What do you think?
Rate this book
Raudrästiku aeg
Menukate apteeker Melchiori lugude autori Indrek Hargla uue kriminaalromaani tegevus toimub alternatiivajaloolises muinasaja Eestis. Selle riigi nimi on Kuningavald ning muistses Viljandis, mida siis Veelindeks kutsuti, valitseb noor kuningas Uljas. Romaani peategelaseks on kuninga nõunik Koiola Aotõiv, kelle terav vaist ja nutikus aitavad tal lahendada mitu mõrvamõistatust. Aotõivi retked viivad teda ka Saaremaale Kaali linnusesse, kuhu on saabunud saladuslik rändur Kreekast, ning tänapäeva Tallinna asukohta, kus paiknevad muistse Rävala pealinn Iru ja sellega rivaalitsev Härjapää
linnus. See on tuhande aasta tagune aeg, mil kaugel Põhjalas usutakse olevat jumalate koda ja laevamehed käivad mööda jõgesid kauplemas lõunamaaturgudel; aeg, mil idast ja läänest ründavad Kuningavalda raevukad viikingid ning Euroopast saabuvad ristiusumisjonärid, kuulutades patuhimu hukatuslikkust ja lunastust läbi Jeesusjumala. Panused on kõrged ja intriigid surmavad. See on raudrästiku aeg.
linnus. See on tuhande aasta tagune aeg, mil kaugel Põhjalas usutakse olevat jumalate koda ja laevamehed käivad mööda jõgesid kauplemas lõunamaaturgudel; aeg, mil idast ja läänest ründavad Kuningavalda raevukad viikingid ning Euroopast saabuvad ristiusumisjonärid, kuulutades patuhimu hukatuslikkust ja lunastust läbi Jeesusjumala. Panused on kõrged ja intriigid surmavad. See on raudrästiku aeg.
352 pages, Paperback
First published January 1, 2016
9 people are currently reading
100 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 43 reviews
March 7, 2016
Indrek Hargla on võtnud oma lugejate ees uue pikaajalise kohustuse - Kuningavalla ehk alternatiivsel muinasajal siinmail asunud riigi. Vastsündinud lapsuke vajab ohtralt hellust ja hoolt. Ta tahab kangesti oma ajalugu, kuningasugu, kirjakeelt, õigussüsteemi, naabrimehi, territooriumi ning muidugi jumalaid. Hargla täidab hea lapsevanemana kõik maimukese soovid, kuid hellitama ta Kuningavalda ei hakka ning lisab ka mõned riigivastased sepitsejad ja uskumatult kurikavalad mõrtsukad.
Just autori poolset uue maailma loomist (worldbuilding) on kõige huvitavam jälgida "Raudrästiku aja" juures. Toimiva taustsüsteemi loomisele aitab kindlasti kaasa tegevusepaiga pidev liigutamine mööda Kuningavalda (Taarantare, Veelinde, Kaali Pühajärv ja Hirvelinde/Härjapää). Kuningas Uljase taretark Koiola Aotõiv on meile otsekui teejuhiks sellel võõral, kuid samas nii kodusel maalapil Läänemere idakaldal. Aotõiv tutvustab meile kuningakoja tagakodasid, hetkeseisu suhetes naabritega ja reeturlikku võimuvõitlust. Aastanumber võib olla küll tuhande võrra väiksem ja poliitika tegemise vahendid veidike vahedamad, kuid võimuiha on siiski üheks enam liikuma panevaks jõuks maailmas.
Teose teiseks põhitemaatikaks on usuküsimused. Põhjuseks on kristluse aina tugevamaks muutuv mõju Põhja-Euroopas. Ristiusu omaksvõtt toob paratamatult kaasa konflikti vana õigussüsteemiga (mitmenaisepidamine, veritasu, raua võtmine). Samas ei lase Hargla konfliktil võtta sõjalist pööret, vaid kirjeldab siinsete ülikute kohest püüdu ristiusk oma rahvale mõistetavamaks muuta. Jeesusjumalat kummardavate rahvaste vägevust ei saa ju tähelepanuta jätta. Nõnda hakataksegi Veelindes kirikut ehitama koos sauna ja leivaahjuga, et rahvas enne jumala poole pöördumist ennast ikka ihuliselt puhtaks vihtleks. Saunalavalt pole tarvis isegi maha ronida, sest armulaualeiba jagatakse otse leiliruumis. Euroopa uusimatest kristlastest on koheselt saanud ka Euroopa uusimad hereetikud.
Kogu selle uue ja põneva maailma taustal jäid minu jaoks teoses toimunud mõrvad teisejärguliseks. Nad olid küll tegevuse päästikuks ja taretarga Aotõivi sekkumise põhjuseks, kuid seekord pakkus tunduvalt enam huvi Hargla loodud maailm, kui mõrtsukate paljastamine. Arvan, et uue romaanisarja avateose puhul ongi kirjaniku loodud maailm olulisim, sest just see haarab lugeja tugevalt enda haardesse ning ei taha enam kuidagi lahti lasta. Harglal ei jää nüüd muud üle, kui hakata tasuma oma võetud kohustuse iga-aastaseid tagasimakseid uute teoste näol.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Just autori poolset uue maailma loomist (worldbuilding) on kõige huvitavam jälgida "Raudrästiku aja" juures. Toimiva taustsüsteemi loomisele aitab kindlasti kaasa tegevusepaiga pidev liigutamine mööda Kuningavalda (Taarantare, Veelinde, Kaali Pühajärv ja Hirvelinde/Härjapää). Kuningas Uljase taretark Koiola Aotõiv on meile otsekui teejuhiks sellel võõral, kuid samas nii kodusel maalapil Läänemere idakaldal. Aotõiv tutvustab meile kuningakoja tagakodasid, hetkeseisu suhetes naabritega ja reeturlikku võimuvõitlust. Aastanumber võib olla küll tuhande võrra väiksem ja poliitika tegemise vahendid veidike vahedamad, kuid võimuiha on siiski üheks enam liikuma panevaks jõuks maailmas.
Teose teiseks põhitemaatikaks on usuküsimused. Põhjuseks on kristluse aina tugevamaks muutuv mõju Põhja-Euroopas. Ristiusu omaksvõtt toob paratamatult kaasa konflikti vana õigussüsteemiga (mitmenaisepidamine, veritasu, raua võtmine). Samas ei lase Hargla konfliktil võtta sõjalist pööret, vaid kirjeldab siinsete ülikute kohest püüdu ristiusk oma rahvale mõistetavamaks muuta. Jeesusjumalat kummardavate rahvaste vägevust ei saa ju tähelepanuta jätta. Nõnda hakataksegi Veelindes kirikut ehitama koos sauna ja leivaahjuga, et rahvas enne jumala poole pöördumist ennast ikka ihuliselt puhtaks vihtleks. Saunalavalt pole tarvis isegi maha ronida, sest armulaualeiba jagatakse otse leiliruumis. Euroopa uusimatest kristlastest on koheselt saanud ka Euroopa uusimad hereetikud.
Kogu selle uue ja põneva maailma taustal jäid minu jaoks teoses toimunud mõrvad teisejärguliseks. Nad olid küll tegevuse päästikuks ja taretarga Aotõivi sekkumise põhjuseks, kuid seekord pakkus tunduvalt enam huvi Hargla loodud maailm, kui mõrtsukate paljastamine. Arvan, et uue romaanisarja avateose puhul ongi kirjaniku loodud maailm olulisim, sest just see haarab lugeja tugevalt enda haardesse ning ei taha enam kuidagi lahti lasta. Harglal ei jää nüüd muud üle, kui hakata tasuma oma võetud kohustuse iga-aastaseid tagasimakseid uute teoste näol.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
March 7, 2016
Hargla on selle raamatuga leiutanud ajaloolise kriminulli teada-tuntud žanrile Muinas-Eesti alamžanri. Tegelikult küll hakkavad igasugused kirjavahemärkidega suguühtesse astuda soovijad ("koman******d") selle peale kindlasti vinguma, taolist Muinas-Eestit pole ju kunagi eksisteerinud, järelikult on tegu alternatiivajaloo ehk siis ühega ulme alamžanreist, aga ärge laske end eksitada: žanriulmet on selles raamatus samapalju nagu kaalujälgijaid Eesti Ulmeühingus - ümmargune null. Tegemist on kriminaalromaaniga, täpsemini, neljast eraldiseisvast (kuid järgnevast) loost koosneva romaaniga. Peamiseks detektiiviks siis Koiola Aotõiv, Veelinde taretark, he he. Siin ongi kohe esimene miinus - Maavalla nimed kippusid kõik sinna Aotõiv, Rahulaid, Aomeel, Rahumeel, Tõivepäev, Tõivemeel jne jne kanti minema ja kriminaalžanrile omaselt ei olnud ühelgi karakteril ka mingit erilist sügavust. Seega läksid kõik need aotõivetid ja kaljurahud omavahel kogu aeg segi ja korduvalt pidi lehti tagasi lappama et näha kes keegi on.
Kriminaalžanrile omaselt olid ka lood kirjutatud, see tähendab, kirjanik mõtles välja kuriteo ja selle toimepanija(d) ning hakkas siis otsekui tagurpidi sellele rasva, liha ja luid ümber konstrueerima. Noh, kohati paistavad need konstrueerimisjäljed välja. Samas tuleb tunnistada, et olles Hargla loominguga üleüldse ja kõigi tema ajalooliste kriminullidega eriti enam kui tuttav, arvasin ma end teadvat kuidas ta mõtleb ja seega lootsin mõrvari enne paljastada kui autor. Võib tunnistada et kõigil neljal juhul läks see lootus tühja, kuid Hargla on muidugi lugeja petmiseski juba suht osavaks muutunud. Lisaplussid muinasaegse erootika naturaalse kajastamise eest, tol ajal poliitilist korrektsust väga ei harrastatud, naisi rööviti ja nendega tehti ka muid asju ja naisi oli kah tavaliselt enam kui üks. Orjade elu polnud kerge aga elu üleüldse polnud kerge. Oleks taoline Suur-Eesti omal ajal olnud, oleks elu praegu ikka hoopis teistsugune. Aga üldiselt, väga viievääriline raamat. Võibolla oleks ehk parem olnud mitte neljast eraldiseisvast loost kogumik , vaid üks tõsise mõrvaga sügavam lugu, kus tegelased oleks veidi enam kui ainult nimed olnud, aga no maailma tutvustamine on kah midagi väärt, ja lisaks tuleb endakehtestatud reeglitest kah kinni pidada. Muinas-Eesti mõrvarid oma ohvrile kellaviietee ajal strühniini teetassi ei poetanud, rohkem on selline "nuga neeru, nuiaga pähe" hoiak.
Väga hea. Rahvas aplodeerib püsti seistes ja nõuab lisa!
Kriminaalžanrile omaselt olid ka lood kirjutatud, see tähendab, kirjanik mõtles välja kuriteo ja selle toimepanija(d) ning hakkas siis otsekui tagurpidi sellele rasva, liha ja luid ümber konstrueerima. Noh, kohati paistavad need konstrueerimisjäljed välja. Samas tuleb tunnistada, et olles Hargla loominguga üleüldse ja kõigi tema ajalooliste kriminullidega eriti enam kui tuttav, arvasin ma end teadvat kuidas ta mõtleb ja seega lootsin mõrvari enne paljastada kui autor. Võib tunnistada et kõigil neljal juhul läks see lootus tühja, kuid Hargla on muidugi lugeja petmiseski juba suht osavaks muutunud. Lisaplussid muinasaegse erootika naturaalse kajastamise eest, tol ajal poliitilist korrektsust väga ei harrastatud, naisi rööviti ja nendega tehti ka muid asju ja naisi oli kah tavaliselt enam kui üks. Orjade elu polnud kerge aga elu üleüldse polnud kerge. Oleks taoline Suur-Eesti omal ajal olnud, oleks elu praegu ikka hoopis teistsugune. Aga üldiselt, väga viievääriline raamat. Võibolla oleks ehk parem olnud mitte neljast eraldiseisvast loost kogumik , vaid üks tõsise mõrvaga sügavam lugu, kus tegelased oleks veidi enam kui ainult nimed olnud, aga no maailma tutvustamine on kah midagi väärt, ja lisaks tuleb endakehtestatud reeglitest kah kinni pidada. Muinas-Eesti mõrvarid oma ohvrile kellaviietee ajal strühniini teetassi ei poetanud, rohkem on selline "nuga neeru, nuiaga pähe" hoiak.
Väga hea. Rahvas aplodeerib püsti seistes ja nõuab lisa!
December 3, 2020
2016. aastal oli kord ilus lõunapoolik, soe ja sume, täis linnulaulu, samuti ka päikest, mis soojendas ja paitas, ning juhatas raamatukogu suunas lugejaid. Taevas polnud pilvine, kergelt sinine, elu oli tore ja murevaba; kõik teed viisid raamatukokku. Tagasi vaadates, eriti praegu, võib öelda, et 2016. aasta oli igati tore. Indrek Hargla oli selleks ajaks oma kirjanikukarjääri absoluutses tipus tänu Melchiori-lugude lugejamenule, mis aitas taaselustada tema vanemaid lugusid ning tagas igale järgmisele erakordse edu. Ootasin, et saaksin seda raamatut lugeda, sest, nagu ka teised, olin täiesti võlutud kirjaniku loomingust ning ei jõudnud ära oodata, et saaksin osa ka sellest seiklusest. Paraku pidin pettuma.
Indrek Hargla on väga ambitsioonikas autor; tema pühendumus on märgatav nii ulme-, fantaasia-, krimi- kui ka ajalookirjanduses, mis on märgatav ka selles loos. Ühest otsast on tegemist ajaloolise jutustusega, mis asetseb ristisõdadele eelnevas ajas, kuid samas on maailma loomisel kasutatud fantaasiat, et täita lüngad seal, kus ajalugu enam appi ei tõtta. Hargla on loonud religiooni inimestele, kes siin maailmas elavad, samuti ka jumalad, rituaalid (näiteks matmiskombed, külaliste vastuvõtt kuninga poolt), kohtusüsteemi, ning on väga elavalt kirjeldanud sõjapidamist, liitude sõlmimist läbi abielu, õukonnaintriige (kuidas ta oleks suutnud sellele vastu panna?) ning palju muud. See maailm elab, hingab, kasvab ning on täis väga ohtlikke inimesi. Ei saa eirata, maailmaehitamises on Hargla osav.
Paraku toimub siin raamatus nii palju erinevaid asju, et järjepidamine läks ühel hetkel väga raskeks. Ainuüksi ühel leheküljel mainitakse pea kümme - kui mitte rohkem - nime, keda edaspidi mainitakse väga harva, kui üldse, ning kelle nimed ununevad peaaegu sama kiiresti kui neid mainiti. Jah, kindlasti on oluline aidata luua sellele maailmale ajalugu, et seda paremini mõista, kuid lihtsalt terve trobikond nimesid korraga ette vuristada ei aita luua suuri seoseid. Samuti ei jätnud raamatu peategelane eriti suurt muljet; Koiola Aotõiv on müstiline, samuti üsna ühedimensiooniline, olles nõnda tark ja osav, suutes suurema raskuseta lahendada mitu kuritegu, mis raamatus aset leiavad. Folkmar ja Sõstar olid üldiselt ainsad tegelased, kes jäid raamatust meelde, olles üldiselt üsna humoorikad.
Samuti on raamatu üks peamisi probleeme, et siin üritatakse teha liiga palju asju korraga. Ühest otsast on see ajalooline jutustus, teisest otsast on tegemist krimiromaaniga, kolmandast otsast on see aga veel ulme-fantaasia sugemetega seiklusromaan, mis viib lugeja rännakule muinasaegsesse Eestisse. Tehes kõike korraga, jäi natukene kõigest puudu, sest kõiksugused roimad, mis aset leidsid, lahendati nii erakordselt kiiresti, et polnud võimalik õieti süvenedagi nendesse. Oleks olnud tegemist raamatuga, kus Aotõiv jahib mõrtsukat, kes liigub mööda riiki ühest otsast teise, oleks olnud tegemist palju põnevama looga. Võib vaid loota, et kui peaks tulema järg sellele raamatule, õpime me rohkem tundma Eesti esimest detektiivi!
Indrek Hargla on väga ambitsioonikas autor; tema pühendumus on märgatav nii ulme-, fantaasia-, krimi- kui ka ajalookirjanduses, mis on märgatav ka selles loos. Ühest otsast on tegemist ajaloolise jutustusega, mis asetseb ristisõdadele eelnevas ajas, kuid samas on maailma loomisel kasutatud fantaasiat, et täita lüngad seal, kus ajalugu enam appi ei tõtta. Hargla on loonud religiooni inimestele, kes siin maailmas elavad, samuti ka jumalad, rituaalid (näiteks matmiskombed, külaliste vastuvõtt kuninga poolt), kohtusüsteemi, ning on väga elavalt kirjeldanud sõjapidamist, liitude sõlmimist läbi abielu, õukonnaintriige (kuidas ta oleks suutnud sellele vastu panna?) ning palju muud. See maailm elab, hingab, kasvab ning on täis väga ohtlikke inimesi. Ei saa eirata, maailmaehitamises on Hargla osav.
Paraku toimub siin raamatus nii palju erinevaid asju, et järjepidamine läks ühel hetkel väga raskeks. Ainuüksi ühel leheküljel mainitakse pea kümme - kui mitte rohkem - nime, keda edaspidi mainitakse väga harva, kui üldse, ning kelle nimed ununevad peaaegu sama kiiresti kui neid mainiti. Jah, kindlasti on oluline aidata luua sellele maailmale ajalugu, et seda paremini mõista, kuid lihtsalt terve trobikond nimesid korraga ette vuristada ei aita luua suuri seoseid. Samuti ei jätnud raamatu peategelane eriti suurt muljet; Koiola Aotõiv on müstiline, samuti üsna ühedimensiooniline, olles nõnda tark ja osav, suutes suurema raskuseta lahendada mitu kuritegu, mis raamatus aset leiavad. Folkmar ja Sõstar olid üldiselt ainsad tegelased, kes jäid raamatust meelde, olles üldiselt üsna humoorikad.
Samuti on raamatu üks peamisi probleeme, et siin üritatakse teha liiga palju asju korraga. Ühest otsast on see ajalooline jutustus, teisest otsast on tegemist krimiromaaniga, kolmandast otsast on see aga veel ulme-fantaasia sugemetega seiklusromaan, mis viib lugeja rännakule muinasaegsesse Eestisse. Tehes kõike korraga, jäi natukene kõigest puudu, sest kõiksugused roimad, mis aset leidsid, lahendati nii erakordselt kiiresti, et polnud võimalik õieti süvenedagi nendesse. Oleks olnud tegemist raamatuga, kus Aotõiv jahib mõrtsukat, kes liigub mööda riiki ühest otsast teise, oleks olnud tegemist palju põnevama looga. Võib vaid loota, et kui peaks tulema järg sellele raamatule, õpime me rohkem tundma Eesti esimest detektiivi!
August 16, 2019
The Age of the Iron Viper: A terrific mashup of Vikings, Game of Thrones and Sherlock Holmes in an Estonia that never was.
Review of the Estonian language hardcover (2016) published by Raudhammas
It is sometime in the 11th century and ancient Estonia and Latvia is a realm by the name of Kuningavald (King’s Realm) which is ruled by King Uljas, an overlord king in his seat of power called Veelinde (site of present day Viljandi) central to the country. Various lesser kings in locations such as Kaali (on Saaremaa Island), Härjapää and Hirvelinde (present day Tallinn) and Taarantare (present day central Latvia, south of the Daugava River) have sworn fealty to Uljas and together they defend against raids by sea or land from the Ruotsid (location of present-day Sweden) overseas to the West, the Svea from Ruusimaa in the East and the Lithuanians in the South. The kings each have their “taretargad" (wiseman i.e. advisor/Hand to the King), “tooneeided" (healers), “arpujad" (soothsayers) and “malevad" (soldiers) to assist them. The Ruotsid and Saaremaa regularly pillage each other for treasure and slaves.
Mostly this is in a physical world not unlike the real 11th century, but some magical/fantasy elements exist, especially in the female world of the healers. Literally “tooneeit” is “underworld woman”, likely derived from the Finnish word “Tuonela” (Underworld), signifying their power over the world between life and death. Aside from the mastery of healing knowledge, one of the signifiers to being a healer is the ability to “take the iron” (Estonian: “võtab rauda”). This is the power to hold a red-hot iron rod in their hands without being burned. Mortal men are also judged in trials by ordeal with this same method, with the qualifier that an innocent man will still be burned, but his wounds will heal whereas the wounds of the guilty will fester and putrefy.
But all is not well in the kingdom and Koiola Autõiv, the advisor to the king in Veelinde, is called upon to make various diplomatic or secretive missions to the forts and towns of the lesser kings. All of these missions end up involving murder as well and Autõiv also ends up being the detective seeking the murderers and their motives.
Autõiv's companions are often his spearmen Ahas and Valev. Valev (a name he is later given) is intriguingly a skreeling (from the Norse: skraeling, name for the inhabitants of North America and Greenland first encountered by the Vikings) who was originally captured as a slave by Danish vikings and whom Autõiv meets in his early adventures. Valev doesn’t have much to say in “maakeel” (the estonian speech of the land), but he is extremely proficient with a bow and arrow, so perhaps a proto-Canadian aboriginal makes an appearance in ancient Estonia in this way?
Hargla has done a terrific mashup here of various contemporary 21st century cult-lit/TV genres, including his own popular sleuth Apothecary Melchior from the 16th century. Autõiv’s detection skills involve the same type of careful listening and attention as those displayed by Melchior. Indeed, the solutions to many of the crimes involve the culprit saying a single sentence that betrays knowledge they wouldn’t have if they were innocent. That isn’t a spoiler, as those sentences were easily overlooked by me when I read them.
This is an adult novel with very explicit violence and sex, so it is definitely not young adult fantasy fiction.
I read "Raudrästiku aeg" in the original Estonian. There are no international translations yet available (as of late 2016) but you can watch for them at http://www.estlit.ee/elis/?cmd=writer...
Notes
English translation of the blurb for "Raudrästiku aeg" (The Age of the Iron Viper):
"The new crime novel by Indrek Hargla, the author of the popular Apothecary Melchior stories, takes place in an alternative historical version of ancient Estonia. The country’s name is Kuningavald and the kingdom of Veelinde, the name of ancient Viljandi, is ruled by the young king Uljas. The main character of the novel is the king's advisor Koiola Aotõiv whose sharp instincts and wisdom help him to solve several mysterious murders. Aotõiv’s travels will take him to Kaali Castle on the island of Saaremaa, where a secretive traveler from Greece has arrived, and to the site of present-day Tallinn, where Iru, the capital of ancient Rävala, and its rival fortress of Härjapää are located. It is a time of a thousand years ago, when distant Põhjala was believed to be the home of the gods and sailors travelled along the rivers for trading in southern markets; a time when Kuningavald was attacked from the east and the west by fierce Vikings and Christian missionaries arrived from Europe proclaiming damnation as the wages of sin and salvation through the God Jesus. The stakes are high and the intrigues are deadly. It is the age of the Iron Viper."
Review of the Estonian language hardcover (2016) published by Raudhammas
It is sometime in the 11th century and ancient Estonia and Latvia is a realm by the name of Kuningavald (King’s Realm) which is ruled by King Uljas, an overlord king in his seat of power called Veelinde (site of present day Viljandi) central to the country. Various lesser kings in locations such as Kaali (on Saaremaa Island), Härjapää and Hirvelinde (present day Tallinn) and Taarantare (present day central Latvia, south of the Daugava River) have sworn fealty to Uljas and together they defend against raids by sea or land from the Ruotsid (location of present-day Sweden) overseas to the West, the Svea from Ruusimaa in the East and the Lithuanians in the South. The kings each have their “taretargad" (wiseman i.e. advisor/Hand to the King), “tooneeided" (healers), “arpujad" (soothsayers) and “malevad" (soldiers) to assist them. The Ruotsid and Saaremaa regularly pillage each other for treasure and slaves.
Mostly this is in a physical world not unlike the real 11th century, but some magical/fantasy elements exist, especially in the female world of the healers. Literally “tooneeit” is “underworld woman”, likely derived from the Finnish word “Tuonela” (Underworld), signifying their power over the world between life and death. Aside from the mastery of healing knowledge, one of the signifiers to being a healer is the ability to “take the iron” (Estonian: “võtab rauda”). This is the power to hold a red-hot iron rod in their hands without being burned. Mortal men are also judged in trials by ordeal with this same method, with the qualifier that an innocent man will still be burned, but his wounds will heal whereas the wounds of the guilty will fester and putrefy.
But all is not well in the kingdom and Koiola Autõiv, the advisor to the king in Veelinde, is called upon to make various diplomatic or secretive missions to the forts and towns of the lesser kings. All of these missions end up involving murder as well and Autõiv also ends up being the detective seeking the murderers and their motives.
Autõiv's companions are often his spearmen Ahas and Valev. Valev (a name he is later given) is intriguingly a skreeling (from the Norse: skraeling, name for the inhabitants of North America and Greenland first encountered by the Vikings) who was originally captured as a slave by Danish vikings and whom Autõiv meets in his early adventures. Valev doesn’t have much to say in “maakeel” (the estonian speech of the land), but he is extremely proficient with a bow and arrow, so perhaps a proto-Canadian aboriginal makes an appearance in ancient Estonia in this way?
Hargla has done a terrific mashup here of various contemporary 21st century cult-lit/TV genres, including his own popular sleuth Apothecary Melchior from the 16th century. Autõiv’s detection skills involve the same type of careful listening and attention as those displayed by Melchior. Indeed, the solutions to many of the crimes involve the culprit saying a single sentence that betrays knowledge they wouldn’t have if they were innocent. That isn’t a spoiler, as those sentences were easily overlooked by me when I read them.
This is an adult novel with very explicit violence and sex, so it is definitely not young adult fantasy fiction.
I read "Raudrästiku aeg" in the original Estonian. There are no international translations yet available (as of late 2016) but you can watch for them at http://www.estlit.ee/elis/?cmd=writer...
Notes
English translation of the blurb for "Raudrästiku aeg" (The Age of the Iron Viper):
"The new crime novel by Indrek Hargla, the author of the popular Apothecary Melchior stories, takes place in an alternative historical version of ancient Estonia. The country’s name is Kuningavald and the kingdom of Veelinde, the name of ancient Viljandi, is ruled by the young king Uljas. The main character of the novel is the king's advisor Koiola Aotõiv whose sharp instincts and wisdom help him to solve several mysterious murders. Aotõiv’s travels will take him to Kaali Castle on the island of Saaremaa, where a secretive traveler from Greece has arrived, and to the site of present-day Tallinn, where Iru, the capital of ancient Rävala, and its rival fortress of Härjapää are located. It is a time of a thousand years ago, when distant Põhjala was believed to be the home of the gods and sailors travelled along the rivers for trading in southern markets; a time when Kuningavald was attacked from the east and the west by fierce Vikings and Christian missionaries arrived from Europe proclaiming damnation as the wages of sin and salvation through the God Jesus. The stakes are high and the intrigues are deadly. It is the age of the Iron Viper."
March 17, 2017
No okei, need jutud on mingil määral huvitavad ja ajastu on iseenesest romantilises minevikus ja kavalalt kohati lahendatud, aga üldiselt on selline keskpärane detektiiviromaan mõningate fantaasiaelementidega.
With that being said .... see vist on kõige seksistlikum raamat, mis minu kätte on sattunud. See hakkas juba alguses häirima ja mida edasi, seda rohkem seda kedrati aina uuesti ja uuesti, et kõigi selle "alternatiivajaloolise" Muinas-Eesti universumi naiste elu keskmeks oli meessuguelund (isegi mitte mees ise). Arusaadav, tõenäoliselt polnud ka päriselt tegemist ligilähedaseltki võrdse ühiskonnaga, aga Hargla alternatiivsetele muinaseestlastele oli "kargamine" kinnisidee ja selle ümber oli väga palju rõõmu ja entusiasmi. Ka olukordades, mis iga loogika järgi oleksid tegelikult olnud vastu tahtmist. Lõpuks hakkas imelik ja ebameeldiv neid rõõmsaid kirjeldusi lugeda. Võib-olla seisnes see üldine tüdimustunne ka selles, et elukogenud kõiketeadja peategelane Aotõiv (!) käis oma elutarkusega närvidele.
Folkmar - okei vend, temast loeks veelgi :D
On vist oodata järge?
With that being said .... see vist on kõige seksistlikum raamat, mis minu kätte on sattunud. See hakkas juba alguses häirima ja mida edasi, seda rohkem seda kedrati aina uuesti ja uuesti, et kõigi selle "alternatiivajaloolise" Muinas-Eesti universumi naiste elu keskmeks oli meessuguelund (isegi mitte mees ise). Arusaadav, tõenäoliselt polnud ka päriselt tegemist ligilähedaseltki võrdse ühiskonnaga, aga Hargla alternatiivsetele muinaseestlastele oli "kargamine" kinnisidee ja selle ümber oli väga palju rõõmu ja entusiasmi. Ka olukordades, mis iga loogika järgi oleksid tegelikult olnud vastu tahtmist. Lõpuks hakkas imelik ja ebameeldiv neid rõõmsaid kirjeldusi lugeda. Võib-olla seisnes see üldine tüdimustunne ka selles, et elukogenud kõiketeadja peategelane Aotõiv (!) käis oma elutarkusega närvidele.
Folkmar - okei vend, temast loeks veelgi :D
On vist oodata järge?
May 23, 2016
Ma pole tükk aega ühegi raamatu lugemist niimoodi nautinud nagu seda. Mul oli kahju, et see läbi sai.
Pikemalt kirjutan blogis https://triinuraamatud.wordpress.com/...
Pikemalt kirjutan blogis https://triinuraamatud.wordpress.com/...
September 12, 2020
Raamat käib Aotõivu, ühe muistse Eesti taretarga kannul ning räägib tema sekeldustest Veelindes, Saaremaal ja Rävalis. Iseloomult on Aotõiv justkui Melchior oma varasemas elus - ka talle on kombeks välja selgitada eriskummaliste juhtumiste tagamaid. Lugu puudutas mitmel korral ka usuteemat, võrreldes muistset Uku-usku ristiusuga - selgub, et neil on nii mõndagi ühist.
Olen tänaseks läbi lugenud mitmed Hargla raamatud ja sarjad - ja mul on nii hea meel, et temani jõudsin. Hargla kirjutistel on ainuomane stiil, see on nii puhas ja tuntav. Samas leidub alati tema puhul ka üllatavaid lauseid, mis lugejale silmadesse kinni hüppavad, mõneks ajaks hingamisrütmi paigast nihutavad ja võib-olla ka südame puperdama ajavad.
Lugu oli põnev - lahendused ei ilmnenud enne nende trükimusta nägemist ja suurest huvist neelasin raamatut iga sõna võrra sügavamale. Ja oli seda väärt!
Olen tänaseks läbi lugenud mitmed Hargla raamatud ja sarjad - ja mul on nii hea meel, et temani jõudsin. Hargla kirjutistel on ainuomane stiil, see on nii puhas ja tuntav. Samas leidub alati tema puhul ka üllatavaid lauseid, mis lugejale silmadesse kinni hüppavad, mõneks ajaks hingamisrütmi paigast nihutavad ja võib-olla ka südame puperdama ajavad.
Lugu oli põnev - lahendused ei ilmnenud enne nende trükimusta nägemist ja suurest huvist neelasin raamatut iga sõna võrra sügavamale. Ja oli seda väärt!
April 3, 2016
FB lugemisväljakutse 15. teema: raamat, mis on antud nädalal Apollo või Rahva Raamatu top10-s
Indrek Hargla "Raudrästiku aeg" jõudis raamatupoodide top10-sse kohe pärast ilmumis ja on seda ka praegu.
Raamat on siis muinasaegne krimka ja koosneb neljast eraldi jutust, nagu autor ütles, et see on sooduspakkumine neli ühes. :) Peategelaseks on taretark Aotõiv, kes lahendab erinevaid kuritegusid. Põnevust igal juhul jätkub. Autor kasutab klassikalist krimiloo võtet: alguses toob kõik tegelased sisse ja kõik on kahtlusalused. Päris süüdlane aga selgub alles loo lõpus. Kuna raamatu lõpp oli justkui sissejuhatus järgmisele loole, siis võib loota, et tuleb veel üks lugu muinasajast. Mulle igal juhul meeldis. :)
Mõni tore ütlemine ka:
"Et kaugete maade inimesed lähedaseks saaksid, ei olegi tarvis suuri söömaaegu ja kombetäitmisi, nad peaksid lihtsalt ühe öö koos õlut rüüpama, oma eludest lobisema ning aovalgeks on nad parimad sõbrad." (lk 136)
""Taevas hoia!" pomises Folkmar. "Ma olen liiga vana armastamiseks."
"Armastuson üks sõge haigus, mis ei küsi vanusest."" (lk 162)
Indrek Hargla "Raudrästiku aeg" jõudis raamatupoodide top10-sse kohe pärast ilmumis ja on seda ka praegu.
Raamat on siis muinasaegne krimka ja koosneb neljast eraldi jutust, nagu autor ütles, et see on sooduspakkumine neli ühes. :) Peategelaseks on taretark Aotõiv, kes lahendab erinevaid kuritegusid. Põnevust igal juhul jätkub. Autor kasutab klassikalist krimiloo võtet: alguses toob kõik tegelased sisse ja kõik on kahtlusalused. Päris süüdlane aga selgub alles loo lõpus. Kuna raamatu lõpp oli justkui sissejuhatus järgmisele loole, siis võib loota, et tuleb veel üks lugu muinasajast. Mulle igal juhul meeldis. :)
Mõni tore ütlemine ka:
"Et kaugete maade inimesed lähedaseks saaksid, ei olegi tarvis suuri söömaaegu ja kombetäitmisi, nad peaksid lihtsalt ühe öö koos õlut rüüpama, oma eludest lobisema ning aovalgeks on nad parimad sõbrad." (lk 136)
""Taevas hoia!" pomises Folkmar. "Ma olen liiga vana armastamiseks."
"Armastuson üks sõge haigus, mis ei küsi vanusest."" (lk 162)
January 14, 2020
Kohati täiesti ebaloogiline, teisalt aga vägagi kaasahaarav ja põnev.
Hargla raamatutest esimene, mida lugenud olen ja ei kahetse, kohati küll oli suhteliselt räige, aga mitte piisavalt et pooleli jätta.
Hargla raamatutest esimene, mida lugenud olen ja ei kahetse, kohati küll oli suhteliselt räige, aga mitte piisavalt et pooleli jätta.
November 16, 2025
Üks Eesti ulme tipumaid teoseid, kui mitte päris tipp. Miks ma seda alles nüüd lugesin?
January 14, 2025
ma vajan et keegi vedeldaks selle raamatu ja süstiks seda mulle otse veeni okei tänx
April 3, 2016
Mulle tundub, et mul on põhimõttelised etteheited krimižanrile. Ilmselt on see ka põhjuseks, miks mulle nõnda vähesed (klassikalised) krimiromaanid korda lähevad. Kõigi kriteeriumite järgi on ju Hargla "Raudrästiku aeg" väga hea raamat, igati viielist skoori väärt. Aga... See miski, mis jääb lugedes kripeldama on tunne, et kõik see, mis nende kaante vahel on, jääb kuidagi väikeseks. Väikeseks selles tähenduses, et sellel napib mastaapsust. Detailides on raamat väga lahe, Hargla ei jää oma alternatiivse muinas (viikingi?) aegse Eesti kirjeldustes üldsõnaliseks, vaid on küllalt põhjalik kommete, religiooni ja sugupuude ja ehitiste ja toitude osas. Võibolla veidi vähem riietusega. Puudub aga suurem skaala, korrakski ei tekki sellist dramaatilist efekti, et kaalul on terve selle maanurga ja rahva saatus, et kas ees ootab kuulsusrikas tulevik või tume hukatus.
Jah - niivõrd kui see ilmselt polnudki autori taotlus, mina lugejana siiski ootasin "midagi enamat" kui lihtsalt mõni mõrvajuhtum, mis vajas lahendamist. Olgu - ma olen päri - paaris loos oli justkui vihjamisi sees võimalus suurema konflikti tekkeks, mida siis peategelane (taretark Aotõiv) pidi lahendama ja lahendusest kujunes selline meeldiv piksevarras, mis nimelt selle konflikti ilusasti ära hoidis. Ehk siis minu etteheited pole seotud niivõrd raamatu endaga, kui pigemini isiklike eelistustega. Igal juhul on hästi teostatud asi; ja kindlasti pole tegemist igava, kuiva ajaloolise romaaniga.
"Raudrästiku aeg" koosneb neljast loost. Päris üksteisest sõltumatud need pole, sest ainult esimeses antakse ka veidi peategelase tutvustust. Ehk siis suvaliselt järgmisi lugusid lugedes võibolla päris kõike ei haaraks. Küll aga järele mõeldes poleks suuremat vahet (peale raamatu mahu) kas neid järgnevaid lugusid oleks üks, kaks, kolm või n+1 tk. Jah - neljanda loo lõpp tegelikult pakub emotsiooni, mis lubab oletada, et Hargla on selle maailma otsad kokku sõlminud. Aga ei ole ju siiski võimatu Aotõivu tegemiste juurde tagasi pöörduda.
Esimene jutt viib meid Kuningavalla lõunapiiridele, kuhugi Daugava (Taukapole) kanti, kus on Taarantare asula ja linnus, mille pealiku (kuninga) tütart Kuningavalla ülemkuningas Uljas endale naiseks tahab. Lisaks ilusale ja võimukale mõrsjale toob Aotõiv kaasa ka ristiusu munga Folkmari, kellest saab tema hea sõber. Muidugi on seal ka mõrv, mis tuleb lahendada...
Teises loos on tegemist Svea saatkonnaga Veelindes (Kuningavalla "pealinn") ja probleemidega, mis seisnevad selles, et saarlased, kes on justkui kuningas Uljase tahte vastu eksinud ja seadnud seeläbi ohtu võimaliku liidusuhte eestlaste ja svealaste vahel, et ühiselt võidelda idapoolsete viikingite järeltulijatega, kes baseeruvad Aludejärve (Laadoga) ääres. Muidugi läheb olukord käest ära ja tõesti korraks on võimalus, et kogu lugu pöörab sootuks pöörasemasse ja suuremasse draamasse, kuid Aotõiv hoiab selle jälle ilusasti koduõuel.
Kolmas lugu on seotud Saaremaal toimuvate pealiku koja sisekonfliktidega, mille keskele Aotõiv sattub kui suundub uurima, kas saaks Kaali järve äärde ristiusu pühakoda rajada, et sellest tuleks kohalik palverännu sihtpunkt.
Neljas osa on ilmselgelt kõige keerukama intriigiga ja ilma detailidesse laskumata võib öelda, et Rävala keskustes Hirvelindes ja Härjapääl toimuv võib tõesti riivamisi kogu Kuningavalla saatuse vaekausile seada, kuid Aotõiv on jälle kord kohal jamasid ohjamas.
Ei arvanud minagi ühelgi korral ära, kes võiks olla see põhipahalane. Hargla suudab intriigi üleval pidada.
Oma etteheited raamatule olen nimetanud. Lõpetuseks olgu siis midagi helgetes toonides: mulle väga meeldib see, mis Hargla on teinud nimedega. Ülilahe!
Jah - niivõrd kui see ilmselt polnudki autori taotlus, mina lugejana siiski ootasin "midagi enamat" kui lihtsalt mõni mõrvajuhtum, mis vajas lahendamist. Olgu - ma olen päri - paaris loos oli justkui vihjamisi sees võimalus suurema konflikti tekkeks, mida siis peategelane (taretark Aotõiv) pidi lahendama ja lahendusest kujunes selline meeldiv piksevarras, mis nimelt selle konflikti ilusasti ära hoidis. Ehk siis minu etteheited pole seotud niivõrd raamatu endaga, kui pigemini isiklike eelistustega. Igal juhul on hästi teostatud asi; ja kindlasti pole tegemist igava, kuiva ajaloolise romaaniga.
"Raudrästiku aeg" koosneb neljast loost. Päris üksteisest sõltumatud need pole, sest ainult esimeses antakse ka veidi peategelase tutvustust. Ehk siis suvaliselt järgmisi lugusid lugedes võibolla päris kõike ei haaraks. Küll aga järele mõeldes poleks suuremat vahet (peale raamatu mahu) kas neid järgnevaid lugusid oleks üks, kaks, kolm või n+1 tk. Jah - neljanda loo lõpp tegelikult pakub emotsiooni, mis lubab oletada, et Hargla on selle maailma otsad kokku sõlminud. Aga ei ole ju siiski võimatu Aotõivu tegemiste juurde tagasi pöörduda.
Esimene jutt viib meid Kuningavalla lõunapiiridele, kuhugi Daugava (Taukapole) kanti, kus on Taarantare asula ja linnus, mille pealiku (kuninga) tütart Kuningavalla ülemkuningas Uljas endale naiseks tahab. Lisaks ilusale ja võimukale mõrsjale toob Aotõiv kaasa ka ristiusu munga Folkmari, kellest saab tema hea sõber. Muidugi on seal ka mõrv, mis tuleb lahendada...
Teises loos on tegemist Svea saatkonnaga Veelindes (Kuningavalla "pealinn") ja probleemidega, mis seisnevad selles, et saarlased, kes on justkui kuningas Uljase tahte vastu eksinud ja seadnud seeläbi ohtu võimaliku liidusuhte eestlaste ja svealaste vahel, et ühiselt võidelda idapoolsete viikingite järeltulijatega, kes baseeruvad Aludejärve (Laadoga) ääres. Muidugi läheb olukord käest ära ja tõesti korraks on võimalus, et kogu lugu pöörab sootuks pöörasemasse ja suuremasse draamasse, kuid Aotõiv hoiab selle jälle ilusasti koduõuel.
Kolmas lugu on seotud Saaremaal toimuvate pealiku koja sisekonfliktidega, mille keskele Aotõiv sattub kui suundub uurima, kas saaks Kaali järve äärde ristiusu pühakoda rajada, et sellest tuleks kohalik palverännu sihtpunkt.
Neljas osa on ilmselgelt kõige keerukama intriigiga ja ilma detailidesse laskumata võib öelda, et Rävala keskustes Hirvelindes ja Härjapääl toimuv võib tõesti riivamisi kogu Kuningavalla saatuse vaekausile seada, kuid Aotõiv on jälle kord kohal jamasid ohjamas.
Ei arvanud minagi ühelgi korral ära, kes võiks olla see põhipahalane. Hargla suudab intriigi üleval pidada.
Oma etteheited raamatule olen nimetanud. Lõpetuseks olgu siis midagi helgetes toonides: mulle väga meeldib see, mis Hargla on teinud nimedega. Ülilahe!
August 3, 2016
Lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, et Hargla tegeleb igati tänuväärsel kombel eestlaste enda legendi loomisega. Meile kulub tänastel õhukestel aegadel ära natuke identiteeti ja uhkust oma esiisade üle. Mõnus on mõelda, et kunagi toimetasid siinmail vägevad mehed, kes sõitsid merd, jõid igal võimalikul põhjusel, kargasid naisi, käisid ümberkaudsetel maadel päid lõhki löömas ja olid kuningad omal maal. Mahlakas Hargla saab tööga igal juhul paremini hakkama kui kuivikutest ajaloolased oma igavate faktidega.
August 23, 2024
See raamat oli mul ammu radaril ja lugemisplaanis. Pole just palju autoreid, kes julgeks minna tuhat aastat tagasi – aega enne seda, kui ristisõdijate laine siiamaile jõudsid.
Mind natuke häiris Hargla maailmaloome juures tema seksism, kuigi sain aru, et see pole üldse autori süü, et elu oli selline. Võibolla lihtsalt ei olnud ma sellises tujus, et lugeda naisorjadest ja liignaistest ja külalisele antavatest voodisoojendajatest jms. Igatahes kes soovib ajalooainelist erootikat lugeda, siis sellele väga sobiv teos.
Kui raamatu kinni panin ja nädal hiljem meenutasin, siis kõige tugevamalt oligi meelde jäänud stseen, mismoodi sõjakäigult tulles orje jagati, rõhuga naistel. Usun, et nii võis see käia küll. Ja geneetika seisukohalt olid need naabritevahelised röövretked vajalikud verevärskendamised. Autor kirjeldab, kuidas ”võõra lõhnaga” uus liignaine meest erutab. On ka päris otse öeldud, et vangid on toodud verevärskendamiseks. Turjakas meesori on pakkumisel, ”ta võib ühe ööga kümnes naises samasuguste hiiglaste seemne kasvama panna”.
Selles kunagises maailmas on väga kindlad kombed ja reeglid, enamik neist on Hargla ise välja mõelnud. Näiteks pole vabamehel kombeks pidada rohkem kui kahte orja ja kolme liignaist (või oli see vastupidi) ja liignaisi ei anta juurde neile, kes pole oma naistele lapsi teinud. Liignaiste lapsed on täpselt samasugused pärijad kui esimese naise lapsed. Olulisel kohal on nõiad ehk Toone-eided, kes tegelikult võivad olla ka noored tüdrukud. Nende väljaselekteerimine algab noores eas, teatud näitajate, näiteks unenägude järgi. Nad võetakse siis pere juurest ära, elama Toone-eitede juurde. Ja kui on selgunud, et tüdrukust saab asja, siis on ametiriituse osaks magada 12 noore malevlasega. Rasedaks nad ei jää, oskavad hoiduda. Huuh. On ikka süsteemid ja fantaasia. Või on selle kohta kusagil folklooriainest, millest ma kuulnud pole?..
Natuke häiris see, et ma võtsin raamatu ette teadmisega, et see on ajalooline krimka. Just nii oli välja kuulutatud kaanel. Muidugi teadsin, et selle aja kohta meil kirjalikud andmed puuduvad. Säilinud kroonika on ajast, kui muinasaeg läbi sai ja risitsõdijatega koos saabus siia munk Hendrik, see kirjaoskaja ja kirjutada tahtja, kelle iga sõna meie ajaloolased tsiteerivad ja tõlgendavad.
Aga mis oli enne?
Sisuliselt on "Raudrästik" ulmekas, muinasajast rääkiv muinasjutt, mitte ajalooline romaan. (Ja kas seda ka romaaniks saab nimetada, sisuliselt on siin neli sama peategelasega pikka jutustust, aga see selleks.)
Ma arvan, et paljuski on autori fantaasialend õigetel radadel.
Kui mujal võtsid just naised esmalt ristiusu omaks, pehmelt ja armastusega, põnevusega, siis küllap oli see ka Eestis nii. Ja kõlab loogiliselt, et kohalikud sellest ristiusu-asjast omamoodi aru said. Nii võiks ju olla küll, et kuninga armuke arvab, et ta peaks mungale igal hommikul pihtima, jutustades ümber oma öised seksistseenid. Ja kuna ihu tuleks enne kirikut puhtaks saada, siis võiks ehitada sauna ja kiriku kokku, ja mehed-naised osaleks seal muidugi koos ja paljalt. (Vaat ei tea, kas Eestis olid toona segasaunad, meie kandis Võrumaal käib küll kogu küla kokku segasauna ja nii on see olnud nii kaua, kui mäletatakse. Aga näiteks Setomaal mu meelest ei käida segasaunas, on ikka naiste kord ja meeste kord. Küllap on keegi seda ka piirkonniti uurinud.)
”Raudrästiku...” juures meeldiski mulle seesama, mis ka häiris, nimelt see hoogne maailmaloome, selle side tegeliku ajalooga. Näiteks Kaali järvega seotud legendid, tasapisi avanev peajumal Ukuga seotud süsteem, ruuniraamatud, Uku-taadi ja ristiusu-jumala sarnasused ja erinevused. Raamatu peategelast, Veelinde (ehk Viljandi) kuninga taretarka (kuninga nõunikku) Aotõivu huvitab see Jeesus-jumal väga, üheks ta sõbraks saabki ristiusu rändmunk. Ja pole ju veel välja kuulutatud ristisõdasid siia suunda, niisoos toimub uue usu imbumine siia vaikselt ja normaalselt.
Meie enda maailmasüsteemis on aga kõik olemas, seda pole veel ära lõhutud. Meie usu epitsenter ongi Kaali järv, see koht, kus Uku kunagi maa peale tuli. Ja sinna ”kahiti” Toone-eitesid kui eriti väärtuslikke ande... Ahjaa, igasuguseid uusi sõnu kasutab Hargla täie enesekindlusega ja nendega tuleb lihtsalt harjuda. ”Kahimine” on ohverdamine, see käib elu juurde. Õiguse mõistmisel ja kuritegude uurimisel osalevad vandemehed, kõige olulisem vahend on ”raua katsumine”: kui õigust rääkiv inimene võtab kuuma raua kätte, siis see ei kõrveta teda või kui ka kõrvetab, siis see paraneb kiirelt. Aga valevanduja saab kohutavad haavad.
Kirjutasin päris palju välja sõnu, millele tausta juurde otsida. ”Uku tund” on vist öö esimene pimedaim tund. ”Väevesi” on vist salajane rohi nõidadel ehk toone-eitedel. ”Arbujad” on ennustajad, selgeltnägijad. ”Kihlakunnad” on kihelkonnad. ”Svealased” on rootslased (raamatu ees on ka kohaliku kandi kaart spikriks). ”Kiusu-Kiur” on vist Hargla enda väljamõeldud kiusatustesse ja jonni meelitav tegelane
Aga kriminull?... Kohati oli mul neid õukonna-intriige keeruline jälgida. Kohati ei osanud arvestada raamatu reeglitega (lubatud on ka teatud esoteerilised argumendid). Maailmaloomele annaksin täispunktid, ka esoteerika pool meeldis mulle (nagu ka Hargla ”Meriväljas” ja ”Süvvahavvas”), aga väga suurt ahhaa!-elamust ma kriminaalsetest käikudest siiski ei saanud.
Rääkisin raamatust ka ühe tuttavaga, kes oli ”Raudrästikut” ammu lugenud. Tal oli aastate jooksul isegi meelest läinud, et tegu oli krimkaga. Aga maailmaloome, see oli muidugi meelde jäänud!
Mind natuke häiris Hargla maailmaloome juures tema seksism, kuigi sain aru, et see pole üldse autori süü, et elu oli selline. Võibolla lihtsalt ei olnud ma sellises tujus, et lugeda naisorjadest ja liignaistest ja külalisele antavatest voodisoojendajatest jms. Igatahes kes soovib ajalooainelist erootikat lugeda, siis sellele väga sobiv teos.
Kui raamatu kinni panin ja nädal hiljem meenutasin, siis kõige tugevamalt oligi meelde jäänud stseen, mismoodi sõjakäigult tulles orje jagati, rõhuga naistel. Usun, et nii võis see käia küll. Ja geneetika seisukohalt olid need naabritevahelised röövretked vajalikud verevärskendamised. Autor kirjeldab, kuidas ”võõra lõhnaga” uus liignaine meest erutab. On ka päris otse öeldud, et vangid on toodud verevärskendamiseks. Turjakas meesori on pakkumisel, ”ta võib ühe ööga kümnes naises samasuguste hiiglaste seemne kasvama panna”.
Selles kunagises maailmas on väga kindlad kombed ja reeglid, enamik neist on Hargla ise välja mõelnud. Näiteks pole vabamehel kombeks pidada rohkem kui kahte orja ja kolme liignaist (või oli see vastupidi) ja liignaisi ei anta juurde neile, kes pole oma naistele lapsi teinud. Liignaiste lapsed on täpselt samasugused pärijad kui esimese naise lapsed. Olulisel kohal on nõiad ehk Toone-eided, kes tegelikult võivad olla ka noored tüdrukud. Nende väljaselekteerimine algab noores eas, teatud näitajate, näiteks unenägude järgi. Nad võetakse siis pere juurest ära, elama Toone-eitede juurde. Ja kui on selgunud, et tüdrukust saab asja, siis on ametiriituse osaks magada 12 noore malevlasega. Rasedaks nad ei jää, oskavad hoiduda. Huuh. On ikka süsteemid ja fantaasia. Või on selle kohta kusagil folklooriainest, millest ma kuulnud pole?..
Natuke häiris see, et ma võtsin raamatu ette teadmisega, et see on ajalooline krimka. Just nii oli välja kuulutatud kaanel. Muidugi teadsin, et selle aja kohta meil kirjalikud andmed puuduvad. Säilinud kroonika on ajast, kui muinasaeg läbi sai ja risitsõdijatega koos saabus siia munk Hendrik, see kirjaoskaja ja kirjutada tahtja, kelle iga sõna meie ajaloolased tsiteerivad ja tõlgendavad.
Aga mis oli enne?
Sisuliselt on "Raudrästik" ulmekas, muinasajast rääkiv muinasjutt, mitte ajalooline romaan. (Ja kas seda ka romaaniks saab nimetada, sisuliselt on siin neli sama peategelasega pikka jutustust, aga see selleks.)
Ma arvan, et paljuski on autori fantaasialend õigetel radadel.
Kui mujal võtsid just naised esmalt ristiusu omaks, pehmelt ja armastusega, põnevusega, siis küllap oli see ka Eestis nii. Ja kõlab loogiliselt, et kohalikud sellest ristiusu-asjast omamoodi aru said. Nii võiks ju olla küll, et kuninga armuke arvab, et ta peaks mungale igal hommikul pihtima, jutustades ümber oma öised seksistseenid. Ja kuna ihu tuleks enne kirikut puhtaks saada, siis võiks ehitada sauna ja kiriku kokku, ja mehed-naised osaleks seal muidugi koos ja paljalt. (Vaat ei tea, kas Eestis olid toona segasaunad, meie kandis Võrumaal käib küll kogu küla kokku segasauna ja nii on see olnud nii kaua, kui mäletatakse. Aga näiteks Setomaal mu meelest ei käida segasaunas, on ikka naiste kord ja meeste kord. Küllap on keegi seda ka piirkonniti uurinud.)
”Raudrästiku...” juures meeldiski mulle seesama, mis ka häiris, nimelt see hoogne maailmaloome, selle side tegeliku ajalooga. Näiteks Kaali järvega seotud legendid, tasapisi avanev peajumal Ukuga seotud süsteem, ruuniraamatud, Uku-taadi ja ristiusu-jumala sarnasused ja erinevused. Raamatu peategelast, Veelinde (ehk Viljandi) kuninga taretarka (kuninga nõunikku) Aotõivu huvitab see Jeesus-jumal väga, üheks ta sõbraks saabki ristiusu rändmunk. Ja pole ju veel välja kuulutatud ristisõdasid siia suunda, niisoos toimub uue usu imbumine siia vaikselt ja normaalselt.
Meie enda maailmasüsteemis on aga kõik olemas, seda pole veel ära lõhutud. Meie usu epitsenter ongi Kaali järv, see koht, kus Uku kunagi maa peale tuli. Ja sinna ”kahiti” Toone-eitesid kui eriti väärtuslikke ande... Ahjaa, igasuguseid uusi sõnu kasutab Hargla täie enesekindlusega ja nendega tuleb lihtsalt harjuda. ”Kahimine” on ohverdamine, see käib elu juurde. Õiguse mõistmisel ja kuritegude uurimisel osalevad vandemehed, kõige olulisem vahend on ”raua katsumine”: kui õigust rääkiv inimene võtab kuuma raua kätte, siis see ei kõrveta teda või kui ka kõrvetab, siis see paraneb kiirelt. Aga valevanduja saab kohutavad haavad.
Kirjutasin päris palju välja sõnu, millele tausta juurde otsida. ”Uku tund” on vist öö esimene pimedaim tund. ”Väevesi” on vist salajane rohi nõidadel ehk toone-eitedel. ”Arbujad” on ennustajad, selgeltnägijad. ”Kihlakunnad” on kihelkonnad. ”Svealased” on rootslased (raamatu ees on ka kohaliku kandi kaart spikriks). ”Kiusu-Kiur” on vist Hargla enda väljamõeldud kiusatustesse ja jonni meelitav tegelane
Aga kriminull?... Kohati oli mul neid õukonna-intriige keeruline jälgida. Kohati ei osanud arvestada raamatu reeglitega (lubatud on ka teatud esoteerilised argumendid). Maailmaloomele annaksin täispunktid, ka esoteerika pool meeldis mulle (nagu ka Hargla ”Meriväljas” ja ”Süvvahavvas”), aga väga suurt ahhaa!-elamust ma kriminaalsetest käikudest siiski ei saanud.
Rääkisin raamatust ka ühe tuttavaga, kes oli ”Raudrästikut” ammu lugenud. Tal oli aastate jooksul isegi meelest läinud, et tegu oli krimkaga. Aga maailmaloome, see oli muidugi meelde jäänud!
March 16, 2016
Raamatu esimestes lugudes on peamine rõhk pandud olustikule ning detektiivitööd kirjeldav osa näib kohati isegi veidi puine. Samas raamatu teises pooles on nii olustiku kirjeldus kui ka vandenõude paljastamine mõnusalt tasakaalus. Eriti paeluv on selle alternatiiv ajaloolise Eesti uskumuste kirjeldused, mis koos sinna juurde kuuluva maagiaga paeluvad kindlasti kõiki fantaasiakirjanduse austajaid (viimaste hulka loen ka ennast).
March 20, 2016
Väärt lugemine eesti kirjanduse riiulilt. Lugu või õigem oleks öelda lood, mis on suure loo sees, on müsitliselt haaravad ja lõpuni põnevad. Koiola Aotõiv - Eesti oma Sherlock, kes lahendab alternatiivajaloolises muinasajas põnevaid juhtumeid. Mõnus ja fantaasiarikas lugu, kuhu on sisse põimitud parajalt romatnikat, piisavalt põnevust ja see kõik läbi segatud müsitlise muinasajalooga. Soovitan soojalt :-)
June 18, 2023
Indrek Hargla kirjutab jälle kriminaalromaani, kuid Melchiori on juba küllalt saanud. Otsustas siis kerida mõnisada aastat tagasi, kuid ruumis ikka sama kohapeale jääda. Täpsemalt on tegu nelja jutu koguga, millega autor ehitab maailma muistsest Kuningavallast.
Siin aladel asuvad mitmed maakonnasuurused kuningriigid või väiksemad kihlakunnad nagu Sakala, Oandu, Hirvelinde, Saaremaa Lümanuse (Lümanda), Kaleväe, Pöide ja Valjala. Ja Veelinde (Viljandi?) lindes (linnuses) asub kõrgem ülemkuningas. Sõnu on vahvalt väänatud ja otsitud ehedaid muinasnimesid nagu peategelane ülemkuningas Uljase parem käsi ehk runotark Aotõiv. Aga ka kuninga liignaine Sõstar, tooneeit (ravitseja) Mesivee, Vainokõu, Ohevald, Kaalep, Maasik, Jugamees, Maimupärg, Nõges, Rahuleid, Talvike, Ahas, Ülva, Tuivet.
Põnev maailm kahtlemata, mille kohta mõni ütleb "alternatiivajalugu", kuid samahästi võiks öelda, et nii oligi kusagil aasta 1000 kanti, kui esimesed misjonärid siia poole hakkasid tulema. Kuna meil puuduvad suuremad kirjalikud tõendid ja arheoloogiast saab vaid minimaalseid järeldusi teha, kus asus Varbola linnus või mida sealsed tules põletasid või välja sittusid, siis see on täiesti ajalooline jutustus. Ulme see on võib-olla ainult unes ettekuulutamise ja "raua võtmise" osas? Aga mitme naise ja orjade pidamine, sõjakäikudel käimine ja svealaste ning Ruusimaalastega kauplemine kõlab loogiliselt. Härjapää juurde kalju otsa kindluse ehitamine ehk siis Tallinna Toompeale peaks ka ajalooliselt truu olema, et seal miski asustus oli. Saarlased olid muidugi kõvad meresõitjad ja siinsetest hõimudest kõige viikingimad.
Aga nii põnev kui see maailm ka poleks, siis on Hargla võtnud nõuks selle põimida oma lemmikžanriga - kriminull. Minu lemmik see kindlasti pole. Täiesti standardse Hercule Poirot valemi järgi, kus lõpus kõik asjaosalised ühte kohta kokku kutsutakse ning Hercule Aotõiv kõik kogutud vihjed seletuseks kokku põimib. Tore on ju teada, mis toimus, kuid selline ohjeldamatu iga pisidetaili lahti mämmutamine ei ole üldse huvitav ja rikub minu jaoks igasuguse lugemiselamuse täiesti ära. Samuti mulle meeldib ise ka detektiiviga kaasa mõelda ja vahest ehk kaks minutit enne raamatulõiguni jõudmist juba ise arusaamisele jõuda. Siin aga jäi liiga palju liiga hägusaks. Kindlasti ei aita kaasa ka, et me ei tea Kuningavalla "reegleid" ja seetõttu ongi lugeja määratud lihtsalt bussireisijaks, mis on väheke igav.
Aga peamine probleem on loo pinge, mis on kasvanud hetkeni kui süüdlane esile tuuakse, kuid siis veel mitmeid lehekülgi edasi pajatada on selge jutumõrv. Seega olgu kui vahva maailm ja kui lobedalt kirjutatud, oleks ma oodanud teravamat püandi-kirvest või sõna-haamrit, kuidas soovite. Ehk siis minu jaoks oli struktuur täiesti vale, pinge lahtus liiga kiirelt ning mitme loo puhul oli liigset täidet paljuvõitu.
Tõenäoliselt standardsematele kriminaalromaanide austajatele on see jällegi täpselt õige lugemine, sest valem on ju teada-tuntud ajaga ära testitud. Minu jaoks mõnusaim osa oli kahtlemata igasugused inim- ja kohanimed ning nende tänapäevaste vastete ära mõistatamine.
PS Silma hakkas ka üks sisuline viga leheküljel 318, kus äsja mõrvatud Hirvo pistab korraga paar sõna teiste jutu vahele.
Siin aladel asuvad mitmed maakonnasuurused kuningriigid või väiksemad kihlakunnad nagu Sakala, Oandu, Hirvelinde, Saaremaa Lümanuse (Lümanda), Kaleväe, Pöide ja Valjala. Ja Veelinde (Viljandi?) lindes (linnuses) asub kõrgem ülemkuningas. Sõnu on vahvalt väänatud ja otsitud ehedaid muinasnimesid nagu peategelane ülemkuningas Uljase parem käsi ehk runotark Aotõiv. Aga ka kuninga liignaine Sõstar, tooneeit (ravitseja) Mesivee, Vainokõu, Ohevald, Kaalep, Maasik, Jugamees, Maimupärg, Nõges, Rahuleid, Talvike, Ahas, Ülva, Tuivet.
Põnev maailm kahtlemata, mille kohta mõni ütleb "alternatiivajalugu", kuid samahästi võiks öelda, et nii oligi kusagil aasta 1000 kanti, kui esimesed misjonärid siia poole hakkasid tulema. Kuna meil puuduvad suuremad kirjalikud tõendid ja arheoloogiast saab vaid minimaalseid järeldusi teha, kus asus Varbola linnus või mida sealsed tules põletasid või välja sittusid, siis see on täiesti ajalooline jutustus. Ulme see on võib-olla ainult unes ettekuulutamise ja "raua võtmise" osas? Aga mitme naise ja orjade pidamine, sõjakäikudel käimine ja svealaste ning Ruusimaalastega kauplemine kõlab loogiliselt. Härjapää juurde kalju otsa kindluse ehitamine ehk siis Tallinna Toompeale peaks ka ajalooliselt truu olema, et seal miski asustus oli. Saarlased olid muidugi kõvad meresõitjad ja siinsetest hõimudest kõige viikingimad.
Aga nii põnev kui see maailm ka poleks, siis on Hargla võtnud nõuks selle põimida oma lemmikžanriga - kriminull. Minu lemmik see kindlasti pole. Täiesti standardse Hercule Poirot valemi järgi, kus lõpus kõik asjaosalised ühte kohta kokku kutsutakse ning Hercule Aotõiv kõik kogutud vihjed seletuseks kokku põimib. Tore on ju teada, mis toimus, kuid selline ohjeldamatu iga pisidetaili lahti mämmutamine ei ole üldse huvitav ja rikub minu jaoks igasuguse lugemiselamuse täiesti ära. Samuti mulle meeldib ise ka detektiiviga kaasa mõelda ja vahest ehk kaks minutit enne raamatulõiguni jõudmist juba ise arusaamisele jõuda. Siin aga jäi liiga palju liiga hägusaks. Kindlasti ei aita kaasa ka, et me ei tea Kuningavalla "reegleid" ja seetõttu ongi lugeja määratud lihtsalt bussireisijaks, mis on väheke igav.
Aga peamine probleem on loo pinge, mis on kasvanud hetkeni kui süüdlane esile tuuakse, kuid siis veel mitmeid lehekülgi edasi pajatada on selge jutumõrv. Seega olgu kui vahva maailm ja kui lobedalt kirjutatud, oleks ma oodanud teravamat püandi-kirvest või sõna-haamrit, kuidas soovite. Ehk siis minu jaoks oli struktuur täiesti vale, pinge lahtus liiga kiirelt ning mitme loo puhul oli liigset täidet paljuvõitu.
Tõenäoliselt standardsematele kriminaalromaanide austajatele on see jällegi täpselt õige lugemine, sest valem on ju teada-tuntud ajaga ära testitud. Minu jaoks mõnusaim osa oli kahtlemata igasugused inim- ja kohanimed ning nende tänapäevaste vastete ära mõistatamine.
PS Silma hakkas ka üks sisuline viga leheküljel 318, kus äsja mõrvatud Hirvo pistab korraga paar sõna teiste jutu vahele.
December 6, 2023
Kõik oli väga loetav ja kriminaalromaani kontekstis olid kõik elemendid oma koha peal - midagi ette ära arvata ei suutnud ja selles mõttes kuidagimoodi igav ei olnud.
Aga mõte, mis kogu lugemise vältel kuklas püsis, oli, et ega see päris Melchior ju ei ole. Võib-olla ei kõnetanud mind kauge ajastu ja selle alternatiivajalooline tõlgendus. Võibolla Hargla kirjutamise stiil (seda toorest seksivärki oli rohkem kui Melchioris). Võib-olla süžee ja tegevusliinid.
Ent Eesti krimkaromaani tasub lugeda ikka! Omal ajal müügile saabudes krabati seda raamatut suurtel kiirustel ja hulgakaupa ja minagi vist ostsin selle endale toona, kuid lugemiseni jõudsin alles sellesuvise leitsaku tagajärjel.
Aga mõte, mis kogu lugemise vältel kuklas püsis, oli, et ega see päris Melchior ju ei ole. Võib-olla ei kõnetanud mind kauge ajastu ja selle alternatiivajalooline tõlgendus. Võibolla Hargla kirjutamise stiil (seda toorest seksivärki oli rohkem kui Melchioris). Võib-olla süžee ja tegevusliinid.
Ent Eesti krimkaromaani tasub lugeda ikka! Omal ajal müügile saabudes krabati seda raamatut suurtel kiirustel ja hulgakaupa ja minagi vist ostsin selle endale toona, kuid lugemiseni jõudsin alles sellesuvise leitsaku tagajärjel.
October 23, 2016
Ladus (esimesed kaks lugu said öösel kella 4ks loetud). Viimane jutt muutus juba liiga raskepäraseks, pidi hakkama lugemisse pause tegema. See oli liiga tegevustihedaks minu meelest kirjutatud.
Mõningate nimede ja sõnade käänamine tekitas küsimusi - Aotõivi või Aotõivu, Sõstari või Sõstra jmt - peaks kuskilt järgi uurima. Palju häid (vanu) sõnu ja nimetusi (Metsepole, linde, kahima), mõned küsimused - miks just selline sõnavorm ("kära" aga mitte "kara", "rebas" ja mitte "rebane").
Ja lõpuks - ma ei mäleta, millal ma viimati midagi nii misogüünset lugesin. Sellepärast ka punkt maha.
Mõningate nimede ja sõnade käänamine tekitas küsimusi - Aotõivi või Aotõivu, Sõstari või Sõstra jmt - peaks kuskilt järgi uurima. Palju häid (vanu) sõnu ja nimetusi (Metsepole, linde, kahima), mõned küsimused - miks just selline sõnavorm ("kära" aga mitte "kara", "rebas" ja mitte "rebane").
Ja lõpuks - ma ei mäleta, millal ma viimati midagi nii misogüünset lugesin. Sellepärast ka punkt maha.
January 14, 2018
Kirjanik on loonud põneva ajastu või maailma koos oma kommete ja tavadega. Nautisingi seda raamatu puhul enim. Raamat koosneb kolmest loost ja lõpuks hakkas muster korduma või kadus uudsus - igas loos on mõrvalugu, mille peategelane kindlasti lahendab.
Mõne loo puhul oli ka veidi raske jälgida, sest tegelasi oli palju ja lugemise vahepeal tuli pilk heita loo algul ära toodud sugupuule ning raamatu algul olevale maakaardile. Ent siiski meeldis mulle see raamat väga fantaasiaküllase maailma ja selles toimetavate eriliste tegelaste pärast.
Mõne loo puhul oli ka veidi raske jälgida, sest tegelasi oli palju ja lugemise vahepeal tuli pilk heita loo algul ära toodud sugupuule ning raamatu algul olevale maakaardile. Ent siiski meeldis mulle see raamat väga fantaasiaküllase maailma ja selles toimetavate eriliste tegelaste pärast.
August 23, 2017
Hargla on eestlaste südamesse pugenud krimikirjanikuna. Mulle isiklikult on ta alati meeldinud just ulmekirjanikuna, kuna krimikirjandusest käin ma kaarega mööda. Kuigi tema kirjutamisstiil on väga mõnus, ei suuda ma isegi tema krimkasid hea meelega lugeda. "Raudrästiku aeg" ei olnud erand. Lugude poole tõmbas mind väga hästi ülesehitatud maailm ja läbimõeldud religioon. Selle koha peal suured-suured kiidusõnad. Mind ei jäänud häirima seksistlik lähenemine naistegelastele, kuna see sobis sinna loodud maailma. Küll aga häiris mind peategelane ise, kes oli iseloomult väga Melchiori sarnane (vähemalt minu mäletamist mööda, ma lugesin sarja kahte esimest raamatut nende ilmumise ajal) Lühijuttudes on raske inimeste eripära ja iseloomu välja tuua, seega läksid paljud tegelased sassi. Viimane lugu oli hästi segane, aga lõpp oli huvitav. Ma loodan, et see kuulutas ette järge, mis oleks alternatiivajalooline seiklusjutt.
March 18, 2025
Seiklus, mis viib lugeja muistsesse aega, millal eestlased olid oma maa uhked isandad ja alles esimesed preestrid liikusid ringi. Hästi on lisatud erinevaid uskumusi ja mütoloogiat. Raamatu peategelane osaleb Melchiori lugudele omaselt mitmete mõrvade lahendamisel.
June 7, 2017
Hea ladus lugemine, üks punkt raamatus esinevate huvitavate nimede eest.
July 16, 2017
No Hargla ikka oskab põnevalt kirjutada! Üks jutt huvitavam kui teine ja kõik ilusti läbimõeldud ka. Lausa lust lugeda.
July 30, 2017
Põnev, põnev. Lugesin kuni poole ööni (ja nii kolm korda järjest).
July 24, 2021
Seda alternatiivajaloolist muinasaja kriminaalromaani ma teist korda lugeda ei plaani hoolimata sellest, et Indrek Hargla oskab nii kirjutada kui ka jutustada.
January 29, 2023
Vbl veidi tasapaks muinaskämp, aga põnevust oli ja Eestist suurem Eesti tänuväärne iseenesestki
November 15, 2024
Aotõiv tundub vaat et sümpaatsemgi kui Melchior...
April 15, 2025
Väga rasked lood, aga huvitavas. Hargla fänn peab lugema
December 30, 2016
Meeldis. Vahva muinasaja meenutus.
Displaying 1 - 30 of 43 reviews