What do you think?
Rate this book
Četrdesmit sveces
Direktori asetäitja Villem Alavain on jõudnud oma 40. sünnipäevani. Pidu on läbi, külalised lahkunud, küünlad kustumas ja Villem mõtleb tagasi neile neljakümnele aastale – küünal haaval. Iseenesest on Villemi elukäik sarnane nii paljude tema aastakäigu poiste omadega: gümnaasium, põgenemine Soome, sõdimine «valel poolel», Siberi vangilaager, vabanemine, tagasitulek ja vaevaline töö otsimine. Villemit – nagu paljusid teisigi – aitavad tutvused «õigete» inimestega, ta teeb kiiret karjääri ja enne neljakümneseks saamist on tal justkui kõik olemas mis vaja: hinnatud töö, õnnelik abielu, hea armuke, jõukus. Ometi on tal sel juubeliõhtul pärast külaliste lahkumist hinges tusk ja tühjus. See kõik pole see, ta pole seda kõike tahtnud, olud on ta lihtsalt selleni viinud.
- GenresWorld War II
376 pages, Hardcover
First published January 1, 1966
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 37 reviews
November 8, 2020
Ļoti interesanti sarakstīta versija par varu maiņu un karu. Galvenais varonis ir pavisam parasts puisis un vēlāk - vīrietis, kurš romāna izdošanas laukā bija iecerēts kā antivaronis (bet man liekas, ka viņš ir vienkārši kā liela daļa no sabiedrības, kas dzīvi tā ari nodzīvo bez kādas īpašas poltiskas pārliecības. Un tad arī vienkārši dzīvo, cenšoties ešosajos apstākļos atrast kaut ko savai dzīvei piemērotu.). Man jau vienmēr par kara laiku lasot vairāk patīk lasīt par cilvēku-ikdienišķo, nevis kaujām vai poltikas spēlem.
August 13, 2019
Ļoti.
Lielisks darbs, kurā viss ir pateikts. Lasot mācījos par laiku un par cilvēkiem. Ļoti iesaku, jo mēs dzīvojam tepat blakus.
"Viss stabilais un nemainīgais ir garlaicīgs un pelēks. Dari, ko gribi, cilvēku padara interesantāku viņa netikumi, nevis tikumi. Tikumi ir vispārēji, mūžīgi, jebkuram vieni un tie paši."
Plašāk blogā: https://gramatusmarza.wordpress.com/2...
Lielisks darbs, kurā viss ir pateikts. Lasot mācījos par laiku un par cilvēkiem. Ļoti iesaku, jo mēs dzīvojam tepat blakus.
"Viss stabilais un nemainīgais ir garlaicīgs un pelēks. Dari, ko gribi, cilvēku padara interesantāku viņa netikumi, nevis tikumi. Tikumi ir vispārēji, mūžīgi, jebkuram vieni un tie paši."
Plašāk blogā: https://gramatusmarza.wordpress.com/2...
September 12, 2020
“Četrdesmit sveces, kas gan nesasniedz prožektora spilgtumu, tomēr izgaismo dažus tumsā atstātos kaktus. “-šādu ierakstu savā grāmatā veicis pats autors Raimonds Kaugvers. Šis citāts lieliski ilustrē grāmatas nozīmību, attainojot kara bezjēdzību, Staļina represijas un Padomju varas cieto dūri, kas tā vai savādāk sadauzīja un pakļāva ikvienu sabiedrības pilsoni, pat, ja iekšējā pārliecība klusi dzīvoja ar sistēmas noliegšanu.
Tas tiešām ir neticami, ka šī grāmata, par spīti bargajai padomju cenzūrai, ir ieraudzījusi dienasgaismu 60tajos. Iespējams, ka galvenā varoņa attēlošana negatīvā gaismā ir kalpojusi par caurlaidi grāmatas nonākšanai pie lasītājiem. Par spīti antivaronim, ļoti skaidri nolasās vēstures attainošana kara un pēckara laikā Igaunijā, kas tikpat labi varētu tikt attiecināta uz Latviju. Karošana “nepareizajā pusē” (vienalga kura puse tā būtu), bēgļu gaitas, labošanas darbu nometnes, VDK, padomju cilvēka darba dzīve un sistēma. Tam visam pa vidu cilvēks ar savām vājībām, mīlestību, kaisli, iekšējo godīguma un sirdsapziņas komposu, kas izdzīvošanas apstākļos ne vienmēr spēj pareizi norādīt pareizo virzienu. Bet, kurš tad var pateikt, kas ir pareizais virziens, ja tev jaunība jāziedo laikam un sistēmai, kurā tu nevēlies līdzdarboties un par to arī tiec sodīts.
Grāmata ir daļēji autobiogrāfisks darbs, jo daudzi aprakstītie notikumi ir piedzīvoti paša igauņu rakstnieka dzīvē.
“Skaidrs, ka viņi necieš vāciešus. Es arī neciešu. Kurš gan viņus cieš? Bet plikas ienīšanas pēc sevi ziedot ir bezgala muļķīgi. “
“Ja mana eksistence ir tik tukša, tad vismaz es pats no šīs eksistences gribu sajust patiku, gribu cīnīties par to, lai man pašam būtu labi. “
“...skatījos viņai pakaļ, skatījos tik ilgi, līdz manī sakustējās sāpīgas, drudžainas un bezcerīgas alkas pēc dzīves. “
“Acīmredzot šāda kaisle ir vistrakākā-kaisle pēc tā, kas zaudēts. “
Tas tiešām ir neticami, ka šī grāmata, par spīti bargajai padomju cenzūrai, ir ieraudzījusi dienasgaismu 60tajos. Iespējams, ka galvenā varoņa attēlošana negatīvā gaismā ir kalpojusi par caurlaidi grāmatas nonākšanai pie lasītājiem. Par spīti antivaronim, ļoti skaidri nolasās vēstures attainošana kara un pēckara laikā Igaunijā, kas tikpat labi varētu tikt attiecināta uz Latviju. Karošana “nepareizajā pusē” (vienalga kura puse tā būtu), bēgļu gaitas, labošanas darbu nometnes, VDK, padomju cilvēka darba dzīve un sistēma. Tam visam pa vidu cilvēks ar savām vājībām, mīlestību, kaisli, iekšējo godīguma un sirdsapziņas komposu, kas izdzīvošanas apstākļos ne vienmēr spēj pareizi norādīt pareizo virzienu. Bet, kurš tad var pateikt, kas ir pareizais virziens, ja tev jaunība jāziedo laikam un sistēmai, kurā tu nevēlies līdzdarboties un par to arī tiec sodīts.
Grāmata ir daļēji autobiogrāfisks darbs, jo daudzi aprakstītie notikumi ir piedzīvoti paša igauņu rakstnieka dzīvē.
“Skaidrs, ka viņi necieš vāciešus. Es arī neciešu. Kurš gan viņus cieš? Bet plikas ienīšanas pēc sevi ziedot ir bezgala muļķīgi. “
“Ja mana eksistence ir tik tukša, tad vismaz es pats no šīs eksistences gribu sajust patiku, gribu cīnīties par to, lai man pašam būtu labi. “
“...skatījos viņai pakaļ, skatījos tik ilgi, līdz manī sakustējās sāpīgas, drudžainas un bezcerīgas alkas pēc dzīves. “
“Acīmredzot šāda kaisle ir vistrakākā-kaisle pēc tā, kas zaudēts. “
June 30, 2016
četrdesmit sveces - četrdesmit nodzīvota mūža gadi, tajos ietilpst tik daudz krāsu, emociju un notikumu, arī otrais pasaules karš. mums, latviešiem, tik ļoti saprotama, jo mūsu tautas vēsturiskais liktenis ir tikpat samezglots kā galvenā varoņa, igauņu puiša Villema dzīve.
viegla, gaiša un vietām arī asprātīga.
turklāt vizuāli ļoti brīnišķīga!
vairāk šeit - http://naktsskapitis.blogspot.com/201...
viegla, gaiša un vietām arī asprātīga.
turklāt vizuāli ļoti brīnišķīga!
vairāk šeit - http://naktsskapitis.blogspot.com/201...
August 3, 2016
aizraujoša, skumdinoša un pārdomas raisoša!
un kā šai dzīvē ir klājies man..?
un kā šai dzīvē ir klājies man..?
February 2, 2026
“eestimaa on nagu maja maantee ääres — igaüks, kes tahab, astub sisse ja mängib peremeest.”
kurb mõelda, kui paljud inimesed pidid hülgama oma tõelised soovid ja arvamused, et sobituda nii arusaamatusse ja kiiresti muutuvasse ühiskonda.
seda oli nii lihtne lugeda ja side peategelasega tuli kiirelt. kõik koledused, mida ta koges, läksid hinge ja kõik ta “vead” olid arusaadavad. eriti haaras mind see üleüldine kontseptsioon.
nii-nii hea, valmis seda töös analüüsima
kurb mõelda, kui paljud inimesed pidid hülgama oma tõelised soovid ja arvamused, et sobituda nii arusaamatusse ja kiiresti muutuvasse ühiskonda.
seda oli nii lihtne lugeda ja side peategelasega tuli kiirelt. kõik koledused, mida ta koges, läksid hinge ja kõik ta “vead” olid arusaadavad. eriti haaras mind see üleüldine kontseptsioon.
nii-nii hea, valmis seda töös analüüsima
February 26, 2025
Svārstos starp 3 un 4 zvaigznēm. Nevaru teikt, ka man patika, es domāju, ja es kādam atstāstītu grāmatas notikumus, varētu likties interesanti… bet kaut kā līdz galam nepavilka.
Varbūt ir nogurums no kara sajūtas, varu cīņām, dažādajām pusēm, kas viss ir arī tagad… un tāpēc bija kaut kāda pretestība.
Papildus puspunktu dod pēcvārds, kas izskaidro šī darba nozīmīgumu igauņu literatūrā.
Varbūt ir nogurums no kara sajūtas, varu cīņām, dažādajām pusēm, kas viss ir arī tagad… un tāpēc bija kaut kāda pretestība.
Papildus puspunktu dod pēcvārds, kas izskaidro šī darba nozīmīgumu igauņu literatūrā.
February 2, 2026
arvasin, et kuna olen vangilaagritest jms juba nii palju lugenud, näinud, kuulnud, siis oskan seda päris tõetruult ette kujutada, aga eksisin rängalt — Kaugveri romaani lugedes teleporteerud tahes-tahtmata nende jõhkruste keerisesse, kus elades kaasa kütkestavale, emotsionaalsele, tühjale loole, seisad silmitsi nende kõige valusamate, aga siirate elutõdede, moraali, inimloomuse dilemmadega.
kas suutmatus oma arvamust omandada on patt? kuidagi on Kaugver suutnud ühtegi inimest, ideoloogiat, arvamust peale iseenda mahasalgamata panna kirja vist ausalt ühe realistlikuma, ilma ilustusteta, ainult tõese loo. nii palju küsimusi, mõtteid, mida analüüsida, ma ei tea, kas seda üldse oskangi hah
säh teile üks kohmakas, kopsakas arvustus😝
kas suutmatus oma arvamust omandada on patt? kuidagi on Kaugver suutnud ühtegi inimest, ideoloogiat, arvamust peale iseenda mahasalgamata panna kirja vist ausalt ühe realistlikuma, ilma ilustusteta, ainult tõese loo. nii palju küsimusi, mõtteid, mida analüüsida, ma ei tea, kas seda üldse oskangi hah
säh teile üks kohmakas, kopsakas arvustus😝
September 29, 2020
Grāmata par gadiem, kas pazudina, liek nostāties kāda pusē, kas neļauj būt pašam, kas pat neļauj īsti pieaugt. Par gadiem, kas sagrauj valsti, cilvēka gribu un pasauli.
Varonis-antivaronis-cilvēks. Tik daudz bija brīžu, kuros gribējās nosodīt, nodomāt, ka tā jau nedara. Bet, ai, kā dara, jo, pirmkārt, esam cilvēki.
Varonis-antivaronis-cilvēks. Tik daudz bija brīžu, kuros gribējās nosodīt, nodomāt, ka tā jau nedara. Bet, ai, kā dara, jo, pirmkārt, esam cilvēki.
August 2, 2025
"Kõige hämmastavam on visadus, millega mulle sõnakuulmist õpetatakse. Ma pean kuulama absoluutselt kõigi sõna, kel tuleb pähe minuga tegelda. Mind häirib väga ka mõistmatu lugupidamine, mida mu vanemad iseenda vastu tunnevad. Kui ma ilusasti sõna kuulan, võivat minust saada niisama tubli inimene kui nemad. Oo, püha lihtsameelsus! Kes ütleb, et ma neid oma ideaaliks pean?" lk.287
Igaks raamatuks on õige aeg. 10 aastat tagasi oleksin saanud teistsuguse emotsiooni. Tänase sõja valguses kõnetas eelkõige valiku puudumine, saatuse mängukanniks olemine. Hirm ja argus.
Oma varasemaid mõtteid korrates. Eesti on see riik ja nii väike selle pärast et me oleme arad ja alalhoidlikud. Me ei tulnud Uuralitest siia mitte pioneeridena, vaid eest ära. Rahu otsides.
See oli neetud põlvkond.
Loodetavasti ei pea ise mitte kunagi olema selliste valikute ees. Tahaks lihtsalt elada. Rahus. Aga pead tegema kahe halva vahel poliitilise valiku.
Ma ootasin tegelikult teist lõppu. Et peategelane võetakse jurist Anti poolt vahele. Aga samas oli ka üks selle süsteemi paradokse, et ellu jäid sulid.
Huvitav, kuidas paljud diktaatorid ei saa aru, et arm aitab enam kui hirm. Ja vana klišee- revolutsioon sööb oma lapsed. Kui sa peksad oma liitlasi, siis varem või hiljem kukub asi kokku.
Igaks raamatuks on õige aeg. 10 aastat tagasi oleksin saanud teistsuguse emotsiooni. Tänase sõja valguses kõnetas eelkõige valiku puudumine, saatuse mängukanniks olemine. Hirm ja argus.
Oma varasemaid mõtteid korrates. Eesti on see riik ja nii väike selle pärast et me oleme arad ja alalhoidlikud. Me ei tulnud Uuralitest siia mitte pioneeridena, vaid eest ära. Rahu otsides.
See oli neetud põlvkond.
Loodetavasti ei pea ise mitte kunagi olema selliste valikute ees. Tahaks lihtsalt elada. Rahus. Aga pead tegema kahe halva vahel poliitilise valiku.
Ma ootasin tegelikult teist lõppu. Et peategelane võetakse jurist Anti poolt vahele. Aga samas oli ka üks selle süsteemi paradokse, et ellu jäid sulid.
Huvitav, kuidas paljud diktaatorid ei saa aru, et arm aitab enam kui hirm. Ja vana klišee- revolutsioon sööb oma lapsed. Kui sa peksad oma liitlasi, siis varem või hiljem kukub asi kokku.
January 21, 2021
***,5
Ņemot vērā laiku, kurā grāmatā tika izdota, jābrīnās, ka tas vispār varēja notikt, jāsaprot manevri, ko autors licis lietā, lai notušētu savas patiesās domas un uzskatus un grāmata vispār ieraudzītu dienas gaismu.
Lasot par galveno tēlu, kas, pretēji biežāk sastopamajiem varoņiem, patiešām ir radīts kā antivaronis, lai tiktu cauri cenzūrai, ir neparasti, interesanti, grūti pilnībā uz to atsaukties, bet tas tik ļoti netraucē. Tomēr diemžēl nespēju līdz galam pieņemt (varbūt arī saprast) un samierināties ar neveiklību domu vērpetēs, spriedelējumos, kas, pat ja saprotamu iemeslu dēļ bija “apstrādāti”, turpināja būt par sprunguli manā lasīšanas ritenī.
Ņemot vērā laiku, kurā grāmatā tika izdota, jābrīnās, ka tas vispār varēja notikt, jāsaprot manevri, ko autors licis lietā, lai notušētu savas patiesās domas un uzskatus un grāmata vispār ieraudzītu dienas gaismu.
Lasot par galveno tēlu, kas, pretēji biežāk sastopamajiem varoņiem, patiešām ir radīts kā antivaronis, lai tiktu cauri cenzūrai, ir neparasti, interesanti, grūti pilnībā uz to atsaukties, bet tas tik ļoti netraucē. Tomēr diemžēl nespēju līdz galam pieņemt (varbūt arī saprast) un samierināties ar neveiklību domu vērpetēs, spriedelējumos, kas, pat ja saprotamu iemeslu dēļ bija “apstrādāti”, turpināja būt par sprunguli manā lasīšanas ritenī.
April 17, 2023
"Visa pasaule ārpusē mums šķiet pārstājusi būt. Kad reiz, iedams uz nakts maiņu, es apstājos vārtos un pētu neparasti zenītā uzradušos Polārzvaigzni, sev lietišķi pajautāju, kas visā šajā stāstā ir īstenība un kas iztēle - vai tas, ka esmu šeit, vai tas, ka kaut kad esmu bijis kur citur?
Un man šķiet, ka visa mana iepriekšējā dzīve ir vienkārši izdomāta, ka tā nekad nav bijusi, ka es vienmēr un mūžīgi esmu bijis šeit, mērījis attālumu starp lēģeri un raktuvēm un citas pasaules vispār nav, nekur nav."
Un man šķiet, ka visa mana iepriekšējā dzīve ir vienkārši izdomāta, ka tā nekad nav bijusi, ka es vienmēr un mūžīgi esmu bijis šeit, mērījis attālumu starp lēģeri un raktuvēm un citas pasaules vispār nav, nekur nav."
December 1, 2025
Izcili! Par cilvēka dabu, par vājumu, lēmumiem, par to kā liktenis atspārda kā futbola bumbu, par (ne)ticību idejām.
May 14, 2026
Patika un rekomendēju. Par cilvēkiem, kas nekad nav bijuši varoņi.
January 26, 2022
* Isa seisab tükk aega vaikides, noogutab ainult pead ja paneb siis pikkamööda justkui kõheldes käe emale ümber. Mind on sihuke etendus ära tüüdanud, olen solvunud, et minust enam välja ei tehta, ja maksan jalamaid kätte: nihutan end tooli servale ja kukun maha. See aitab - ma ei jõua veel lõugama hakatagi, kui nad on mõlemad mu juures.
* Et töö juures on omad seadused ja viinaklaasi taga omad, et viin olevat halb peremees, aga hea sulane, ja et heas seltskonnas ei viska viina ainult lollid või sulid, kes kardavad purjus peaga midagi välja lobiseda.
* Kas alati on nii, et rahutu ja varastatud õnn - vähemalt pooleldi varastatud! - tundub suuremana kui rahulik, mitte millestki tuimestatu, nagu seda oli olnud minu oma viimaste kuude jooksul?
* See on kummaline sõda. Me istume kaevikutes, nii meie siin kui nemad seal. Mõnikord kõlab vasakul või paremal üksik snaiperilask, siis on kõik jälle vakka. Kui veehäda väga suureks on läinud, sõlmitakse omamoodi kokkulepe: iga päev kuulutatakse üks tund tulevabaks. Siis tulevad mõlemalt poolt mehed ämbritega ja kohtuvad all jõel jäässe raiutud augu juures. Vahetatakse paberosse ja püütakse vestelda, tundub, nagu ei valitseks nende meeste vahel kõige vähematki vaenu. Kui ämbrid täis on, ronivad kaks eri värvi salgakest kumbki oma kaldast üles. Ja täpselt tund aega pärast "vaherahu" sõlmimist kõlab kummaltki poolt üksik lühike kuulipildujavalang: aumeeste mäng, hoiatussignaal on antud. Kaks korda on veekandjad lubatud ajanormist üle astunud. Üks kord meie, teine kord nende poolel. Meile maksis see kaks, neile ühe mehe - tuli avati viivitamatult ning sekundilise täpsusega. Keegi ei riku kokkulepet, aga keegi ei pikenda seda silmapilgu võrragi.
* Mõtted traalivad, rongirattad müdisevad. Inimesed on vaiksed, ainult kolmkümmend suli käratsevad oma nurgas. Me kardame neid, pole kahtlust, et varem või hiljem asuvad nad meid ründama, tahavad võtta meilt viimase, mis veel kotisoppidesse on jäänud. Igaüks meist kisub koti sügavamalt enda alla, püüab teha end väiksemaks ning tähelepandamatuks: ehk nad ei märka mind, ehk langeb mu naaber ohvriks. Vähemalt praegu. Vähemalt täna. Lõppude lõpuks ei pääse meist küll keegi. Aga mitte nüüd! Mitte kohe! Teised enne mind! Kui inimlik - ja ebainimlik...
* Vähejaus oli ka mulle vastik. Teda vaadates oli tunne, nagu oleksime vihmaussid, nagu oleks mind ennast alandatud. Ja veel miski - kadedus. Kadedus, et mina ei julge tema asemel niiviisi supilisa ja suitsukoni teenida. Tuleb välja, et ka orjamiseks ja lipitsemiseks on julgust vaja.
* Aga mitte targutada, mitte mõelda ei saa, lihtsalt peab mõtlema, kui tahad endas inimese omadusi säilitada.
* Aga kõigega harjub, oi kuidas harjub! Inimene on uskumatult visa, ta talub füüsiliselt peaaegu kõike. Jah, just füüsiliselt. Sest moraalselt ja psüühiliselt on inimene ikkagi kohutavalt õrn, hirmuäratavalt õrn.
* Ma istun sidumistoas, ema kiri laual, ja mõtlen oma elule, oma saatusele. Mis tähtsus sellelgi on? Mis tähtsus on kogu laotuse seisukohalt vaadeldes sellel, kas mingi valgesse kitlisse pugenud mikroob elab või sureb, on õnnetu või õnnelik? Kosmilisest aspektist on see issanda ükskõik. Ja sellepärast ei näe ma põhjust, miks ma peaksin kannatama, ise neid kannatusi õigustama, ennast millegi eest ohvriks tooma. Kui minu eksistents on nii tühine, siis tahan ma vähemalt ise sellest eksistenstist mõnu tunda, tahan võidelda selle eest, et mul endal oleks hea.
* Veider, siin ei esine enesetapmisi, nagu neid kunagi ka rindel ei esine. Kui me kohe pärast sõda siia tulime, õieti sõja ajal, sest Jaapan sõdis ju veel, oli olukord nii kisendavalt raske, et iga nõrgem inimene oleks pidanud pääsu otsima nöörilt või noalt. Aga keegi ei otsinud, vastupidi, tehti kõik, mis iganes võimalik, et ellu jääda, et iga hinna eest alles hoida armetut elunatukest, millel polnud ju midagi pakkuda peale ränkade vaevade.
* Sõjas on noored poisid harilikult kõige julgemad, sest neil pole midagi kaotada, kuna neil veel midagi pole. Meie siin väldime meeleheidet ja kokkuvarisemist ilmselt seetõttu, et meil enam midagi kaotada pole, kuna meil enam midagi ei ole.
* Kohkusin. Kas ta äkki aimab? Aga ei, see oli lihtsalt tavaline aasimine. Niimoodi teravkeelitsetakse ainult siis, kui oma õnnes kindel ollakse.
* Et töö juures on omad seadused ja viinaklaasi taga omad, et viin olevat halb peremees, aga hea sulane, ja et heas seltskonnas ei viska viina ainult lollid või sulid, kes kardavad purjus peaga midagi välja lobiseda.
* Kas alati on nii, et rahutu ja varastatud õnn - vähemalt pooleldi varastatud! - tundub suuremana kui rahulik, mitte millestki tuimestatu, nagu seda oli olnud minu oma viimaste kuude jooksul?
* See on kummaline sõda. Me istume kaevikutes, nii meie siin kui nemad seal. Mõnikord kõlab vasakul või paremal üksik snaiperilask, siis on kõik jälle vakka. Kui veehäda väga suureks on läinud, sõlmitakse omamoodi kokkulepe: iga päev kuulutatakse üks tund tulevabaks. Siis tulevad mõlemalt poolt mehed ämbritega ja kohtuvad all jõel jäässe raiutud augu juures. Vahetatakse paberosse ja püütakse vestelda, tundub, nagu ei valitseks nende meeste vahel kõige vähematki vaenu. Kui ämbrid täis on, ronivad kaks eri värvi salgakest kumbki oma kaldast üles. Ja täpselt tund aega pärast "vaherahu" sõlmimist kõlab kummaltki poolt üksik lühike kuulipildujavalang: aumeeste mäng, hoiatussignaal on antud. Kaks korda on veekandjad lubatud ajanormist üle astunud. Üks kord meie, teine kord nende poolel. Meile maksis see kaks, neile ühe mehe - tuli avati viivitamatult ning sekundilise täpsusega. Keegi ei riku kokkulepet, aga keegi ei pikenda seda silmapilgu võrragi.
* Mõtted traalivad, rongirattad müdisevad. Inimesed on vaiksed, ainult kolmkümmend suli käratsevad oma nurgas. Me kardame neid, pole kahtlust, et varem või hiljem asuvad nad meid ründama, tahavad võtta meilt viimase, mis veel kotisoppidesse on jäänud. Igaüks meist kisub koti sügavamalt enda alla, püüab teha end väiksemaks ning tähelepandamatuks: ehk nad ei märka mind, ehk langeb mu naaber ohvriks. Vähemalt praegu. Vähemalt täna. Lõppude lõpuks ei pääse meist küll keegi. Aga mitte nüüd! Mitte kohe! Teised enne mind! Kui inimlik - ja ebainimlik...
* Vähejaus oli ka mulle vastik. Teda vaadates oli tunne, nagu oleksime vihmaussid, nagu oleks mind ennast alandatud. Ja veel miski - kadedus. Kadedus, et mina ei julge tema asemel niiviisi supilisa ja suitsukoni teenida. Tuleb välja, et ka orjamiseks ja lipitsemiseks on julgust vaja.
* Aga mitte targutada, mitte mõelda ei saa, lihtsalt peab mõtlema, kui tahad endas inimese omadusi säilitada.
* Aga kõigega harjub, oi kuidas harjub! Inimene on uskumatult visa, ta talub füüsiliselt peaaegu kõike. Jah, just füüsiliselt. Sest moraalselt ja psüühiliselt on inimene ikkagi kohutavalt õrn, hirmuäratavalt õrn.
* Ma istun sidumistoas, ema kiri laual, ja mõtlen oma elule, oma saatusele. Mis tähtsus sellelgi on? Mis tähtsus on kogu laotuse seisukohalt vaadeldes sellel, kas mingi valgesse kitlisse pugenud mikroob elab või sureb, on õnnetu või õnnelik? Kosmilisest aspektist on see issanda ükskõik. Ja sellepärast ei näe ma põhjust, miks ma peaksin kannatama, ise neid kannatusi õigustama, ennast millegi eest ohvriks tooma. Kui minu eksistents on nii tühine, siis tahan ma vähemalt ise sellest eksistenstist mõnu tunda, tahan võidelda selle eest, et mul endal oleks hea.
* Veider, siin ei esine enesetapmisi, nagu neid kunagi ka rindel ei esine. Kui me kohe pärast sõda siia tulime, õieti sõja ajal, sest Jaapan sõdis ju veel, oli olukord nii kisendavalt raske, et iga nõrgem inimene oleks pidanud pääsu otsima nöörilt või noalt. Aga keegi ei otsinud, vastupidi, tehti kõik, mis iganes võimalik, et ellu jääda, et iga hinna eest alles hoida armetut elunatukest, millel polnud ju midagi pakkuda peale ränkade vaevade.
* Sõjas on noored poisid harilikult kõige julgemad, sest neil pole midagi kaotada, kuna neil veel midagi pole. Meie siin väldime meeleheidet ja kokkuvarisemist ilmselt seetõttu, et meil enam midagi kaotada pole, kuna meil enam midagi ei ole.
* Kohkusin. Kas ta äkki aimab? Aga ei, see oli lihtsalt tavaline aasimine. Niimoodi teravkeelitsetakse ainult siis, kui oma õnnes kindel ollakse.
August 14, 2021
Ma ei julge küll päris kindlalt väita, aga ma arvan, et ma ei ole varem Kaugveri lugenud.
Üldiselt mulle meeldis - Kaugveri kirjutamisstiil tundub Asimovlik, st et ta kirjutab puhtalt asjast, ilma liigse tilu-lilu ja ilustamiseta. Lihtsalt ja sirgjooneliselt.
Juba raamatu ülesehitus tektiab huvi - nelikümmend küünalt tähistavad peategelase neljakümmet eluaastat, millest igaühele üks peatükk pühendatakse. Nii nagu eluaastad on rohkem ja vähem märgilised, on ka peatükid väga erineva pikkusega. Sõltuvalt east ja maailmas toimuvast, võib mõni aasta olla väga sündmustevaene, samas kui mõni teine on suisa pöördeline.
Peategelane, Villem Alavain, on üks paras suss. Tema motoks elus on jääda märkamatuks, jääda ellu - valida pooli vastavalt sellele, kuidas tuuled pöörduvad, end samas esile tõstmata. Muidugi, keerulistel aegadel võib see tõesti olla üks turvalisemaid teid, aga kui avastad neljakümneselt, et oled kogu oma eluga pahuksis... Noh, mis elu see on, kui ei ole unistusi, ega ideaale mille poole püüelda. Mille nimel riskida.
Aga ega ka Villemile (ega tema põlvkonnakaaslastele) ei ole midagi ette heita - oma nahk on ikka kõige kallim. Ja eks see pidev hirm seleta ka eestlaste üldist hirmu igasuguste muutuste ees ning pelgust suurte ettevõtmiste vastu.
Ma arvan, et raamat oli asjakohane nii ilmumise ajal kui ka täna, rohkem kui pool sajandit hiljem. Ehk on tõesti aeg-ajalt oluline hetkeks peatuda ja oma elutee küünlaid analüüsida. Villemil võiks vabalt (enamgi kui) pool elu ees olla; aeg midagi muuta ei ole sugugi ümber.
Ja ei saa ka jätta mainimata, et on tegelikult üsna kummaline, kui enamus kommentaare eesti autorile on Goodreadsis hoopis lätikeelsed...
Üldiselt mulle meeldis - Kaugveri kirjutamisstiil tundub Asimovlik, st et ta kirjutab puhtalt asjast, ilma liigse tilu-lilu ja ilustamiseta. Lihtsalt ja sirgjooneliselt.
Juba raamatu ülesehitus tektiab huvi - nelikümmend küünalt tähistavad peategelase neljakümmet eluaastat, millest igaühele üks peatükk pühendatakse. Nii nagu eluaastad on rohkem ja vähem märgilised, on ka peatükid väga erineva pikkusega. Sõltuvalt east ja maailmas toimuvast, võib mõni aasta olla väga sündmustevaene, samas kui mõni teine on suisa pöördeline.
Peategelane, Villem Alavain, on üks paras suss. Tema motoks elus on jääda märkamatuks, jääda ellu - valida pooli vastavalt sellele, kuidas tuuled pöörduvad, end samas esile tõstmata. Muidugi, keerulistel aegadel võib see tõesti olla üks turvalisemaid teid, aga kui avastad neljakümneselt, et oled kogu oma eluga pahuksis... Noh, mis elu see on, kui ei ole unistusi, ega ideaale mille poole püüelda. Mille nimel riskida.
Aga ega ka Villemile (ega tema põlvkonnakaaslastele) ei ole midagi ette heita - oma nahk on ikka kõige kallim. Ja eks see pidev hirm seleta ka eestlaste üldist hirmu igasuguste muutuste ees ning pelgust suurte ettevõtmiste vastu.
Ma arvan, et raamat oli asjakohane nii ilmumise ajal kui ka täna, rohkem kui pool sajandit hiljem. Ehk on tõesti aeg-ajalt oluline hetkeks peatuda ja oma elutee küünlaid analüüsida. Villemil võiks vabalt (enamgi kui) pool elu ees olla; aeg midagi muuta ei ole sugugi ümber.
Ja ei saa ka jätta mainimata, et on tegelikult üsna kummaline, kui enamus kommentaare eesti autorile on Goodreadsis hoopis lätikeelsed...
February 8, 2023
Var jau būt, ka galvenis varonis patiesībā ir antivaronis tikai tāpēc, lai grāmata vispār varētu tikt publicēta jau 1966. gadā, tomēr tieši tas mani grāmatā arī saistīja visvairāk. Nu neesam mēs visi supervaroņi, un arī tiem, kas cenšas lavierēt starp gaismu un ēnu, nezinot, kurā pusē lai nostājas, ir jādzīvo. Toties to var darīt godīgi, atklāti un neizliekoties par labāku esam, un nebaidoties pārējos šokēt ar izteicieniem kā "...zinām ļoti labi, ka pasaule izskatās pavisam citādi, lai pasaulē izsistos, ir vajadzīgs nevis godīgums un pieticība, bet gan nekaunība, bezkaunība, egoisms, pat cietsirdība un nežēlība."
Tam pāri - arī vēstures liecība par cilvēku 2PK dzirnavās, paspējot pabūt gan vācu, gan somu armijā, kā arī gulaga raktuvēs un slimnīcā.
Piedevām, brīnišķīgs grāmatas koncepts - pa vienai svecei/ nodaļai katram dzīves gadam.
"Līdz savas bezgalīgās dzīves negaidītajām beigām." - tas ir skaisti teikts.
Tam pāri - arī vēstures liecība par cilvēku 2PK dzirnavās, paspējot pabūt gan vācu, gan somu armijā, kā arī gulaga raktuvēs un slimnīcā.
Piedevām, brīnišķīgs grāmatas koncepts - pa vienai svecei/ nodaļai katram dzīves gadam.
"Līdz savas bezgalīgās dzīves negaidītajām beigām." - tas ir skaisti teikts.
February 6, 2026
Tegemist on ladusalt kirjutatud romaaniga, mis käsitleb ühe üsna moraalitu mehe esimest neljakümmet eluaastat. Selle aja sisse jäävad nii lapsepõlv Eesti Vabariigis, Teine maailmasõda kui ka Nõukogude okupatsioon. Iga eluaasta kohta kirjutatakse lahti vaid üks episood, seega pikalt toppama kuhugi ei jääda. Raamatu lõpus tekib isegi tunne, et loole võiks vabalt järgneda jätk järgmise neljakümne aasta kohta.
Teose keskne sõnum on, et kuigi inimene võib soovida elada rahulikult ja ilma pooli valimata, ei ole see tegelikkuses võimalik. Valitsev režiim ega ühiskondlik norm ei aktsepteeri erapooletust: kui ise ei vali, sest häid valikuid lihtsalt ei ole, tehakse valikud sinu eest. Kannatajaks jääb aga lõpuks ikka inimene ise.
Pean märkima, et suurt lugemiselamust see raamat mulle siiski ei pakkunud. Arvan, et teose suurim väärtus seisneb selle ilmumisajas — see anti välja sügaval nõukogude perioodil, 1966. aastal — ning toonaste, alles hiljuti toimunud valusate sündmuste võimukriitilises kajastamises.
Teose keskne sõnum on, et kuigi inimene võib soovida elada rahulikult ja ilma pooli valimata, ei ole see tegelikkuses võimalik. Valitsev režiim ega ühiskondlik norm ei aktsepteeri erapooletust: kui ise ei vali, sest häid valikuid lihtsalt ei ole, tehakse valikud sinu eest. Kannatajaks jääb aga lõpuks ikka inimene ise.
Pean märkima, et suurt lugemiselamust see raamat mulle siiski ei pakkunud. Arvan, et teose suurim väärtus seisneb selle ilmumisajas — see anti välja sügaval nõukogude perioodil, 1966. aastal — ning toonaste, alles hiljuti toimunud valusate sündmuste võimukriitilises kajastamises.
October 18, 2020
Četrdesmit sveces kā četrdesmit dzīves gadi - no pirmajiem soļiem līdz atmiņu vadītām pārdomām, analizējot savā dzīves ceļā spertos soļus. Biju patiesi pārsteigta, ka grāmata par karā bijušu cilvēku nebija par karu. "Četrdesmit sveces" ir par nejaušībām un likteni, izvēli un ļaušanos, kas atstāj jautājumu - cik daudz mēs lemjam par savu dzīvi?
Viennozīmīgi viena no labākajām šogad lasītajām grāmatām.
Viennozīmīgi viena no labākajām šogad lasītajām grāmatām.
August 17, 2021
Man patīk cilvēka-parastā versija par atrašanos laika maiņas virpuļos. Tu tajos vienkārši tiec ievilkts. Un viss. Dzīvo vai izdzīvo, varbūt pat piedzīvo. Man bija intersanti.
October 3, 2020
Grāmata par Igaunijas un igaunu vēsturi Otrā pasaules kara laikā. Galvenais varonis svin cetrdesmito dzimšanas dienu un atceras savu dzīvi, tās gājumu un liktena pavērsienus. Katra svētku klingera svece nozīmē vienu dzīves gadu - sākot no bezrūpīgām bērna dienām līdz karam, bēgla gaitām, izsūtījumam kā dzimtenes nodevējam un jaunas dzīves veidošanai pēc atbrīvošanas... Loti daudzskautnains dzīves gājums ar netipisku morāli. Iesaku!
January 7, 2020
Kaugver on klassikutest minu lemmik just samadel põhjustel, miks teda "kirjandusprofid" omal ajal alavääristasid. Ta ei raisanud ruumi poeetilistele kirjeldustele, vaid rääkis inimpsühholoogiast ning ei teinud karakterite loomisel mingeid kunstilise väärtusega kompromisse ega langenud lihtsustatud klišeedesse. Rääkis tavalisest inimesest lihtsa inimese keeles, ilma sügavust kaotamata.
December 23, 2016
..ļoti vienkāršā manierē uzrakstīts izcils darbs par sarežģītu likteni un laiku.
January 15, 2026
Mäletan, et kui ma 1980ndatel lõpus teismelisena töötasin raamatukogus, siis keegi ütles selle raamatu kohta, et on ime, kuidas niisugune asi sai ilmuda sügaval nõuka-ajal... Lugesingi toona raamatut selle imestuslause taustal, aga ilmselt lugesin liiga noorelt, ime jäi tabamata. Muud Kaugveri teosed tundusid mulle toona arusaadavamad, õhulisemad, rohkema dialoogiga, vähema kirjeldusega.
Nüüd oskan juba imestada ja hinnata küll. 1966 oli sula-aeg ja sai juhtuda see, et ilmus raamat, kus on otsesõnu juttu 1941. aasta 14. juuni küüditamisest, Soome Talvesõjast, Eesti Omakaitsest, Vorkuta vangilaagrist... Uskumatu tõesti. KUIDAS see läbi läks? Siin romaanis on ülioskuslikult segi aetud hea ja kuri, nii nagu see päriselt elus ongi, ei ole siin mingit üheselt mõistetavat head ega kurja, on vaid lood, mis juhtuvad, ja inimene nende lugude sees peab aina valikuid tegema. Võib öelda, et tsensuur sai üle mängitud ja tahaks laulda Nukitsamehe-nõiamoori moori: "aga võibolla pahad on hoopis head?". Romaanist sai hitt, see tõlgiti kiirelt ka soome keelde ja avaldati ka väliseestlaste ringis. See oli esimene aus ilukirjandushääl „raudse eesriide“ tagusest nõukogude Eestist...
Peategelane on romaani alguses oma 40. sünnipäevapeo lõpus, üksi, vahib küünlaid ja mõtleb. Üks küünal, üks aasta. Lihtne ja geniaalne struktuur. Esimesed küünlad ehk eluaastad on veel sellised, kus puudub inimese eneseteadvus ja kuidas tasapisi tekib kohanemine: „Kõige hämmastavam on visadus, millega mulle sõnakuulmist õpetatakse“, see tundub märgiline lause. Aastate ja küünaldega läheb stseen selgemaks. Noormehe isa on see, kes järgib lipukirja „kel vägi, sel võimus“. Pugeja ja opportunist, aga (Kaugveri teene!) on ta ikkagi alati täiesti arusaadavalt inimlik tüüp, nagu ka teategelane ise. Kui aastal 1940 tuli valida, siis oli ju ka päriselt lisaks kommunistidele ja antikommunistidele küllaga neid, kes ei soovinud ega osanud valida, hakates lihtsalt kulgema...
Ja kuigi teoses on küllaga neid olukordi, kus Villem Alavain käitub ebaeetiliselt, on ta ikkagi sümpaatne tegelane. (Sellega arvatavasti ei olnud tsensorid arvestanud.) Mõistetav inimene, ja ehk anname talle rohkem andeks, sest ta on ikkagi kõige esimene Eesti NSV-s ilmunud tegelane, kes Vorkuta vangilaagrit ja sellele eenenud ajalookeerde romaanina esindas. Samas, ka üldinimlikult on kõik mõistetav. Tegelikult püüab ju igaüks omasid hoida, ellu jääda ja karjääri teha.
Raamatus on ka femme fatale, naabritüdruk Diana, kes on pealtnäha mõeldud halvaks tegelaseks, aga tegelikult mõjub ta mulle sümpaatselt, seisab, jalad maa peal, ja „armastab oma lollikesi“ ehk siis sarvedega abikaasat ja armukest. Nii et minu jaoks on selle romaani suurim väärtus (lisaks ajalootõele) see, et tegelased on täiesti põnevad, mitte sugugi üheplaanilised. Olen kuulnud, et Kaugveri kohta öeldakse, et temas oli Tammsaare suurteoste potentsiaali, aga kriitika ei tulnud järele ja alahindas teda, nii et tal oli lihtsam elu põletada ja betsellereid kirjutada.
Igatahes tekkis mul Kaugveri elulooraamatu osas huvi ja plaanin ka selle lugeda võtta. Eks tal natuke kerglane bestselleri-mehe maine ole, aga ilmelgelt oli ta ürgandekas ja ka ajastult „kinke“ ehk kogemusi küllaga saanud...
Nüüd oskan juba imestada ja hinnata küll. 1966 oli sula-aeg ja sai juhtuda see, et ilmus raamat, kus on otsesõnu juttu 1941. aasta 14. juuni küüditamisest, Soome Talvesõjast, Eesti Omakaitsest, Vorkuta vangilaagrist... Uskumatu tõesti. KUIDAS see läbi läks? Siin romaanis on ülioskuslikult segi aetud hea ja kuri, nii nagu see päriselt elus ongi, ei ole siin mingit üheselt mõistetavat head ega kurja, on vaid lood, mis juhtuvad, ja inimene nende lugude sees peab aina valikuid tegema. Võib öelda, et tsensuur sai üle mängitud ja tahaks laulda Nukitsamehe-nõiamoori moori: "aga võibolla pahad on hoopis head?". Romaanist sai hitt, see tõlgiti kiirelt ka soome keelde ja avaldati ka väliseestlaste ringis. See oli esimene aus ilukirjandushääl „raudse eesriide“ tagusest nõukogude Eestist...
Peategelane on romaani alguses oma 40. sünnipäevapeo lõpus, üksi, vahib küünlaid ja mõtleb. Üks küünal, üks aasta. Lihtne ja geniaalne struktuur. Esimesed küünlad ehk eluaastad on veel sellised, kus puudub inimese eneseteadvus ja kuidas tasapisi tekib kohanemine: „Kõige hämmastavam on visadus, millega mulle sõnakuulmist õpetatakse“, see tundub märgiline lause. Aastate ja küünaldega läheb stseen selgemaks. Noormehe isa on see, kes järgib lipukirja „kel vägi, sel võimus“. Pugeja ja opportunist, aga (Kaugveri teene!) on ta ikkagi alati täiesti arusaadavalt inimlik tüüp, nagu ka teategelane ise. Kui aastal 1940 tuli valida, siis oli ju ka päriselt lisaks kommunistidele ja antikommunistidele küllaga neid, kes ei soovinud ega osanud valida, hakates lihtsalt kulgema...
Ja kuigi teoses on küllaga neid olukordi, kus Villem Alavain käitub ebaeetiliselt, on ta ikkagi sümpaatne tegelane. (Sellega arvatavasti ei olnud tsensorid arvestanud.) Mõistetav inimene, ja ehk anname talle rohkem andeks, sest ta on ikkagi kõige esimene Eesti NSV-s ilmunud tegelane, kes Vorkuta vangilaagrit ja sellele eenenud ajalookeerde romaanina esindas. Samas, ka üldinimlikult on kõik mõistetav. Tegelikult püüab ju igaüks omasid hoida, ellu jääda ja karjääri teha.
Raamatus on ka femme fatale, naabritüdruk Diana, kes on pealtnäha mõeldud halvaks tegelaseks, aga tegelikult mõjub ta mulle sümpaatselt, seisab, jalad maa peal, ja „armastab oma lollikesi“ ehk siis sarvedega abikaasat ja armukest. Nii et minu jaoks on selle romaani suurim väärtus (lisaks ajalootõele) see, et tegelased on täiesti põnevad, mitte sugugi üheplaanilised. Olen kuulnud, et Kaugveri kohta öeldakse, et temas oli Tammsaare suurteoste potentsiaali, aga kriitika ei tulnud järele ja alahindas teda, nii et tal oli lihtsam elu põletada ja betsellereid kirjutada.
Igatahes tekkis mul Kaugveri elulooraamatu osas huvi ja plaanin ka selle lugeda võtta. Eks tal natuke kerglane bestselleri-mehe maine ole, aga ilmelgelt oli ta ürgandekas ja ka ajastult „kinke“ ehk kogemusi küllaga saanud...
October 21, 2021
Ir ļoti interesanti ar katru reizi satikties ar grāmatām, kuras vēstījums ir no pirmās personas, kuras forma var pārsteigt, kompozīcija var pārsteigt, iedodot vēl jaunas iespējas, pieredzes par to, kā var radīt tekstu. Bet varbūt runa nav par to? Četrdesmit sveces - četrdesmit gadiem. Kas paliek pēc četrdesmit? Visi nākamie skaitļi, taču lasītājam tas vairs nav nozīmīgi. Tēts Kallas grāmatas beigās saka, ka tā varētu būt autora autobiogrāfiskais romāns. Tādā gadījumā būtu skaidrs, kas notiek četrdesmit pirmajā sveces dienā utt.
Attālinoties no pirmajām divdesmit svecēm, lēni un godīgi, nemanāmi un psiholoģiski saproti, ka galvenais varonis noveco, lai gan autors nav devis nevienu atslēgu par to, kā galvenais varonis izskatās, tomēr psiholoģiski precīzi iezīmē atšķirību starp svecēm. Protams, jāpiebilst, ka organizētais teksts jau pats par sevi varoņus noveco.
Vispār jau grāmata ir par izdzīvošanu, par dzīvošanu tādu, kāda viņa ir. Par to, kā laiks ir kā jūra. Un par cilvēkiem, kuri satiekas, domājot, ka nesatiekas.
Nolikšu plauktā, pasēdēšu un domāšu par savu dzimšanas dienu. Varbūt tā mums katram ir tik īpaša, ka par to vien katrs varētu uzrakstīt grāmatu?
"Daudzie priekšā lasītie stāstiņi man likuši secināt - neviena māte un neviens tēvs nevēlas, lai viņu dēls kļūst par jūrnieku. Tā ir bīstama, grūta un vispār šausmīga profesija, tu nemitīgi svārsties starp dzīvību un nāvi un nabaga vecākiem liec acis izraudāt. Tad kāda velna pēc saviem dēliem viņi pērk tās matrožu cepures? Tas pats ar karu - pāris reižu nedēļā tēvs runā par to, cik briesmīgs bijis karš, kurā viņš piedalījies, tomēr man nopērk šauteni ar apgrieztu stobru un alvas zaldātiņus, kā arī nožēlojamu karakuģi, kas apgāžas, tiklīdz ro ūdenī parauj aiz aukliņas."
Attālinoties no pirmajām divdesmit svecēm, lēni un godīgi, nemanāmi un psiholoģiski saproti, ka galvenais varonis noveco, lai gan autors nav devis nevienu atslēgu par to, kā galvenais varonis izskatās, tomēr psiholoģiski precīzi iezīmē atšķirību starp svecēm. Protams, jāpiebilst, ka organizētais teksts jau pats par sevi varoņus noveco.
Vispār jau grāmata ir par izdzīvošanu, par dzīvošanu tādu, kāda viņa ir. Par to, kā laiks ir kā jūra. Un par cilvēkiem, kuri satiekas, domājot, ka nesatiekas.
Nolikšu plauktā, pasēdēšu un domāšu par savu dzimšanas dienu. Varbūt tā mums katram ir tik īpaša, ka par to vien katrs varētu uzrakstīt grāmatu?
"Daudzie priekšā lasītie stāstiņi man likuši secināt - neviena māte un neviens tēvs nevēlas, lai viņu dēls kļūst par jūrnieku. Tā ir bīstama, grūta un vispār šausmīga profesija, tu nemitīgi svārsties starp dzīvību un nāvi un nabaga vecākiem liec acis izraudāt. Tad kāda velna pēc saviem dēliem viņi pērk tās matrožu cepures? Tas pats ar karu - pāris reižu nedēļā tēvs runā par to, cik briesmīgs bijis karš, kurā viņš piedalījies, tomēr man nopērk šauteni ar apgrieztu stobru un alvas zaldātiņus, kā arī nožēlojamu karakuģi, kas apgāžas, tiklīdz ro ūdenī parauj aiz aukliņas."
September 22, 2020
Mani uzreiz piesaistīja grāmatas kompozīcija - 40 sveces kā simbols galvenā varoņa Villema nodzīvotajiem 40 gadiem. Tekstā secīgi tiek izdzīvots katrs galvenā varoņa dzīves gads. Humorīgi aprakstītie senās bērnības gadi ar smilškastes peripētijām, dramatiskie, kara piesātinātie jaunības gadi, lēģerī iegūtais dzīves rūdījums un attapšanās 40 gadu vecumā, kad atnāk sāpīga apziņa, ka visu dzīvi ir balansēts uz gaismas un ēnas robežas, ka neesi bijis savas dzīves noteicējs, ka visas savas izvēles esi izdarījis apstākļu spiests, kāda iebiedēts vai savtīgu interešu vadīts.
Tiešām apbrīnas vērts ir fakts, ka grāmata tolaik valdošajā režīmā ir izslīdējusi cauri cenzūrai un tomēr ieraudzījusi dienasgaismu 1966.gadā. Tagad lasot šo visu ar vairāk kā 50 gadu distanci, tas ļauj labāk saprast gan vēsturi, gan to, kādas sekas tas atstāj uz cilvēku... Neatkarības zaudēšana, padomju un vācu okupācija, leģions, bēgšana uz Somiju, atgriešanās dzimtenē, arests, lēģeris...
Novērtēju to, ka autors ir bijis patiess un parādījis to, ka ne visi caur kara un izsūtījuma gaļasmašīnu gājušie atgriežas kā varoņi ar augstiem morāles principiem. Ir tikai normāli, ka iegūtais rūdījums dažam cilvēkam liek kļūt arī par glumu un slidenu spekulantu.
Tiešām apbrīnas vērts ir fakts, ka grāmata tolaik valdošajā režīmā ir izslīdējusi cauri cenzūrai un tomēr ieraudzījusi dienasgaismu 1966.gadā. Tagad lasot šo visu ar vairāk kā 50 gadu distanci, tas ļauj labāk saprast gan vēsturi, gan to, kādas sekas tas atstāj uz cilvēku... Neatkarības zaudēšana, padomju un vācu okupācija, leģions, bēgšana uz Somiju, atgriešanās dzimtenē, arests, lēģeris...
Novērtēju to, ka autors ir bijis patiess un parādījis to, ka ne visi caur kara un izsūtījuma gaļasmašīnu gājušie atgriežas kā varoņi ar augstiem morāles principiem. Ir tikai normāli, ka iegūtais rūdījums dažam cilvēkam liek kļūt arī par glumu un slidenu spekulantu.
February 8, 2026
"niisugune on juba kord meie saatus, aina manööverda suurte jalus, vaata, et keegi sind ära ei tallaks. lööd ühe poolega kampa, tuleb teine ja litsub su lömaks. asud seda teist ootama ja hakkad tema peale lootes sellele vastu, kes parajasti peal on, saad tema käest hagu. nagu mustlase koer - aina pead vankri all olema. nagu nina ükskõik kust välja pistad, nii antakse jalaga.”
“ma vaatan veel viimast korda peeglisse, vaatan seda vibalikku kõrendit laenatud frakis, mille diana mulle kaela või õigemini selga määris ja mis on nagu sümbol kogu mu elule, jah, elule, milles kõik on olnud laenatud, milles mitte midagi pole olnud päriselt oma. mul on veidi ebausklik hirm tuleviku ees, ma kisuksin kõigest hingest seljast selle fraki, see on nagu irvitav sünge ennustus ka selle elu jaoks, mis nüüd tuleb. aga ma ei tee seda, ma tean, et ma ei julge seda teha, ma ei julge üldse midagi teha, ma kuulan ainult käske ja soovitusi ja lasen end lükata suunas, kuhu mind tahetakse lükata.”
tundub peaaegu, et sõjast hirmsam - ühel hetkel mõista, et terve sinu elu on olnud laenatud. oled elanud kellegi teise soovide järgi, täitnud tema eesmärki. kas sellest on üldse võimalik tagasi tulla? leida see mõte, tahe, mis kuulub vaid sulle endale?
“ma vaatan veel viimast korda peeglisse, vaatan seda vibalikku kõrendit laenatud frakis, mille diana mulle kaela või õigemini selga määris ja mis on nagu sümbol kogu mu elule, jah, elule, milles kõik on olnud laenatud, milles mitte midagi pole olnud päriselt oma. mul on veidi ebausklik hirm tuleviku ees, ma kisuksin kõigest hingest seljast selle fraki, see on nagu irvitav sünge ennustus ka selle elu jaoks, mis nüüd tuleb. aga ma ei tee seda, ma tean, et ma ei julge seda teha, ma ei julge üldse midagi teha, ma kuulan ainult käske ja soovitusi ja lasen end lükata suunas, kuhu mind tahetakse lükata.”
tundub peaaegu, et sõjast hirmsam - ühel hetkel mõista, et terve sinu elu on olnud laenatud. oled elanud kellegi teise soovide järgi, täitnud tema eesmärki. kas sellest on üldse võimalik tagasi tulla? leida see mõte, tahe, mis kuulub vaid sulle endale?
September 25, 2020
30 svece ir vieta, ka, paldies, šim laikam, ka piedzimu daudz vēlāk, kad tas gandrīz bija beidzies. Pirmo reizi iesaistījos instagram grāmatu kluba mēneša grāmatas lasīšanai. Karš nav mīļākā tema par ko lasīt, bet šī bija viegli lasāma un man patika. Kkur bija paslīdējis garām, ka lēģerī ( labošanas nometnēs) notika Amnestija (atbrīvošana no lēģera ( aizmiršana)) pēc Staļina nāves. Cilvēks, kam ir atņemts laiks, kad nav laika un izvēles, cilvēks nemēģina izdarīt pašnāvību, nemoealizē ir svarīga šodiena.
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 17, 2020
Tikai pēcvārdā izlasīju, ka agrāmata pirmo reizi izdota 1965. gadā. Tas mani kaut kādā veidā samulsināja. Nez kāpēc tieši šim brīdm nevis 1965. gadam grāmata saturiski liekas drosmīgāka. Galvenais varonis, kas laikam toreiz skaitījās antivaronis, mūsdienu interpretācijā lielākā mērā tiktu uztverts kā apstākļu upuris. Igauņiem tāpat kā latviešiem 2. Pasaules karā nebija pareizās puses, kurā karot. Taču karojot jebkurā no pusēm, bija pareizie ienaidnieki.
February 19, 2023
Üllatavalt nauditav raamat — sõda, kuigi suur osa tema elust, ei olnud raamatu peamine point! Pigem oli fookus peategelase sisemisel võimetusel enda eest valikuid teha ja lool on hea moraal — elu, kus lased ennast lükata ilma oma otsuseid langetamata on masendav ja unsatisfactory. Mjau slay Kaugver
Displaying 1 - 30 of 37 reviews