Minu Kreeta: Mineviku hõng Euroopa lõunatipus

Minu... #88

by Jaana Albri, Mae Lender (Editor), Epp Petrone (Editor)

Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam.
Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed.
Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.

Genres: Travel

240 pages, Paperback

First published April 14, 2016

Reviews

[Angela Tikoft · Rating 5 out of 5]

Mõnus, kerge, aga ka informatiivne ja kahtlemata ladusalt kirjutatud raamat, kaasahaaravalt kirjeldatud lood.
Kreetale lennutav lugemine! Lugesin Jaana elust Kreetal ka kaheksa aasta eest, mil raamat ilmus. Sel kevadel oli lugemine reisiks häälestus ja tunne on nüüd küll selline, et tahaks asju pakkida ja minna oliive ning merd nautima.

[Triinu · Rating 3 out of 5]

Tutvustuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Signe · Rating 5 out of 5]

Hindan raamatut ehk veidi subjektiivselt, kuna minu põhinauding lugemisel tuli just sellest, et tegemist on saare ja linnaga, kus ise pool aastat elasin ja mille uuestikülastamist väga ootan. Elasin samas linnas, kus autor algul elas ja hiljem töötas (töökohast isegi vaid max paari maja kaugusel), tegin jalutuskäike ja jooksuretki selle küla suunas, kus ta hiljem on elanud, seega olid paljud mainitud söögikohad, kohvikud, piirkonnad väga tuttavad ja püüdsin aeglaselt lugeda, et kauem nautida saaks. Eespool kirjutati autori negatiivsest hoiakust, mina seda aga ei tundnud. Pigem meeldis, et polnud puhas välismaa ülistamine ja vaid hea välja toomine, vaid pigem realistlik kirjeldus - see, et mulle sobis, võis vabalt tulla sellest, et mingite asjadega jõudsin seal elades juba harjuda ja seetõttu ei tundu see otseselt nii negatiivne, vaid neutraalne. Mõnus oli meenutada ja raamat on igati ladusalt kirja pandud. Pildivalik ütles küll veidi vähem, aga siiski - oli tore meenutada :).

[Birgit K · Rating 4 out of 5]

Oli huvitav lugemine. Ainult natukene häiris see, et autori kohalik abikaasa jättis loetu põhjal natukene ennasttäis ja ignorantse mühaka mulje. Selle alkoholi tarbimise osas võib talle edasi anda info, et tegelikult iroonilisel kombel tarbib Eesti keskmine täiskasvanu sama palju alkoholi liitrites aastas kui seda teeb keskmine kreeklane. Põhjamaades aga ainult Soome joob kaks liitrit rohkem ja teised riigid nagu Norra, Rootsi ja Island hoopis vähem. Numbrid kasvavad minnes hoopis Euroopas allapoole. Joomiskultuur võib olla erinev, aga alkohol on alkohol ja seda ka vein ning tarbitud kogus. Kreeklastest või siis antud juhul kreetalastest jäi mulje et ega nad just palju muust maailmast ei tea ja ei olegi huvitatud teada saama. Tsivilisatsioon sai sealt alguse, aga sinna tasemele ta ka toppama on jäänud kahjuks.

[Annika · Rating 2 out of 5]

Mulle on alati meeldinud, et kõik minu-sarja raamatud on erinevad ja omanäolised, nii ka seekord. Küll aga ei olnud see raamat päris minu tassike teed, sest ootasin pisut rohkem sisu Kreeta saare eriilmelistest kohtadest, ehk kuhu minna/mida teha. See info tuli aga alles viimasel neljal leheküljel.

See-eest sai aga väga hea ülevaate kreetalaste iseloomust, ellu suhtumisest ning sellest, kuidas kõik on üks suur pidu. Pisut jäi häirima, et kuigi autori abikaasal on olnud tema elus ja Kreetale jäämises väga suur roll, ei räägitud temast endast suurt midagi. Pikalt ja põhjalikult kirjeldas autor oma pulmapäeva ja sellele eelnenud fiaskot soengu ja meigiga, kuid kahjuks ei olnud neist raamatus ühtegi pilti.

Jaana kirjeldus kohalikest ja sealsest elust-olust oli pigem kriitilist laadi ning positiivseid emotsioone annab raamatust otsida.

[Kadri · Rating 3 out of 5]

Ühest küljest tundub kolm tähte viiest kehv tulemus, aga tegelikult pole hullu. Kergesti loetav, raskesti käest pandav, aga kas on asi Kreetas või millegis muus, aga väga põnev ei olnud. Muidugi ei saa oodata, et oleksid pikad Hugo-laadsed kirjeldused, aga lihtsalt ei jätnud see nii ägedat muljet kui mõne teise saare raamat(Island või Sitsiilia). Igatahes väga palju just Kreeta kohta teada ei saanud.

[Merike · Rating 3 out of 5]

Olen alati oodanud ja eeldanud, et Minudes oleks natukenegi nagu reisijuhti ja biograafiatest olen end alati eemal hoidnud. Leidsin Kreeta kohta infot vaid mõnelt viimaselt leheküljelt, selleks lisasin veel ühe tärni. Läbiv oli kriitiline meel. Küll aga tekkis pita gyrose isu 😁

[Maile · Rating 3 out of 5]

Tekkis kohe tahtmine Kreetale minna. Eriti kasulik neile, kes sinna pikemaks ajaks plaanivad minna. Huvitava minevikuhõnguga saar. Just sel suvel ilmunud ka epiloog, kust oli põnev lugeda, mis viimase 9 aastaga toimunud on ja et autor endiselt elab seal.

[Reelika Raimet · Rating 4 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...

[Piret Aasmäe · Rating 3 out of 5]

Raamat sai alles poole pealt hoo sisse Kreeta olusid tutvustavana.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Olen Kreetas käinud, olen Kreetasse armunud olnud. Kui võluv, siiras, autentne kultuur, maitsev ka! See raamat annab Kreetast aga nn ausa köögipoole-sissevaate. Pean tunnistama, et mul läks raamatut lugedes üle see teoreetiline unistus, et võiks ju elada kusagil seal mägikülas keset maitsvat autentsust. Sa jääd seal alati välismaalaseks ehk kseni’ks (muide, samast tüvest on sõna ksenofoobia). Isegi maismaa-Kreekast tulnud on seal võõrad. Nii et... pisike saarelik pärandkultuur oma eheduses.
Jaana elu kirjeldus algab täielikust depressioonist: anonüümseks jäänud kontoritöö Eestis, pidev tipsutamine, et halli eluga hakkama saada, kuni tuli päästev võimalus minna proovima Kreeta saarel uut algust. Raamatut on mõnus lugeda („lobe lugemine“, nagu öeldakse), kõik on arusaadav ja kaasaelatav. Esimesed töökohad ja siis kuidagi juhtumisi külge haakunud kohalik mees. Otsus mitte lahkuda, vaid kolida mägikülla, kus elavad mehe vanemad ja kus terve küla on sugulased ja hõimlased...
Ühesõnaga, kirjaviisile pole mul midagi ette heita ja sellele rohkem sõnu ei pühenda. Küll aga Kreetale. Sellele šovinismile, kui lubate, mis tegelikult on pärandkultuuri osa. „Pane end ikka korralikult riidesse, seksikalt, noh“ ja „söö rohkem saia, et tissid kasvaksid“ repliigid on tavalised. Ka ebausk ja veretasu on ju kultuuri osad, mis siin õiendada, ehe ja aus kultuur. Raamat üllatab detailidega, tundub, et kreetalased on oma elustiili osas kohati rohkem maakad kui meie! Tsiteerin: „Paljudes hoonetes elati veel kuuekümnendatelgi koos koduloomadega. Eeslid ja muud pudulojused allkorrusel ning inimesed ülalkorrusel. 11 kilomeetri kaugusel linna käidi paar korda kuus, autod olid külas harv nähtus...“ Olin vast sama üllatunud kui „Minu Karjala“ solgipange ja välikempsu juttu lugedes. Ei oles siin mingit rikast Läänt ja vaest Ida, Euroopa on palju mitmekihilisem ja vaeseid (autentseid) maakaid jagub mitmele poole.
Ja ma ei tahaks üldse võrrelda teie-meie, aga millegipärast juhtub seda siin raamatus mitmel pool. Ilmselgelt tuleb Jaanal elada üle kultuurikonflikte (kuidas ta läheb mägiteedele sörkima ja küla vaatab, et lolliks läinud, või kuidas teda beebivankriga õue ei lubata) ja ta ongi kaitsepositsioonil. Ta kritiseerib Kreeka kooli (tõesti imelik, et seal üldse ei õpetata tõlkekirjandust ja inimesed ei tea, kes on Astrid Lindgren). Aga abikaasa vastab, et nad teavad see-eest Kreeka müüte ja „teie olite alles puu otsas, kui meil siin kultuur õitses“!
...Üheksa aastat hiljem kirjutab Jaana epiloogi. Abikaasast on ta nüüd lahutatud, ise ka möönab, et “raamatu lugejatele ei tule see ilmselt üllatusena“. Aga tagasi Eestisse ta ka ei soovi tulla, sest lapse kodu on ju seal ning ta ise pole ei põhjamaalane ega lõunamaalane, võõrastele võõras, omadele ka võõras... Aga mitte et see väga kurb oleks, sest kogu selle stseeni juurde tuleb liitab muusika, toit ja päike!
PS. Raamatus on päris hea Kreeta-reisisoovituste ja lihtsate toiduretseptide osa ka.

[Aili · Rating 4 out of 5]

Lihtne suvine lugemine

[Pisike · Rating 4 out of 5]

Meeldis autori kirjastiil ja oleksin võinud viieliseks hinnata, kuid häirima jäi läbi raamatu võimutsev kriitiline ja negatiivne pilk. Natuke rohkem oleks tahtnud positiivseid emotsioone.