What do you think?
Rate this book
Lunastus
Estonian
167 pages, Hardcover
First published January 1, 1909
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
December 25, 2024
Nagu romaani tutvustus kinnitab, peab kirjanduslugu Vildet (1865-1933) töölismiljöö kujutamise tõttu eesti sotsiaal-olustikulise romaani teerajajaks; “Lunastuse” (ilmus ajalehe joonealusena 1909-1910) tegevuspaiga on Vilde asetanud aga Eestist väljapoole, Taani pealinna Kopenhaagenisse.
Taanile omaselt on mitmel korral juttu jalgratastest: mismoodi brennabori jaoks raha kogutakse ja see järelmaksuga välja ostetakse ja linnast väljasõite tehakse ja kuidas ratas muidu ka rahva seas laialdaselt levinuna praktilisi eesmärke teenib; ka naised saavad sõiduriistaga kaasnevat vabadust nautida ja keegi ei solvu ega hakka seepärast skandaalitsema, nagu juhtus ühes Tšehhovi novellis. Need kirjeldused jäävad romaani ühtedeks helgemateks pildikesteks.
Kui jalgrattal ollakse vabad, siis muul ajal piinavad kehakesksed hädad: külm, nälg ja tõvevoodi. Kuigi tegevustik antakse suures osas edasi Jens Nielseni vaatepunkti kaudu — romaani alguses on ta veel päris pisike ja jääb ema vabrikutöö tõttu pikkadeks päevadeks iseenda hoolde —, paigutub romaani keskmesse naine ja tema keha. Just naise keha viib tegelastevahelise vastasseisuni — Jensi ja tema ema Jensine vahel — ja põhjustab ka seesmise konflikti, Jensi kõlbelise dilemma. Seksuaalsus, prostitutsioon, abielu ja ühiskondlik (kaksik)moraal on romaanis kõik olulisteks teemadeks.
Samuti esitatakse siin mõte lunastusest kui millestki ilusast ja lohutavast. Kui romaani alguses kirjutab Vilde, et ainsana jäid väikesele Jensile üürikorteri aknast nägemata taevas ja päike, “mis paistvat mujal nii ühetasaselt õigete ja ülekohtuste peale”, siis romaani lõpus vaatavad lugemislaua taga istuva Jensine kustunud silmad ainiti ülespoole, poja uue kolmainsuse poole. Marksistliku õpetuse ja religiooni sarnasus tuleb romaani kujundiĺoome kaudu eriti selgelt välja.
Ja loo moraal? Sinustki võib saada sotsialist, kui kallim su rikka vabrikandi pärast maha jätab. Eks ole, lol.
Raamatutes, mida ta luges, pidi midagi peituma, mis tema terve sisemise olemise ümbert määratu jõuga kinni haaras. Vahel jäi ta nagu nägija teadmata kaugustesse vahtima, teinekord plahvatas ta pilgust nagu püsimatu rõõm, siis jälle hüppas ta äkitselt istmelt, et äreval sammul, pea uurivalt norgus, nurgast nurka kõndida. Ja mõnikord lõi ta enesele laksti vastu otsaesist, nagu tahaks ta hüüda: ja kõigest sellest ei teadnud ma midagi!
Aga ta mitte üksnes ei lugenud, vaid kirjutas ka. Lugedes viskas ta rutulisi ridu oma taskuraamatusse, mõned õhtud pühendas ta täiesti suletööle. Kentsakas oli sulge neis jämedais, tätsakais näppudes näha; pidi arvama, et nad kuigi palju ridu valmis ei pusi. Aga ema Nielsen nägi raamatukest väheste õhtutega täis saavat — üht ja teist ja aegamööda veel kolmandat. Noormehe kanget, kohmetut töökätt näis jõud liigutavat, mis tugevam oli ihulistest tõketest.
Taanile omaselt on mitmel korral juttu jalgratastest: mismoodi brennabori jaoks raha kogutakse ja see järelmaksuga välja ostetakse ja linnast väljasõite tehakse ja kuidas ratas muidu ka rahva seas laialdaselt levinuna praktilisi eesmärke teenib; ka naised saavad sõiduriistaga kaasnevat vabadust nautida ja keegi ei solvu ega hakka seepärast skandaalitsema, nagu juhtus ühes Tšehhovi novellis. Need kirjeldused jäävad romaani ühtedeks helgemateks pildikesteks.
Kui jalgrattal ollakse vabad, siis muul ajal piinavad kehakesksed hädad: külm, nälg ja tõvevoodi. Kuigi tegevustik antakse suures osas edasi Jens Nielseni vaatepunkti kaudu — romaani alguses on ta veel päris pisike ja jääb ema vabrikutöö tõttu pikkadeks päevadeks iseenda hoolde —, paigutub romaani keskmesse naine ja tema keha. Just naise keha viib tegelastevahelise vastasseisuni — Jensi ja tema ema Jensine vahel — ja põhjustab ka seesmise konflikti, Jensi kõlbelise dilemma. Seksuaalsus, prostitutsioon, abielu ja ühiskondlik (kaksik)moraal on romaanis kõik olulisteks teemadeks.
Samuti esitatakse siin mõte lunastusest kui millestki ilusast ja lohutavast. Kui romaani alguses kirjutab Vilde, et ainsana jäid väikesele Jensile üürikorteri aknast nägemata taevas ja päike, “mis paistvat mujal nii ühetasaselt õigete ja ülekohtuste peale”, siis romaani lõpus vaatavad lugemislaua taga istuva Jensine kustunud silmad ainiti ülespoole, poja uue kolmainsuse poole. Marksistliku õpetuse ja religiooni sarnasus tuleb romaani kujundiĺoome kaudu eriti selgelt välja.
Ja loo moraal? Sinustki võib saada sotsialist, kui kallim su rikka vabrikandi pärast maha jätab. Eks ole, lol.
Raamatutes, mida ta luges, pidi midagi peituma, mis tema terve sisemise olemise ümbert määratu jõuga kinni haaras. Vahel jäi ta nagu nägija teadmata kaugustesse vahtima, teinekord plahvatas ta pilgust nagu püsimatu rõõm, siis jälle hüppas ta äkitselt istmelt, et äreval sammul, pea uurivalt norgus, nurgast nurka kõndida. Ja mõnikord lõi ta enesele laksti vastu otsaesist, nagu tahaks ta hüüda: ja kõigest sellest ei teadnud ma midagi!
Aga ta mitte üksnes ei lugenud, vaid kirjutas ka. Lugedes viskas ta rutulisi ridu oma taskuraamatusse, mõned õhtud pühendas ta täiesti suletööle. Kentsakas oli sulge neis jämedais, tätsakais näppudes näha; pidi arvama, et nad kuigi palju ridu valmis ei pusi. Aga ema Nielsen nägi raamatukest väheste õhtutega täis saavat — üht ja teist ja aegamööda veel kolmandat. Noormehe kanget, kohmetut töökätt näis jõud liigutavat, mis tugevam oli ihulistest tõketest.
March 18, 2020
Kopenhaagenisse paigutatud arenguromaan. Peategelase kasvamist ja kujunemist vaadeldakse tegelase enda ja tema ema silmade läbi. Tegelasi ei ole romaanis kuigi palju ja see tuleb lugemisel kasuks, siiski on autor pidanud vajalikuks ka vähem tähtsaid tegelasi kirjeldada. Hindan tegelaste elulisi kirjeldusi. Romaanis jääb valitsema nukker õhustik. Huvitav tegelane on Hans Kaspar Jebbesen, kelle kaudu autor lisab mõned koomilised seigad sellesse muidu trööstitusse agulimiljöösse.
February 15, 2026
2,5 tähte.
October 8, 2014
„Lunastuse“ näol on tegemist Eduard Vilde töölisromaaniga, mis on jäänud ajaloolise triloogia ja näidendite varju. Võiks isegi öelda, et tegemist on mingis mõttes Vilde loomingut ja mõttemaailma kokku võtva teosega. Romaanis esinevad motiividena nii vallaslapse häbi, tööliste olukord, võitleva sotsialismi ideed kui ka kiriku/usu roll aina muutuvas ühiskonnas. Kuid kõik need motivid on seekord Vilde poolt serveeritud Taani kastmes. Romaan jälgib Jens Nielseni eluteed kümne aasta jooksul (5-16 eluaastad), taustaks 20. sajandi alguse põhjamaine Kopenhaagen. Vilde on omale võtnud ka ülesande kodumaise lugejani tuua Taani pealinna ilu ja inetus, inimesed ja paigad, millega ta ise eksiilis olles põhjalikult tutvus.
Me näeme romaanis peategelase Jensi arusaamist, kohanemist, vastuhakku, põlgust ja lõpuks leppimist faktiga, et ta ema teenib vabrikutöö kõrvalt lisaraha enda ihu müües. Vilde annab hea stiili ja taktitundega edasi viie aastase poisikese maailmapildi avardumist. Jens hakkab mõistma maailma varjukülgi, hea/paha vahekorda ning inimeste ahtaid võimalusi. Teravalt tõuseb romaanis esile küsimus: Kas lapsel on õigus oma vanemaid hukka mõista ja neist lahti öelda nende „pattude“ pärast, mille "vili" ta tegelikult ise ongi?
Väike Jens leiab alguses lohutust usust ning kirikust. Kuid kasvades tutvub ta juba uue kolmainsuse ja religiooniga – Marx, Engels, Darwin ning sotsialism. See uus õpetus lubab tal lõpuks ka emale andestada ja mõlema osapoole südamesse rahu tuua. Selles romaanis vastab põline sotsialist Vilde ka lõpuks küsimusele, mis tõusis esile juba tema romaanis „Külmale maale“ – Kas on süüdi inimene või ühiskond? Vilde vastuseks on ühiskond. Ühiskond oma korralageduse, kõlvatuse ja valelikkusega sunnib vägisi oma liikmeid patustama ja süükandja rolli astuma. Siinkohal jään Vilde seisukohaga ikkagi opositsiooni ning ühiskonnal ainusüüd ei näe.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Me näeme romaanis peategelase Jensi arusaamist, kohanemist, vastuhakku, põlgust ja lõpuks leppimist faktiga, et ta ema teenib vabrikutöö kõrvalt lisaraha enda ihu müües. Vilde annab hea stiili ja taktitundega edasi viie aastase poisikese maailmapildi avardumist. Jens hakkab mõistma maailma varjukülgi, hea/paha vahekorda ning inimeste ahtaid võimalusi. Teravalt tõuseb romaanis esile küsimus: Kas lapsel on õigus oma vanemaid hukka mõista ja neist lahti öelda nende „pattude“ pärast, mille "vili" ta tegelikult ise ongi?
Väike Jens leiab alguses lohutust usust ning kirikust. Kuid kasvades tutvub ta juba uue kolmainsuse ja religiooniga – Marx, Engels, Darwin ning sotsialism. See uus õpetus lubab tal lõpuks ka emale andestada ja mõlema osapoole südamesse rahu tuua. Selles romaanis vastab põline sotsialist Vilde ka lõpuks küsimusele, mis tõusis esile juba tema romaanis „Külmale maale“ – Kas on süüdi inimene või ühiskond? Vilde vastuseks on ühiskond. Ühiskond oma korralageduse, kõlvatuse ja valelikkusega sunnib vägisi oma liikmeid patustama ja süükandja rolli astuma. Siinkohal jään Vilde seisukohaga ikkagi opositsiooni ning ühiskonnal ainusüüd ei näe.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
February 7, 2024
No mida ma nüüd lugesin? Juba teisel või kolmandal leheküljel hakkasin aimama, milliseks see raamat kujuneb. Jäi vaid küsimus, et kui traumeeritud ma ise raamatu lõpuks olen.
“Lunastus” on lugu vaestest, peategelaseks Jens, kes raamatu alguses on alles mudilane. Just raamatu algust, esimesi peatükke, mis kirjeldasid Jensi varajast lapsepõlve, oli kõige raskem lugeda. Eks raamat ise on ju lühike, aga ma pidin ikka mitmeid pause tegema, et tollest maailmast enda omasse tagasi põgeneda. Selles mõttes, mida edasi, seda kergem oli lugeda. Lõpp oli veidi ootamatu, aga pärast mõtlesin ka, et äkki siiski oleks pidanud oskama ka sellist lõppu ette näha.
Palju kurvem ja hallim kui mu harilik lugemisvalik. Kirjutatud oli hästi ja elasin tegelastele täiega kaasa.
“Lunastus” on lugu vaestest, peategelaseks Jens, kes raamatu alguses on alles mudilane. Just raamatu algust, esimesi peatükke, mis kirjeldasid Jensi varajast lapsepõlve, oli kõige raskem lugeda. Eks raamat ise on ju lühike, aga ma pidin ikka mitmeid pause tegema, et tollest maailmast enda omasse tagasi põgeneda. Selles mõttes, mida edasi, seda kergem oli lugeda. Lõpp oli veidi ootamatu, aga pärast mõtlesin ka, et äkki siiski oleks pidanud oskama ka sellist lõppu ette näha.
Palju kurvem ja hallim kui mu harilik lugemisvalik. Kirjutatud oli hästi ja elasin tegelastele täiega kaasa.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews