What do you think?
Rate this book
Sigmund
See omapärase ülesehitusega romaan räägib Sigmund Freudist, kes on vana mehena sattunud tänapäeva Londonisse. Tuleb välja, et psühhoanalüüsi teooria rajajana tuntud Freud suri 13 päeva varem, kui saatus talle elupäevi määranud oli, ja nii peab ta nüüd inkarneeruma nüüdisaega, et ettenähtud päevad ikkagi ära elada. Noore Londoni psühhiaatri abiga püüab ta leida vastused küsimustele, mis teda enne surma piinama olid jäänud. Koos veedetud päevadel juhtub nii mõndagi ootamatut, mis aitab valgustada seni varjatud tahke Freudi elust, annab aimu tema iseloomust ja tööst ning paljastab isiklikke saladusi.
David Messer on psühhiaatriakonsultandi, Tartu ülikooli professori ja Londoni Imperial College’i aulektori Eduard Maroni pseudonüüm. 2015. aastal ilmunud „Sigmund“ pälvis Venemaal positiivset vastukaja. Briti kirjaniku Helen Zahavi meelest on tegu ootamatu sisuga võluva ja originaalse romaaniga.
David Messer on psühhiaatriakonsultandi, Tartu ülikooli professori ja Londoni Imperial College’i aulektori Eduard Maroni pseudonüüm. 2015. aastal ilmunud „Sigmund“ pälvis Venemaal positiivset vastukaja. Briti kirjaniku Helen Zahavi meelest on tegu ootamatu sisuga võluva ja originaalse romaaniga.
264 pages, Paperback
First published January 1, 2015
1 person is currently reading
19 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
October 16, 2016
Pseudonüümi David Messer alt kirjutatud romaan "Sigmund" on Varraku lugemisklubi viimatine arutluse all olev raamat. Diskussiooniga, millest võttis osa ka teose autor Eduard Maron, saab lähemat tutvust teha siin: https://www.facebook.com/events/17769...
Psühhoanalüüsi teooria rajaja Sigmund Freud lasi oma elu lõpetada vähist tingitud piinade tõttu varem, kui talle aega ette oli nähtud ning nii antakse mehele võimalus tänapäeva Londonis uuesti sündida ja elamata jäänud 13 päeva tasa teha. Talle on vastuste otsimisel abiks psühhoterapeut David Pollock, kes ravib põhiliselt rikkaid ning kuulsaid ega suuda esiti kuidagi uskuda Sigmundi inkarneerumist. Freud suudab teda siiski kiirelt oma ehtsuses veenda ning dr Pollockist saab sümpaatse vanamehe võõrustaja. Suurema eesmärgi täitmise kõrvalt jõuab Sigmund vestelda narkodiileriga kokaiini teemal, käia sekspoes ning endale pühendatud muuseumis, leida oma kunagiste klientide prototüüpe ka nüüdisajast ja veel palju muudki. Lisaaega nautides kaldub ta kohati ka oma sihilt kõrvale. Lühikese aja jooksul puudutab taassündinud Freud mitmeid elusid ja kui aeg saab täis, lahkub taas, seekord lõplikult.
Freudi nime olin muidugi varem kuulnud, kuid tema tööga ma tuttav polnud. Romaan andis veidi aimu, nagu tagakaanel lubatud, ning tekitas huvi lähemalt uurida. Psühhoanalüüsi teooria kirjeldused ning seletused Sigmundi töö kohta olid selles teoses minu jaoks arusaadavad ning ei läinud liialt süvitsi.
Ta ei üritanud inimese olemust ilustada ning see oli ka üks peamisi põhjuseid, mis viis vastuoludeni tema ja ta õpilaste vahel, kes püüdsid leida inimesele tuge tema püüdluses omasuguste poole ja tahtsid idealiseerida tema sisemist olemus, Freud aga käsitles seda ürgset energiat, selle pahelisust, mis võimutseb kogu inimese elus.
Lugejana köitis mind siiski rohkem ilukirjanduslik pool. Oli palju muigele ajavaid kohti, eelkõige siis vestlus narkodiileriga. Arusaam kokaiinist on 75 aastaga suuresti muutunud ning kui Sigmund oma kogemustest rahulikult pajatab, kuidas ta narkootikumi ravimifirma kaudu koju lasi tellida, on vaesel narkodiileril silmad suured kui tõllarattad. Humorikuselt ei jää alla ka stseen seksipoes. Oleksin tahtnud isegi rohkem võrdlusi ning emotsioone Sigmundi poolt. Teda huvitas siiski rohkem inimese psüühika ja näiteks tehnika areng ei tundunud meest eriti köitvat.
"Taibanud, et kokaiinil on tervendav mõju, saatsin ma seda natukene ka oma naisele Austriasse, et ta oma tervist kohendaks."
"Tõsi vä?! Saatsid oma naisele?!" Narkodiileri silmad läksid suureks.
"Jah. Postiga," kinnitas Sigmund.
"Postiga?! Sa oled ikka vinge vana!"
Algul tundus mulle, et romaan lõppes väga järsult, sest peale viimase lehekülje pööramist küsisin endalt: "ja ongi kõik?", ootasin nagu veel midagi. Varraku diskussioonil said aga mulle jäänud küsimused vastuse. Esiti häguseks jäänud eesmärk Freudi inkarneerumisele oli romaanis osavalt ära peidetud ning osaliselt jääb see lugeja otsustada, kas sihini jõuti või mitte.
"Sigmund" oli kiire ning muhe lugemine, mis tutvustab lugejale freudismi, kuid mitte liialt süvitsi. Mulle meeldis väga maagiline realism inkarneerumise näol ning lahtine lõpp, mis fantaasial lennata lasi. Soovitan, eriti neile, kes Freudiga tuttavad pole (nagu mina)!
Psühhoanalüüsi teooria rajaja Sigmund Freud lasi oma elu lõpetada vähist tingitud piinade tõttu varem, kui talle aega ette oli nähtud ning nii antakse mehele võimalus tänapäeva Londonis uuesti sündida ja elamata jäänud 13 päeva tasa teha. Talle on vastuste otsimisel abiks psühhoterapeut David Pollock, kes ravib põhiliselt rikkaid ning kuulsaid ega suuda esiti kuidagi uskuda Sigmundi inkarneerumist. Freud suudab teda siiski kiirelt oma ehtsuses veenda ning dr Pollockist saab sümpaatse vanamehe võõrustaja. Suurema eesmärgi täitmise kõrvalt jõuab Sigmund vestelda narkodiileriga kokaiini teemal, käia sekspoes ning endale pühendatud muuseumis, leida oma kunagiste klientide prototüüpe ka nüüdisajast ja veel palju muudki. Lisaaega nautides kaldub ta kohati ka oma sihilt kõrvale. Lühikese aja jooksul puudutab taassündinud Freud mitmeid elusid ja kui aeg saab täis, lahkub taas, seekord lõplikult.
Freudi nime olin muidugi varem kuulnud, kuid tema tööga ma tuttav polnud. Romaan andis veidi aimu, nagu tagakaanel lubatud, ning tekitas huvi lähemalt uurida. Psühhoanalüüsi teooria kirjeldused ning seletused Sigmundi töö kohta olid selles teoses minu jaoks arusaadavad ning ei läinud liialt süvitsi.
Ta ei üritanud inimese olemust ilustada ning see oli ka üks peamisi põhjuseid, mis viis vastuoludeni tema ja ta õpilaste vahel, kes püüdsid leida inimesele tuge tema püüdluses omasuguste poole ja tahtsid idealiseerida tema sisemist olemus, Freud aga käsitles seda ürgset energiat, selle pahelisust, mis võimutseb kogu inimese elus.
Lugejana köitis mind siiski rohkem ilukirjanduslik pool. Oli palju muigele ajavaid kohti, eelkõige siis vestlus narkodiileriga. Arusaam kokaiinist on 75 aastaga suuresti muutunud ning kui Sigmund oma kogemustest rahulikult pajatab, kuidas ta narkootikumi ravimifirma kaudu koju lasi tellida, on vaesel narkodiileril silmad suured kui tõllarattad. Humorikuselt ei jää alla ka stseen seksipoes. Oleksin tahtnud isegi rohkem võrdlusi ning emotsioone Sigmundi poolt. Teda huvitas siiski rohkem inimese psüühika ja näiteks tehnika areng ei tundunud meest eriti köitvat.
"Taibanud, et kokaiinil on tervendav mõju, saatsin ma seda natukene ka oma naisele Austriasse, et ta oma tervist kohendaks."
"Tõsi vä?! Saatsid oma naisele?!" Narkodiileri silmad läksid suureks.
"Jah. Postiga," kinnitas Sigmund.
"Postiga?! Sa oled ikka vinge vana!"
Algul tundus mulle, et romaan lõppes väga järsult, sest peale viimase lehekülje pööramist küsisin endalt: "ja ongi kõik?", ootasin nagu veel midagi. Varraku diskussioonil said aga mulle jäänud küsimused vastuse. Esiti häguseks jäänud eesmärk Freudi inkarneerumisele oli romaanis osavalt ära peidetud ning osaliselt jääb see lugeja otsustada, kas sihini jõuti või mitte.
"Sigmund" oli kiire ning muhe lugemine, mis tutvustab lugejale freudismi, kuid mitte liialt süvitsi. Mulle meeldis väga maagiline realism inkarneerumise näol ning lahtine lõpp, mis fantaasial lennata lasi. Soovitan, eriti neile, kes Freudiga tuttavad pole (nagu mina)!
July 20, 2016
Sigmund Freud (1856-1939) oli Austria neuroloog, psühhiaater ning psühhoanalüüsi teooria ja meetodi rajaja. Tema tööd on avaldanud suurt mõju psüühika uurimisele, psühhoteraapiale, pedagoogikale, kirjandusele, filosoofiale ning kultuurile üldiselt (Wiki). Raamatus "Sigmund" on kirjanik esitanud huvitava teooria - mis siis kui Freud suri 13 päeva enne ettenähtud aega ja tuleb nüüd neid tookord alles jäänud päevi tänapäeva Londonisse ära elama.
Psühhiaater David Pollack töötab rikaste ja kuulsate terapeudina ning suhtub elluärganud Freudi esmalt skeptiliselt, nähes temas vaid segaduses vanapapit, kuid Sigmund veenab teda oma ehtsuses ning lõpuks võtab David ta isegi enda pere juurde elama.
"End pisut ette kallutades vaatas ta üle kabineti ukse ja kangestus pisut, märgates seal kummalist külastajat. kabinetis istus hallipäine, väga hästi hoolitsetud habemega ja vanamoodsate ümmarguste prillidega vana mees. Davidit märkamata külitas ta lapse moodi oma toolil ja uuris midagi põrandal enda ees.
"Mis Sigmund Freud see veel on?" küsis David poolhääli ja pilkavalt Cherylit. Lustliku naeratusega ulatas naine talle täidetud ankeedi.
"Sa hirmutad mind oma salapärase olekuga," hoiatas David naljatades ja tehtult kurja nägu ette manades. heitnud aga pilgu ankeedi siseküljele, ta tardus.
"Sigmund Freud?! Kaheksakümne kolme aastane?! Mis nali see on?!"
David ja Sigmund püüavad üheskoos leida vastuseid küsimustele, mis Freudi enne surma piinama jääd, näiteks uuritakse, mis ta järeltulijatest saanud on. Sigmundi arutelud igasugu juhuslike inimestega on väga huvitavad, sest arusaamad ja tõekspidamised on ju aja jooksul palju muutunud. Näiteks tuleb vestlusest narkoärikaga välja, et Freud soovitas omal ajal kokaiini ravimina; nüüd on see aga keelatud; seksimänguasjadepoes on aga jälle vanahärral üllatusi kui palju, sest tänapäeval ollakse palju vabameelsemad kui tema esimesel eluajal.
Kuigi Freudi nimi jooksis erinevates psüholoogia loengutes läbi, ei mäletanud ma enam ta teooriate üksikuasju, kuid ta on mulle alati huvitav tegelane tundunud ning ma ootasin raamatu lugemist suure põnevusega. Autor on loonud Sigmund Freudist väga meeldiva tegelase, ta on selline muhe ja intelligentne vanapapa, kellel pole mingi teema arutlemise suhtes eelarvamusi. Ilukirjanduslikud osad on tihedalt läbi põimunud ajalooliste faktidega Freudi elust ja teooriatest. Raamatu tase on minu arvates veidi ebaühtlane - ilukirjanduslik osa on nõrgem kui faktipõhised lõigud (viimane on ka mõistetav, sest autoriks on psühhiaatriakonsultant). Alguses olin päris pettunud, sest mind häiris, kuidas Sigmund iga natukese aja tagant kavalalt/nukralt naeratas, kuid siis haaras loetu kaasa ja oli väga huvitav. Arvan, et see raamat sobiks kindlasti lugemiseks neile, kes otsivad natuke teistsugust ajaloolist kirjandust. Puudulikke eelteadmisi pole vaja karta, sest raamatus on kõik ilusti lahti seletatud.
Psühhiaater David Pollack töötab rikaste ja kuulsate terapeudina ning suhtub elluärganud Freudi esmalt skeptiliselt, nähes temas vaid segaduses vanapapit, kuid Sigmund veenab teda oma ehtsuses ning lõpuks võtab David ta isegi enda pere juurde elama.
"End pisut ette kallutades vaatas ta üle kabineti ukse ja kangestus pisut, märgates seal kummalist külastajat. kabinetis istus hallipäine, väga hästi hoolitsetud habemega ja vanamoodsate ümmarguste prillidega vana mees. Davidit märkamata külitas ta lapse moodi oma toolil ja uuris midagi põrandal enda ees.
"Mis Sigmund Freud see veel on?" küsis David poolhääli ja pilkavalt Cherylit. Lustliku naeratusega ulatas naine talle täidetud ankeedi.
"Sa hirmutad mind oma salapärase olekuga," hoiatas David naljatades ja tehtult kurja nägu ette manades. heitnud aga pilgu ankeedi siseküljele, ta tardus.
"Sigmund Freud?! Kaheksakümne kolme aastane?! Mis nali see on?!"
David ja Sigmund püüavad üheskoos leida vastuseid küsimustele, mis Freudi enne surma piinama jääd, näiteks uuritakse, mis ta järeltulijatest saanud on. Sigmundi arutelud igasugu juhuslike inimestega on väga huvitavad, sest arusaamad ja tõekspidamised on ju aja jooksul palju muutunud. Näiteks tuleb vestlusest narkoärikaga välja, et Freud soovitas omal ajal kokaiini ravimina; nüüd on see aga keelatud; seksimänguasjadepoes on aga jälle vanahärral üllatusi kui palju, sest tänapäeval ollakse palju vabameelsemad kui tema esimesel eluajal.
Kuigi Freudi nimi jooksis erinevates psüholoogia loengutes läbi, ei mäletanud ma enam ta teooriate üksikuasju, kuid ta on mulle alati huvitav tegelane tundunud ning ma ootasin raamatu lugemist suure põnevusega. Autor on loonud Sigmund Freudist väga meeldiva tegelase, ta on selline muhe ja intelligentne vanapapa, kellel pole mingi teema arutlemise suhtes eelarvamusi. Ilukirjanduslikud osad on tihedalt läbi põimunud ajalooliste faktidega Freudi elust ja teooriatest. Raamatu tase on minu arvates veidi ebaühtlane - ilukirjanduslik osa on nõrgem kui faktipõhised lõigud (viimane on ka mõistetav, sest autoriks on psühhiaatriakonsultant). Alguses olin päris pettunud, sest mind häiris, kuidas Sigmund iga natukese aja tagant kavalalt/nukralt naeratas, kuid siis haaras loetu kaasa ja oli väga huvitav. Arvan, et see raamat sobiks kindlasti lugemiseks neile, kes otsivad natuke teistsugust ajaloolist kirjandust. Puudulikke eelteadmisi pole vaja karta, sest raamatus on kõik ilusti lahti seletatud.
November 5, 2016
Võib-olla oleksin ma seda raamatut rohkem hinnanud, kui ma Freudist ja tema teooriast varasemalt midagi kuulnud ei oleks. Minu jaoks oli seal liiga vähe eraldiseisvat lugu ja liiga palju Freudi "rehabiliteerimist". Inimestele, kes Freudi elu ja tegevusega kursis ei olnud, oli see ilmselt palju huvitavam lugemine kui mulle, kes ma pidevalt tundsin, et "jah, seda ma juba tean, läheks äkki loo endaga edasi". Lugu ise jäi aga minu maitsele jälle liiga segaseks - kõik nö lahendused olid pigem tõlgendamise küsimus. Vanamoodsa stiiliga oli autor aga küll täppi pannud, kohati oli minusugusel "tänapäevainimesel" seda isegi imelik lugeda.
May 14, 2016
Paljulubav ja hästi kirjutatud debüütromaan psühhiaatriakonsultandi, Tartu ülikooli professori ja Londoni Imperial College’i aulektori Eduard Maroni sulest, mis on muuseas Venemaal niisamuti juba ilmunud. See on mõttemäng teemal, kui Sigmund Freud inkarneerub tänapäeva Londonisse ja hakkab otsima vastuseid küsimustele, mis teda enne surma piinama jäid.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews