Esimene

by Veiko Tubin

Genres: Poetry

82 pages, Paperback

Published March 31, 2016

Reviews

[Konstantin · Rating 3 out of 5]

Aeropressisin omale kohvi, emotsiooni ajel tuli Massive Attack'i isu. Panin käima. Teardrop või protection või midagi.
Igatahes mingi kolmandas-neljandas luuletuses mainis Veiko sama bändi.
#sünkroonsused.
Selle eest meeldiv pluss punkt.
Mis pole tegelt üldse seotud. Aga suva.

Veiko häält tunnen hästi.
"Armastusest" taskuhääling jne.
Seetõttu kujutasin ette teda neid ette lugemas.

Lugesin tegelt ise valjult ette.
Mõned luuletused on sellised.
Tahad ette lugeda.
Lased kõlada läbi toa.

Nii on hea.


sa tead ju neid unetuid öid
kus sa lamad kellegi kõrval
süda tagumas liiga kiiresti
sest sa magad esimest korda tema kõrval
veri kohiseb kõrvus
kogu aeg on sees
vaikne ekstaas
üritad uinuda
selles ilma õhuta suveöös
kuuled lahtisest rõduuksest
esimeste trammide kolinat
sest ööst on saanud hirmkiirelt hommik
puudutad väga õrnalt
oma kõrval magajat
teesklete mõlemad magamist
hingate väga aeglaselt
kuigi süda taob meeletult kiiresti
veresoontest on kadunud kogu üksildus
seal voolab tumepunane lootus
keerad väga vaikselt oma näo tema poole
hingad ta juukseid
nende lõhn on kõige hullem narko
mida sa elus teinud oled
liigutad end väga aeglaselt
püüad väga kaalutletult imiteerida magaja liigutusi
mõlemad püüavad
kuigi aimavad, et teine ei maga
ikkagi ei suuda uinuda
sest kõrval hingab õnn
verest ja lihast õnn
lamab sinuga ühe ja sama teki all
ta nahk
õnne nahk
on üleni kuum
ma surun oma nina tema kaela
kukla ja õlgade vahele
see on hullumeelne lõhn
niimoodi lõhnab õnn
korraks ei ole maailmas mitte midagi
peale tema
seni, kuni saabub hommik
kuni trammide kolin muutub kõrvulukustavaks raginaks

:::

me saame sirelipuudeks
liblika tiivaluudeks
kui kõik jõuab lõpuni

kui aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

venib aeg nagu aeglane siirup
haihtub õhku kui ööhõõguv viiruk

on rammestav kollane õhtu

ja pääsukesed sellel suvel
teevad teist korda pesa
kiigutab õhtune tuul
tumelillade flokside õisi

kui aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

saan nii suureks, kui suudan ja
halva siis headuseks muudan ma
kõigile - seaduseks

ja aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

[Kirke · Rating 5 out of 5]

magusvalus suvenostalgia ja palju romantikat

[leena · Rating 5 out of 5]

kaunis

[Aleksandra T. · Rating 5 out of 5]

see on see luulekogu, mille lõppu pidevalt edasi lükata.

liiga hea.

[Johanna Poell · Rating 5 out of 5]

ei tahtnud
et see läbi saaks
aga sai

[Helen Hunt · Rating 4 out of 5]

...
ikkagi ei suuda uinuda
sest kõrval hingab õnn
...

[Helene · Rating 5 out of 5]

nii tore