„Säärane mulk“ on Koidula kolmas ja viimane algupärane näidend. Esmakordselt ilmus näidend trükist 1872. aastal ja kajastas oma aja valupunkte: vastuolusid talunike ja rentnike vahel, hariduse halvustamist, nekrutivõtmisest kõrvalehoidumist, isapoolset sundi tütrele mehelemineku asjus... 130 aastat tagasi kirjutatud lavatükk on teatrites populaarne ka tänapäeval.
Lydia Emilie Florentine Jannsen, known by her pen name Lydia Koidula, was an Estonian poet. Her sobriquet means 'Lydia of the Dawn' in Estonian. It was given to her by the writer Carl Robert Jakobson.
Lydia Jannsen was born in Vändra, Pärnu County, Governorate of Livonia (now in central Estonia). The family moved to the nearby county town of Pärnu in 1850 where, in 1857, her father started the first local Estonian language newspaper and where Lydia attended the German grammar school. The Jannsens moved to the university town of Tartu, the most progressive town in Estonia, in 1864. Nationalism, including publication in indigenous languages, was a very touchy subject in the Russian Empire but the rule of Czar Alexander II (1855 - 1881) was relatively liberal and Jannsen managed to persuade the imperial censorship to allow him to publish the first national Estonian language newspaper in 1864. Both the Pärnu local and the national newspaper were called Postimees (The Courier). Lydia wrote for her father on both papers besides publishing her own work. In 1873 she married Eduard Michelson, a Latvian army physician, and moved to Kronstadt, the headquarters of the Russian navy near St. Petersburg. In 1876–78 the Michelsons visited Breslau, Strasbourg and Vienna. Koidula lived in Kronstadt for 13 years but despite spending her summers in Estonia, she never stopped feeling inconsolably homesick. Lydia Koidula was the mother of three children. She died on August 11, 1886 after a long and painful illness. Her last poem was Enne surma- Eestimaale! (Before Death, To Estonia!).
Täitsa muhe lugemine ju, ei saa Goodreadsi madalast hindest aru. Iga raamatut võiks vaadelda oma kaasajas ja selline naljatlev jant sobis toonastele näidendi tarbijatele ilmselgelt üsna mõnusalt. Ja eks need teemad ole tänapäevalgi aktuaalsed, olgu selleks siis kohatine pime võõraviha või "iseenese tarkusest" asjade otsustamine, kui seda tarkust kuigi palju antud ei ole. Hariduse omandamise ja harituse olulisust ei saa samuti kunagi üle tähtsustada. Paariminemise osas on asjad küll õnneks muutunud ja eks oma südame häält ja soove võiks alati rohkem järgida.
Suurepärane hoogne ja pööraselt naljakas näidend. Arvestades seda, et tegemist on kõige esimese Eesti algupärase näidendiga, kirjutatud üle 150 aasta tagasi, on lausa uskumatu, kui hästi see välja on kukkunud - on hoogu, on särtsu, on lustakat dialoogi ja nalja, ning on ka lugu ennast. Kui mõnus seda võib olla laval esitada ja saalist vaadata! Ma annaks veel eraldi lisapunktid selle eest, et on tutvustatud meile eesti rahvatraditsioonide kohast kosimist.
Lugesin suure rõõmu ja naudinguga. See näidend on väga meeldiv vahepala ja aitas kõvasti turgutada mu vaevatud olekut, mis oli tingitud ühe igavapoolse tänapäevase jutu lugemisest. Olen väga tänulik.
Ülikooli I seminari raamat nr 1. Ega siin mingit süvaanalüüsi pole võimalik teha, KUID põnev idee, kuidas tänapäevaselt seda etendada -kondikava sama, kuid tegevus toimub tänapäeval, tekstile juurde väike släng ja Peeter ostab bitcoini või satub püramiidiskeemi - mina vaataks seda:D
Vanaema korterist raamatuid sorteerides jäi see ette ning kuna pealkiri oli tuttav, otsustasin lugeda. Minu üllatuseks oli väga põnev ja tore lugemine. Soovitan! Raamat on näidendi vormis.
Selle teose võlu on temasse talletatud 19. sajandi lõpu kõnekeel ja ehedalt edasiantud omaaegsed inimsuhted. Avardab ka põhikooliõpilaste maailmapilti ja lisab elu ajalootunnis õpitule.
“What a Mulk or One Hundred Bushels of Grouts" is the third play by Lydia Koidula (1843-1886) and is her first original, and the first ever, play in the Estonian language as her first 2 plays were adaptations/translations. The play first appeared in print in 1872 and, although on the surface it is the prototypical Estonian farm comedy, it also reflected the social issues of its time: the contrasts between farmer-landowners and farmer-tenants, the stigmatization of education, the actions taken to avoid conscription into the tsarist army, and the paternal coercion of daughters into marriage. The title is sometimes given in english as “What a Bumpkin”, which does convey the disparaging tone used by the title character’s rivals in the play. A Mulk would be a rich landowner from the fertile southern end of Viljandi province in Estonia which is colloquially called Mulgimaa (Land of the Mulks) and the stereotype would sometimes be mocked as someone with more wealth than sense.
Ma ei oska selle raamatu kohta midagi öelda. Kindlasti polnud see halb, aga ega kõige parem ka polnud. Kindlasti tasub raamat läbi lugeda, sest mingitki silmaringi laienemise võimalust leidub siit ikka. Sõnad, fraasid.. Peamiselt ei olnud midagi väga uut. Tolle aja kohta, 130 aastat tagasi, on päris hea mõttega näidend see küll, aga praeguse aja kohta, lihtsalt suvaline. Midagi halvasti nüüd ei ütle, sest see näidend on siiski klassika, aga lemmiknäidend nüüd kindlasti ei ole!