Suur perekonnasaaga ühest Gruusia suguvõsast, mis ulatub 20. sajandi algusaastatesse ja kulgeb tänapäeva välja, taustaks ajaloolised sündmused, poliitilised muutused ja inimlikud kannatused. Eestikeelse tõlke puhul on tegemist esimese osaga - ma ei tea, mitmeks osaks on originaal jaotatud, kas peaksin jääma ootama ühte või rohkemat järge. Igatahes toimub põhiline tegevustik selles osas Vene tsaaririigi kukutamise, järgnevate revolutsiooniaegade ja kodusõja, Nõukogude Liidu kujunemisloo, II maailmasõja ja stalinistlike repressioonide valguses. Näeme ühtaegu nii suurt, globaalset ja ühiskondlikku kui ka väga isiklikku, subjektiivset ja igapäevast. Mõlemad tahud on minu meelest suurepäraselt põimitud ja toovad suured sündmused hästi lähedale - ja samal ajal, oskavad efektselt taandada väga isiklikud läbielamised millekski statistiliseks.
Loos figureerivad väga eriilmelised, ja samal ajal nii inimlikult kokkukajavad tegelased. Igaühel on oma vaade toimuvale, oma isiksus, oma personaalsed kannatused (ja natuke rõõmusid ka sekka ehk). Midagi nende tegelaste ja nende läbielamiste, aga ka poliitilise tausta kirjelduste detailides oli sellist, mis tegi lugemise kohati raskeks selle emotsionaalsuse tõttu, ja samal ajal väga kaasahaaravaks selle inimlikkuse ja sügavuse tõttu. Märkasin, et mõnes kohas on läbi lipsanud arvustustest sellised märksõnad nagu "üledramatiseeriv", aga ausalt öeldes tundub, et see on esiteks kultuuriruumi ja teiseks stiili küsimus. Nõus, et sündmustik on vahepeal sentimentaalne, kohati justkui dramaatiline või võimendatud, aga... inimese hing ongi ju selline. Ja suguvõsaülesed hoovused ongi kohati sentimentaalsed, uskumatud, suuremad kui elu ise. Ei teagi, on see mingit sorti slaav minus, kes Kaukaasia natuuriga mingeid ühiseid jooni tajub, või on siin mingit muud sorti emotsionaalsed tüpaažid ja hingesättumused mängus, aga mind just selline stiil tegelikult väga palju kõnetab ja aitab kogeda lugu suuremana kui selle loo tegevustik ise. Oh, sõnadest jääb puudu...
Huvitaval kombel kadus mingit sorti võlu või dimensioon minu jaoks loost nendel hetkedel, kui üks tegelastest läände jõuab ja seal toimetab (täpsemalt Londonis). Mingisugune essents, juured, seesama emotsionaalne natuur hajub, ei sobitu enam, ei kanna endas sellist väge nagu enne. Ja vot võta näpust, miks... Loomus tundub järsku kuidagi argisem, pealiskaudsem, tühjem - vahi mind kasutamas neid omadussõnu, mida lääne ühiskonnale ette heidetakse! Ja ometi on samal ajal selles tajuda ka mingit sorti vabadust ja lihtsust, mis Nõukogude Liidu, Kaukaasia ja Gruusia kirjeldustes moondub hoopistükkis raskemeelsuseks, fatalismiks. Tähendab, autor on teinud nende maailmade kirjelduses suurepärast tööd - ütlen mina, kes on hübriid nende kahe mõttemaailma ja tunnetuse vahel, ja kes samas kordagi pole oma jalga varem Gruusia pinnale ega kirjandusmaastikule tõstnud. Seega, palun võtta mu heietusi terakese soolaga; kindlasti on hingemaastik kõikjal mainitud piirkondades ja rahvastes märksa mitmekesisem kui minu praegused üldistused (mida ometigi pidasin vajalikuks endast välja kirjutada).
Tunnen, kuidas tahaks juba järgmist raamatuosa lugeda, aga kahjuks ei teagi, millal see eesti keeles ilmub. Ei taha nagu poole pealt inglisekeelset tõlget lugema hakata...