What do you think?
Rate this book
Minu... #89
Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu
Ahvenamaa on unikaalne oma enam kui kuue tuhande saare ja saarekese poolest. Saarestiku rahu ja vaikus on lummavad ning inimesed helded ja tarmukad. Punased rabakivikaljud, lõputu avarus ja kohalike julgustav ütlus „kõik saab korda!“ on meeltes ka siis, kui olen sealt linnamelu keskele naasnud.
Ses saareriigis on nüansse, mille avastamiseks tuleb kohalikus taktis kulgeda. Nii näeb inimesi, kohti ja iseennast täiesti uuest ja ootamatust küljest. Kui ma 1998. aastal Ahvenamaa ühele eraldatumale saarele nimega Kökar suvetööle sõidan, ei oska ma seda kõike veel hinnata.
Olen Kökaril, millest ongi saanud minu Ahvenamaa, muu hulgas turiste majutanud, müüjaametit pidanud ja giidina paljajalu mööda saari mütanud. Sealse rahva, puutumatu looduse ja mere keskel elades ja tegutsedes olen leidnud ajatuid pärleid, mida kannan südames kõikjal. Just siis, kui tahan oma sõitmistele punkti panna, algavad minu jaoks uued peatükid pealinnas Mariehamnis.
Ses saareriigis on nüansse, mille avastamiseks tuleb kohalikus taktis kulgeda. Nii näeb inimesi, kohti ja iseennast täiesti uuest ja ootamatust küljest. Kui ma 1998. aastal Ahvenamaa ühele eraldatumale saarele nimega Kökar suvetööle sõidan, ei oska ma seda kõike veel hinnata.
Olen Kökaril, millest ongi saanud minu Ahvenamaa, muu hulgas turiste majutanud, müüjaametit pidanud ja giidina paljajalu mööda saari mütanud. Sealse rahva, puutumatu looduse ja mere keskel elades ja tegutsedes olen leidnud ajatuid pärleid, mida kannan südames kõikjal. Just siis, kui tahan oma sõitmistele punkti panna, algavad minu jaoks uued peatükid pealinnas Mariehamnis.
304 pages, Paperback
First published May 16, 2016
3 people are currently reading
49 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
December 14, 2016
Üks põhjus, miks mu käsi selle raamatu järgi sirutus (õigemini laadisin endale Elisa raamatu äpi uuesti telefoni), on see, et mu enda mälestused aastatagusest Ahvenamaa reisist, on siiani ühed parimad reisimälestused. Käidud sai ka nii Kökari saarel, kui ka kirikus ning mere poolt pehmeks lihvitud kivide peal. Tahan kindlasti ka tagasi minna. Nii et ehk ma lootsingi leida raamatust uuesti seda Ahvenamaa võlu. Ja eks seda seal oli ka, ning üldse Ahvenamaa kirjeldust.
Aga nagu iga "Minu" raamat on autori nägu, siis oli seda ka seekordne raamat ja minu jaoks oli selles teoses pisut liiga palju religiooni nägu. Muidugi autori jaoks on religioon olulisel kohal ja ma saan aru, et just Ahvenamaal ta selle leidiski. Ehk on asi selles, et ise uskmatu inimesena oli sisekaemust ning jumalat veidike liialt... Sellepärast raamatut lugemata ei tasu küll jätta ning usun, et inimeses, kes pole kunagi Ahvenamaal käinud, võib tekkida siiski soov ise see Kökari vaikus järgi kuulata.
Aga nagu iga "Minu" raamat on autori nägu, siis oli seda ka seekordne raamat ja minu jaoks oli selles teoses pisut liiga palju religiooni nägu. Muidugi autori jaoks on religioon olulisel kohal ja ma saan aru, et just Ahvenamaal ta selle leidiski. Ehk on asi selles, et ise uskmatu inimesena oli sisekaemust ning jumalat veidike liialt... Sellepärast raamatut lugemata ei tasu küll jätta ning usun, et inimeses, kes pole kunagi Ahvenamaal käinud, võib tekkida siiski soov ise see Kökari vaikus järgi kuulata.
July 19, 2016
Tutvustuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
August 29, 2020
Autor läks esimest korda Ahvenamaale ilma eelinfota, mis teda ees ootab. Algul on palju virinat sellel teemal, et öömaja ei kõlba ja kontsakingadega pole saarel miskit peale hakata. Aga kui linnatempo maha saab raputatud, hakkab ta vähehaaval tähele panema neid väärtusi, mis tema ümber olemas on. Ja nii saavad Kökar ja Kallskär ja Mariehamn talle üsna olulisteks paikadeks. Kirjeldatakse seal elavaid inimesi ja elukorraldust, kuid peamine tegelane on loodus.
Olen Kökaril käinud ja saan väga hästi aru, kuidas see saar lummab. Ka minu hinge jäi väike lootus sinna veel tagasi sattuda.
Raamat tõi meelde ühe hommiku, kui kella valesti vaadates liiga vara telgist välja ronisin. Selle kogemata tekkinud vaba aja vaatasin rannakaljudel päeva ärkamist. Üks elu elamusi!
Olen Kökaril käinud ja saan väga hästi aru, kuidas see saar lummab. Ka minu hinge jäi väike lootus sinna veel tagasi sattuda.
Raamat tõi meelde ühe hommiku, kui kella valesti vaadates liiga vara telgist välja ronisin. Selle kogemata tekkinud vaba aja vaatasin rannakaljudel päeva ärkamist. Üks elu elamusi!
October 22, 2020
Iseenesest oli mõnus lugemine, kuid miski jäi puudu, ei tekkinud sellist õiget Ahvenamaa tunnet. Liiga tihti oli ka korratud samat juttu. Vahepeal tundus, et olin juba seda kohta varasemalt kolm korda lugenud. Saan aru, et autori enda jaoks oli just religioon väga tähtis teema, kuid sellele oli ikka väga palju keskendutud. Midagi lihtsalt jäi puudu.
July 29, 2021
Väga suurte ja kindlasti mitte juhuslike kokkusattumuste tõttu võtsin üle hulga aja taas kätte “Minu …” sarja raamatu. Minu jaoks on see neist kõigist parim.
Autor pole üritanud leida odavat populaarsust läbi tobeda situatsioonikoomika, ega sügav-tüütult filosofeerinud. Ahvenamaa on antud edasi väga avatud “minu” võtmes, mis täiuslikult vastabki selle pealkirjale. Ja meie juba homme sõidame.
Autor pole üritanud leida odavat populaarsust läbi tobeda situatsioonikoomika, ega sügav-tüütult filosofeerinud. Ahvenamaa on antud edasi väga avatud “minu” võtmes, mis täiuslikult vastabki selle pealkirjale. Ja meie juba homme sõidame.
October 18, 2021
Helgetest mõtetest tulvil. Autor kippus sageli eelmises lauses öeldut järgnevas kordama (seda veidi teiste sõnadega, et tekiks tunne, et mõte on uus). Lisaks tuli mitmel korral ette lauseid, mille puhul muutis veider lauseehitus ja sõnade järjestus lugemise kübeke mittemeeldivamaks.
November 25, 2021
Charmerande och tänkvärd, skulle ha mått bra av en god förlagsredaktör. Men också i denna litet vildvuxna form verkligt läsvärd, särskilt för den som älskar södra skärgården.
February 7, 2017
Väga põhjalik raamat sisemise rahu leidmisest kauni looduse ja harmooniliste inimeste keskel. Mulle tundub, et enamikul meist on selline "oma saar" kusagil olemas, kas siis sõna otseses mõttes saare, või siis lihtsalt ühe kauni ja rahuliku koha näol. Lisaks ilule ja rahule leiab raamatust ka palju informatsiooni selle üsna salapärase saareriigi kohta, mida mina sel suvel esimest korda kajutiaknast möödavilksatamas nägin - kõigil varasematel kordadel olen Mariehamnis viibimise ajal lihtsalt maganud. Kindlasti sobiv lugemine saare- ja meresõpradele, keda eestlaste hulgas ilmselt arvestatav hulk leidub.
December 15, 2020
Hea kui inimene leiab oma maises elus selle turvapaiga, olgu selleks või saar, kus olla tema ise, kus olla õnnelik. Raamatu autor on selle unelmate koha leidnud ühel väikesel Ahvenamaa saarel nimega Kökar.
"Ka inimese hing peab saama vahel saama hommikumantlis ringi käia ja jalgu enda järel vedada" /Thomas Sjödin, Midagi toimub, kui sa puhkad/ See saar Kökar, keset Läänemerd, on autorile kohaks, kus enda patareisid laadida, ennast otsida ja leida. Ja raamatu lõpuks paistab, et autor on ennast leidnud ja oma teed jätkamas just Kökari saarel kogetu toel.
"Ka inimese hing peab saama vahel saama hommikumantlis ringi käia ja jalgu enda järel vedada" /Thomas Sjödin, Midagi toimub, kui sa puhkad/ See saar Kökar, keset Läänemerd, on autorile kohaks, kus enda patareisid laadida, ennast otsida ja leida. Ja raamatu lõpuks paistab, et autor on ennast leidnud ja oma teed jätkamas just Kökari saarel kogetu toel.
Displaying 1 - 10 of 10 reviews