What do you think?
Rate this book
Ütlemata sõnad
Heli Künnapase neljas noorteromaan "Ütlemata sõnad" jutustab loo 16-aastase Maria esimese armastuse keerulisest kujunemisest. Romaanis on palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Eneseotsingute konarlikku rada on kujutatud põnevalt ja pinge ei vaibu teose lõpuni. Raamatu mitmekihilisus, hargnevad lood ja jutustamisvõtted aitavad näha ning mõista inimeste väliselt kummaliste tegude sügavamaid tagamaid. Teoses peegelduvad autori sügav inimesetundmine ja olulised inimeseks olemise väärtused.
"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."
"Pettumus karjub välja igast mu keharakust. Tean, et Joel ei tohi sellest aru saada. Poiss lahendas ju olukorra õigesti. Aga sees ei kisuks nii õudselt, kui ma oleks kindel, et mu soovid on ühepoolsed. Justkui oleksid ütlemata sõnad meie vahele praegu seina ehitanud... Seina, mille kummagi poolel seisame ühes oma sarnaste soovide ja tunnetega..."
256 pages, Paperback
Published January 1, 2016
4 people are currently reading
62 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 14 of 14 reviews
October 7, 2019
Üks mu lemmikfilme/raamatuid on juba aastaid olnud Stephen Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused" ehk "The Perks of Being a Wallflower". Seal küsib peategelane Charlie oma kirjandusõpetaja käest põhjust, miks vahel head inimesed omale nõnda halbu kaaslased/suhted valivad. Õpetaja vastab: "We accept the love we think we deserve." Olen seda lauset omale ikka ja jälle meelde tuletanud, seda nii raamatuid lugedes kui ka reaalses elus. Nüüd kargas see mulle taas pähe lugedes Heli Künnapase noorteromaani "Ütlemata sõnad".
Nimelt armub 16-aastane Maria esimest korda oma noore elu jooksul tõsiselt ära ja seda otseloomulikult kooli kõige popimasse poissi. Kuid Joeliga tuleb kaasa korralik pagas - napsutamine, "endine" tüdruksõber, pidev pidutsemine, kriminaalsed sõbrad ja soliidses koguses enesehaletsemist. Marial tulebki otsustada, kas ta tahab hakata "sinisilmseks maailmaparandajaks" ehk poissi ümber kasvatama või mõista, et ta on palju enamat väärt ja Joeli oma asi on end jalule aidata (kui ta seda ise üldse vajalikuks peab).
Maria otsus oli minu jaoks väga positiivseks üllatuseks. Ma pole ammu üheski (noorte)romaanis kohanud nõnda küpset ja arukat noort inimest, kellel küll vahel ka hormoonid ja elumerelaine mässama hakkavad, kuid üldiselt suudab end kenasti pinnal hoida ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. Üldiselt räägivad noorteromaanid ju probleemsete noorte muredest ja maailmavalust. Igati meeldiv oligi vahelduseks lugeda tavalise noore elust, mis pole samuti mingi meelakkumine, kuid peategelane vähemalt mõistab, et oma eluõnnes eest vastutab ta küll nüüd ainuisikuliselt. Samuti ei defineeri Maria kogu oma elu ja olemust armusuhte kaudu (à la "Ilma sinuta pole mu elul mõtet!"), vaid näeb ka muud elus olulist (perekond, haridus, sõbrad, eneseteostus). Õhtuti poolsalaja käest kinni mööda lumist randa jalutada võib olla küll romantika tipp, kuid tegelikult on Maria palju-palju enamat väärt. Ja ta teab seda ise ka!
PS: Mis värk nende matemaatikaõpetajatega nüüd on? Juba viimasel aasta jooksul teine romaan, kus just matemaatikaõpetaja on mingi eriline bitch. 😂😂😂
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Nimelt armub 16-aastane Maria esimest korda oma noore elu jooksul tõsiselt ära ja seda otseloomulikult kooli kõige popimasse poissi. Kuid Joeliga tuleb kaasa korralik pagas - napsutamine, "endine" tüdruksõber, pidev pidutsemine, kriminaalsed sõbrad ja soliidses koguses enesehaletsemist. Marial tulebki otsustada, kas ta tahab hakata "sinisilmseks maailmaparandajaks" ehk poissi ümber kasvatama või mõista, et ta on palju enamat väärt ja Joeli oma asi on end jalule aidata (kui ta seda ise üldse vajalikuks peab).
Maria otsus oli minu jaoks väga positiivseks üllatuseks. Ma pole ammu üheski (noorte)romaanis kohanud nõnda küpset ja arukat noort inimest, kellel küll vahel ka hormoonid ja elumerelaine mässama hakkavad, kuid üldiselt suudab end kenasti pinnal hoida ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. Üldiselt räägivad noorteromaanid ju probleemsete noorte muredest ja maailmavalust. Igati meeldiv oligi vahelduseks lugeda tavalise noore elust, mis pole samuti mingi meelakkumine, kuid peategelane vähemalt mõistab, et oma eluõnnes eest vastutab ta küll nüüd ainuisikuliselt. Samuti ei defineeri Maria kogu oma elu ja olemust armusuhte kaudu (à la "Ilma sinuta pole mu elul mõtet!"), vaid näeb ka muud elus olulist (perekond, haridus, sõbrad, eneseteostus). Õhtuti poolsalaja käest kinni mööda lumist randa jalutada võib olla küll romantika tipp, kuid tegelikult on Maria palju-palju enamat väärt. Ja ta teab seda ise ka!
PS: Mis värk nende matemaatikaõpetajatega nüüd on? Juba viimasel aasta jooksul teine romaan, kus just matemaatikaõpetaja on mingi eriline bitch. 😂😂😂
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
June 24, 2022
Mind tõmbas selle raamatu juurde üks arvustus, milles oli kirjutatud, et toksilises suhtes olev peategelane Maria valib sündmuste lõpuks siiski iseenda. Olen enda ümber näinud palju selliseid suhteid, mis siinseski loos fookuseks on, kuid tihti ei saada sellest tsüklist välja. Armastus ajab pea sassi. Tegelikkuses ei pea ju kumbki partner tegelikult halb inimene olema, kuid suhe nende vahel ei pruugi siiski töötada.
Joel sattus päris noorelt halba seltskonda ning tema peamiseks ajaveetmiseks muutuski joomine ning erinevate tüdrukute voodis ärkamine. Marias näeb ta enese päästjat, kedagi, kellega on "lihtne olla" ja rääkida, kes toetab tema unistusi ja kuulab teda. Poiss loodab, et tänu Mariale saab tema elu ka heaks. Tegelikkuses, nagu Mariagi välja toob, ei saa ükski inimene loota, et keegi teine ta päästab vaid ta peab iseenda ise päästma. Pead tahtma muutust ning selle nimel tööd tegema, et see tuleks.
Maria annab päris palju Joelile andeks, sest on temasse armunud, kuid samas tundub ta nägevat seda, mida mina isiklikult igapäevaeluski palju mõtlen: sa ei saa rebida ennast tükkideks, et aidata inimesi, kes on kangekaelselt eluhävitaval teel. See muidugi ei tähenda, et ei saa proovida, kuid millalgi tuleb piir ette ning nii juhtus ka siin. Maria teadis, et ta on enamat väärt kui salajased jalutuskäigud. Ta on väärt pühendumust ja turvalisust. Nendevaheline suhe ja klapp oli tegelikult armas, mis aitas Maria lõplikul otsusel veelgi tugevamalt mõjuda.
Kui natuke nokkida, siis minu jaoks on alati raamatutes ebameeldiv, kui stereotüüpselt on rohke meigiga tüdrukud pealiskaudsed, lollid ja mõrrad ning need, kes pole populaarsed ja ei kanna meiki jne, need on siis head ja targad. Selline mõtlemine 21. sajandisse ei kuulu. Nähes paljudes raamatutes sellist rõhutust võivad noored tütarlapsed arvata, et neil ei ole lubatud meikida või olla huvitatud riietest (või muudest "tüdrukulikest/feminiinsetest" asjadest), sest muidu neid ei võeta tõsiselt. See on meie teha, et selline mõtlemine kaoks. Iga inimene võib oma välimusega teha mida ta tahab ning see pole mingi indikaator tema sisemusest või isegi feminiinsusest/maskuliinsusest. "Not like other girls" naratiiv on suht meh, rääkimata problemaatiline. Lisaks toetuti siin väga palju sisemisele monoloogile, ehk siis oli palju ütlemist ja vähem näitamist (teose pealkirja arvestades veidi irooniline), mis tekitas tunde, et lugejat ei usaldata.
Üldiselt on aga tegemist väga väärt raamatuga, mida soovitaksin noortele lugemiseks. Lugu on mõnusalt dramaatiline, kuid siiski usutav ja üldine sõnum on oluline. Mulle see lugu meeldis! :)
Joel sattus päris noorelt halba seltskonda ning tema peamiseks ajaveetmiseks muutuski joomine ning erinevate tüdrukute voodis ärkamine. Marias näeb ta enese päästjat, kedagi, kellega on "lihtne olla" ja rääkida, kes toetab tema unistusi ja kuulab teda. Poiss loodab, et tänu Mariale saab tema elu ka heaks. Tegelikkuses, nagu Mariagi välja toob, ei saa ükski inimene loota, et keegi teine ta päästab vaid ta peab iseenda ise päästma. Pead tahtma muutust ning selle nimel tööd tegema, et see tuleks.
Maria annab päris palju Joelile andeks, sest on temasse armunud, kuid samas tundub ta nägevat seda, mida mina isiklikult igapäevaeluski palju mõtlen: sa ei saa rebida ennast tükkideks, et aidata inimesi, kes on kangekaelselt eluhävitaval teel. See muidugi ei tähenda, et ei saa proovida, kuid millalgi tuleb piir ette ning nii juhtus ka siin. Maria teadis, et ta on enamat väärt kui salajased jalutuskäigud. Ta on väärt pühendumust ja turvalisust. Nendevaheline suhe ja klapp oli tegelikult armas, mis aitas Maria lõplikul otsusel veelgi tugevamalt mõjuda.
Kui natuke nokkida, siis minu jaoks on alati raamatutes ebameeldiv, kui stereotüüpselt on rohke meigiga tüdrukud pealiskaudsed, lollid ja mõrrad ning need, kes pole populaarsed ja ei kanna meiki jne, need on siis head ja targad. Selline mõtlemine 21. sajandisse ei kuulu. Nähes paljudes raamatutes sellist rõhutust võivad noored tütarlapsed arvata, et neil ei ole lubatud meikida või olla huvitatud riietest (või muudest "tüdrukulikest/feminiinsetest" asjadest), sest muidu neid ei võeta tõsiselt. See on meie teha, et selline mõtlemine kaoks. Iga inimene võib oma välimusega teha mida ta tahab ning see pole mingi indikaator tema sisemusest või isegi feminiinsusest/maskuliinsusest. "Not like other girls" naratiiv on suht meh, rääkimata problemaatiline. Lisaks toetuti siin väga palju sisemisele monoloogile, ehk siis oli palju ütlemist ja vähem näitamist (teose pealkirja arvestades veidi irooniline), mis tekitas tunde, et lugejat ei usaldata.
Üldiselt on aga tegemist väga väärt raamatuga, mida soovitaksin noortele lugemiseks. Lugu on mõnusalt dramaatiline, kuid siiski usutav ja üldine sõnum on oluline. Mulle see lugu meeldis! :)
May 14, 2017
Noorteromaan "Ütlemata sõnad" kodumaiselt kirjanikult Heli Künnapas jõudis minuni tänu kiirele reageerimisele lugemise väljakutse facebooki grupis, kus autor raamatublogijaid otsis. Oma ilusa kujundusega oli teos mulle varemgi silma jäänud. Esikaas haakus ilusti ka loo sisuga, samuti pealkiri.
Pärnu. Ristuvad kahe noore teed. Maria on tavaline kultuurne 16-aastane neiu, kes võib küll vabalt laval näidelda, kuid iseendana ei taha tähelepanu keskpunkti sattuda. Joel on bändipoiss lõpuklassist, populaarne, nägus ja põselohukestega, mis ta paljude tüdrukute lemmikuks muudab. Maria pole tema fenomeenist aru saanud ning peab kutti lihtsalt üheks eputiseks, kuni purjus nooruk talle pihtima hakkab. Nende suhtlus kujuneb keeruliseks, ütlemata sõnad ajavad segadusse mõlemat noort. Tüdrukust täiesti erineva elustiiliga noormees keerab tema elu pea peale, muutes selle suisa ohtlikuks.
Ootasin tänapäeva muinaslugu, mida algus lubas, kuid mõne peatüki järel üllatas raamat mind oma sügavamate probleemidega, mistõttu lugesin selle läbi ühe hingetõmbega. Kõige enam paelus mind keskosa, kus Joel hääle sai ning lugu selgemaks ja huvitavamaks muutis. Edasine kiskus minu maitse jaoks kahjuks liiga dramaatiliseks, ma ausalt ohkasin lugedes ja pööritasin silmi. Liigset traagikat tõid mängu stereotüüpseks kiskuvad tegelased. Mulle oleks meeldinud lahtisem lõpp, kus edasine oleks jäänud lugeja mõelda. Maria kiri viimaseks jätta oleks minu meelest olnud perfektne ning oleksin sel juhul andnud goodreadis kõrgema hinnangu.
Romaan pakkus head võimalust kaasa mõelda ning arutada, mida mina ühes või teises olukorras oleksin teinud. Suutsin end tegelikult peategelase lollide otsustega mingi maani samastada, sain aru tema püüdest poissi päästa. Ma võin küll mõelda, kuidas mina Maria olukorras käituks ja mida teisiti teeks, aga ma tegelikult ei tea. Äkki oleksin ma samasugune? Armastusest pimestatud? Nähes poisis kedagi kes ta ei ole? Pookides talle juurde omadusi?
Millegipärast on viimasel ajal menukaks kujunenud ebatervislike suhete kujutamine. Imestasin korduvalt, kui kaua Maria Joeli jauramist talus. Ta oleks võinud haritud neiuna aru saada kui toksiline nende suhe on. Kuigi ta algul väitis, et teda populaarsus ei huvita, siis kohati tundus küll, et tüdruk on Joeli staatusest pimestatud. Ta sai ju kätte kooli ihaldusväärseima kuti. Huvitav oli jälgida ka Maria siseheitlusi. Ta oli kogu aeg segaduses, ei mõistnud oma tundeid, mis on esimese suurema armumise puhul mõistetav. Siiski ei suuda ma kuidagi põhjendada, miks nad üksteise tunnetest varem sotti ei saanud. Maria luges Joeli omi ju sõna-sõnalt luuletusest. Naised ikka otsivad katkisi poisse, keda ravida, muuta ja korda teha, mõistmata, et see pole võimalik. Raamatus rõhutati korduvalt, et end muuta saab vaid inimene ise.
Alaealiste joomine on suur probleem ning sellest ei saa mööda pea ükski eesti noorteromaan. Mina pole siiski veel ühtki pidu näinud, kus keegi toas suitsetaks. See tundub mõeldamatu, eriti kui huvijuht käis noori kontrollimas ning suitsuhaisu ei tundnud. Veel tundus mulle imelik, et Maria peaaegu üldse enda koolikaaslasi ei tundnud. Kõige ebausutavam oli siiski vanemliku järelvalve puudumine ja ka see, et keegi ei võtnud midagi ahistava õpetaja suhtes legaalselt ette ning ka pätikamp jäi karistamata. Viimased kaks lahendamata küsimust vääriksid suisa järge. Romaani parimad küljed seevastu olid minu arvates Joeli sünged luuletused ja Maria suhe oma vanaema ning rahvatantsuga.
Üks huvitav detail, mida raamatus märkasin, oli kuidas autorile meeldis kirjeldada tegelaste juukseid ning nende liikumist. Ma pole küll varem üheski raaamatus nii palju lendlevaid leekivpunaseid juukseid kohanud. Isegi Oksaneni "Norma", kus peategelased olid maagiliselt vohavad juuksed, kahvatus nende kirjelduste kõrval.
Mulle meeldivad säärased lihtsalt sisseelatavad noortekad, kus peitub mitu kihti. Unustasin lugedes ruttu enda mured ja süvenesin tegelaste omadesse. Raamatut oli raske käest panna, sest tahtsin teada, mis lõpu autor ometi noortele kujundanud on. Ma ei olnud autorilt varem midagi lugenud, kuid nüüd ootab lugemist ka tema romantikasari. Samuti ei ole ma üldse kursis eesti noortekirjanduse hetkeseisuga ning kuna "Ütlemata sõnad" oli hea, siis paluksin soovitusi, mida veel peaks lugema.
Aitäh, Heli Künnapas!
Pärnu. Ristuvad kahe noore teed. Maria on tavaline kultuurne 16-aastane neiu, kes võib küll vabalt laval näidelda, kuid iseendana ei taha tähelepanu keskpunkti sattuda. Joel on bändipoiss lõpuklassist, populaarne, nägus ja põselohukestega, mis ta paljude tüdrukute lemmikuks muudab. Maria pole tema fenomeenist aru saanud ning peab kutti lihtsalt üheks eputiseks, kuni purjus nooruk talle pihtima hakkab. Nende suhtlus kujuneb keeruliseks, ütlemata sõnad ajavad segadusse mõlemat noort. Tüdrukust täiesti erineva elustiiliga noormees keerab tema elu pea peale, muutes selle suisa ohtlikuks.
Ootasin tänapäeva muinaslugu, mida algus lubas, kuid mõne peatüki järel üllatas raamat mind oma sügavamate probleemidega, mistõttu lugesin selle läbi ühe hingetõmbega. Kõige enam paelus mind keskosa, kus Joel hääle sai ning lugu selgemaks ja huvitavamaks muutis. Edasine kiskus minu maitse jaoks kahjuks liiga dramaatiliseks, ma ausalt ohkasin lugedes ja pööritasin silmi. Liigset traagikat tõid mängu stereotüüpseks kiskuvad tegelased. Mulle oleks meeldinud lahtisem lõpp, kus edasine oleks jäänud lugeja mõelda. Maria kiri viimaseks jätta oleks minu meelest olnud perfektne ning oleksin sel juhul andnud goodreadis kõrgema hinnangu.
Romaan pakkus head võimalust kaasa mõelda ning arutada, mida mina ühes või teises olukorras oleksin teinud. Suutsin end tegelikult peategelase lollide otsustega mingi maani samastada, sain aru tema püüdest poissi päästa. Ma võin küll mõelda, kuidas mina Maria olukorras käituks ja mida teisiti teeks, aga ma tegelikult ei tea. Äkki oleksin ma samasugune? Armastusest pimestatud? Nähes poisis kedagi kes ta ei ole? Pookides talle juurde omadusi?
Millegipärast on viimasel ajal menukaks kujunenud ebatervislike suhete kujutamine. Imestasin korduvalt, kui kaua Maria Joeli jauramist talus. Ta oleks võinud haritud neiuna aru saada kui toksiline nende suhe on. Kuigi ta algul väitis, et teda populaarsus ei huvita, siis kohati tundus küll, et tüdruk on Joeli staatusest pimestatud. Ta sai ju kätte kooli ihaldusväärseima kuti. Huvitav oli jälgida ka Maria siseheitlusi. Ta oli kogu aeg segaduses, ei mõistnud oma tundeid, mis on esimese suurema armumise puhul mõistetav. Siiski ei suuda ma kuidagi põhjendada, miks nad üksteise tunnetest varem sotti ei saanud. Maria luges Joeli omi ju sõna-sõnalt luuletusest. Naised ikka otsivad katkisi poisse, keda ravida, muuta ja korda teha, mõistmata, et see pole võimalik. Raamatus rõhutati korduvalt, et end muuta saab vaid inimene ise.
Alaealiste joomine on suur probleem ning sellest ei saa mööda pea ükski eesti noorteromaan. Mina pole siiski veel ühtki pidu näinud, kus keegi toas suitsetaks. See tundub mõeldamatu, eriti kui huvijuht käis noori kontrollimas ning suitsuhaisu ei tundnud. Veel tundus mulle imelik, et Maria peaaegu üldse enda koolikaaslasi ei tundnud. Kõige ebausutavam oli siiski vanemliku järelvalve puudumine ja ka see, et keegi ei võtnud midagi ahistava õpetaja suhtes legaalselt ette ning ka pätikamp jäi karistamata. Viimased kaks lahendamata küsimust vääriksid suisa järge. Romaani parimad küljed seevastu olid minu arvates Joeli sünged luuletused ja Maria suhe oma vanaema ning rahvatantsuga.
Üks huvitav detail, mida raamatus märkasin, oli kuidas autorile meeldis kirjeldada tegelaste juukseid ning nende liikumist. Ma pole küll varem üheski raaamatus nii palju lendlevaid leekivpunaseid juukseid kohanud. Isegi Oksaneni "Norma", kus peategelased olid maagiliselt vohavad juuksed, kahvatus nende kirjelduste kõrval.
Mulle meeldivad säärased lihtsalt sisseelatavad noortekad, kus peitub mitu kihti. Unustasin lugedes ruttu enda mured ja süvenesin tegelaste omadesse. Raamatut oli raske käest panna, sest tahtsin teada, mis lõpu autor ometi noortele kujundanud on. Ma ei olnud autorilt varem midagi lugenud, kuid nüüd ootab lugemist ka tema romantikasari. Samuti ei ole ma üldse kursis eesti noortekirjanduse hetkeseisuga ning kuna "Ütlemata sõnad" oli hea, siis paluksin soovitusi, mida veel peaks lugema.
Aitäh, Heli Künnapas!
April 25, 2017
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
December 9, 2018
Noortele raamat toksilistest suhetest?! Jah, aitäh!
"Ütlemata sõnad" lausa lendas mu käes kuigi ütlemata sõnad olid just need takistused peategelaste vahel.
Algus pani mind silmapööritama "Mean girlsi" filmi meenutava klišeelise algusega, aga õnneks võttis liblikaid kõhtu tekitav nunnu armumine kiirelt üle. Ja just see oli üks mu lemmikuid aspekte selle raamatu juures. Lihtsalt nunnu armumine ja oma sarnaste hetkede meenutamine. Liblikad kõhus nautisin seda tunnet justkui oleks ise see noor esimesi liblikaid kogemas. Enim meeldis selle loo juures aga suhte toksilisus. Nii noorte kui täiskasvanute puhul on näha nii palju mürgiseid suhteid. Kus üksteist koheldakse kehvasti ja ei olda õnnelikud. Arvatakse, et muud ei oldagi väärt ja ju siis nii käibki. On tore, et leidub raamatuid, mis näitavad, et see ei ole okei.
"Ütlemata sõnad" lausa lendas mu käes kuigi ütlemata sõnad olid just need takistused peategelaste vahel.
Algus pani mind silmapööritama "Mean girlsi" filmi meenutava klišeelise algusega, aga õnneks võttis liblikaid kõhtu tekitav nunnu armumine kiirelt üle. Ja just see oli üks mu lemmikuid aspekte selle raamatu juures. Lihtsalt nunnu armumine ja oma sarnaste hetkede meenutamine. Liblikad kõhus nautisin seda tunnet justkui oleks ise see noor esimesi liblikaid kogemas. Enim meeldis selle loo juures aga suhte toksilisus. Nii noorte kui täiskasvanute puhul on näha nii palju mürgiseid suhteid. Kus üksteist koheldakse kehvasti ja ei olda õnnelikud. Arvatakse, et muud ei oldagi väärt ja ju siis nii käibki. On tore, et leidub raamatuid, mis näitavad, et see ei ole okei.
Read
August 20, 2024Olles lugenud sama autori varasemaid noortekaid "Lõpupidu" ja "Tristan", pean tõdema, et see kolmas oli minu jaoks kõige kahvatum. 16-aastaste enese- ja armastusotsingute lool pole iseenesest küll midagi viga, kuid sageli tabasin end mõttelt, et reaalsuses ükski 16-aastane vaevalt nii mõtleb, räägib või tegutseb. Teose plussiks võib pidada seda, et on keskendutud just tegelaste sisemaailmale, mille kaudu avalduvad üldinimlikud väärtused ja probleemid, eelkõige armastus või selle puudumine. Kuna ka tütar selle läbi luges ega enne lõppu käest ära ei pannud, võib eeldada, et noori see teos siiski kõnetab.
October 12, 2019
Pidin otsustama selle üle palju see raamat mulle meeldis. Jõudsin nüüd otsusele, et ikka meeldis väga. Mulle meeldis see, kuidas Maria oli nii tark 16-aastase tüdruku kohta. Algul oli küll raske aga lõpuks ikka tegi hea otsuse ja lõpp sobis mulle ka.
Arvan, et on väärt lugeda seda uuesti.
Arvan, et on väärt lugeda seda uuesti.
July 23, 2017
Üle pika aja üks hea noorsooromaan kohaliku autori poolt
January 12, 2023
Minu lugemiselamusest saab lugeda siit:
https://tuuldekadunudsosinad.wordpress.com/2023/01/12/heli-kunnapas-utlemata-sonad-3-52/
https://tuuldekadunudsosinad.wordpress.com/2023/01/12/heli-kunnapas-utlemata-sonad-3-52/
September 30, 2025
Juba alguses oli tehtud väga head tööd! Raamat oli kaasahaarav, pakkus pingeid ja põnevust. Mõtlesin väga tihti kui rumal Joel on.. ja kui kannatlik Maria on, tahaks eeskuju võtta.
Kindlasti üks mu lemmikumaid raamatuid!
Kindlasti üks mu lemmikumaid raamatuid!
January 31, 2023
Heli oskab väga hästi kirjutada. Mida kõike ei juhtu raamatus. Seekord mõtlesin, et kas tõesti pole lõpp nii õnnelik? Kuid õnneks siiski said armastajad kokku 😍
April 27, 2024
Omg. Järjekordne väga hea noortekas Heli Künnapasi poolt!!
Did Not Finish
March 15, 2026DNF
Displaying 1 - 14 of 14 reviews