Jako on 18-aastane Tallinna noormees. Ta on seltskondlik korvpallitalent. Ta on pärit kodust, mis ei ole kodune. Ta ei armasta kohustuslikku kirjandust. Nella oli 17-aastane Tallinna neiu. Ta elas märkamatut elu. Ta oli kurvameelne, ent samas humoorikas. Ta armastas kirjutada. Jako ja Nella pole teineteist kunagi tundnud – kuni saatusliku päevani, mil poiss leiab tüdruku päeviku, mis algab sõnadega: „Ma ei taha siin enam olla.” Nad on võõrad ajani, mil kohtuvad paberil. Anett Tuisk on sündinud 1997. aastal Tartus ja õpib Luunja keskkooli 12. klassis. Pärast keskkooli soovib ta edasi õppida kirjandust. „Tulevikuta lootus” on tema esimene romaan.
Kord Tänapäeva noorsooromaane sirvides panin selle tiitli omale kõrva taha - ju mõtlesin, et äkki on tegu mõne hidden gem'iga. Ei saa aga öelda kahjuks, et see nii on. Autori kiituseks peab ütlema, et peategelaste Jako ja Nella n-ö hääled on neile iseloomulikud ja teineteisest eristuvad. Mõned hetked mõjuvad eredalt ja inimlikult. Aga siinkohal kiidusõnad ka lõpevad.
Olgu see siis n-ö populaarne või ebapopulaarne arvamus, aga ma arvan, et lugu ei pea ilmtingimata hõlmama mingit tugevat sõnumit või kommentaare ühiskonna kohta. Lugu võib jutustada ka jutustamise pärast. Samas jäi selles raamatus tuumast nagu vajaka. Lugu algas, pendeldas seosesetult Jako igapäevaelu ja Nella päevikusissekannete vahel, tegi kohati jõhkraid ajahüppeid ja sai siis ühtäkki otsa. Ideeliselt šokeeriv lõpp ei pannud südamele mitte mingit põntsu, kuna see on juba raamatu tagakaanelt teada. Kirsiks tordil oli Jako totaalne initsiatiivipuudus: see, kuivõrd ta ei teadnud, miks ta isegi midagi mõtles jättis mulje, et kui poiss oleks vahetult enne Nella päeviku leidmist hoopis mõnd oravat näinud, olekski ta selle märkmiku sinna pingile jätnud. (Mõeldes nüüd raamatu lõpule, ei suuda ma kuidagi välja nuputada, miks see päevik üldse seal oli.) Aga tollele otsustusvõimetusele vaatamata haakub Jako Nella päevikuga hämmastavalt kiiresti. Ja siis võrdleb tüdruku kurba elu raamatuga... Ei tea. Jätab kuidagi veidra maigu suhu. Oleks võinud rohkem mõttearendust selle koha pealt olla.
Ühelt poolt on tegu väga ägeda raamatuga. Mõte on mõnus- poiss leiab võõra tüdruku päeviku ning saab selle kaudu võõra inimese elust osa, samal ajal ka oma elu muutes.
Kogu aja käis mul peas aga üks lause (see, mille minu üliäge proovilugeja mulle alles ütles): "Mõte on hea, kondikava olemas, nüüd tuleb liha luudele kasvatama hakata!" Soovisin kogu aeg, et keegi oleks selle teose autorile sama öelnud.
Anett Tuisk. Tulevikuta lootus. Tänapäev, 2016. 162 lk “Tulevikuta lootuses” on kõrvuti kaks lugu oma lapsest täitsa kaugele mööda nihkunud vanemate ja lõpuklassi jõudnud noorte omavahelistest suhetest. Leitud päeviku autori ema probleemipundarde juuri ei avata, minategelase ema tahab olla eelkõige hea abikaasa ja isa juhib poega oma sisemise soovi järgi korvpallikarjääri suunas. Teadsin, et autor õppis romaani ilmumise ajal Luunjas ja keset lugu jõudis alles kohale, et teose tegevus on esiotsa Tallinnasse paigutatud. Lugesin “Tulevikuta lootust” Loomingu juulinumbri noortekirjanduse ülevaate tõukel, kus nimetati romaani omanäolist ülesehitust ja põnevat sündmustikku. Õrnad lootused ja tulevik on loos turvalise toeta. Lootusetute olukordade ja hapra tulevikuvisiooni kõrval jooksis romaanis tänu päevikuleiule reklaam lugemisele. Spordipoiss tabas üllatuslikult end võõra teksti haardes. “Mul oli harjumuseks saanud äratuskell viisteist minutit varem helisema panna, et saaksin voodis enne päris reaalsust märkmikku lugeda. Mõtlesin naljatades, et kas selline peakski välja nägema see tunne, millest kirjanduse õpetaja nii tihti ja kirglikult räägib? See vastupandamatu tahtmine raamatuid lugeda ja võimetus alustatut enne lõppu käest panna? Tunnis tundus see kõik väga sürr ja mingisugune kolmanda dimensiooni jura, kuid Nella näitas mulle, et asjad ei olegi nii must-valged.” (lk 51)