What do you think?
Rate this book
Minu... #90
Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika
Hoiad käes kroonikat sellest, kuidas üks soomlannast kalevitüdruk keset nõukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ära armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jäi.
See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist…
Aga eelkõige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on.
***
Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes on õppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.
See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist…
Aga eelkõige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on.
***
Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes on õppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.
- GenresTravel
296 pages, Paperback
First published May 30, 2016
3 people are currently reading
69 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 19 of 19 reviews
March 12, 2024
See on küll siiamaani minu lemmik minukas. Mulle meeldib kui suur armastus autoril Tallinna vastu on ja tänu sellele on raamat kirjutatud ikkagi suure kirega ja näha on, et päriselt on süvenetud linna kultuuri ja kuidas asjad käivad.
October 15, 2024
Põnev ja huvitav on lugeda Eesti elust põhjanaabri silma läbi. Esimesed meenutused tuletasid lapsepõlve meelde ja peale Tallinna tuleb juttu ka Tartust. Peamine teema on siiski Eesti-Soome erinevused ja Tallinn ise. Hästi jäid näiteks meelde kõned surnukuuri.
Raamatu edenedes ja teemade tänapäevasemaks muutumisega seoses oli pigem tunne, et autor ise on eestlaseks muutunud. Omajagu tuli siiski ka erinevuste võrdlusi ette, liikluskultuurist kuni uue aasta soovimiseni.
Lõpetuseks ütlen veel, et laulupeol esinejana osalemine oli hästi edasi antud.
Raamatu edenedes ja teemade tänapäevasemaks muutumisega seoses oli pigem tunne, et autor ise on eestlaseks muutunud. Omajagu tuli siiski ka erinevuste võrdlusi ette, liikluskultuurist kuni uue aasta soovimiseni.
Lõpetuseks ütlen veel, et laulupeol esinejana osalemine oli hästi edasi antud.
March 3, 2021
Minu Tallinn on Minu .. sarjast üks mu lemmikuid. Mitte kohe esimesest leheküljest aga tasapisi veab see mõnusa huumori ja empaatiaga kirja pandud Eesti ja eriti Tallinna elu entsüklopeedia soomlase pilgu läbi sind endaga kaasa. Meid huvitab ju hirmsasti, mida teised meist arvavad. Ja hoidku oma nahk, kui arvavad halvasti - eriti kui kritiseerija juhtub olema keegi naaberrahva hulgast! Terhi raamatu puhul pole seda vaja karta - tema on tõeline Eesti fänn ja Eesti kodanik pole ta ainult selle fakti tõttu, et Soome (nagu ka Eesti) topeltkodakondsust ei tunnista. Kuigi ta vahel suurte imestavate silmadega siinset elu ja selle veidrusi uurib, meeldib talle enamasti see, mida ta näeb ja kogeb. Vaata mis teemat tahes, ikka leiab ta võimaluse eestlase enesetundele pai teha. Ja üllatus-üllatus - mõni asi on ikka Soomes ka parem ja mõne asja eest saab Eesti ja saavad eestlased ka kriitikat. See pole aga pahandamine ega üleolev noomimine vaid pigem Röövlitütar Ronja tötskääbuste kombel imestamine: „Miks, miks, miks nad niimoodi teevad…?“ Sinna alla ja peale leiad nii palju mõnusat muiet ning lausa laia lõuaga naermist soomlaste ja iseenda üle, et lausa lust! Kuna Eesti-mälestused algavad päris ammusest ajast, saame koos Kalevitüdrukuga ka juba poolununenud minevikku meelde tuletada. Ikka erinevusi ja sarnasusi otsides ning leides häid külgi ning naljakaid seiku nii ühes kui teises. Tüdruku, kelle perekonnanimi on Pääskylä ju lausa peab elu Eestisse ja Tallinna tooma! Aueestlase tiitli peaks talle andma juba laulupeovaimustuse eest. Ja kuigi laulupeorongkäigu esmakordne nägemine Terhile pisarad silma toob, ei ole see mulje kirja pandud lääge sentimendiga vaid eht-Kalevitüdrukulikult:
„Tuppa saanud, vaatasin ma ennast peeglist. Mu nägu oli punane ja paistes. See ei üllatanud mind üldse, kuigi ma alati lootsin, et seekord on teisiti. Kuid ei, ma polnud nagu „Vaprate ja ilusate“ Brooke, kes väärikalt ja vaoshoitult paar pisarat poetab ja ongi kogu lugu. Ei. Mina olin nagu Niagara juga - kui ükskord voog lahti läinud, oli taltsutamine võimatu.“
„Tuppa saanud, vaatasin ma ennast peeglist. Mu nägu oli punane ja paistes. See ei üllatanud mind üldse, kuigi ma alati lootsin, et seekord on teisiti. Kuid ei, ma polnud nagu „Vaprate ja ilusate“ Brooke, kes väärikalt ja vaoshoitult paar pisarat poetab ja ongi kogu lugu. Ei. Mina olin nagu Niagara juga - kui ükskord voog lahti läinud, oli taltsutamine võimatu.“
April 28, 2020
Milline ajatu kompvek! Lugesin seda esimest korda pärast ilmumist, olles ise alles üsna värskelt Tallinna tänavatel kondamas - väike raamat tohutu suure sisuga. Omamoodi ajalooõpik, käsiraamat, seiklusromaan. Ja no mis eestlasele kõige tähtsam, annab vastuse küsimusele "mida teised meist arvavad?" Nüüd on mõned aastad möödunud, ma olen suurema osa nimetatud kohtadest isegi läbi tuianud, aga endiselt oli põnev lugeda. Just seepärast, et Terhi lugudes on mõnus tasakaal faktiteadmistel ja isiklikul kogemusel, ei saa see ühelgi hetkel igavaks muutuda. Ja ka soojus ja armastus, millega ta Tallinnast kirjutab, teeb lugemise nii nauditavaks.
Tegelikult veider, kui kiiresti on siin kõik muutunud. Alles paarkümmend aastat tagasi imestas autor meie eeslinna tänavatel hulkudes, et eestlastel koerad aedades haukumas, samas kui Soomes elavad nad toas ja peremehe voodis. Tänaseks Tallinnas üsna minevikuhõlma vajunud pilt, nüüd on meiegi linnapilt täis kaenlasse ja käekotti surutud nuustikuid :)
Veel üks tähelepanek. Olles värskelt lõpetanud "Minu Leedu" lugemise, kus eestlased ja aeglane loomus käivad käsikäes, oli humoorikas lugeda Terhi kultuurišokist, kuidas eestlased oskavad kuidagi eriti spontaanselt elada oma töö- ja eraelu :) Njaa, mis ühe jaoks kiire, see teisele aeglane.
Igatahes väga südamlik ja nostalgiline lugemine 90ndate ja nullindate elust Tallinnas, mõne aasta pärast uuesti.
Tegelikult veider, kui kiiresti on siin kõik muutunud. Alles paarkümmend aastat tagasi imestas autor meie eeslinna tänavatel hulkudes, et eestlastel koerad aedades haukumas, samas kui Soomes elavad nad toas ja peremehe voodis. Tänaseks Tallinnas üsna minevikuhõlma vajunud pilt, nüüd on meiegi linnapilt täis kaenlasse ja käekotti surutud nuustikuid :)
Veel üks tähelepanek. Olles värskelt lõpetanud "Minu Leedu" lugemise, kus eestlased ja aeglane loomus käivad käsikäes, oli humoorikas lugeda Terhi kultuurišokist, kuidas eestlased oskavad kuidagi eriti spontaanselt elada oma töö- ja eraelu :) Njaa, mis ühe jaoks kiire, see teisele aeglane.
Igatahes väga südamlik ja nostalgiline lugemine 90ndate ja nullindate elust Tallinnas, mõne aasta pärast uuesti.
November 24, 2021
Kui lühidalt kokku võtta, kirjutas autor raamatu iseendast ja pani sellele mingil arusaamatul põhjusel nimeks "Minu Tallinn". Tallinnast on juttu ainult nii palju, et seal on tasuta ühistransport ja ühtlasi on üles loetletud autori lemmikrestoranid, mis juhtuvad Tallinnas asuma. Ongi kõik.
Lõpupoole oli täitsa põnevaid võrdluseid eestlaste ja soomlaste erinevustest, aga enamik aega keskendus autor ikka ainult omaenda elu kirjeldamisele, et kuidas ta kolis ja milline sõbranna mida ütles.
Mahavisatud aeg ei olnud (kuigi esimene kolmandik ei läinud kohe kuidagi käima ja tuli lihtsalt kuidagi ära kannatada), aga uuesti ma seda raamatut kah ei loeks. Tugev kolm!
Lõpupoole oli täitsa põnevaid võrdluseid eestlaste ja soomlaste erinevustest, aga enamik aega keskendus autor ikka ainult omaenda elu kirjeldamisele, et kuidas ta kolis ja milline sõbranna mida ütles.
Mahavisatud aeg ei olnud (kuigi esimene kolmandik ei läinud kohe kuidagi käima ja tuli lihtsalt kuidagi ära kannatada), aga uuesti ma seda raamatut kah ei loeks. Tugev kolm!
December 27, 2016
Üks tõsiselt mõnus "Minu..." raamat, kus oma kogemust kohaga avati mitme nurga alt ja seda kõike tohutult mõnusas võtmes. Hea oli lugeda kogemusi nii pikkade aastate tagant kui ka hiljutisemaid juhtumisi. Ma kujutan ette, et inimesel, kes pole kunagi Tallinnas käinud, võinuks see raamat küll huvi tekitada, et mis ja kus ja kes.
Meeldis ka see, et avades seda, kuidas eestlased soomlastele paistavad ja kuidas Eesti elu üldse tundub, siis oli nii head kui ka halba, aga mitte kordagi kuidagi üleliia või võltsilt.
Meeldis ka see, et avades seda, kuidas eestlased soomlastele paistavad ja kuidas Eesti elu üldse tundub, siis oli nii head kui ka halba, aga mitte kordagi kuidagi üleliia või võltsilt.
September 23, 2025
Pole imestada, et "Minu Tallinna" Terhis voolab karjala verd, nagu ka teisel kuulsal Eesti-soomlasel Mika Keränenil. Nad on mõlemad särtsakad, kohati ekstravagantsed. Ja võibolla just see idasoome veri tõmbas neid siia, Eestimaale.
Terhi lugu on nii mõneski detailis juba ajalugu, 90ndate ja 2000ndate alguse nostalgia. Algatuseks oli üks tavaline soome tüdruk, kes ei teadnud mitte midagi Eestist, isegi suguluskeelte tunnis tundusid vespa ja mari meeldejäävamad. Aga siis algab poolkogemata see suhe, külaskäik Tallinnasse, millest kasvab armastus. Mina mõtlen, et ma pole kunagi Tallinnasse armunud olnud, ma pole Tallinnat igatsenud (on küll kohti, millesse olen armunud olnud!). Pigem on Tallinn olnud mulle praktiline ja mõistlik valik, nagu paljudele eestlastele. Aga Terhit lugedes jõuab pärale küll, mismoodi üks helsingilanna saab Tallinnast vaimustuda. Ning mitte ainult vanalinnast! Ta on käinud maa peal ja maa all igasugustes linnaosades, ka mägedes. Ja näiteks laulupeo-rongkäik on tal hästi edasi antud, emotsioon voolab „nagu Niagara juga“.
Aga lisaks Tallinna-tutvustuse loole on siin ühe noore ennast otsiva naise karjäärilugu, päris aluses on sees ka elemendid nimega „väikesed valged tabletid“ ehk antidepressandid. Siis leiab ta tänu Tallinnale oma tee.
Üks lõik siin raamatus kõnetas mind väga, lugesin seda üle ja mõtlesin. Terhi ühenaisefirma arengus oli saabunud faas, kus tal soovitati palgalist abilist otsida, sest tööd tekkis palju.
„Mina? Abilist?! Kas see inimene tõesti arvab, et ma soovin ülestöötatud vabadusest loobuda? Hommikul kell viis ärgata, võõrast inimest päev läbi kantseldada ja talle enda vabadusekaotuse eest palkagi maksta!“
Vaat selline värskendav perspektiiv, vaba hinge vaatenurk.
Üldse, loen ja imestan: nii hea raamat! Olin ju ise ämmaemandana sünnituse juures, kohtusin Terhiga juba enne sünnitegevuse algust ja arutasime beebi pikkuse-laiuse-kaalu üle... Nüüd on mul beebist ajaline distants ja võimalik hinnata huumorimeelt, detailisilma... ja keelt! Mäletan, et kui sain käsikirja, siis küsisin Terhilt, et kas keegi on sul seda juba toimetanud, nii ehedas eesti keeles kõik... Nagu arvata oligi, see oli ta oma keel. Ja kui ma siis ikkagi midagi natuke nihkes leidsin, siis otsustasin hoopis jätta, sest need nihked olid armsad. Praegu üle lugedes leidsin mõne kohad üles. Ta võtab eestlase ees mütsi maha ja teises kohas lausa paneb eestlase ees mütsi maha, ta kohtab enesetapu-kandidaati, ta virrvarritab ja teeb tempe süntaksiga.
Peagi on raamatu tiraažilõpp otsas (kiirustage, kes endale soovib oma raamatut) ja ma kirjastajana mõtlen sellele, et kas ja kes võiks kirjutada (uuesti) Tallinnast... Toona, enam kui tosin aastat tagasi arutasime autorit otsides, et igal eestlasel on oma Tallinn ja mis vaatenurk see küll peaks olema, keda huviga loetaks ja keda ära ei lintšitaks, kui ta millesti „valesti“ aru on saanud. Ja nii me tookord tundsimegi, et soomlanna on see, kelle kaudu avaneks üks seni tundmatu tahk Tallinnat...
Üks raamatu osa ongi muidugi soomlaste ja eestlaste võrdlemine. Mulle tundub, et mõni drastiline erinevus on aastatega vähenenud, näiteks eestlannad kannavad nüüd vähem kõrgeid kontsi kui vanasti, millegipärast on mul tunne, et ka abikaasade vanusevahe on Eestis vähenenud (kunagi kusagilt lugesin, et uue noore naise võtmine on postsovetlikesse üleminekuühiskondadesse kuuluvate meeste tunnus). Aga spontaansust ja boheemlsust on eestlastes ilmselt ka täna rohkem kui soomlastes. Me ei jaga restoraniarveid sente saagides nagu soomlased. Me ei plaani oma sünnipäevi mitu kuud kellaajaliselt ette ja kui meid niimoodi kellaajaliselt pikalt ette kutsutakse, siis ütleme vastuseks „Eks näis, kuidas läheb, katsun tulla“.
Muide, miskipärast tuli mulle nii toimetades kui lugedes meelde Sofi Oksanen, romaan „Stalini lehmad“, kus ka vaadatakse Helsingist Tallinna poole. Tegelikult ei ole need sarnased raamatud, aga vaatekoht on samas suunas. Sofi raamatu peategelane oli poolsoomlanna, kes häbenes oma eesti päritolu. Terhi aga on soomlanna, kellest sai hilisteismelisena Eesti fänn. Ta asus eesti keelt õppima ja ostis iga nädal Helsingis teatud putkast „Kroonikat“ ja patseeris uhkusega Helsingit mööda ringi, meie seltskonnaajakiri hõlma all, et kõik ikka näeksid, mida ta loeb. Need armsad-naljakad detailid ajavad mind siiani naerma.
Ja ma tean, et kui elu mind taas kord Terhiga kokku viib, siis saab taas naerda.
Terhi lugu on nii mõneski detailis juba ajalugu, 90ndate ja 2000ndate alguse nostalgia. Algatuseks oli üks tavaline soome tüdruk, kes ei teadnud mitte midagi Eestist, isegi suguluskeelte tunnis tundusid vespa ja mari meeldejäävamad. Aga siis algab poolkogemata see suhe, külaskäik Tallinnasse, millest kasvab armastus. Mina mõtlen, et ma pole kunagi Tallinnasse armunud olnud, ma pole Tallinnat igatsenud (on küll kohti, millesse olen armunud olnud!). Pigem on Tallinn olnud mulle praktiline ja mõistlik valik, nagu paljudele eestlastele. Aga Terhit lugedes jõuab pärale küll, mismoodi üks helsingilanna saab Tallinnast vaimustuda. Ning mitte ainult vanalinnast! Ta on käinud maa peal ja maa all igasugustes linnaosades, ka mägedes. Ja näiteks laulupeo-rongkäik on tal hästi edasi antud, emotsioon voolab „nagu Niagara juga“.
Aga lisaks Tallinna-tutvustuse loole on siin ühe noore ennast otsiva naise karjäärilugu, päris aluses on sees ka elemendid nimega „väikesed valged tabletid“ ehk antidepressandid. Siis leiab ta tänu Tallinnale oma tee.
Üks lõik siin raamatus kõnetas mind väga, lugesin seda üle ja mõtlesin. Terhi ühenaisefirma arengus oli saabunud faas, kus tal soovitati palgalist abilist otsida, sest tööd tekkis palju.
„Mina? Abilist?! Kas see inimene tõesti arvab, et ma soovin ülestöötatud vabadusest loobuda? Hommikul kell viis ärgata, võõrast inimest päev läbi kantseldada ja talle enda vabadusekaotuse eest palkagi maksta!“
Vaat selline värskendav perspektiiv, vaba hinge vaatenurk.
Üldse, loen ja imestan: nii hea raamat! Olin ju ise ämmaemandana sünnituse juures, kohtusin Terhiga juba enne sünnitegevuse algust ja arutasime beebi pikkuse-laiuse-kaalu üle... Nüüd on mul beebist ajaline distants ja võimalik hinnata huumorimeelt, detailisilma... ja keelt! Mäletan, et kui sain käsikirja, siis küsisin Terhilt, et kas keegi on sul seda juba toimetanud, nii ehedas eesti keeles kõik... Nagu arvata oligi, see oli ta oma keel. Ja kui ma siis ikkagi midagi natuke nihkes leidsin, siis otsustasin hoopis jätta, sest need nihked olid armsad. Praegu üle lugedes leidsin mõne kohad üles. Ta võtab eestlase ees mütsi maha ja teises kohas lausa paneb eestlase ees mütsi maha, ta kohtab enesetapu-kandidaati, ta virrvarritab ja teeb tempe süntaksiga.
Peagi on raamatu tiraažilõpp otsas (kiirustage, kes endale soovib oma raamatut) ja ma kirjastajana mõtlen sellele, et kas ja kes võiks kirjutada (uuesti) Tallinnast... Toona, enam kui tosin aastat tagasi arutasime autorit otsides, et igal eestlasel on oma Tallinn ja mis vaatenurk see küll peaks olema, keda huviga loetaks ja keda ära ei lintšitaks, kui ta millesti „valesti“ aru on saanud. Ja nii me tookord tundsimegi, et soomlanna on see, kelle kaudu avaneks üks seni tundmatu tahk Tallinnat...
Üks raamatu osa ongi muidugi soomlaste ja eestlaste võrdlemine. Mulle tundub, et mõni drastiline erinevus on aastatega vähenenud, näiteks eestlannad kannavad nüüd vähem kõrgeid kontsi kui vanasti, millegipärast on mul tunne, et ka abikaasade vanusevahe on Eestis vähenenud (kunagi kusagilt lugesin, et uue noore naise võtmine on postsovetlikesse üleminekuühiskondadesse kuuluvate meeste tunnus). Aga spontaansust ja boheemlsust on eestlastes ilmselt ka täna rohkem kui soomlastes. Me ei jaga restoraniarveid sente saagides nagu soomlased. Me ei plaani oma sünnipäevi mitu kuud kellaajaliselt ette ja kui meid niimoodi kellaajaliselt pikalt ette kutsutakse, siis ütleme vastuseks „Eks näis, kuidas läheb, katsun tulla“.
Muide, miskipärast tuli mulle nii toimetades kui lugedes meelde Sofi Oksanen, romaan „Stalini lehmad“, kus ka vaadatakse Helsingist Tallinna poole. Tegelikult ei ole need sarnased raamatud, aga vaatekoht on samas suunas. Sofi raamatu peategelane oli poolsoomlanna, kes häbenes oma eesti päritolu. Terhi aga on soomlanna, kellest sai hilisteismelisena Eesti fänn. Ta asus eesti keelt õppima ja ostis iga nädal Helsingis teatud putkast „Kroonikat“ ja patseeris uhkusega Helsingit mööda ringi, meie seltskonnaajakiri hõlma all, et kõik ikka näeksid, mida ta loeb. Need armsad-naljakad detailid ajavad mind siiani naerma.
Ja ma tean, et kui elu mind taas kord Terhiga kokku viib, siis saab taas naerda.
August 20, 2016
Hea raamat. Huvitav oli lugeda sugulasrahva esindaja nägemust mu kodu- ja sünnilinnast. Eks mu hinnangule lisas veidi positiivsust tänane päev - 25 aastat taas vaba Eestit - ja autori jutt tema mõtetest ja tunnetest seoses meie okupatsiooni ja taasiseseisvumisegaga.
August 16, 2016
Tutvustuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
May 12, 2025
Oh issand. Oh issand, oh issand, oh issand. Tegemist on vist hetkeseisul kõige vähem meeldiva “Minu” sarja raamatuga ning see tuli täiesti ootamatult. Ma ei oodanud seda, ma ei osanud kuidagi ette aimata. Kui raamatu sain, olin väga põnevil seda lugeda, sest olles puhtalt Tallinna neiu, on ikka tore teada, kuidas teised meid näevad või mis mõtteid mõlgutavad. Oleks teadnud, et Tallinna kohta väga midagi ei loe, vaid rohkem järjekordset Soome-Eesti võrdluse teemat, siis vahest oleks raamatu kõrvale pannud kohe alguses.
Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes kohe noorest peast tuli Tallinnat avastama, kui me maailmale end avasime. Kohe esimesest silmapilgust armus ta meie linna. Kes ei armuks, kui aus olen. Meil on ilus loodus, asjad on käe-jala juures, arhitektuur on kena, vanalinn UNESCO pärandis (veel ja loodaks, et jääks ka), ajalugu on igalpool. Olenemata, kas kõnnid vanalinnas, Lasnamäel, Pääskülas või Kristiines. Siin on kõike kõigile. Kahjuks näis mulle, et peale esimest armumist ja Tallinna kiitlemist, rohkem seda ei tulnud.
Edasi, selle asemel, et näha Tallinna linna läbi soomlase pilgu, hakkasin nägema rohkem soomlase elu, mis pendeldab Tallinna ning Helsingi vahet. Ometigi raamat on teemal “Minu Tallinn”. Ma ei ole kindel, kas mul lugejana oli tarvis lugeda, kuidas ta Soome saatkonnas töötas ja purjus soomlasi aitas. Või seda, kuidas laktoosivabu asju meil väga palju ei olnud tol ajal. Või ridu erinevaid restorane. Või lõpuks, mis hakkas väga häirima, oli lõputu Soome ja Eesti võrdlemine. Jah, natukene võib ju lugeda selle kohta, aga ju läks üle võlli see, sest kui lõpuks öeldakse, et Soomes oli keskmine bruto kirjutamise ajal mingi 3000€, siis tore teile. Me olime NSVL all, Soome ei olnud. Pole nagu midagi võrrelda seda arvesse võttes.
Midagi positiivset? Kirjutamisstiil oli iseenesest sujuv. Ei jäänud kuskil toppama, seisma ning ei mõjunud kummastavalt. Veel midagi head? Autor iseenesest tunnustab seda, et eestlased on kõigele vaatama püsti jäänud. Oleme jah ning hea näha, et seda ka märgatakse.
Kokkuvõttes olin aga raamatus pettunud. Ma ei oodanud ma ei tea mida, aga see, mida lugesin ei olnud kindlasti ka seda. Kindlasti on inimesi, kellele meeldis see raamat ja see täiesti OK. Minule mõjus see kahjuks nagu hane selga vesi.
Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes kohe noorest peast tuli Tallinnat avastama, kui me maailmale end avasime. Kohe esimesest silmapilgust armus ta meie linna. Kes ei armuks, kui aus olen. Meil on ilus loodus, asjad on käe-jala juures, arhitektuur on kena, vanalinn UNESCO pärandis (veel ja loodaks, et jääks ka), ajalugu on igalpool. Olenemata, kas kõnnid vanalinnas, Lasnamäel, Pääskülas või Kristiines. Siin on kõike kõigile. Kahjuks näis mulle, et peale esimest armumist ja Tallinna kiitlemist, rohkem seda ei tulnud.
Edasi, selle asemel, et näha Tallinna linna läbi soomlase pilgu, hakkasin nägema rohkem soomlase elu, mis pendeldab Tallinna ning Helsingi vahet. Ometigi raamat on teemal “Minu Tallinn”. Ma ei ole kindel, kas mul lugejana oli tarvis lugeda, kuidas ta Soome saatkonnas töötas ja purjus soomlasi aitas. Või seda, kuidas laktoosivabu asju meil väga palju ei olnud tol ajal. Või ridu erinevaid restorane. Või lõpuks, mis hakkas väga häirima, oli lõputu Soome ja Eesti võrdlemine. Jah, natukene võib ju lugeda selle kohta, aga ju läks üle võlli see, sest kui lõpuks öeldakse, et Soomes oli keskmine bruto kirjutamise ajal mingi 3000€, siis tore teile. Me olime NSVL all, Soome ei olnud. Pole nagu midagi võrrelda seda arvesse võttes.
Midagi positiivset? Kirjutamisstiil oli iseenesest sujuv. Ei jäänud kuskil toppama, seisma ning ei mõjunud kummastavalt. Veel midagi head? Autor iseenesest tunnustab seda, et eestlased on kõigele vaatama püsti jäänud. Oleme jah ning hea näha, et seda ka märgatakse.
Kokkuvõttes olin aga raamatus pettunud. Ma ei oodanud ma ei tea mida, aga see, mida lugesin ei olnud kindlasti ka seda. Kindlasti on inimesi, kellele meeldis see raamat ja see täiesti OK. Minule mõjus see kahjuks nagu hane selga vesi.
October 23, 2020
Väga hea Minu sarja raamat! Ma ei kirjuta üldse tihti postitusi raamatute kohta, aga „Minu Tallinna" tahaksin kindlasti ära maninida, mis on üks parimaid Minu-raamatuid, mida olen lugenud" Raamat andis väga hea ülevaate Tallinnast ja Eestist, nende põnevatest kohadest, eestlastest üldiselt (meie traditsioonidest, ütlustest, iseloomust), võrdlustest soomlastega ning oli väga humoorikas ja väga hästi loetav. Soovitan väga!!
Oleme ausad - eks autoreid ole Minu sarja raamatutel seinast seina ja seetõttu ka erinevaid stiile ja käsitlusi on erinevaid - osa kirjanikke meeldivad rohkem ning osa autoreid on päris halvad ja ei täida oma rolli Minu sarja raamatut kirjutades.
Näiteks ei isunud mulle üldse „Minu Gruusia", kuna autor oli väga enesekeskne ning võrratu Gruusia jäi põhimõtteliselt avamata. „Minu Supilinnas" keskendus Mika Keräenen peamisel oma kuulsate tuttavate abil raamatu vürtsitamisele. Kahjuks olen „Minu Tarus" pettunud, kuna autor Lauri Räpp oli väga kinni minevikus (nt kunagi olid jõulud toredamad, kõigil oli vaid üks kink, millest tunti rõõmu; nüüd on kuuse all palju kinke, millest saaja ei ei pruugi hoolidagi. Ma ei saa sellest kirumisest hästi aru - iga inimene saab muuta ja suunata oma perekonna traditsioone, miks Lauri Räpp on nii kinni jäänud sellesse kinkide paljususse?!), aga 1 hea mõte oli raamatus olemas, mistõttu lugemine polnud asjata.
Aga tahan veel kiita lisaks „Minu Tallinnale" veel:
* „Minu Kreeka" - samamoodi Tallinnale - väga hea sissevaade Kreekasse,
* „Minu Prantsuse Gujaanat" - üks ütlemata põnev raamat! Ei kujutagi väga ette, kuidas elu üldse Pr.Gujaanas olla võib, aga mu loodusmuuseumi kolleeg Sergei avas seda ülihästi + soovitan vaadata fotosid, kuidas ta anakonda veest välja tõmbab! Leidsin selle foto veebist ka (keri alla poole): https://blog.ut.ee/exploring-the-odd-...
* „Minu Šveits" - ei kujutanud ette, millised keelud-piirangud on ühe tavalise šveitslase elus, pöörane lausa! Nt on igal korteril ette nähtud, mis päeval tohib pesu pesta ühise pesumasinaga; kui pesed pühapäeval või liiga hilja öösel, on täitsa okei sulle politsei kutsuda :D Ja kui hilined kohtumisele, kasvõi 1 min, antakse sellest valesti käitumisest sulle väga selgesti teada.
Oleme ausad - eks autoreid ole Minu sarja raamatutel seinast seina ja seetõttu ka erinevaid stiile ja käsitlusi on erinevaid - osa kirjanikke meeldivad rohkem ning osa autoreid on päris halvad ja ei täida oma rolli Minu sarja raamatut kirjutades.
Näiteks ei isunud mulle üldse „Minu Gruusia", kuna autor oli väga enesekeskne ning võrratu Gruusia jäi põhimõtteliselt avamata. „Minu Supilinnas" keskendus Mika Keräenen peamisel oma kuulsate tuttavate abil raamatu vürtsitamisele. Kahjuks olen „Minu Tarus" pettunud, kuna autor Lauri Räpp oli väga kinni minevikus (nt kunagi olid jõulud toredamad, kõigil oli vaid üks kink, millest tunti rõõmu; nüüd on kuuse all palju kinke, millest saaja ei ei pruugi hoolidagi. Ma ei saa sellest kirumisest hästi aru - iga inimene saab muuta ja suunata oma perekonna traditsioone, miks Lauri Räpp on nii kinni jäänud sellesse kinkide paljususse?!), aga 1 hea mõte oli raamatus olemas, mistõttu lugemine polnud asjata.
Aga tahan veel kiita lisaks „Minu Tallinnale" veel:
* „Minu Kreeka" - samamoodi Tallinnale - väga hea sissevaade Kreekasse,
* „Minu Prantsuse Gujaanat" - üks ütlemata põnev raamat! Ei kujutagi väga ette, kuidas elu üldse Pr.Gujaanas olla võib, aga mu loodusmuuseumi kolleeg Sergei avas seda ülihästi + soovitan vaadata fotosid, kuidas ta anakonda veest välja tõmbab! Leidsin selle foto veebist ka (keri alla poole): https://blog.ut.ee/exploring-the-odd-...
* „Minu Šveits" - ei kujutanud ette, millised keelud-piirangud on ühe tavalise šveitslase elus, pöörane lausa! Nt on igal korteril ette nähtud, mis päeval tohib pesu pesta ühise pesumasinaga; kui pesed pühapäeval või liiga hilja öösel, on täitsa okei sulle politsei kutsuda :D Ja kui hilined kohtumisele, kasvõi 1 min, antakse sellest valesti käitumisest sulle väga selgesti teada.
February 12, 2023
Autor kirjutab oma kogemusest Tallinna ja Eestimaaga. Enne lugema hakkamist eeldasin et raamat sisaldab palju ilkuvaid-naljakaid „tüüpilise eestlase“ kirjeldusi, aga neid oli hoopis väga tagasihoidlikult. Kuna Terhi on Tallinnas veetnud väga suure osa oma täiskasvanu ajast, oli huvitav lugeda kirjeldusi erinevatest Tallinna paikadest tema silme läbi. Nii mõndagi neist ma ise üldse ei teagi. Kõige suuremat lugemismõnu pakkus mulle tema esimene Karnaluksi külastamise kogemus. Kuna ma ise olen seda käsitöötarvete poodi külastanud kümneid ja kümneid kordi, siis minu jaoks on väga tavaline, et see pood on selline salapärane nurgatagune koht, kuhu igaüks ei oska sattuda.
„Tegin esimeses hallis lühikese tiiru ja andsin kohe alla. Ma ei saanud ei ette ega taha ja kogu aeg käis meeletu trügimine, kui inimesed oma kogukates talvemantlites ohjeldamatult sinna-tänna kargasid. Ma pole elu sees paanikahäirete all kannatanud, aga tookord tundus, et hoog on juba poolel teel.
Kargasin uksest välja ja langetasin oma otsuse. Mitte kunagi enam.
Kuni tuli ämm ja tahtis. Ma tõesti ei tea, kas tegemist oli mu ämma rahustava iseloomu või kõigest sellega, et meil õnnestus vaiksel ajal sinna sattuda, kuid ma lausa armusin Karnaluksi ära. Mida sealt ei saa, seda käsitööinimesel vaja lähe.“
Kogenud Karnaluksi külastajana tean, et kui buss või bussid on maja ees, siis võin rahumeeli sinna mitte minna ning mõni teinekord uuesti proovida või siis tellimus e-poes teha, sest, missugune iroonia selle raamatu autori jaoks, Karnaluksi tuuakse bussitäite viisi soomlasi :)
„Tegin esimeses hallis lühikese tiiru ja andsin kohe alla. Ma ei saanud ei ette ega taha ja kogu aeg käis meeletu trügimine, kui inimesed oma kogukates talvemantlites ohjeldamatult sinna-tänna kargasid. Ma pole elu sees paanikahäirete all kannatanud, aga tookord tundus, et hoog on juba poolel teel.
Kargasin uksest välja ja langetasin oma otsuse. Mitte kunagi enam.
Kuni tuli ämm ja tahtis. Ma tõesti ei tea, kas tegemist oli mu ämma rahustava iseloomu või kõigest sellega, et meil õnnestus vaiksel ajal sinna sattuda, kuid ma lausa armusin Karnaluksi ära. Mida sealt ei saa, seda käsitööinimesel vaja lähe.“
Kogenud Karnaluksi külastajana tean, et kui buss või bussid on maja ees, siis võin rahumeeli sinna mitte minna ning mõni teinekord uuesti proovida või siis tellimus e-poes teha, sest, missugune iroonia selle raamatu autori jaoks, Karnaluksi tuuakse bussitäite viisi soomlasi :)
November 12, 2023
Seda oli kerge ja mõnus lugeda, Terhi oskab sõnadega ümber käia ja huumorisoon on tal kah olemas. Huvitav, et tekstist ei kuma läbi soomekeelsust - mõnest raamatust saab kudagi eriti hästi aru, et originaal on soomekeelne, see ei olnud üldse sedasorti raamat. Samas, kuigi "Minu Tallinnal" on olemas nii toimetaja kui keeletoimetaja-korrektor, pole kõike päris ÄRA toimetatud ja nii leiab sealt mõned natuke nihkes sõnakasutused. Seekord mõlgutasin päris pikalt selle üle, kuidas autor eestlaste ees mütsi maha paneb, selle eest, et me püsima oleme jäänud ja selle eest, et viimastel aastatel nii kiiresti edenenud. Siiamaani mõistatan, kas toimetajad autoriga ka nõu pidasid, kui selle mütsi lasid maha panna, mitte lihtsalt maha võtta. Kas ütlesid talle ka, et nii sügavalt pole meil kombeks ikka kummardada, "Mats võtab mütsi maha küll, siis seisab see tal põues. See sünnib toas, kirikus, kuid mitte mõisa õues". Või itsitasid pihku ja ei öelnud midagi, või ei pannud üldse tähele? Igatahes, ma ei nurise, minu meelest väga nunnu ja sobib hästi raamatusse, mille on kirjutanud eesti keele väga hästi ära õppinud soomlane. Ikka on tore, kui miski loetust paneb pikemalt järele mõtlema:)
October 9, 2022
"Minu Tallinn" on lugu ühe soomlanna Terhi eestindumise protsessist - tema minevikust, olevikust aastal 2016 ja tulevikust. Raamat on mitmekülgne - kirjeldatud on nii isiklik kogemuslugu, reisijuht kui ka linna ajalooline taust. Ja nagu ikka "Minu.." sarja raamatutele kohane, autori joonistatud kaart - Tallinna puhul minu jaoks eriti huvitav.
Autori Eestisse sattumise lugu on huvitav ning tulvil üllatusi. Eriliselt meeldejääv oli osa, kus otsiti Tallinnas sobivat üürikorterit - väikese ringkäiguga said tuvastatud mitmed siinsed korterielaniku õudused. Lugudes oli ka omajagu mõnusat enesekriitikat. Meie lõunanaabrid lätlased teevad alatihti nalja eestlaste aegluse kulul. Siit raamatust selgub aga, et soomlased on meist veelgi aeglasemad. Võta näpust!
Soovitan lugeda- äratundmiskohti jagub kõigile, kel on olnud Tallinnaga kokkupuuteid.
Autori Eestisse sattumise lugu on huvitav ning tulvil üllatusi. Eriliselt meeldejääv oli osa, kus otsiti Tallinnas sobivat üürikorterit - väikese ringkäiguga said tuvastatud mitmed siinsed korterielaniku õudused. Lugudes oli ka omajagu mõnusat enesekriitikat. Meie lõunanaabrid lätlased teevad alatihti nalja eestlaste aegluse kulul. Siit raamatust selgub aga, et soomlased on meist veelgi aeglasemad. Võta näpust!
Soovitan lugeda- äratundmiskohti jagub kõigile, kel on olnud Tallinnaga kokkupuuteid.
June 25, 2021
Raamat ilmus 5 aastat tagasi ehk võttis mul ikka aega enne, kui seda lugema asusin :)
Ju ma mõtlesin, et mina kui põline Tallinna piiga, no mida on ühel soome naisel mulle Tallinnast kirjutada. Asjata, väga mõnus lugemine. Tore kui ülelahe on üks soome piiga, kes Eestit siiralt armastab ja fännab ja nii toredalt kõik meie head ja vead ja sama ka Soome kohta kirja paneb. Lõbus ja huvitav lugemine oli.
Ju ma mõtlesin, et mina kui põline Tallinna piiga, no mida on ühel soome naisel mulle Tallinnast kirjutada. Asjata, väga mõnus lugemine. Tore kui ülelahe on üks soome piiga, kes Eestit siiralt armastab ja fännab ja nii toredalt kõik meie head ja vead ja sama ka Soome kohta kirja paneb. Lõbus ja huvitav lugemine oli.
July 30, 2024
Aitäh raamatu eest, Petrone Print!
•
See raamat on tõeline ood Tallinnale! Mulle endale Tallinn ülemäära sümpaatne pole, aga seda enam oli tore lugeda autori armastusest selle linna vastu. Võin vist ka öelda, et mulle endale hakkas ka õige pisut rohkem meeldima.
Praeguseks hetkeks muidugi juba u 8 aastat raamatu ilmumisest möödas ja raamat ise räägib enamuses veelgi varasemast ajast. Täitsa hea meelega loeksin juba uut raamatut, sest no paari aasta pärast ümmargune 10 ju täis saamas 😀
Julgen soovitada küll, oli täitsa tore lugemine!
•
See raamat on tõeline ood Tallinnale! Mulle endale Tallinn ülemäära sümpaatne pole, aga seda enam oli tore lugeda autori armastusest selle linna vastu. Võin vist ka öelda, et mulle endale hakkas ka õige pisut rohkem meeldima.
Praeguseks hetkeks muidugi juba u 8 aastat raamatu ilmumisest möödas ja raamat ise räägib enamuses veelgi varasemast ajast. Täitsa hea meelega loeksin juba uut raamatut, sest no paari aasta pärast ümmargune 10 ju täis saamas 😀
Julgen soovitada küll, oli täitsa tore lugemine!
June 29, 2016
3.5/5
Väga meeldis lugeda oma kodulinnast soomlase pilgu läbi. Mõnusalt kirjutatud ja vahvaid tähelepanekuid täis. Jällegi sai kinnitust tõsiasi, et oleme soomlastega nii sarnased ja samas nii erinevad. Tallinna osas aga nõustusin autoriga täielikult ning olles äsja elanud mitu aastat välismaal, tekkis väike heldimus - Tallinn on küll üks väga tore linn! Täielik respekt autorile, kes viitsis lisaks kesklinnale ja vanalinnale ka Mustamäel, Nõmmel, Pääskülas, Õismäel ja Lasnamäel ringi kolada ja nendega tutvuda (viimases ei ole vist mina põlise tallinlasena küll kunagi käinud). Soome lahe tunnelist unistan aga minagi.
Väga meeldis lugeda oma kodulinnast soomlase pilgu läbi. Mõnusalt kirjutatud ja vahvaid tähelepanekuid täis. Jällegi sai kinnitust tõsiasi, et oleme soomlastega nii sarnased ja samas nii erinevad. Tallinna osas aga nõustusin autoriga täielikult ning olles äsja elanud mitu aastat välismaal, tekkis väike heldimus - Tallinn on küll üks väga tore linn! Täielik respekt autorile, kes viitsis lisaks kesklinnale ja vanalinnale ka Mustamäel, Nõmmel, Pääskülas, Õismäel ja Lasnamäel ringi kolada ja nendega tutvuda (viimases ei ole vist mina põlise tallinlasena küll kunagi käinud). Soome lahe tunnelist unistan aga minagi.
January 15, 2025
Tõeliselt mõnus lugemine. Põlise tallinlasena pani see raamat mind oma kodulinna veel enam armastama ning tore oli koos autoriga meenutada endisi restorane ja kohvikuid, mis on nüüdseks suletud.
Väga põnevalt kirjeldatud elu-olu. Lausa lust oli lugeda.
Väga põnevalt kirjeldatud elu-olu. Lausa lust oli lugeda.
August 25, 2016
Siiski üks parematest Minu... raamatutest. Et autor end väljendama õppinud, paistab igast otsast välja. Kirjaviis on siiski nii soomlaslik, nii soomlaslik.
Displaying 1 - 19 of 19 reviews