What do you think?
Rate this book
Meestest, lihtsalt
Jutukogus on fiktiivsed pihtimused minategelaselt, kus ta on kirjeldanud oma elust läbi jooksnud mehi, tähestiku järjekorras. Kas peategelaseks on kogu aeg seesama naine või mitte, see jäägu lugeja otsustada.
145 pages, ebook
First published September 1, 2007
3 people are currently reading
6 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
April 11, 2021
Kõike ja kõiki siin ilmas annab taandada arhetüüpideni, mis (ma arvan) on meil kõigil sarnased. Ja see raamat - kirja pandud kahepeale, minu ja Daki ühisraamat - räägibki neist arhetüüpidest.
…Näiteks üks vana tuttav, kellega on kogu aeg midagi õhus. Te ei kohtu sageli, teil on oma elud, teil ei ole mitte kunagi peaaegu mitte midagi olnud (või mõnes versioonis on teil olnud näiteks üheöösuhe). Millegipärast on aga kraapivalt kahju sellepärast, et iga kord teda nähes tuleb meelde see tunne, justkui oleks midagi ilusat mööda lastud.
Vahel mõtled, et pagan, kas sa üldse kunagi selle elu jooksul saad teada, on see kõik vaid sinu luul… või tekib kunagi tulevikus üks selline olukord, kus te temaga omavahel kõik selgeks räägite, ja selgubki, et temal ka on niimoodi. Tulevikus? Tulevik on igatahes ähmane. Täna te kohtusite, homme teeb aeg pai ja paneb selle haava tasapisi jälle kinni. Võibolla näetegi jälle näiteks aasta pärast. Ning jälle tunned sa, et – midagi on. Aga mis see on? Ja miks see on? Ja kas see läheks ära või lahvataks hiiglasuureks, kui julgeda seda puudutada? Ei tea.
…Näiteks keegi tüütus, kes sulle mitte kunagi eriti meeldinud ei ole. See võib olla ka naine, aga teeme nii, et praegu on see mees. Kummalisel põhjusel on ta kunagi su ellu pääsenud ja sa siiani ei saa aru, miks. Tänaval sa pigem väldid teda. Kui kokku sattute, siis märkad, et ei taha talle silma vaadata, aga kaugusse või kõrvale vaatamine on ka kuidagi ebamugav. Sa tahaksid selle endale ära seletada, miks te üldse kunagi enamvähem lähedased olite, aga sa ei mäleta täpselt seda iseennast, kes sa sel ajal olid. See aeg on justkui mingi piinlikkuse ja mälukaotuse udulooriga kaetud. Kui teda su vastas rääkimas poleks, siis ei usukski, et ta olemas oli! Sulle tundub vahel, et sul on millegipärast mälublokk, justkui oleks teie vahel juhtunud midagi ääretult, šokeerivalt häbiväärset, aga mis see oli? See on mingi korduv, peaaegu kombatav süütunne, mida mõni inimene meelde tuletab, aga nii kui meenutama hakkad, on see läinud.
…Ja veel, võibolla seesama mees, võibolla üks teine – see seksuaalse sõltuvuse mees. Tema, kellega polnudki ju midagi muud kui sõltuvus füüsilisest suhtest. Millegipärast oled sa takkajärgi ta peale pahane, et ta sind “hinnata” ei osanud. Aga tegelikult ju tead, et jah, kui sa oleksid tagasi samas olukorras, siis võiks see kõik uuesti juhtuda. Lihtsalt tema kehas ja lõhnas on midagi, mis sind ära teeb, isegi kui sa juba tead, et sellest suhtest “asja” ei saa. See sõltuvussuhe algas kunagi tormiliselt ja füüsiliselt ning ei liikunud sealt faasist mitte kunagi hinge.
Vahel tunned sa ta füüsise või silmavaate peegelduse ära kusagil filmides või laval esinejates. Kui ta sulle tänaval vastu või unenäos külla tuleb, võtab see ikka uuesti jalust korra nõrgaks, ja ikka oled oma mõistusega seepeale natuke pahane. Aga see on selline väga seksuaalne pinge, nii et sa väga pahane ei ole ka.
Unest ärgates võib muidugi natuke segadust olla, päev-paar isegi. Siis suudad meelde tuletada, et see ei olnud ju kunagi hingeline suhe ja tegelikult on ta tõbras, vist.
...Ja muidugi võid sa olla ise teisele inimesele olnud olla füüsilise sõltuvuse objektiks, minu meelest on siin raamatus esindatud mõlemad arhetüübid.
…Aga siis on veel keegi, kellega õhk on lahe ja klaar. Kelmikad pilgud, julge flirt, naer. Jah, võibolla oli teie vahel oli kunagi midagi füüsilist, aga see ei ole tekitanud pinget ja saladust. Selline mees on ka olemas! Tegelikult vist olekski temaga pidanudi elu lõpuni olema, sest ta ajab sind naerma. Ja tal ei ole sinu suhtes mitte mingeid muid ootusi ega pingeid kui et ta tundub sind hoidvat. Aga… ta on vist naistemees. Kunagi võibolla elasid sa üle lühikese perioodi, kui ei suutnud teda võtta sellena, kes ta on – ei suutnud teda ülejäänud maailmaga jagada. Siis leidsid selle tasakaalu, said aru, et tema ongi just selline vabahing, kes tuleb ja flirdib, ja kui ta läheb, siis on ta su hinge hea kogus õnne juurde tekitatud.
...Selle raamatu kirjutamisest on praeguseks möödas umbes viisteist aastat. Minu jaoks on see nostalgiline, armas tekst. Maailm noorte naiste silme läbi.
…Näiteks üks vana tuttav, kellega on kogu aeg midagi õhus. Te ei kohtu sageli, teil on oma elud, teil ei ole mitte kunagi peaaegu mitte midagi olnud (või mõnes versioonis on teil olnud näiteks üheöösuhe). Millegipärast on aga kraapivalt kahju sellepärast, et iga kord teda nähes tuleb meelde see tunne, justkui oleks midagi ilusat mööda lastud.
Vahel mõtled, et pagan, kas sa üldse kunagi selle elu jooksul saad teada, on see kõik vaid sinu luul… või tekib kunagi tulevikus üks selline olukord, kus te temaga omavahel kõik selgeks räägite, ja selgubki, et temal ka on niimoodi. Tulevikus? Tulevik on igatahes ähmane. Täna te kohtusite, homme teeb aeg pai ja paneb selle haava tasapisi jälle kinni. Võibolla näetegi jälle näiteks aasta pärast. Ning jälle tunned sa, et – midagi on. Aga mis see on? Ja miks see on? Ja kas see läheks ära või lahvataks hiiglasuureks, kui julgeda seda puudutada? Ei tea.
…Näiteks keegi tüütus, kes sulle mitte kunagi eriti meeldinud ei ole. See võib olla ka naine, aga teeme nii, et praegu on see mees. Kummalisel põhjusel on ta kunagi su ellu pääsenud ja sa siiani ei saa aru, miks. Tänaval sa pigem väldid teda. Kui kokku sattute, siis märkad, et ei taha talle silma vaadata, aga kaugusse või kõrvale vaatamine on ka kuidagi ebamugav. Sa tahaksid selle endale ära seletada, miks te üldse kunagi enamvähem lähedased olite, aga sa ei mäleta täpselt seda iseennast, kes sa sel ajal olid. See aeg on justkui mingi piinlikkuse ja mälukaotuse udulooriga kaetud. Kui teda su vastas rääkimas poleks, siis ei usukski, et ta olemas oli! Sulle tundub vahel, et sul on millegipärast mälublokk, justkui oleks teie vahel juhtunud midagi ääretult, šokeerivalt häbiväärset, aga mis see oli? See on mingi korduv, peaaegu kombatav süütunne, mida mõni inimene meelde tuletab, aga nii kui meenutama hakkad, on see läinud.
…Ja veel, võibolla seesama mees, võibolla üks teine – see seksuaalse sõltuvuse mees. Tema, kellega polnudki ju midagi muud kui sõltuvus füüsilisest suhtest. Millegipärast oled sa takkajärgi ta peale pahane, et ta sind “hinnata” ei osanud. Aga tegelikult ju tead, et jah, kui sa oleksid tagasi samas olukorras, siis võiks see kõik uuesti juhtuda. Lihtsalt tema kehas ja lõhnas on midagi, mis sind ära teeb, isegi kui sa juba tead, et sellest suhtest “asja” ei saa. See sõltuvussuhe algas kunagi tormiliselt ja füüsiliselt ning ei liikunud sealt faasist mitte kunagi hinge.
Vahel tunned sa ta füüsise või silmavaate peegelduse ära kusagil filmides või laval esinejates. Kui ta sulle tänaval vastu või unenäos külla tuleb, võtab see ikka uuesti jalust korra nõrgaks, ja ikka oled oma mõistusega seepeale natuke pahane. Aga see on selline väga seksuaalne pinge, nii et sa väga pahane ei ole ka.
Unest ärgates võib muidugi natuke segadust olla, päev-paar isegi. Siis suudad meelde tuletada, et see ei olnud ju kunagi hingeline suhe ja tegelikult on ta tõbras, vist.
...Ja muidugi võid sa olla ise teisele inimesele olnud olla füüsilise sõltuvuse objektiks, minu meelest on siin raamatus esindatud mõlemad arhetüübid.
…Aga siis on veel keegi, kellega õhk on lahe ja klaar. Kelmikad pilgud, julge flirt, naer. Jah, võibolla oli teie vahel oli kunagi midagi füüsilist, aga see ei ole tekitanud pinget ja saladust. Selline mees on ka olemas! Tegelikult vist olekski temaga pidanudi elu lõpuni olema, sest ta ajab sind naerma. Ja tal ei ole sinu suhtes mitte mingeid muid ootusi ega pingeid kui et ta tundub sind hoidvat. Aga… ta on vist naistemees. Kunagi võibolla elasid sa üle lühikese perioodi, kui ei suutnud teda võtta sellena, kes ta on – ei suutnud teda ülejäänud maailmaga jagada. Siis leidsid selle tasakaalu, said aru, et tema ongi just selline vabahing, kes tuleb ja flirdib, ja kui ta läheb, siis on ta su hinge hea kogus õnne juurde tekitatud.
...Selle raamatu kirjutamisest on praeguseks möödas umbes viisteist aastat. Minu jaoks on see nostalgiline, armas tekst. Maailm noorte naiste silme läbi.
Displaying 1 of 1 review