Kellest luuakse laule

by Mann Loper

Fantaasiaromaan "Kellest luuakse laule" jõudis Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitute hulka. Ajatus loos aimub eeposlikke eeskujusid, selle fantaasiaohtrates keerdkäikudes kohtuvad nii germaani kui ka vanapõhja mütoloogia, samuraide filosoofia, keldi maagia kui ka erinevatest kangelaslauludest tuttavad motiivid.

Nelja peategelase arengulood hargnevad nende riiki tabanud vapustuste taustal. Mägist saareriiki haarab kaos, kui vana keiser troonipärijat määramata sureb. Olukorda raskendab sissetung ülemere asuvast sõjakast impeeriumist.
Neli peategelast, neli maagiliste võimetega noorukit, asuvad teele, et leida kuningriiki ähvardava vaenlase vastu salarelv.

336 pages, Paperback

Published January 1, 2016

Reviews

[Oskar · Rating 4 out of 5]

Ligi poolteist aastat tagasi arvustasin kogumikku "Täheaeg 13" ning seal ilmunud Mann Loperi jutu kohta ütlesin järgmist: "Loperi võidutöö „Meistri ja õpipoisi“ lugemist lõpetades tekkisid mul koheselt küsimused: „Kas see ongi kõik? Kus on ülejäänud 25-30 peatükki? Kas romaan on autoril alles sahtlis peidus?“. Tegemist on hea stiilitunnetusega ning korralikult läbimõeldud fantaasiajutuga, millel on juurde lisatud kergelt orientlik taust. Selgelt tuleb välja, et autor on põhjalikult tegelenud oma fiktsionaalse maailma ning sellele ajaloo loomisega. Puudu oli ainult temaatiline kaart raamatu lõpus kõigi mägede, orgude, salakäikude ja kindlustega.". Läks väheke aega ning kõik minu soovid ja küsimused said romaaniga "Kellest luuakse laule" vastatud. Isegi maakaart on teosele lisatud!

Loper jätkab romaani lehekülgedel rasket maailmaloomise tööd. Keisririigi ajalugu, jumalad ehk Iidsed, provintside haldusjaotus, pärilusliinid, ülikute ja sõjameeste aukoodeks. Vajalikud detailid uue maailma elama panemiseks on korralikult läbi töötatud ning on suudetud hoiduda pisiasjadesse takerdumisest. Lugedes avaneb iga leheküljega killuke ning peagi tunneb lugeja end lahutamatu osana sellest sünkjast ja jõhkrast maailmast.

Loo stardipauguks on keiser Yukobura surm, mille järel kistakse saareriik sisetülidesse ning ka sõjakad naaberrahvad ei soovi jääda kõrvalseisja rolli. Kõigele lisaks on ka Iidsetel inimkonnaga omad plaanid. Selles tohuvabohus proovib Keisririiki kokkuvarisemisest päästa ainult üks kummaline viisik. Vibukütist amatsoon Shisame, sõjardist prints Sisagi, suurt Väge haldav/valdav Rakio ning täiesti "tavaline" külapoiss Yuruki koos oma hundist vaimloomaga. Nagu igale fantaasiaromaanile omaselt tuleb seltskonnal rännata kaugel asuva mäeni, et seal riigis korra taastamiseks vajalike esemetega üht koma teist ette võtta. Muidugi lasub nende teel palju takistusi ning relvad tuleb ikka korduvalt vöövahelt haarata.

Mõõkade kõlina ja verepritsmete saatel kulgebki kangelaste ja saareriigi lugu. Reedetakse, armatsetakse, võlutakse ja veheldakse, kuid siiski jääb miski raamatu lõpuni kripeldama. Esiteks kangelasi kogu teose vältel saatev hea/pime õnn. Ikka jõuavad viimasel sekundil abiväed lahingutandrile ja päästavad lootusetu olukorra. Ikka uuesti ja uuesti pääsevad kangelased kindlana näivast surmast viimasel sekundil. Samas pole selle kallal vast mõtet eriti poriseda, sest see on kõigi seiklusromaanide paratamatu kaasnähe.

Teise kripeldama jäänud asjana tahaksin välja tuua eepilisuse puudumise. Romaani tegevustik hõlmab küll suuri vahemaid ning kogu Keisririigi saatust, kuid ikka jäi hinge tunne, et tegemist oli kõigest provintside omavahelise nääklemisega keisritrooni pärast. Väliste jõudude ehk Gromoyaki vägede pealetung ei tundunud asetsevat ühegi peategelase jaoks eriti kõrgel ohuskaala pügalal. Las piiravad ja rüüstavad natuke, aga õhtuks lähevad ikka oma koju tagasi. Lohemäe retk võeti ju ikkagi selleks ette, et Keisririigi ühtsus taastada. Võõrvägede välja peksmine oli pigem lisapreemia. Iidsete võimuihalused ja sellest tulenenud süžeekäigud tundusid pigem surmaunne vajunud jumalate viimase hullumeelse katsena end taaskehtestada inimkonna üle.

Kokkuvõttes sain ma tegelikult ikka palju rohkem, kui ma "Meistrit ja õpipoissi" lugedes oleks julgenud loota. Ja ma ei räägi siinkohal teose algusesse lisatud kaardist! Loperi tugevaimaks küljeks on väga hea jutustamisoskus ja valitud stiilist kinnipidamine. Veelgi olulisem on see, et autori loodud maailm elab ja areneb. Nüüd oleks autori poolt lausa kuritegu oma lugejad ja loodud tegelased uute seiklusteta jätta. Loper ja Yuruki on alles oma pika teekonna alguses.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

Sama arvustus ka ulmeajakirjas Reaktor:
http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustu...

[Elar · Rating 5 out of 5]

Raamat tekitas tõesti mõnusa tunde, et loed paar tuhat aastat vana idamaist legendi. Nii sündmuste kui ka tegelaste kirjeldused olid stiilipuhtad ning kõrgel tasemel. Ka sisu poolega oldi vaeva nähtud, luues alternatiivmaa koos seda edasiviivate jõudude ja ajalooga.

[Bärbel · Rating 3 out of 5]

Millest alustada?
Alustan sellest, et üldiselt jäin loetud romaaniga rahule. Tundsin, et autoril on tegelaste taust ja keisririigi ajalugu korralikult läbi mõeldud enne kirjutama hakkamist. Oli aru saada, et tegelased peavad midagi õppima ja kuhugi jõudma ning et olukord on autori kontrolli all.
Eks see raamatu süžee oli muidugi suures osas etteaimatav. Kui neli peategelast kokku said (suhteliselt raamatu alguses), siis ma juba kujutasin ette, mis raamatu lõpuks juhtub. Samas ei tahaks ka öelda, et mul sellega lugemiselamus rikutud oli. Tegevust on palju, peatükid parajalt lühikesed (st- nii lühikesed peatükid, ma loen ainult ühe veel 😃 ). Hoolimata võõrapärastest nimedest ei pidanud märkmeid tegema, kes on kes.
Paar detaili jäid siiski häirima:
Esiteks tundub romaani tervikuna hinnates, et midagi on puudu. Äkki oleks pidanud rohkem aega pühendama võitlustele üle mere tulnud sõjameestega? Või hoopiski vähem ja keskenduma selle asemel provintsidevahelisele võimuvõitlusele? Praegu oli natuke ühte ja natuke teist ja tulemusena jäi lugu justkui poolikuks. Midagi oli puudu.
Kogu see loomade teema meenutas väga Troonide mängu raamatuid.
Ja keel (lauseehitus) oleks võinud sujuvam olla, kohati häiris.

[Mairi · Rating 5 out of 5]

Fantasy, klassikaline ja tõeliselt koduseid emotsioone tekitav, kuid siiski täiesti omamoodi nurga alt. Ma olen Manni ande üks suurimaid austajaid ning heas mõttes kade tema keeletunnetuse ja sõnaseadmisoskuse üle.

Seda teksti olin ma juba korra kunagi lugenud, kuid nüüd, raamatuna ahmisin taas iga detaili. Lugesime lapsega samal ajal - see tähendab, et temal oli küll raamatule eesõigus, kuid õhtuti, kui tema magas, lügesin mina paarkümmend lehekülge edasi, puhkepäeva hommikul, kui tema veel ei liigutanud, hiilisin mina raamatu järele. Piisas tal pooleks tunniks telekat vaatama jääda, kui mina sain pool tunnikest lugeda.

Emotsioon? Aeg peatus iga kord, kui ma raamatu avasin. Olgu see kevad keeruline või jabur, kuid iga kord, kui mu silmad tekstiga kokku puutusid, jäi alles vaid kangelaste seiklused, lobe ja jooksev lugu, suure sõnavaraga kergesti loetav tekst ja nauding. Natuke Abercombielik emotsioon oli vist (ainult, et Mannil on naistegelased ka iseloomu ja isiksusega).

[Taali · Rating 4 out of 5]

Raamatu alguses oli mul selle looga raskus kontakti loomises. Mõtted kiskusid väigisi eemale. Üheks põhjuseks oli kindlasti väsinud pea. Peagi selgus, et kui tahan nendes rasketes nimedest arusaada, siis pean kogu tähelepanu pöörama raamatule. Ei tea, kas poole peal läks raamat huvitavamaks, või oli tegu mu selge peaga, kuid kui raamatu lõpetasin meeldis see mulle juba väga.

[Dagne567 · Rating 4 out of 5]

Esiteks mõnu ja rõõm lugeda vahelduseks eesti autorit, teiseks hea meel kohtuda üle tüki aja puhtakujulise fantasy'ga.
Esimene pool oli muidugi paremini kirjutatud kui tagumine, aga mis parata...