Siiani kõige realistlikum Gailit, mida lugenud olen. Tema tuntuimate teoste "Toomas Nipernaadi" ja "Ekke Moor" värvikusest ja müstilisusest pole siin jälgegi. Küll aga on taas oluline tegelane meri ja teose süžee taas teekond. Seekord siis paljude jaoks reaalselt aset leidnud rännak 1944. sügisel üle Läänemere, ära kohast, kus "nüüd laskus süsimust pimedus üle kogu Maarjamaa, täis vere kibedat lehka, õudset omavoli ja pealesunnitud hõiskamist uute isandate auks ja kiituseks." Teekond, mida kuni viimse hetkeni ette võeta ei tahetud ja millelt loodeti varsti tagasi pöörduvat. Nii kraamiti veel kodud, toodi vaasi värsket kanarbikku ja asetati lauale avatud piibel, et oleks kena koju tagasi pöörduda.
See oli teekond ja ajalookilluke, mida on raske ette kujutada ja mõista. Oli raske mõista teoste tegelastelgi, ole sa siis vanusest nõder või noorusest väeti. Keset tormist Läänemerd pähklikoorekesena pillutatud laevas avaneb tavapärasest elukorraldusest välja rebitud inimeste sügavuses olev tume sisemus ja nii mõnigi kaotab kaine mõistuse ja elu. Pikkade sisemonoloogide kaudu avanevad erinevate tegelaste rohkem või vähem traagilised elusaatused - oma kutsumusest loobunud pastor, kuue lapsega sõjalesk, noor armunud neiu, kõike näinud sõdur, taluperemees, väike ametnik. Ja kui mingil hetkel hakkaski tunduma, et monoloogid lähevad liiga pikaks, siis lõppkokkuvõttes sobindub kõik kenasti kokku.
Gailit kirjutas teose üsna vahetult pärast enda Rootsi põgenemist 1947. aastal, ilmus see Rootsis 1951. aastal. Selleks ajaks oli juba selge, et kodumaale ei saa niipea. Et ka meie pere on selle sündmusega seotud, olen sageli mõelnud, kellel siis oli lõpuks hullem elu - kas mu vanaema õdedel ja vennal, kes samuti üle mere Rootsi läksid, või vanaemal ja teisel vennal, kes siia jäid. Igal juhul kumab kõigist sealtpoolt Läänemerd saadetud kirjadest ehe sünnimaaigatsus, nagu see kumab ka selle teose tegelastest. Ja kindlasti ei suuda kodumaa romantiline idülliseerimine karm realismi pehmendada.
See on igal juhul küll raamat, mis ei tohiks ühtegi inimest külmaks jätta.
Another book I would’ve never picked up on my own but had to read it for school. The story follows multiple characters stuck on a fishing boat trying to cross the sea to escape the communist invasion of Estonia by fleeing to Sweden. Almost every chapter follows a different character telling their story of how they ended up on the boat. Some were definitely more interesting than the others. This was written in a very complicated way at times and Gailit’s vocabulary in this book is quite hard to understand at times. Due to this and some other factors I didn’t fully enjoy this book but that ending will definitely stick with me.
Väga raske lugemine suure tumeda lootusetuse ja traagika tõttu, aga samas hariv ja silmiavav - mis olid need meeleolud ja mõtted, mis paadipõgenikke 1944. aasa sügisel nende karmil teel Rootsi valdasid. Nagu järelsõnast saab lugeda, on Gailit raamatu kirjutanud 40.ndate lõpus - see oli aeg, kui põgenikele sai selgeks, et kiiret lahendust Eesti olukorrale ei tule, et Eesti jääb okupeerituks ja tagasiteed koju ei ole niipea loota. Sellest siis see raamatu rõhuv lootusetus ja ühegi valguskiireta tuleviku nägemine.
Gailitile sobib ilma peategelasta vorm võib-olla isegi rohkem, kui selge peategelasega teos. Läbi mitmete eripalgeliste tegelaste näitab autor, kui hästi ta tunneb inimloomust ja kuidas erinevad inimtüübid reageerivad kodumaa kaotamisele.
Minu jaoks täiesti uus Gailit ning väga võimas. Kuigi peategelane puudub, on teoses väga mitmeid huvitavad karakterid loodud ning teose teebki heaks nende väga suur erinevus. Tegelaste erimeelused ning sisekaemused tekitasid ka endas väga palju nö õige ja vale, musta ja valge heitlusi, kus võitjaks jääb hall ning lootus, et ise ei pea kunagi selliste dilemmade otsa sattuma. See teos on kindlasti kole ning võigas. Minu jaoks uudne teema, sest ma pole kunagi mere kaudu põgenemisest lugenud. See hakkas mind kohe kindlasti rohkem huvitama ning tahaks veel mingeid meenutusi sellest lugeda, sest kui see kõik romaanis olev oli reaalsus, siis see on ikka väga-väga jube, kujutlematu. Ja muidugi suurendas huvi Gailiti vastu.