui mingis joovastuses. Vahel võib olla ka nii, et otsustad loobuda, kohalik giid teatab, et ”ainult veerand tundi veel” (seda juba umbes kümnendat korda). Ja lõpuks, tipus, on ekstaas ja arktika.
Raamatust leiab ka oskusteavet – teadagi, kõige olulisem on head saapad ja väga soovitav on käimiskepid ja muud sellist. Aga eelkõige on selle raamatu trump just see võimalus natukene otsast seda joovastust puutuda.
Vist iga mägede-raamat tuletab mulle meelde mu vana sõpra Fred Jüssit ja seda, kuidas ta kunagi mulle laenutas lugemiseks Maurice Herzogi raamatu ”Annapurna”. See on pealtnäha pigem lihtsakoeline tekst, (eba)õnnestunud ekspeditsiooni ülevaade, aga küll tekitas minus palju küsimusi! Otseseid vastuseid seal tekstis ei olnud. MIKS nad sinna mägedesse läksid, ja miks nad neid riske võtsid, kehaosasid ohverdades? Fred ütles: ”Igaüks kohtub mägedes sellega, mida ta ise sinna kaasa võtab. Ja igaüks kohtub ka siin raamatus just nende küsimuste ja vastustega, mis ta ise kaasa võtab.” Umbes midagi sellist.
Ja ma ütleksin, et ka Janika raamatus kriiskab siinseal see küsimus MIKS, aga siin on päris palju ka vastuseid sellele. Võimalik, et mägedeõhk, see madalam õhurõhk tekitab pärast kohanemist teatud ekstaasi ja füüsilise sõltuvuse. Ja see võimalus endast midagi uut teada saada. Eduelamused! Adrenaliin. Ühtekuuluvustunne teekaaslastega. Ja ühtekuuluvustunne mägedega, nende kuulamine ja mõistmine...
Muidugi on sellel medalil ka teine pool, alates juba sellest, et mäed võivad vahel tujukad olla. Mäed õpetavad seda, et inimene ei tohi mitte olla ennast täis ja kärsitu oma edasiliikumises. Keskmise kategooria mäestikuhaigust olen ka ise kogenud (neljakäpakil, tasakaaluhäiretes, oksendanud), aga võinuks minna hullemini (ajuturse, kopsuturse, surm). Allagi võib kukkuda. Ja mõni kohalik kärbes võid juba enne matka algust (kui jalad pole kängitsetud) su varbaste vahele muneda ja vaglapojakese sinna elama sättida... Huuh.
Igal juhul saab siit näpuga järge ajades ülevaate, kuidas Aafrika kõrgemale tipule minna. Sinna ei saa ronida suvaliselt, kõik on Tansaania riigi poolt korralikult kantseldatud, alates radade-pakettide eelnevast valikust, sisse saab väravatest, mäepiletiga, iga matkajaga kaasas kaks-kolm kohalikku abilist. Ning siis asudki kõndima, läbi viie kliimavööndi, kuni troopikast saab arktika, miinimum viis päeva, kõrgus üle viie ja poole kilomeetri. Ja muide, seal tipus seistes saa aru, mis on sinu unistus ning kuidas unistus täide viia! See on väga loogiline legend, sest, Fredi tsiteerides, just iseenda sa sinna mägedesse kaasa võtnud oledki.
Fred on ka rääkinud sellest, et korduvat külastust ei saa looduses ette tulla: iga kord on maastik natuke uus. Nii nagu tema aina käis oma Kõrve- ja Hiiumaa radu uutmoodi üle, nii käib Janika aina uuesti Tansaanias..”Minu Kilimanjaro” algab tema esimesest külaskäigust 20 aastat tagasi (sama reisiga sattus ta ka Tansaania sisemaa safarile ja Sansibari saarestikule, nüüd-kohe on trükist tulemas ka tema ”Minu Sansibar”). Sinnakanti käima ta jäigi. Sansibaril elamine on eraldi jutt, aga Kilimanjaro tippu on ta praeguseks tõusnud 11 korda. Raamatus on juttu esimesest seitsmest korrast, kõik täitsa erinevad lood. Iga kord on mingi uutmoodi jama! Kas on palavik, kas köhid kurgust verd, kas sajab tohutult vihma, kas pakuvad pikantseid elamusi mõned karakterid nagu ”mees Munamäelt” või ”nümf Olga”. Igal juhul on mäkke minek iga kord on eneseületus, mugavustsoonist dopamiinitsooni tõusmine. Võimalik, et sellest kõigest tekib adrenaliinisõltuvus ja vajadus pidevalt midagi uut ja hullu ette võtta, eks seda need Janika tegemised kohati tõestavad küll. Kõige kentsakam hullus oli see, kuidas ta otsustas Kilimanjaro tippu suunduvale matkale kaasata maasai naise (Tansaania hõim, eksole, kõik nad on aastatuhandeid vaadanud Kilimanjarot, aga teadaolevalt oli see üldse ajaloo jooksul esimene maasai naine, kes tippu tõusis). See oli nagu antropoloogiline eksperiment, mis ajas ühtaegu nutma, naerma ja kaasa elama!
Takkajärgi tarkusena mõtlen, et tegelikult oleks Janika võinud veel rohkem mäest kirjutada. Täiesti selge, et oli neid intriige ja õnnetusi (ja muidugi ka sõprusi ja õnnehetki), mis raamatust välja jäid. Lisaks mäelugudele on siin ju ka lihtsalt Tansaania-lood (muuhulgas sõprus kohaliku mehega ja võimalik voodoo tema armukadeda naise poolt. Siin lehekülgedel on päris mitmeid ekstreemolukordi.
Siinsamas on aga siseilma mõtisklused, niiöelda sisemine rikkus (kõik peatükid, muide, algavad Janika enda luuleridadega. Lühidalt: täitsa hea raamat oma stiililt.
Ja mis veel oluline: see raamat on hea ajupesu. Ma lihtsalt pidin selle raamatu peale end rohkem liigutama, õue minema! Kuna paberi peal on teos ammu otsas ja kuulamiseks olemas audioraamatuna, siis täitsa soovitan seda mõne mõnusa loodusmatka saatel kuulamiseks. Miks mitte võtta ette üks kodumaine ”mägi” ja kuulata juurde lugu Aafrika ”katusest”.
Read
August 21, 2024Reeglina loen selle sarja raamatud läbi ühe hingetõmbega ning seegi raamat polnud erand. Kohati täitsa hämmastav, kuidas inimesed, kes võib-olla pole kunagi varem kirjutamisega tegelenudki, oskavad oma elamusi ja muljeid niivõrd hästi sõnadesse seada.
Selle raamatu autor on Kilimanjarot vallutanud tervelt seitse korda. Esmalt oma reisiettevõtte ning seejärel Ladies Trekking seltskonnaga. Sellest viimasest olin varem kuulnud, aga ei osanudki kohe arvata, et selle ettevõtmise taga eestlane peitub. Mäe vallutamist kirjeldatakse nii, nagu enamik alpiniste seda teeb ehk lakkamatu eneseületamisena, mille käigus vähemalt üks kord kõlab mõttes või tegelikkuses küsimus: "Miks ma seda kõike teen?" Teos pole aga ainult alpinismist. Põigatakse ka soojemasse kliimasse ehk Sansibari saarele ning olulise osa moodustavad autori enda sisemaailma kajastused - kõhklused, lootused, tõdemused. See kõik on äärmiselt inimlik ning seepärast kindlasti nauditav lugeda. Lisaks tutvume ka värvikate kohalike tegelastega, kes oma kultuuri ülihästi edasi annavad.
Minu jaoks oli hea lugemine kindlasti ka seepärast, et tegelen ka aeg-ajalt ise füüsilist pingutust nõudva tegevusega, mistõttu olid paljud sisemonoloogid ja tunded vägagi tuttavad, sealhulgas mäestikuhaigus. Kindlasti aga on see raamat hea lugemine kõikidele, sest tõstatab küsimusi, millega iga inimene elus kokku puutub - kas jääda kinni mugavustsooni või minevikku, selle asemel et oma unistused teoks teha ja olevikus elada?
Selle raamatu autor on Kilimanjarot vallutanud tervelt seitse korda. Esmalt oma reisiettevõtte ning seejärel Ladies Trekking seltskonnaga. Sellest viimasest olin varem kuulnud, aga ei osanudki kohe arvata, et selle ettevõtmise taga eestlane peitub. Mäe vallutamist kirjeldatakse nii, nagu enamik alpiniste seda teeb ehk lakkamatu eneseületamisena, mille käigus vähemalt üks kord kõlab mõttes või tegelikkuses küsimus: "Miks ma seda kõike teen?" Teos pole aga ainult alpinismist. Põigatakse ka soojemasse kliimasse ehk Sansibari saarele ning olulise osa moodustavad autori enda sisemaailma kajastused - kõhklused, lootused, tõdemused. See kõik on äärmiselt inimlik ning seepärast kindlasti nauditav lugeda. Lisaks tutvume ka värvikate kohalike tegelastega, kes oma kultuuri ülihästi edasi annavad.
Minu jaoks oli hea lugemine kindlasti ka seepärast, et tegelen ka aeg-ajalt ise füüsilist pingutust nõudva tegevusega, mistõttu olid paljud sisemonoloogid ja tunded vägagi tuttavad, sealhulgas mäestikuhaigus. Kindlasti aga on see raamat hea lugemine kõikidele, sest tõstatab küsimusi, millega iga inimene elus kokku puutub - kas jääda kinni mugavustsooni või minevikku, selle asemel et oma unistused teoks teha ja olevikus elada?
August 18, 2024
Värvikad ja hästi üles ehitatud kirjeldused sama mäe mitmekordsest külastamisest. Lisaks mäele on juttu ka seda ümbritsevast Tansaaniast.
Peatükkide alguses on autori enda kirjutatud luuletused. Kokkuvõttena öeldes sain kaasa eneseületamise soovide ja optimismi laengu.
Peatükkide alguses on autori enda kirjutatud luuletused. Kokkuvõttena öeldes sain kaasa eneseületamise soovide ja optimismi laengu.
February 13, 2024
Vau! Väga äge. Palju infot ja õpetussõnu kogemustega inimestelt! Huvitavalt kirjutatud ja edasi antud lood! Üks lemmikumaid “Minu” sarju jälle nimekirjas!
March 1, 2026
Janikal on kohe-kohe ilmumas “Minu Sansibar” (muuseas, ettetellijate vahel on lausa loos ja võitja saab Sansibarile! Minul endal on vaid Tansaanias käidud), nii oli aeg “Minu Kilimanjaro” uuesti ette võtta, et meelde tuletada. Jah, uuesti, peaks olema kolmas kord, kui loen. Esimest korda, kui soetasin. Tunnen Janikat juba tubli 10+ aastat. Teist korda PEALE Kilimanjarol käimist (mitte enne, nagu normaalne matkaja teeks). Ja nüüd siis kolmas kord. Ja eks ma loen seda raamatut tulevikus veelgi.
Sest raamatus on nii palju huvitavat ja asjalikku, mida tahaks mäletada. Mille üle mõtistkleda.
Aga põneva hobina läks siis arvesse Janika Vaikjärve kirg Kilimanjaro mäe vastu. Kui ma nüüd ei eksi, siis 2020 aastal, kui me koos mäkke läksime, oli see tal kümnes kord mäel olla. KÜMME korda! Mäletan, kuidas viimasel päeval, mäest alla tulles sai mingi USA mehega räägitud, kes oli et fafafaa, ma olen mitu korda tipus käinud. Meie saime kohe öelda, et meie naisgrupijuht käis just kümnendat korda!
Raamat viis tagasi 6 aastat tagasi kogetud mälestustesse… Lahedad, kohati uskumatud juhtumid teel tippu. Ja ühes kohas saan lausa autoriga mitte nõustuda. Nimelt väidab ta, et “mäest üles minna on lihtsam, kui alla tulla”. Minule oli mäkke minek päevade pikkune kannatus, kus rääkida ei suutnud, sest õhupuudus oli meeletu. Mäest alla tulles oli aga peas ainus mõte: iga sammuga hakkab parem. Ja hakkas ka. Sai küll külg ees mööda mäekülgi alla liueldud, aga see oli ikka väga palju kergem, kui mäest üles rühkida.
Samuti autori uskumatud lood, näiteks minna mäkke koos maasai naisega, kes pole elus isegi jalanõusid kandnud (kuidas sellisele inimesel selgeks teha, ega saabas ei pigista jne). Ja muidugi palju huvitavat ja meeldejätmist väärt. Näiteks, et mäestikuhaigust kogevad lausa 80% matkajatest-mägironijatest (ja mina tänu tablettidele olin selle 20% seas. Mina, kes saan jube kergelt peavalu ja kergest võnkumisest olen juba merehaige ja üldse häirib mind iga asi). Isegi nipp, kuidas merehaigusest pääseda - tuleb lihtsalt üle parda visatud saada, see on kiireim viis! Kuidas šerpad on tegelikult Tiibetis elav rahvus, mitte pakikandjad (nagu neid kõnekeeles kutsutakse).
Ja nagu autor õpetab: proovi vältida sõnakõlksu “ei iial enam!”. Tema esimese mäkkeronimise peale ütles ka nii. Targad sõnad! Ühtlasi õpetab ta (no siis kohalike tarkus), kuidas oma saatust muuta. Kuidas? Selleks peab aga juba raamatut lugema!
Sest raamatus on nii palju huvitavat ja asjalikku, mida tahaks mäletada. Mille üle mõtistkleda.
Aga põneva hobina läks siis arvesse Janika Vaikjärve kirg Kilimanjaro mäe vastu. Kui ma nüüd ei eksi, siis 2020 aastal, kui me koos mäkke läksime, oli see tal kümnes kord mäel olla. KÜMME korda! Mäletan, kuidas viimasel päeval, mäest alla tulles sai mingi USA mehega räägitud, kes oli et fafafaa, ma olen mitu korda tipus käinud. Meie saime kohe öelda, et meie naisgrupijuht käis just kümnendat korda!
Raamat viis tagasi 6 aastat tagasi kogetud mälestustesse… Lahedad, kohati uskumatud juhtumid teel tippu. Ja ühes kohas saan lausa autoriga mitte nõustuda. Nimelt väidab ta, et “mäest üles minna on lihtsam, kui alla tulla”. Minule oli mäkke minek päevade pikkune kannatus, kus rääkida ei suutnud, sest õhupuudus oli meeletu. Mäest alla tulles oli aga peas ainus mõte: iga sammuga hakkab parem. Ja hakkas ka. Sai küll külg ees mööda mäekülgi alla liueldud, aga see oli ikka väga palju kergem, kui mäest üles rühkida.
Samuti autori uskumatud lood, näiteks minna mäkke koos maasai naisega, kes pole elus isegi jalanõusid kandnud (kuidas sellisele inimesel selgeks teha, ega saabas ei pigista jne). Ja muidugi palju huvitavat ja meeldejätmist väärt. Näiteks, et mäestikuhaigust kogevad lausa 80% matkajatest-mägironijatest (ja mina tänu tablettidele olin selle 20% seas. Mina, kes saan jube kergelt peavalu ja kergest võnkumisest olen juba merehaige ja üldse häirib mind iga asi). Isegi nipp, kuidas merehaigusest pääseda - tuleb lihtsalt üle parda visatud saada, see on kiireim viis! Kuidas šerpad on tegelikult Tiibetis elav rahvus, mitte pakikandjad (nagu neid kõnekeeles kutsutakse).
Ja nagu autor õpetab: proovi vältida sõnakõlksu “ei iial enam!”. Tema esimese mäkkeronimise peale ütles ka nii. Targad sõnad! Ühtlasi õpetab ta (no siis kohalike tarkus), kuidas oma saatust muuta. Kuidas? Selleks peab aga juba raamatut lugema!
October 23, 2022
Väga seikluslik ja inspireeriv raamat ühelt hakkajalt naiselt. Janika korduvad Kilimanjaro vallutamised on igaüks veidi isemoodi ja ka parasjagu katsumusterohked. Lisaks on ta ka ise sinna edukalt reise korraldanud ning tegelenud heategevusega. Muu hulgas kirjeldab autor ka Sansibari saare võlusid ja värvikirevat kohalikku kultuuri. Minus see raamat mägimatkamisega tegelemise kihku ei tekitanud, aga lugemist teiste kogemustest nautisin küll igati!
February 14, 2022
Mulle meeldis, eriti reisi- ja mäevallutuse kirjeldused olid väga põnevad. Tõesti tekkis tahtmine ka ise Kilimanjarole minna ning uskumus, et see võib tehtav olla.
December 31, 2019
Nende minu sarja raamatutega kipub olema nii, et pool on minust ja minu arvamistest ja minu probleemidest ja teine pool siis paremal juhul ka sihtkohast. Sedant puhku oli siis parem juht ning Kilimanjarost ja Sansibarist sai miskit üles nopitud ja isu on endiselt see reis kunagi ette võtta.
April 10, 2016
Tutvustuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
Displaying 1 - 10 of 10 reviews