Romaan on tugevate autobiograafiliste joontega. See on jätk Jaan Krossi 1988. aastal ilmunud romaanile "Wikmani poisid", kui peategelane [Jaan Kross] käis 1930ndatel Tallinna eliitkoolis. Romaanis "Mesmeri ring" käib peategelane [Jaan Kross] Tartu ülikoolis (1938-1941).
Jaan Kross (1920 – 2007) was an Estonian writer. He has been tipped for the Nobel Prize for Literature on several occasions for his novels, but did in fact start his literary career as a poet and translator of poetry. On his return from the labour camps and internal exile in Russia, where he spent the years 1946-1954 as a political prisoner, Kross renewed Estonian poetry, giving it new directions.
Kross began writing prose in the latter half of the 1960s, first with a film scenario "A Livonian Chronicle" (Liivimaa kroonika) which dealt with the life of the author Balthasar Russow (1536-1600) and which also became the subject of his first masterpiece "Between Three Plagues" (Kolme katku vahel, 1970), a suit of four novels. From that time onwards Kross moved by stage nearer to our present time in history, describing figures from Estonian history, first in short stories and novellæ, later in novels, also in writings where he has drawn upon his own experiences. The heroes of his novels tend to be of Estonian or Baltic German origin and cultured people, though on the margins of society and are usually faced with a moral dilemma of some sort.
"Mesmeri ringis" astume koos "Wikmani poistest" tuttava Jaak Sirkliga Tartu ülikooli õigusteadust õppima. Aasta on 1938. Korporatsioonid ja seltsid, auditooriumid ja kohvikud - kõik need paigad on täidetud särasilmsete noortega. Nad on enam-vähem üheealised riigiga, kus nad elavad. Aeg on armuda, õppida ja avastada, mida sel maailmal on neile pakkuda. Kõik teed on neile valla!
Jaak leiab omale sobiliku paiga seltsi Amicus (EÜS) näol, kus tema akadeemiliseks isaks saab Indrek Tarma. Indrek tutvustab Jaagule tudengielu võlusid ja valusid ning aitab tal luua uusi sidemeid. Üheks olulisimaks uueks inimeseks Jaagu elus saab Indreku kallim Riina. Vist ainus tudengineiu terve Tartu peale, kellesse Jaak armuda ei tohiks, kuid mida sa ikka teed, kui süda otsustab teisiti.
Kuigi meie ja ilmselt ka romaani tegelased (kui nad teaksid, mis õudusi lähitulevik neile toob) tahaks jääda sinna hetke veel natuke kauemaks, siis paratamatu järjekindlusega kerkivad esile aastaarvud 1939, 1940 ja 1941. Nende noorte inimeste ja üldse kogu meie rahva maailma hakkab järsku mõranema. Mööduvad nädalad, kuud ja aastad. Tekivad aina uued normaalsused, mis hetk tagasi tundusid ilmvõimatud. Kuidas on võimalik, et inimesed lihtsalt kaovad? Vahistatakse, ilma süüta? Lastakse maha, ilma kohtuta? Meie ja terve Euroopa seisamegi nüüd vaikselt kõrval ja laseme sel juhtuda? Kross annabki suurepäraselt edasi just seda mõistmatust, hämmingut ja vaikset raevu, mis nendes noortes inimestes (kes olid kogu oma teadliku elu elanud Eesti Wabariigis) on võtmas võimu. Kuid mõrad muutuvad iga päev aina suuremaks, kuni lõpuks kõik kildudeks puruneb.
Romaani keskmes on küll Jaagu areng nendel murrangulistel aastatel, siis tegelikult on see raamat kirjutatud eesmärgiga ära rääkida Indreku ehk Andres Raska lugu. Indrek on võrdkujuks tervele oma põlvkonnale. Temasugustest pidi saama Wabariigi uus särav haritlaskond, kes oleks kandnud endas eestluse ja Euroopa ideaale. Nende seast oleks pidanud tulema meie esimene Nobeli keemiapreemia laureaat, uued olümpiavõitjad ning maailmakirjanduse suurnimed. Kuid neile ei antud seda võimalust! Nende saatus oli muutuda teadmata kadunuks, langeda võõras mundris lahinguväljal, surra kõhutõppe suurel Siberimaal või saada vangilaagri ümbruses hulkuvate koerte ja huntide toidupooliseks. Kuid selleks, et teist sellist põlvkonda meil enam iialgi ei tekiks, on meil vaja mäletada. Olenemata sellest, kui valus see on! See on vähim, mida me Indreku ja ta saatusekaaslaste heaks teha saame.
Lugesin Jaan Krossi päris suure innuga keskkoolis. "Kolme katku vahel" ja "Paigallend" olid lemmikraamatud. Pisut hiljem veel "Kallid kaasteelised", aga pärast seda tuli sisse pikk-pikk paus. "Mesmeri ring" kuulub samasse tsüklisse "Wikmanni poiste" ja "Paigallennuga". Need vähem või rohkem autobiograafilised raamatud räägivad eestiaegsest noorusest ja selle traagilisest kokkupõrkest okupatsioonide, sõja ja terroriga. "Mesmeri ringi" tegevus toimub 1938–41, kui Krossi alter ego Jaak Sirkel käib ülikoolis. Mõned kohad tulid kuskilt lausa tuttavad ette ja järelsõnas märgitaksegi, et Kross tegi vahel mingite motiividega copy-paste'i.
Eeskätt oligi "Mesmeri ringi" üsna huvitav lugeda. Kross oskab niiviisi fabuleerida, et kogu aeg on mõõdukalt põnev. Leheküljed nii-öelda lendavad. See on paksu raamatu puhul alati mõnus tunne. Ja noh, targalt on kirjutatud, ei hakka piinlik, pigem tunned aukartust ja imetlust... Et no olid alles mehed (ja naised)!
See viibki minu väikse probleemini. Mind huvitab, kas 1930. aastate noored olidki sellised perfektsed vanainimesed või on asi selles, et Kross kirjutas need raamatud 70. eluaastates. Tõsi, "Mesmeri ringi" tegelased on korporandid, kes ju ongi veits [enesetsensuur]. Igal juhul on Krossi tegelased lihtsalt masendavalt üheplaanilised. Läbinisti terviklikud isiksused – aatelised, härrasmehelikud, erudeeritud, sportlikud, ühiskondlikult aktiivsed, seltskondlikult säravad, neidude hulgas populaarsed jne. Mehed nagu mastimännid. Mitte ühtegi sisemist konflikti, nõrkust, salapahe, ei ühtegi sisevõitlust kahtluste, kahetsuste, laiskuse, piiratuse, komplekside, arguse, kadeduse ja muu sellisega, mis minu meelest teeb inimesest (huvitava) inimese. Põhimõtteliselt on tegemist nende plastmassist mannekeenidega, mille seljas kaubamajas riideid näidatakse. Krossi maailmas on kogu kurjus eksterioriseeritud – saatanlik on üksnes see ajalooline olukord, millesse need läbinisti vooruslikud, suurepärased inimeksemplarid paisati. Selles mõttes on Kross kogu tema tarkuse ja meisterlikkuse kiuste minu meelest veits nagu primitiivne autor.
officially one of the best books i've ever read and i've read quite a bit. i love the story behind it and ofcourse there is the noble thing - the author hasn't made himself the hero, he is even being a bit critical about himself. and there are several funny events that describe the era of young gentlemen, but the book doesn't lack in fear, heartbreaks and the descriptions of escaping from the government. serious reading that i take up at least once a year to refresh my memories. i really love this book since the ninth grade.
Kross is geen man van weinig woorden. Hij heeft plezier in gedetailleerde beschrijvingen, van mensen en hun doen en laten vooral. En dat doet hij vaardig; het verveelde me geen moment. In dit autobiografische boek vertelt hij over een vriendschap in de turbulente jaren 1938-1942. De ik-persoon, Jaak, krijgt bij zijn studentenvereniging een mentor, Indrek, met wie hij bevriend raakt. We krijgen een beeld van het studentenleven van vlak voor de oorlog in een land dat dan nog maar twintig jaar bestaat. De gebruikelijke verwikkelingen – vriendschappen en verliefdheden, ouderlijke bezorgdheid – spelen zich af tegen de achtergrond van grote politieke omwentelingen. De sovjets nemen het land over, professoren heten nu kameraad en rechtenstudenten krijgen als verplicht vak sovjetrecht. ’s Nachts worden er mensen afgevoerd waar het nieuwe regime iets tegen heeft, vanwege hun politieke opvattingen, hun afkomst of hun beroep. Een jaar later trekken de Duitsers van de andere kant binnen, op weg naar Leningrad. Sommige nationalisten hopen nog even dat Hitler wél Estland als natie zal respecteren. Maar het blijkt een nieuwe bezetting. De helft van het boek gaat over de periode dat Indrek is opgepakt vanwege antisovjet-activiteiten. De achterblijvers proberen erachter te komen waar hij is gebleven. Ze bidden voor hem in een ‘magnetische’ kring – vandaar de titel. Jaak worstelt jarenlang met zijn verliefdheid op de vriendin van Indrek en zijn schuldgevoelens daarbij. Allemaal heel herkenbaar. Maar wat me trof, niet voor het eerst: de ongelooflijke willekeur van de geschiedenis waaraan die gewone, herkenbare mensen zijn overgeleverd.
A hidden gem in Kross bibliography and Estonian novel overall. Writer's personal story, entwining Estonian 20th century history, "behind-the-scenes" of Tartu student resistance during WW2, university camaraderie and love.
Well, I think it is a CRIME this book hasn't been translated more widely.
I think books like these are rare gems to be treasured.
I think I am grossly incapable of reviewing this book with all the expertise it would require, but at the end of the day reviews are subjective so I will dive right in.
Mesmeri ring, as the book is called in Estonian, follows the young Jaan Sirkel as he begins his studies at the University of Tartu in 1938. The University (which is the oldest in Estonia) is also home to Amicus, a student society of old roots and manners. Sirkel joins the society and acquires an academic pater, the sharp and quick-witted Indrek Tarma, and under Tarma's wing Sirkel and his friends experience the highs and lows of student life. Then the autumn of 1939 rolls around, and things change irrevocably.
While officially Mesmeri ring is a novel, it is also a memoir. The subtitle in fact is "romanticised memoirs — as are all memoirs and nearly every novel". Jaan Sirkel is Kross' alter ego, and Amicus is the Estonian Students' Society (Eesti Üliõpilaste Selts or EÜS). Indrek Tarma is also based on a real person, Kross' own pater Andres Raska, who died at a Soviet prison camp.
As such, the majority of the book is factual. Sure, dressed in fiction and viewed through the smokescreen of literature, but the facts are there. It's clear. What I mean by that is that it's clear Kros himself lived through these events, and he did not forget them.
If you are unfamiliar with Kross — like I was a while back! — he is a renowned Estonian writer celebrated especially for his historic novels, in which a historical injustice is often a metaphor for the USSR, as many of his books were still published under the Soviet rule. Mesmeri ring, however, was published only in 1995, and in it the terror pushes through.
There were so many scenes where I had chills running down my spine, a rare occurence for me. For example the recollection of the election of 1940 and all the events leading up to it, as wel as the Soviet... electoral fraud, I guess, although that feels too tame a word. CHILLS.
Kross is (or was, as he passed away in 2007) an incredibly talented writer. His way of combining sharp irony, political tension, romance, and a coming-of-age story is extraordinary. His sentences are not exactly clear (I might've found my match in using em dashes and commas), but they are still easy to follow and a joy to read. He is a master at conveying feeling and showing rather than telling. It is no surprise he is held in such high regard.
I think this book really changed me. I've kept on thinking about it during my days, I googled and asked about the background and the events detailed, I wrote and spoke about it. It did not give me peace.
As I said to my friend: "Easily a five-star book. At least. More like a ten-star one."
Et raamatu kirjanduslikku väärtust tõsta, oleks ehk võinud memuaarsest heietusest loobuda või seda pisut tagasi tõmmata, sest "Kaasteeliste" näol on Krossi memuaarid juba olemas. "Wikmani poisid" andis ilukirjandusliku ja kunstilise mõõtme kätte küll. Paraku ei saa öelda sama"Mesmeri ringi" kohta, kus liigne heiatus võtab raamatu kunstilist väärtust vähemaks - kirjanik ei saa justkui ise ka aru, kas ta kirjutab romaani või memuaari (see nähtub ka alapealkirjast). Romaniseeritud memuaari žanr tekitab küsitavusi, mitte aga teos ise. Milleks üldse Jaak Sirkli ja Riina alias kui on arusaadav, et need on Jaan ja Tiiu, aga see on maitseasi. Stiilipuhtusest jääb ehk puudus. Haaravaks muutub raamat üheskoos ajalooga (talvesõja ja juunipöördega). Esimesed 100 lk seltsielu on aga mõnele huvitavale seigale vaatamine minu jaoks piinav läbinärimine.Aga las olla. Ajalooliste seikade killud ja eesti rahva paisatus ajaloo keerdkäikudesse on selle raamatu põhituum ja -sisu ning väärtus. Jällegi maitseasi, kuid krossilik eestiaegne keelekasutus on mulle nauditav. Kui aga mõtete uitamine kaotab võime tegevusliini keskenduda, muutub raamat kunstiteosena pigem keskpäraseks. Ajalooliste ja eraeluliste kildude poolest kahtlemata väärt lugemine!
Belevenissen van de auteur zelf (althans, die indruk heb ik) in zijn studententijd in Tartu eind jaren ‘30 en begin jaren ‘40. Eerst vallen de Sovjets Estland binnen (om het te ‘beschermen’, als uitvloeisel van de afspraken tussen Hitler en Stalin) en moeten Jaan Sirkel en vrienden zich aanpassen aan het nieuwe Sovjetregime op de universiteit en zich op den duur ook schuil houden voor (oproep voor) het Rode Leger. Een jaar later valt Hitler-Duitsland Estland binnen en belandt het land onder Nazi-regime. Rode lijn in het verhaal is wat er gebeurt rondom Indrek Tarma, vriend van Jaan (en vriendin van Riina op wie Jaan ook een oogje heeft) die al gauw door de Russen gevangen wordt genomen wegens zijn acties tegen de Sovjets en wiens lot pas jaren later duidelijk wordt. Prachtig verhaal, dat indringend beschrijft hoe een klein land onder de voet wordt gelopen door grootmachten en wat dat doet met haar bevolking.
Raamat polnud heas mõttes kerge lugemine, sest selle vaimne õhustik tingis keskendunult süvenemist ja mõtisklemist ka. Samas oli dramaatilisust, traagilisust, põnevust just parajalt. Meeldis loo väljenduslaad: detailne, kujundlik, vahetu, vaba, isegi mänglev. Läbi teose tundus valus ajajärk Eesti ajaloos hästi uskumis- ning usaldusväärnena ja lugeda oli huvitav. https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
Tõeliselt hea lugemiselamus. Teost lugedes arvasin kõigepealt, et kulminatsiooniks saab ühe loo lõpplahendus, siis ühe teise liini lõpplahendus, aga lõpuks oli kõrghetk hoopis midagi kolmandat. Vilunud lugejana on ju alati tore, kui romaan vookleb suundades, mida sa poleks arvanud ja sa ei suuda raamatu lõppu ette ära arvata.
Kui humoorikalt see raamat ühe lausega kokku võtta siis... "naistest on ikka raske aru saada".
Kross kirjeldab suurepäraselt inimeste (peamiselt Tartu üliõpilaste) keerulisi valikuid pöördelistel aegadel. Nagu teistegi tema teoste puhul meeldib mulle Krossi vahetu ja loomulik stiil dialoogide loomisel. Tegelased ja sündmused on tänu sellele väga usutavad.