What do you think?
Rate this book
Kuidas minust sai HAPKOMAH
Ja lisaks kõik lood nihilist.fm´ist
"HAPKOMAHi lood vapustavad. Keegi polnud midagi sellist varem lugenud.
Nihilisti lugejad nõudsid raamatut ja selle nad nüüd saavad - halastamatu ja täpse sissevaate maailma, mis eksisteerib siinsamas, ometi rebis just HAPKOMAH selle esimest korda varjust välja. Enamik meist polnud kuulnudki sõna fentanüül. Kokku on langenud kolm asja - kirjanduslik võimekus, fenatnüülisõltuvus ja julgus rääkida. See raamat teeb rohkemnarkoennetustööd kui Eesti riik siiani suutnud on."
- Mudlum
"HAPKOMAHi lugedes tuleb meelde populaarse telesaate kohandatud versioon - "Võimalik vaid Eestimaal!". Aeg tunnistada, et küür on kahtlemata see, mis meid eriliseks teeb - see on viimasest Kopli trollist leitud Eesti Nokia."
- Helen Hindpere
"Kui ta sulle tänaval vastu jalutaks, ei märkaks sa temas midagi erilist.
Ta on noor, kõhnema kehaehitusega (nad kõik on) mees, eestlane. Ta nimi on HAPKOMAH ning ta elab Tallinnas - aga ühes teises Tallinnas, Tallinnas, mis on meie kõigi ümber, aga mida enamus meist kunagi ei näe ega koge. Sinna varjatud linna on võimalik osta pilet, väga lihtsalt ja ainult kümne euro eest. See on see, kui palju maksab doos küüru selle Tallinna tänaval, kus enamus meist elab ja liigub. HAPKOMAH müüb sulle sinna maailma pileti 15 euroga: see on see, kui palju maksab raamat, mida sa käes hoiad. Mida sa selle üleäänud 5 euro eest ostad, võid sa nüüd küsida. Selle eest ostad sa oma elu, sest 10-eurose piletiga sa selles maailmast siia tagasi ei tule. Ei ole üldse halb diil, ütleks mina."
- Tarmo Jüristo
"HAPKOMAHi lood vapustavad. Keegi polnud midagi sellist varem lugenud.
Nihilisti lugejad nõudsid raamatut ja selle nad nüüd saavad - halastamatu ja täpse sissevaate maailma, mis eksisteerib siinsamas, ometi rebis just HAPKOMAH selle esimest korda varjust välja. Enamik meist polnud kuulnudki sõna fentanüül. Kokku on langenud kolm asja - kirjanduslik võimekus, fenatnüülisõltuvus ja julgus rääkida. See raamat teeb rohkemnarkoennetustööd kui Eesti riik siiani suutnud on."
- Mudlum
"HAPKOMAHi lugedes tuleb meelde populaarse telesaate kohandatud versioon - "Võimalik vaid Eestimaal!". Aeg tunnistada, et küür on kahtlemata see, mis meid eriliseks teeb - see on viimasest Kopli trollist leitud Eesti Nokia."
- Helen Hindpere
"Kui ta sulle tänaval vastu jalutaks, ei märkaks sa temas midagi erilist.
Ta on noor, kõhnema kehaehitusega (nad kõik on) mees, eestlane. Ta nimi on HAPKOMAH ning ta elab Tallinnas - aga ühes teises Tallinnas, Tallinnas, mis on meie kõigi ümber, aga mida enamus meist kunagi ei näe ega koge. Sinna varjatud linna on võimalik osta pilet, väga lihtsalt ja ainult kümne euro eest. See on see, kui palju maksab doos küüru selle Tallinna tänaval, kus enamus meist elab ja liigub. HAPKOMAH müüb sulle sinna maailma pileti 15 euroga: see on see, kui palju maksab raamat, mida sa käes hoiad. Mida sa selle üleäänud 5 euro eest ostad, võid sa nüüd küsida. Selle eest ostad sa oma elu, sest 10-eurose piletiga sa selles maailmast siia tagasi ei tule. Ei ole üldse halb diil, ütleks mina."
- Tarmo Jüristo
205 pages, Paperback
Published January 1, 2016
10 people are currently reading
283 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 37 reviews
February 23, 2017
Ma ei nõustu arvamusega, nagu HAPKOMAHi raamatul puuduks muude hüvede kõrval igasugune kirjanduslik väärtus. Käsitletavaid teemasid arvestades on autori stiil rabav.
Hoolimata asjaolust, et kirjutaja näol on tegemist võrdlemisi staažika narkomaaniga, on tema vaatlus-, detailide tabamise, atmosfääri loomise ja analüüsioskus ning sotsiaalne närv tähelepanuväärsed.
Eraldi tõstaks veel esile HAPKOMAHi ilmekaid looduskirjeldusi, mis loovad sobiva tausta jutustuse süngele sisule: aina pimedus, külm, vihm või lörts ja kõikjal vedelevad väljaheited, ühesõnaga reaalne tegelikkus väljaspool Solarise keskuse sooje kutsuvaid tulukesi.
Kas kuidagi õilsamad on tekstid, mis kirjeldavad 800 leheküljel ohtralt poeetilisi uudissõnu ja vaid piiratud hulgal lauseid kasutades kümmet minutit liigse enesessesüüvimise all kannatava protagonisti elus? Pealegi, mida rohkem raamatuid loen ja filme vaatan, seda enam hakkan hindama lihtsust (mis ei tähenda lihtsakoelisust), huvitavat sisu, emotsionaalset laetust ja head jutustamisoskust, kaugenedes üha kunstipärasusest pelgalt kunstipärasuse enda pärast ning segasest sümboolikast, hakates ka tasapisi vabanema eelarvamustest, mis liigitavad kirjanduse kõrgeks ja madalaks pelgalt süžeetunnuste või sisu põhjal. Olusid arvestades on HAPKOMAH igati arvestatav kirjutajatalent, kellel on võime inimesi mitte ükskõikseks jätta, mis ongi ju kõige olulisem.
Mis puutub sotsiaalsetesse probleemidesse, mida see raamat on laiema avalikkuse silme ette toonud, siis suhtumine narkomaanidesse on iseloomulik üldisele inimestesse suhtumisele meie ühiskonnas. Mitte kõik pole siin võrdselt tähtsad, vajalikud ega väärtuslikud: prevaleerivad valgenahalised jõukamat sorti maksumaksjad-tarbijad, kes on endi meelest piisavalt tasunud ning tahavad nüüd seda kõike saada, raatsimata sentigi loovutada kehvemal positsioonil olijate heaks, välja arvatud kord aastas kampaania korras, et end paremini tunda.
Aga narkomaanid on ju ise oma hädades süüdi, kas pole nii? Njah, sama hästi võiks ju kogu meditsiinisüsteemi ära kaotada, sest kui sa julgesid liiga palju töötada, vähem kui seitse korda nädalas trenni teha, jumal hoidku, isegi suitsetada ja alkoholi tarbida, liiga palju süüa, halbu mõtteid mõelda või olid mõnikord mittepositiivne, nii lohakas ja ettevaatamatu, et sattusid mingisse õnnetusse ning isegi vananesid ja kulusid, siis oled ju ikkagi otseselt ise oma probleemide eest vastutav ning maksumaksja ei võlgne sulle midagi.
Parem, kui sind ei eksisteerikski ja sa leiaksid ootuspärase lõpu kuskil pimeduses hüljatuna ressursse mitteraiskavana vedeledes, siis oleks parem elu korralikel inimestel ja nende arvukatel lastel (loe: planeeritud pensionisammastel, kes peaksid maksma ainult oma sugulaste, mitte võõraste narkarite eest, kes pole millekski vajalikud ning ei panusta ühiskonna masinavärki millegi muuga, kui et nad on sellesama ühiskonna liikmed ja hingavad inimolendid. Kuidas see kõlaski... armasta oma ligimest... taas hea lause vaid üks kord aastas riigitelevisioonis otseülekandena levitataval hardal jumalateenistusel).
Narkomaanile inimnäo andmine ongi selle raamatu suurim teene: nad pole lihtsalt hall mass ühiskonna äärealadel, nagu me eelistaks mõelda, vaid igaühel neist on nimi ja oma lugu rääkida.
Ja lõpuks, kuidas on illegaalsed narkootikumid oma olemuselt halvemad kui riigi kaukaid täitvad legaalsed, välja arvatud asjaolu, et keegi kirjutas seadusesse, et nii on; ja miks on meie ühiskond selline, et üha rohkem inimesi ei suuda oma perspektiivitut tegelikkust taluda teistmoodi kui raskeid narkootikume manustades.
Hoolimata asjaolust, et kirjutaja näol on tegemist võrdlemisi staažika narkomaaniga, on tema vaatlus-, detailide tabamise, atmosfääri loomise ja analüüsioskus ning sotsiaalne närv tähelepanuväärsed.
Eraldi tõstaks veel esile HAPKOMAHi ilmekaid looduskirjeldusi, mis loovad sobiva tausta jutustuse süngele sisule: aina pimedus, külm, vihm või lörts ja kõikjal vedelevad väljaheited, ühesõnaga reaalne tegelikkus väljaspool Solarise keskuse sooje kutsuvaid tulukesi.
Kas kuidagi õilsamad on tekstid, mis kirjeldavad 800 leheküljel ohtralt poeetilisi uudissõnu ja vaid piiratud hulgal lauseid kasutades kümmet minutit liigse enesessesüüvimise all kannatava protagonisti elus? Pealegi, mida rohkem raamatuid loen ja filme vaatan, seda enam hakkan hindama lihtsust (mis ei tähenda lihtsakoelisust), huvitavat sisu, emotsionaalset laetust ja head jutustamisoskust, kaugenedes üha kunstipärasusest pelgalt kunstipärasuse enda pärast ning segasest sümboolikast, hakates ka tasapisi vabanema eelarvamustest, mis liigitavad kirjanduse kõrgeks ja madalaks pelgalt süžeetunnuste või sisu põhjal. Olusid arvestades on HAPKOMAH igati arvestatav kirjutajatalent, kellel on võime inimesi mitte ükskõikseks jätta, mis ongi ju kõige olulisem.
Mis puutub sotsiaalsetesse probleemidesse, mida see raamat on laiema avalikkuse silme ette toonud, siis suhtumine narkomaanidesse on iseloomulik üldisele inimestesse suhtumisele meie ühiskonnas. Mitte kõik pole siin võrdselt tähtsad, vajalikud ega väärtuslikud: prevaleerivad valgenahalised jõukamat sorti maksumaksjad-tarbijad, kes on endi meelest piisavalt tasunud ning tahavad nüüd seda kõike saada, raatsimata sentigi loovutada kehvemal positsioonil olijate heaks, välja arvatud kord aastas kampaania korras, et end paremini tunda.
Aga narkomaanid on ju ise oma hädades süüdi, kas pole nii? Njah, sama hästi võiks ju kogu meditsiinisüsteemi ära kaotada, sest kui sa julgesid liiga palju töötada, vähem kui seitse korda nädalas trenni teha, jumal hoidku, isegi suitsetada ja alkoholi tarbida, liiga palju süüa, halbu mõtteid mõelda või olid mõnikord mittepositiivne, nii lohakas ja ettevaatamatu, et sattusid mingisse õnnetusse ning isegi vananesid ja kulusid, siis oled ju ikkagi otseselt ise oma probleemide eest vastutav ning maksumaksja ei võlgne sulle midagi.
Parem, kui sind ei eksisteerikski ja sa leiaksid ootuspärase lõpu kuskil pimeduses hüljatuna ressursse mitteraiskavana vedeledes, siis oleks parem elu korralikel inimestel ja nende arvukatel lastel (loe: planeeritud pensionisammastel, kes peaksid maksma ainult oma sugulaste, mitte võõraste narkarite eest, kes pole millekski vajalikud ning ei panusta ühiskonna masinavärki millegi muuga, kui et nad on sellesama ühiskonna liikmed ja hingavad inimolendid. Kuidas see kõlaski... armasta oma ligimest... taas hea lause vaid üks kord aastas riigitelevisioonis otseülekandena levitataval hardal jumalateenistusel).
Narkomaanile inimnäo andmine ongi selle raamatu suurim teene: nad pole lihtsalt hall mass ühiskonna äärealadel, nagu me eelistaks mõelda, vaid igaühel neist on nimi ja oma lugu rääkida.
Ja lõpuks, kuidas on illegaalsed narkootikumid oma olemuselt halvemad kui riigi kaukaid täitvad legaalsed, välja arvatud asjaolu, et keegi kirjutas seadusesse, et nii on; ja miks on meie ühiskond selline, et üha rohkem inimesi ei suuda oma perspektiivitut tegelikkust taluda teistmoodi kui raskeid narkootikume manustades.
June 15, 2020
Iga loetud raamat jätab meisse jälje. Kahjuks on mõni jäetud jälg peaaegu täielikult kustunud juba järgmist raamatut kätte võttes. Ei mäleta eelmine nädal loetud raamatu tegelaste nimesid ning ka keskse tegevusliini meenutamine nõuab omajagu vaeva. Teine teos jällegi püsib meiega aastakümneid kaasas. Mõnda kohta mäletad uskumatult selgesti ning sõpradega raamatutest rääkides tuleb antud teos ikka ja jälle jutuks. Ta on saanud osaks sinust.
Üks sellistest sügava jäljega raamatutest oli minu jaoks anonüümse Tallinna narkomaani kogumik "Kuidas minust sai HAPKOMAH". Esiteks vaatan ma tänaval või ostukeskuses igat natukenegi kahvatut ja sihitu pilguga tegelast nüüd kui potentsiaalset narkomaani ja varast (kohe tekib soov kontrollida, kas telefon on ikka lukuga taskus). Teiseks olen ma äraütlemata õnnelik, et peale 25 aastat ei ela ma enam Lasnamäel ning ei pea sõitma iga päev bussidega nr 35 või 67. Ja kolmandaks, kui isegi ainult kolmandik raamatus kirjeldatud sündmustest 100% tõele vastavad, siis on midagi väga-väga valesti meie riigis ja seda kellegi tahtliku tahtmatuse tõttu.
Ilmselt osade lugejate jaoks on "Kuidas minust sai HAPKOMAH" parim näide kodumaisest ulmekirjandusest ja teistele jällegi liigagi realistlikust olmekirjandusest, kuid selles kahjuks selle raamatu ja meie elude võlu ja valu peitubki. Tihti ütlen nende postituste lõpus lootusrikkalt, et jään loetud autori järgmist raamatut ootama. Kuid seekord on see soov eriti tugev, sest uus raamat või ka mõni netiavarustest ilmuv lühipala tähendaks, et autor on jätkuvalt elus ja pole veel draakonit kätte saanud.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Üks sellistest sügava jäljega raamatutest oli minu jaoks anonüümse Tallinna narkomaani kogumik "Kuidas minust sai HAPKOMAH". Esiteks vaatan ma tänaval või ostukeskuses igat natukenegi kahvatut ja sihitu pilguga tegelast nüüd kui potentsiaalset narkomaani ja varast (kohe tekib soov kontrollida, kas telefon on ikka lukuga taskus). Teiseks olen ma äraütlemata õnnelik, et peale 25 aastat ei ela ma enam Lasnamäel ning ei pea sõitma iga päev bussidega nr 35 või 67. Ja kolmandaks, kui isegi ainult kolmandik raamatus kirjeldatud sündmustest 100% tõele vastavad, siis on midagi väga-väga valesti meie riigis ja seda kellegi tahtliku tahtmatuse tõttu.
Ilmselt osade lugejate jaoks on "Kuidas minust sai HAPKOMAH" parim näide kodumaisest ulmekirjandusest ja teistele jällegi liigagi realistlikust olmekirjandusest, kuid selles kahjuks selle raamatu ja meie elude võlu ja valu peitubki. Tihti ütlen nende postituste lõpus lootusrikkalt, et jään loetud autori järgmist raamatut ootama. Kuid seekord on see soov eriti tugev, sest uus raamat või ka mõni netiavarustest ilmuv lühipala tähendaks, et autor on jätkuvalt elus ja pole veel draakonit kätte saanud.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
February 24, 2016
Millegipärast ei taheta uskuda, et Tallinnas (või üle-üldse Eestis) midagi sellist võiks aset leida. Kuid "teine Tallinn" eksisteerib ning ta ei lakka eksiteerimast, kui mõni vend otsustab selle kohapealt oma silmad kinni pigistada ja olukorda ignoreerida.
"Süsteem on vittus, ja täiega."
-lehekülg 56
"Küsin registratuurist, et mis toimub, kabinet peaks ju 12:45-ni avatud olema, mis me nüüd tegema peaks? Kõlab külm ja ükskõikne vastus:"Mina ei tea midagi, minge küsige ülevalt." Kõnnin üleskorrusele ja enne kui ma jõuan oma suu lahti teha öeldakse mulle:"Minge minema, kui ei oska õigeks ajaks tulla, siis see on teie probleem! Minge minema või ma kutsun alt turvamehe!" Ongi kõik, putsis. Vaatasin veel igasjuhuks mobiilist läbi interneti kella, 12:42. Süsteem keppis meid kõiki kolme seal perse, vaadakus me ise kuidas hakkama saame."
-lehekülg 54
"Tuleb meelde juhus, kui olin EMO-s ning ütlesin, et ei saa hingata. Noorem õde tuli mulle hapnikumaski tooma, kuid teine ja tunduvalt vanem õde takistas teda lausega:"Sellel on psühhoos, ära anna talle midagi, see on narkar" ja viskas mulle õela pilgu."
-lehekülg 121
Tõsiasi on see, et antud situatsiooniga tegeletakse täiesti valesti, kas ei osata või ei tahetagi osata. Neid, kes teaksid, mida ette võtta, neid ei kuulata.
"Süsteem on vittus, ja täiega."
-lehekülg 56
"Küsin registratuurist, et mis toimub, kabinet peaks ju 12:45-ni avatud olema, mis me nüüd tegema peaks? Kõlab külm ja ükskõikne vastus:"Mina ei tea midagi, minge küsige ülevalt." Kõnnin üleskorrusele ja enne kui ma jõuan oma suu lahti teha öeldakse mulle:"Minge minema, kui ei oska õigeks ajaks tulla, siis see on teie probleem! Minge minema või ma kutsun alt turvamehe!" Ongi kõik, putsis. Vaatasin veel igasjuhuks mobiilist läbi interneti kella, 12:42. Süsteem keppis meid kõiki kolme seal perse, vaadakus me ise kuidas hakkama saame."
-lehekülg 54
"Tuleb meelde juhus, kui olin EMO-s ning ütlesin, et ei saa hingata. Noorem õde tuli mulle hapnikumaski tooma, kuid teine ja tunduvalt vanem õde takistas teda lausega:"Sellel on psühhoos, ära anna talle midagi, see on narkar" ja viskas mulle õela pilgu."
-lehekülg 121
Tõsiasi on see, et antud situatsiooniga tegeletakse täiesti valesti, kas ei osata või ei tahetagi osata. Neid, kes teaksid, mida ette võtta, neid ei kuulata.
January 30, 2016
Erilist kirjanduslikku väärtust antud teosel ei ole, aga sõnumi enda olulisust ei saa alahinnata. Fetanüüliteema on üsna hästi peidus olnud ja loodetavasti jõuab see nüüd suurema avalikkuseni ning avab paljude silmad, nagu see avas minu omad.
Tegemist on läbinisti ausa ja jõhkra kirjeldusega Tallinna tumedamast poolest, mille olemasolust enamik linna kas ei tea või ei taha teada. Ja see kõik pole mitte lihtsalt jube ja õõvastav, vaid ka õpetlik. Kahtlemata kohustuslik lugemine. Kui kõik sõltlased oleksid selle raamatu enne alustamist läbi lugenud, oleks Eestis narkomaane kõvasti vähem.
Ma olen nõus, et riigi narkopoliitika on vildakas ja loodetavasti hakkab nüüd midagi muutuma. Teose tagakaanel ütleb keegi Mudlum väga tabavalt: "See raamat teeb rohkem ennetustööd kui Eesti riik siiani suutnud on."
Tegemist on läbinisti ausa ja jõhkra kirjeldusega Tallinna tumedamast poolest, mille olemasolust enamik linna kas ei tea või ei taha teada. Ja see kõik pole mitte lihtsalt jube ja õõvastav, vaid ka õpetlik. Kahtlemata kohustuslik lugemine. Kui kõik sõltlased oleksid selle raamatu enne alustamist läbi lugenud, oleks Eestis narkomaane kõvasti vähem.
Ma olen nõus, et riigi narkopoliitika on vildakas ja loodetavasti hakkab nüüd midagi muutuma. Teose tagakaanel ütleb keegi Mudlum väga tabavalt: "See raamat teeb rohkem ennetustööd kui Eesti riik siiani suutnud on."
December 31, 2021
Tundub juba mingi kauge minevikuna, kui anonüümse süstlanarkomaani lood Nihilist.fm-is ilmuma hakkasid, ehkki tegelikkuses on neid koondava raamatu ilmumisestki möödas vaid viis aastat. Sõltuvuspoliitika ja ühiskonna empaatia pole kahjuks vahepeal oluliselt paranenud, teema on endiselt kusagil vaiba all, sõltlased paariad ja sõltuvused tabu, ehkki kõiksugu ainetega näib katsetama rohkem noori kui kunagi varem. Igal juhul on see ühiskonna äärealadel valmis kritseldatud päevik jätkuvalt üks neetult ängistav, raju, ehe ja silmaringi avardav lugemine. 4.5/5
July 19, 2016
Peale esimesi peatükke tahtsin alla anda, sest tundus selline tüüpiline nihilisti-stiilis (jah, seal pidi ka päriselt häid kirjutajaid olema, aga ma mõtlen neid tänavatarku isehakanud filosoofe) "kõvatamine" - olen kõva gängsta, elu on nii p****s rsk, kõik teised on süüdi, mina olen ainsana "riil" jms jama. Või no nagu batja Kender sisse juhatab: "Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet." Ma olen hea meelega idioot, aga mind see "õigekiri" tõepoolest alguses häiris. Pärast harjusin ära. Kuni selle kohani, kus on kirjas "tegi puhta fuugi" - nagu päriselt?
Tegelikult panin raamatule isegi 2 punkti, sest need peatükid, kus autor iseendast ei kirjuta, on ta väga hästi kokku pannud. Nendele teistele tegelastele suutsin ma kaasa elada ja -tunda. Talle endale aga mitte nii väga. Võib-olla oleks raamat kolmgi punkti saanud, kui Kender ise oma lõppsõnaga mind naerma poleks suutnud ajada. Naljakas ju, kuidas vana mees tahab nii kangesti noortepärane olla ja noortele peale minna.
Loe veel: http://marcamaa.blogspot.com.ee/2016/...
Tegelikult panin raamatule isegi 2 punkti, sest need peatükid, kus autor iseendast ei kirjuta, on ta väga hästi kokku pannud. Nendele teistele tegelastele suutsin ma kaasa elada ja -tunda. Talle endale aga mitte nii väga. Võib-olla oleks raamat kolmgi punkti saanud, kui Kender ise oma lõppsõnaga mind naerma poleks suutnud ajada. Naljakas ju, kuidas vana mees tahab nii kangesti noortepärane olla ja noortele peale minna.
Loe veel: http://marcamaa.blogspot.com.ee/2016/...
March 17, 2016
Olin lausa üllatunud, et millest ometi selle raamatu nii suur populaarsus. Ei saa oma valikuid ainult raske lapsepõlve kaela ajada ja siis halada, et kõik teised on süüdi ja miks keegi ei aita. Ma suudan veel mõista, miks mõni orki lendab, võiks isegi küüniliselt lisada, et mõne puhul on see vaat et paratamatus. Aga ma ei mõista seda "eidelikku kiunu", mis oli raamatus läbivaks. Autor üritas vägisi veenda, et narkomaanide näol kaotame muidu nii väärtuslikud ühiskonnaliikmed ja riigi suutmatus selliseid inimesi sotsialiseerida tingibki kõik hädad, mis Eestis üldse on ja tulla võivad.
Ilma pideva teiste süüdistamiseta oleks sellel raamatul rohkem kaalu olnud.
Ilma pideva teiste süüdistamiseta oleks sellel raamatul rohkem kaalu olnud.
February 24, 2017
Silmiavav raamat. Jõudis kohale, et fentanüül ei ole mitte 1-2% Eesti elanikkonna probleem, vaid 98-99% probleem. Selles mõttes "meie" probleem, et seda saame lahendada meie, mitte süstijad ise.
Targutades: me vaatame Helsinki ja Stockholmi poole, aga enne me vist ühiskonnana põhjamaaks ei saa, kuni me ei suuda maha lõhkuda seda väikestest hõbepaberiümbrikest ehitatud seina, mis eraldab meid Kopli liinidest ja Lasnamäe sotsiaalmajadest.
Ja seda ka, et raamat on tõeliselt hea tempo ja kirjastiiliga.
Targutades: me vaatame Helsinki ja Stockholmi poole, aga enne me vist ühiskonnana põhjamaaks ei saa, kuni me ei suuda maha lõhkuda seda väikestest hõbepaberiümbrikest ehitatud seina, mis eraldab meid Kopli liinidest ja Lasnamäe sotsiaalmajadest.
Ja seda ka, et raamat on tõeliselt hea tempo ja kirjastiiliga.
April 4, 2019
Vau. Päris ehe ja julm ja kole ja rõve. Suurepärane ennetusteveguse raamat!
June 1, 2020
Probleemi tõstatamisel super, lahenduste väljapakkumisel mitte nii super.
March 2, 2018
Mõtlemapanev. Huvitavad lood ja faktid.
August 14, 2018
Keeruline on hinnata seda raamatut. Tõmbas emotsioonid lakke ja andis koduseks aruteluks palju ainest.
Ma ei mõista, miks pole antud raamat JUBA 9. klassi kohustuslikus kirjanduses. Oleks aeg, et noortele räägitaks narkootikumidest natukene teistmoodi, kui et "kanep on halb" või et "narkootikumid on pahapaha" ja "ühe korra saad tasuta, siis oled nii ringis sees ja pead esimese korra eest kolmekordselt maksma" ja "teed kanepit, siis varsti varastad, et juurde saada ja siis lõpetad vanglas" jne jne jne. Noortele inimestele peab keelamise asemel andma ratsionaalse seletuse. Kuidas neid ikka keelata saab? Tuleb rääkida asjadest nii nagu nad on, mitte luuletada maad ja ilmad kokku. Samuti tuleb teadvustada, et kõik ei ole ühe puuga loodud droogid. Väga vabandan, aga kanepit ja opioide ei ole võimalik näiteks kõrvutada. Ning jah, olen ka ise näinud peast segi keeranud kansavendasid, kelle jutt ja mõtlemiskiirus on aeglasem kui teol. Kuid sellistel juhtudel ongi vaja kuulda mitte, et "kanep on paha ja keerab mõistuse segi ja lõpetad lõpuks hullaris nagu naabri Toomas", vaid "varajases eas kanepiga liialdades mõjub see sulle halvasti, sest...". Ja sarnaselt peaks kõikidele narkootikumideks peetavatele ainetele väikese eelloengu pidama.
Usun, et see vastikustunne, mis lugedes neid kirjeldusi tekib, on parim vahend ennetamaks noorte sissekukkumist. Mitte keegi ei taha lõpetada nagu üks teose tegelastest, mitte keegi! Kui sellele lisaks räägitaks veel, kuidas "hää" kraam meile tuleb ning millist laastamistööd see inimeste seas teeb, oleks ehk tulemus veelgi parem. Ja laastamistöö all mõtlen ma narkokaubanduse ahelat alates selle tootmisest lõpetades sihtpunkti jõudmiseni, kuidas inimeludel puudub väärtus ning inimväärikus on ammu kolinal veega alla läinud.
Lugege, jagage ja soovitage seda raamatut noortele. Eksperimenteerimine võib olla vägagi normaalne, kuid mõnda asja pole vaja isegi katsetada.
Aaaa ja mis mind samuti totaalselt häiris oli sõpradevaheline kadedus. Kui kellelgi justkui hakkas paremini minema ja soovis ringist väljuda, siis sõbrad vedasid uuesti sisse. Olen seda ka väiksemate sõltuvuste puhul märganud. Suitsetamisest loobuvat inimest ahvatletakse sigaretiga. Tahaks karjuda, et come on! Olge normaalsed, teine tõesti püüab! Suhkrust hoiduvale inimesel pannakse koogiviil näppu. Nagu inimesed ei sooviks, et nende lähikondlased muutuksid. Mitte, et neil ei tohi paremini minna, aga et nad muutuksid, sest siis lööks ülejäänud seltskonna käitumismuster kõikuma. Ja samas tahaks teisele poole karjuda, et so what! Las siis meelitavad oma sigarettide ja kookide või õlu ja droogidega. Kohe ei pea oma uusi avastatud veendumusi ja püüdeid muutuda aknast välja viskama. "Vaid üks kord veel" on nii loll lause, mis tuleks bensiiniga üle valada ja tikku anda...
Ma ei mõista, miks pole antud raamat JUBA 9. klassi kohustuslikus kirjanduses. Oleks aeg, et noortele räägitaks narkootikumidest natukene teistmoodi, kui et "kanep on halb" või et "narkootikumid on pahapaha" ja "ühe korra saad tasuta, siis oled nii ringis sees ja pead esimese korra eest kolmekordselt maksma" ja "teed kanepit, siis varsti varastad, et juurde saada ja siis lõpetad vanglas" jne jne jne. Noortele inimestele peab keelamise asemel andma ratsionaalse seletuse. Kuidas neid ikka keelata saab? Tuleb rääkida asjadest nii nagu nad on, mitte luuletada maad ja ilmad kokku. Samuti tuleb teadvustada, et kõik ei ole ühe puuga loodud droogid. Väga vabandan, aga kanepit ja opioide ei ole võimalik näiteks kõrvutada. Ning jah, olen ka ise näinud peast segi keeranud kansavendasid, kelle jutt ja mõtlemiskiirus on aeglasem kui teol. Kuid sellistel juhtudel ongi vaja kuulda mitte, et "kanep on paha ja keerab mõistuse segi ja lõpetad lõpuks hullaris nagu naabri Toomas", vaid "varajases eas kanepiga liialdades mõjub see sulle halvasti, sest...". Ja sarnaselt peaks kõikidele narkootikumideks peetavatele ainetele väikese eelloengu pidama.
Usun, et see vastikustunne, mis lugedes neid kirjeldusi tekib, on parim vahend ennetamaks noorte sissekukkumist. Mitte keegi ei taha lõpetada nagu üks teose tegelastest, mitte keegi! Kui sellele lisaks räägitaks veel, kuidas "hää" kraam meile tuleb ning millist laastamistööd see inimeste seas teeb, oleks ehk tulemus veelgi parem. Ja laastamistöö all mõtlen ma narkokaubanduse ahelat alates selle tootmisest lõpetades sihtpunkti jõudmiseni, kuidas inimeludel puudub väärtus ning inimväärikus on ammu kolinal veega alla läinud.
Lugege, jagage ja soovitage seda raamatut noortele. Eksperimenteerimine võib olla vägagi normaalne, kuid mõnda asja pole vaja isegi katsetada.
Aaaa ja mis mind samuti totaalselt häiris oli sõpradevaheline kadedus. Kui kellelgi justkui hakkas paremini minema ja soovis ringist väljuda, siis sõbrad vedasid uuesti sisse. Olen seda ka väiksemate sõltuvuste puhul märganud. Suitsetamisest loobuvat inimest ahvatletakse sigaretiga. Tahaks karjuda, et come on! Olge normaalsed, teine tõesti püüab! Suhkrust hoiduvale inimesel pannakse koogiviil näppu. Nagu inimesed ei sooviks, et nende lähikondlased muutuksid. Mitte, et neil ei tohi paremini minna, aga et nad muutuksid, sest siis lööks ülejäänud seltskonna käitumismuster kõikuma. Ja samas tahaks teisele poole karjuda, et so what! Las siis meelitavad oma sigarettide ja kookide või õlu ja droogidega. Kohe ei pea oma uusi avastatud veendumusi ja püüdeid muutuda aknast välja viskama. "Vaid üks kord veel" on nii loll lause, mis tuleks bensiiniga üle valada ja tikku anda...
October 2, 2020
Veenev, usun, et see on "päris asi" hoolimata sellest, et kohati tekkis kahtlus, kas see tõesti on narkomaani kirjutatud ja mõni lugu oli selgelt feik (nt mis tuntud IT-ettevõte see oli, kus Georg töötas ja mis tuleb ka välismaalastele pähe, kui neilt küsida: "What do you know about Estonia?"? Võin kinnitada, et Skype'i, Playtech'i ega TransferWise'i seal ei kirjeldatud... võib-olla siis ZA/UM? :)). A vahet pole, ka osaliselt pseudo-documentary tegemine on siinkohal OK.
May 8, 2016
Tutvustuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
February 10, 2025
Ma oleks oodanud nende käest ausat informatsiooni, et kanep on inimkehale suhteliselt kahjutu kui mitte vastupidi, kasulik. Millest oleks pidanud rääkima on see, mis see aine sinu mõistusega teha võib. Mitte keegi ei rääkinud sellest, mis on tagajärjed kui noor hakkab kanepit suitsetama ajal, kui tema aju on alles arengufaasis. Sellest, et kui inimesel on geneetiline soodumus skisofreeniale või muudele vaimsetele haigustele, siis kanep on see, mis selle tasa ja targu esile kutsub.
Kanepit hakkasin ma üsna varsti peale enda esimest korda igapäevaselt suitsetama. [---] Järgnevate kuude jooksul muutusin ma täiesti teistsuguseks inimeseks. Ma muutusin paranoiliseks, ärevaks, mul olid paanikahood, sundmõtted ja kartused täiesti tühiste asjade ees, ma ei suutnud enam keskenduda mitte millelegi. [---] Kanepi suitsetamise jätsin päeva pealt maha ja hakkasin internetist uurima mis võiks olla minu sellise enesetunde põhjuseks ja sealt kooruski välja väga palju asjalikku infot mida oleks võinud need faking lektorid ja pedagoogid 3 aastat tagasi rääkida, mitte üritada meid sirgeks hirmutada mingite debiilsete ja naeruväärsete valedega.
Kuskil 1 aasta hiljem õnnestus mul esimest korda proovida korgijooki, ehk GHB-d."
Tähendab, internet ütles mulle, et kanep on räme halb, faking lektorid valetasid ja hirmutasid ainult, nii et ma jätsin kanepi maha ja hakkasin hoopis korki tegema!
Ja lõpus ütleb Kender, et "narko rahulik tegemine on üks normaalsemaid asju, mis täiskasvanuks saamisega kaasas käib. See on hull maailma avardumine." Eks ma siis ootan edasi, millal ma täiskasvanuks saan vms.
Kanepit hakkasin ma üsna varsti peale enda esimest korda igapäevaselt suitsetama. [---] Järgnevate kuude jooksul muutusin ma täiesti teistsuguseks inimeseks. Ma muutusin paranoiliseks, ärevaks, mul olid paanikahood, sundmõtted ja kartused täiesti tühiste asjade ees, ma ei suutnud enam keskenduda mitte millelegi. [---] Kanepi suitsetamise jätsin päeva pealt maha ja hakkasin internetist uurima mis võiks olla minu sellise enesetunde põhjuseks ja sealt kooruski välja väga palju asjalikku infot mida oleks võinud need faking lektorid ja pedagoogid 3 aastat tagasi rääkida, mitte üritada meid sirgeks hirmutada mingite debiilsete ja naeruväärsete valedega.
Kuskil 1 aasta hiljem õnnestus mul esimest korda proovida korgijooki, ehk GHB-d."
Tähendab, internet ütles mulle, et kanep on räme halb, faking lektorid valetasid ja hirmutasid ainult, nii et ma jätsin kanepi maha ja hakkasin hoopis korki tegema!
Ja lõpus ütleb Kender, et "narko rahulik tegemine on üks normaalsemaid asju, mis täiskasvanuks saamisega kaasas käib. See on hull maailma avardumine." Eks ma siis ootan edasi, millal ma täiskasvanuks saan vms.
August 27, 2023
Päriselt ka... Usutegi, et raamatu autor on anonüümne narkomaan?
Ma olen täiesti kindel, et Kender ise.
Väga palju vanuse jaoks mittevastavat ebaloogilist tsoonislängi, väga palju värisevale laksuvajaduses narkomaanile mittevastavat sõnaseadmist.
Lobedalt loetav ühepäevaraamat. Kogu see suurustlemine ja hädaldamine käib närvidele.
Enneolematu on sündinud jne..... See kõik on Kenderi üle maa valguv ego... Lõppsõnas kiidab ta seda autorit (ennast) üheks andekamaks kirjanikuks üldse. Samasugune eufooriline kiitus on tema poolt juba korduvalt nihilistis aset leidnud. Kõigil juhtudel on autor (peaaegu) sama andekas kui noor Kaur Kender. (!)
Suht sünge raamat. Aga, vähemalt mulle, midagi väga uut ja šokeerivat ei olnud.
Üle viskas narkomaani ja Kendri (ja uuesti narkomaani) hädaldamine. Et tema heaks nagu ei tehta piisavalt? Ebaselgeks jäi ka see, kuskohast tuleb "eluks" vajalik raha.
Ülimalt ebausutav oli fentanüülisõltlasest prostituudi intervjuu.
Kiirelt loetav ja kaasakiskuv.
Minu, maksumaksja, käest saab seda metadooni. Aga tema tahab "ravi"heroiini. Sest see on palju soodsam ja siis ta ei löö meie tuuleklaasi sisse ning ei varasta automakki. Et me kõik oleks õnnelikud (või midagi).
Mul on hea meel, et ma selle läbi lugesin. Ma enam ei kahtlusta Kenderit ka turundustrikis (nagu algselt). Kuigi tema meetodid on enamikule väga nähtavad ja arusaadavad ning hoolimata sellest, et ta näeb ise välja, nagu äsja tsiviilikuks saanud barõga, ta vist tõesti üritab neid narkareid aidata.
Lõpptulemus on ikka 3 tärni.
Ma olen täiesti kindel, et Kender ise.
Väga palju vanuse jaoks mittevastavat ebaloogilist tsoonislängi, väga palju värisevale laksuvajaduses narkomaanile mittevastavat sõnaseadmist.
Lobedalt loetav ühepäevaraamat. Kogu see suurustlemine ja hädaldamine käib närvidele.
Enneolematu on sündinud jne..... See kõik on Kenderi üle maa valguv ego... Lõppsõnas kiidab ta seda autorit (ennast) üheks andekamaks kirjanikuks üldse. Samasugune eufooriline kiitus on tema poolt juba korduvalt nihilistis aset leidnud. Kõigil juhtudel on autor (peaaegu) sama andekas kui noor Kaur Kender. (!)
Suht sünge raamat. Aga, vähemalt mulle, midagi väga uut ja šokeerivat ei olnud.
Üle viskas narkomaani ja Kendri (ja uuesti narkomaani) hädaldamine. Et tema heaks nagu ei tehta piisavalt? Ebaselgeks jäi ka see, kuskohast tuleb "eluks" vajalik raha.
Ülimalt ebausutav oli fentanüülisõltlasest prostituudi intervjuu.
Kiirelt loetav ja kaasakiskuv.
Minu, maksumaksja, käest saab seda metadooni. Aga tema tahab "ravi"heroiini. Sest see on palju soodsam ja siis ta ei löö meie tuuleklaasi sisse ning ei varasta automakki. Et me kõik oleks õnnelikud (või midagi).
Mul on hea meel, et ma selle läbi lugesin. Ma enam ei kahtlusta Kenderit ka turundustrikis (nagu algselt). Kuigi tema meetodid on enamikule väga nähtavad ja arusaadavad ning hoolimata sellest, et ta näeb ise välja, nagu äsja tsiviilikuks saanud barõga, ta vist tõesti üritab neid narkareid aidata.
Lõpptulemus on ikka 3 tärni.
November 19, 2018
Iseenesest sisu palju pole. Küüru otsimine, selle manustamine, kaif, kõrvalmöjud. Seepoolest on hea, et sisse on pikitud ka teiste sõltaste, nagu nt Sveta, Igori ja Risto, lood. See kindlasti tõstis ka sisulist kvaliteeti, sest ainult narkomani enda lugu lugeda oleks olnud liiga üheülbaline.
Hästi palju graafilist kujutamist - st detailne kirjeldus, kuidas narkootikumi manustatalse. Mönes kohas olid kirjeldused nii täpsed ja rõvedad, et lihtsam oli üle rea lugeda.
Samuti huvitav atmosfäärikirjeldus. Köik on trööstitu, hall ja kehv - süstlad, väljaheited, pimedus.
Depressiivne lugemine, sest sealjuures on teada, et see kõik on päris. Ja see on siinsamas.
Tahaks loota, et autoril läheb täna paremini. Isegi, kui peaks juhtuma köige hullem, on temast oluline pärand maha jäänud.
Hästi palju graafilist kujutamist - st detailne kirjeldus, kuidas narkootikumi manustatalse. Mönes kohas olid kirjeldused nii täpsed ja rõvedad, et lihtsam oli üle rea lugeda.
Samuti huvitav atmosfäärikirjeldus. Köik on trööstitu, hall ja kehv - süstlad, väljaheited, pimedus.
Depressiivne lugemine, sest sealjuures on teada, et see kõik on päris. Ja see on siinsamas.
Tahaks loota, et autoril läheb täna paremini. Isegi, kui peaks juhtuma köige hullem, on temast oluline pärand maha jäänud.
October 29, 2019
Tegelikult on hästi kirjutatud ja avab probleemi, millest mul varem suurt aimdust ei olnud. Küll aga häiris pidev teiste inimeste süüdistamine, laiema pildi mitte nägemine, enesedistsipliini ja jõu täielik puudumine. Aga eks selliseid teoseid ole ka vaja. Erinevalt mitmest teisest kommenteerijast ei arva ma, et see peaks kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas olema, sest kogemuslood ei aita narkootikumide puhul olukordi ennetada ning raamatust kumab ikka läbi see, kui tore on fentanüüli teha ja kuidas see kõik on justkui paratamatu. 4 tärni sai see sellepärast, mida see raamat mulle andis, mitte üldiste põhimõtete vms eest. Vahepeal on vaja endale vastu lugeda, nagu mu kirjanduse õpetaja kunagi tabavalt ütles.
July 25, 2023
Raamatut alustades tuli kohe paralleel Jim Carrolli “The basketball diaries”-ga, mis mõlema temaatikat arvestades ka üsna ilmselge on. Anonüümne наркоман reflekteeris oma igapäeva katsumusi ja eesti varjatud reaalsust väga köitvalt, näiteks prostituutide ning narkosõltlaste hordid seostuvad minul ikkagi suurlinnade, mitte Tallinnaga. Üldse oli tegu paeluva lugemisega, mis oma karmi otsekohesusega uudset perspektiivi tõi. Küll aga tegi meele mõruks asjaolu, et endiselt on hetkene narkopoliitika pea samasuguses lootusetus seisus…
January 1, 2021
Kohutav lugeda. Just sellepärast, et selline elu on päriselt olemas, et siinsamas meie kõrval eksisteerib selline paralleelmaailm. Jõhker on mõelda, et see ei ole väljamõeldud lugu.
Tahan oma roosa vatitombu sisse tagasi peitu pugeda.
Tahan oma roosa vatitombu sisse tagasi peitu pugeda.
August 23, 2024
karm vaade reaalsusesse. ma ei oleks fentanüüli sõltuvust eales nii ekstreemsena ette kujutanud.
nautisin käekirja - veits tekkis tunne, et ma ei loega raamatut, vaid jälgin iseenda mõtteid või fantaasiat
nautisin käekirja - veits tekkis tunne, et ma ei loega raamatut, vaid jälgin iseenda mõtteid või fantaasiat
November 5, 2025
Ma ütleks, et üks minu lemmikraamatudest. Mulle meeldis selle raamatu juures eriti see, kui otsekohene see oli, autor rääkis asjadest nii nagu see oli ja ei teinud olukordi paremaks. Samuti käisin vaatamas Sakala teatris lavastust.
June 21, 2017
Tasub lugeda.
April 20, 2018
“tulevik ei loe, loeb ainult olevik.”
November 17, 2018
See raamat mõjutas mu mõttemaailma ja vaatevälja.
February 23, 2022
tra kui oudne maj hakka elusees niimoodi ajusid n**sima
January 8, 2024
Uhh...
April 16, 2025
masendav lugu, mõtlemapanev. kirjanduslikku talenti on autoril hullupööra. megahuvitav lugeda, nõrganärvilisele ei soovita.
January 21, 2018
Valusalt raske raamat, mille sellest hoolimata neelasin päevaga alla. Taaskord on põhjust olla tänulik kõige üle, mis enda elus on.
Raamat on väga hästi, reaalselt ja detailirohkelt kirjutatud, minu jaoks ei oma absoluutselt mingit tähtsust, kas tegevused on või ei ole päriselt aset leidnud. Narkoennetusõpikuna võiks vist ka kasutada, mõjuks küll.
Raamat on väga hästi, reaalselt ja detailirohkelt kirjutatud, minu jaoks ei oma absoluutselt mingit tähtsust, kas tegevused on või ei ole päriselt aset leidnud. Narkoennetusõpikuna võiks vist ka kasutada, mõjuks küll.
January 12, 2019
Mulle meenub, kui fenanüüli proovisid mõned minu tuttavad ja sõbrad, kellel oli elus kõik korras ja kellel mingit depressiooni ega ärevust ei esinenud. Neil ei tekkinud sellest ainest minuga isegi ligilähedasi emotsioone, mõni isegi ütles selle kohta, et see on „täielik pask”. Nad suutsid sellest üle olla ja selle unustada. (lk 37)
Displaying 1 - 30 of 37 reviews