Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“
Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline.
Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp.
Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…
Reeglina loen selle sarja raamatud läbi ühe hingetõmbega ning seegi raamat polnud erand. Kohati täitsa hämmastav, kuidas inimesed, kes võib-olla pole kunagi varem kirjutamisega tegelenudki, oskavad oma elamusi ja muljeid niivõrd hästi sõnadesse seada.
Selle raamatu autor on Kilimanjarot vallutanud tervelt seitse korda. Esmalt oma reisiettevõtte ning seejärel Ladies Trekking seltskonnaga. Sellest viimasest olin varem kuulnud, aga ei osanudki kohe arvata, et selle ettevõtmise taga eestlane peitub. Mäe vallutamist kirjeldatakse nii, nagu enamik alpiniste seda teeb ehk lakkamatu eneseületamisena, mille käigus vähemalt üks kord kõlab mõttes või tegelikkuses küsimus: "Miks ma seda kõike teen?" Teos pole aga ainult alpinismist. Põigatakse ka soojemasse kliimasse ehk Sansibari saarele ning olulise osa moodustavad autori enda sisemaailma kajastused - kõhklused, lootused, tõdemused. See kõik on äärmiselt inimlik ning seepärast kindlasti nauditav lugeda. Lisaks tutvume ka värvikate kohalike tegelastega, kes oma kultuuri ülihästi edasi annavad.
Minu jaoks oli hea lugemine kindlasti ka seepärast, et tegelen ka aeg-ajalt ise füüsilist pingutust nõudva tegevusega, mistõttu olid paljud sisemonoloogid ja tunded vägagi tuttavad, sealhulgas mäestikuhaigus. Kindlasti aga on see raamat hea lugemine kõikidele, sest tõstatab küsimusi, millega iga inimene elus kokku puutub - kas jääda kinni mugavustsooni või minevikku, selle asemel et oma unistused teoks teha ja olevikus elada?
Värvikad ja hästi üles ehitatud kirjeldused sama mäe mitmekordsest külastamisest. Lisaks mäele on juttu ka seda ümbritsevast Tansaaniast. Peatükkide alguses on autori enda kirjutatud luuletused. Kokkuvõttena öeldes sain kaasa eneseületamise soovide ja optimismi laengu.
Vau! Väga äge. Palju infot ja õpetussõnu kogemustega inimestelt! Huvitavalt kirjutatud ja edasi antud lood! Üks lemmikumaid “Minu” sarju jälle nimekirjas!
Väga seikluslik ja inspireeriv raamat ühelt hakkajalt naiselt. Janika korduvad Kilimanjaro vallutamised on igaüks veidi isemoodi ja ka parasjagu katsumusterohked. Lisaks on ta ka ise sinna edukalt reise korraldanud ning tegelenud heategevusega. Muu hulgas kirjeldab autor ka Sansibari saare võlusid ja värvikirevat kohalikku kultuuri. Minus see raamat mägimatkamisega tegelemise kihku ei tekitanud, aga lugemist teiste kogemustest nautisin küll igati!
Mulle meeldis, eriti reisi- ja mäevallutuse kirjeldused olid väga põnevad. Tõesti tekkis tahtmine ka ise Kilimanjarole minna ning uskumus, et see võib tehtav olla.
Nende minu sarja raamatutega kipub olema nii, et pool on minust ja minu arvamistest ja minu probleemidest ja teine pool siis paremal juhul ka sihtkohast. Sedant puhku oli siis parem juht ning Kilimanjarost ja Sansibarist sai miskit üles nopitud ja isu on endiselt see reis kunagi ette võtta.