Ma läksin Afganistani Eesti kaitseväe vormis ja ära tulin eraturvafirma kuues, aga riiete vahetus ei olnud ainuke muutus, mille seal läbi tegin.
Afganistani kohta räägitakse karme sõnu. See olevat raske kliimaga, ligipääsmatu nii pinnamoe kui kultuuri poolest. Väga suletud paik, mille külalislahkusest kuuleb väga vähe, vaenulikkusest ja vägivaldsusest palju.
Aga jumalik tegur on seal olemas. Ma ei mõtle lõppematut palvetamist ja põrmulangemist, mida vähemalt kolm korda päevas näha saab. Ma mõtlen etendust, mida seal minu jaoks mängiti. Etendust, mis oma lummava põnevuse, ahastava traagilisuse ja uskumatult tavalise argipäevaga kõik seni nähtud lavatükid sajakordselt ületas.
Mulle ei olegi tähtis, kas enne Afganistani oli elu päriselt ka tuhmim või ainult tundus nii. Praegu tean vaid, et suureks lavakunsti austajaks sain ma just parajasti sealoleku ajal. Nüüd vaatan eluteatrit alati lummatult. Ja minu süda kasvas Afganistani külge.
Mul jäi lugemine aja puuduse tõttu kahjuks pooleli, kuid 72lk lugemine läks üsna vaevaliselt- autor kirjeldas kõigest sõduri elu ja tegemisi ning Afganistani minekust kuni sellemaani riigist endast, kultuurist ning inimestest polnud ma siis ikka veel midagi teada saanud. Missioonil osalenud inimestel on seda raamatut ilmselt veidike põnevam lugeda. Pigem on tegemist persoonipõhisema teosega.
Koht ja teema olid jube põnevad, aga autor armastas kangesti mulli puhuda ja asja asemel inimsuhetele keskenduda. Vahepeal hakkas juba lubama, aga siis tuli jutustajale taas üks sügav mõte pähe. Ega sõdur muidugi saagi suur jutumees olla ning tegelikult see, kui palju loo autor metafoore ja filosofeerimist armastas, on juba eraldi müütide murdmine - ei ole nii, et sõdur on mingi tümikast taparobot, ikka täitsa inimene teine.
Selle sarja raamatud neelan tavaliselt ühe õhtuga läbi. Kõnealuse teose lugemiseks võtsin siiski rohkem aega, seda keskmisest suuremast huvist antud piirkonna ja militaarteema vastu. Kes sellest raamatust möllukirjeldusi loodab (mina isiklikult ei lootnud), peab tõenäoliselt pettuma, sest neid seal väga pole. Ühel hetkel küll tundus, et nüüd olen koos autoriga keset olukorda,millest pääsemiseks on vaja vaid kõigevägevama heatahtlikkust. Edasi lugedes aga selgus, et asjad on siiski hoopis teistmoodi kui näivad. Raamat on kirjutatud mõnusalt sümpaatses stiilis, olulise osa moodustab tagalaelu kirjeldus ja autori sisekaemused. Sõjaväelaste omavahelised kõnelused ja teemaarendused on toodud mahlakalt realistlikult, mis annab tunnistust teose ehedusest. Käsitlemata ei jää ka kõrberiigi loodus, sealne elustiil ega inimesed.
Kokkuvõtteks võin öelda, et tegemist on hästi kirjutatud mitmekihilise raamatuga, mille käigus saavad lugejale lähedasemaks nii Afganistan kui ka sõjaväelaste elustiil ja mõttemaailm. Minu jaoks üks selle sarja tugevamaid raamatuid ka keelelise väljendusoskuse osas.
“Minu Afganistani” võtsin lugeda seetõttu, et rohkem selle riigi kohta teada saada. Selle aasta esimene läbi loetud raamat, Afganistani eluolust pajatav romaan “Lohejooksja” oli niivõrd köitev, et ekspromt muutsin oma lugemisplaane ja läksin raamatukokku, mis sest, et kodus suur raamatukuhi ees ootamas. Kogu lugu ja tekst jäi minule segaseks. Alguses oli rohkelt vägisõnade kasutamist, mis kuidagi kirjapandut ei ilmestanud ega olulist esile tõstnud. Kahe nädala jooksul ootasin ja ootasin, millal raamat läbi saab 😊. Ja ootasin, et nüüd juhtuks midagi põnevat. Missioonil oleva sõduri elus, Afganistanis. Väga keeruline on end lugema sundida, kui raamat ei kõneta. Selle asemel koristasin ja pesin nõusid. Pooleli ei tahtnud ka jätta.
Raamat sõdurielust Afganistanis, tunnetest ja mõtetest, võimusuhetest ja sisemistest mõtisklustest. Natuke on kirjeldatud ka kohalikku elu ja olustikku, aga ikka läbi sõduri pilgu. Raamat sobib ka öökapiraamatuks, sest selles on palju kirjeldusi, millega kaasa minna.
Raamatu laenutasin, kuna lõpetasin vahetult enne seda poja aastatöö Afganistani konfliktidest lugemise ja redigeerimise. Sellel riigil on tormakas ja konfliktne ajalugu ning lõppu sellele ei paista tulema.
Raamatu on kirjutanud Afganistanis korduvalt missioonidel käinud Eesti kaitseväelane. Arvustustes heidetakse ette, et kirjutaja hakkab tihti heietama laiemaid mõtteid ja ei keskendu tegevuste ja eluolu kirjeldusele. Minu jaoks oli just üllatav, et üks karune kaitseväelane sedasi mõelda ja veel rohkem kirjutada oskab.
Raamatu sisuks ongi missiooniga seonduv. Leidsin tuttavat, mis on ka poja aastatöös kirjas ning lisaks palju uut teavet. Igatahes on Afganistan riik, kuhu ma kunagi minna ei taha. Piisas lugemisest.
Lugesin hiljuti ühte Eesti Ekspressi pikka artiklit, mida kuidagi peast välja ei saa (enesetappudest ja depressioonist meie Afganistanis käinute hulgas...) . Suhtlesin Janekiga üle: sina ju ka olid Eesti kaitsejõudude koosseisus need oma "Minu Afganistani" aastad? Jah, nii see oli. Aga Janeki raamat ei ole nii painav ja valus, kui oli Ekspressi artikkel. Pigem jäi mulle raamatut lugedes meelde mu vanavanaonu Esimese maailmasõja päevikud, kus käis peamiselt kurtmine inimsuhete üle, kohati isegi lihtsalt teiste meeste kirumine. Küll oli vaja end kellelegi tõestada ja küll segas kellegi ennast täis meel. Lugesin neid päevikuid ja imestasin: ah selline on siis reaalne sõda? Meestevaheliste suhete hõõrumist oli ka Janeku Afganistanis küllaga. See raamat on iseloomuga, nn oma häälega. On lauseid, mis siit meelde jäävad pikalt. Näiteks see, et sõjas on kaks äärmust: kas veniv ootamine ja mökutamine või ülepeakaela rabistamine. Siin on meestemaailma reaalsust, kus tehakse pedenalju ja kus iga asi tuletab naisi meelde. On klassivahesid, sest teatud tegelased (britid) on prioriteetsemad kui eestlased. Ja on sõdurireaalsus, oma koha tunnetamine: miks ma üldse siin olen? Janek nagu ka teised ta tiimikaaslased on Afganistanis selleks, et Eesti asjurile ihukaitsjaks olla. Ja suuri otsuseid ei peagi ta ise tegema: ”mind vajutab keegi ja mina rakendun”. Hakkasin paremini aduma, kuidas sõjaväelaesed mõtlevad. Ja kuidas harjud ära selle reaalsusega, et homset päeva ei pruugi tulla, sest keegi kusagil ikka õhku lendab. Jumalateema on sellises kontekstis täiesti loogiline. See on huvitav, kuidas kombineeruvad karused mehed ja samas nende siiras, naiivsuse piirimaadesse ulatuv usk. Raamat algabki Tallinnas, mehed arutavad seda, kuidas saaksid unistused täide minna ja kelle kätes see täideminek on. Usuga puutud igal juhul kokku ka Afganistanis, nii et see teema jätkub. Allah ja kristlik jumal on ju seesama. Janeki jaoks igatahes on. Ning kas saab raamatus aimu Afganistanist? Saab küll. Maa, mil on Eestiga klimaatiliselt ja ajalooliselt rohkem ühist, kui alguses välja paistab. Ja kord märkab autor kaltsude hulgas, mida kohalikud tsiviilisikud rõivastena kannavad, justkui mingit ENSV-aegset tekstiilimustrit, mis ammu prügisse visatud sai... Aga kohalikud jäävad pigem taustaks, selgeks saavad mõned mustrid, näiteks ametlikes jõustruktuurides toimetav mees võib öösel muutuda talibaniks. Imelik tunne jääb raamatust sisse. Olen kunagi käinud eksootilisel lõunameresaarel filmimas tõsielu-televisiooni ja ma ei saa lahti deja vu tundest, et midagi ”Minu Afganistanis” meenutab mulle seda kogemust (millest saab lugeda minu ”Kas süda on ümmargune?” 2. osast). Samamoodi algne hasart ja elevus, juba lennukis peilimine, et kes teiste riikide tiimidest liiguvad sama sihtkoha ja sama ”mängu” poole, samasugused erinevate lääneriikide klassivahed rahvusvahelises ühistiimis, samamoodi kusagil liikumas kohalikud taustategelased, kes erilist rolli ei mängi ja justkui madalam-kaugem klass on... Aga meil oli see reaalsusmäng, meelelahutus. Afganistanis on see tõeline ja kohutav reaalsus.
Sõnakasutus super! Väga huvitav raamat, kerge oli lugeda, püsid "reel" (pole liigselt palju detailset informatsiooni ja tavainimesele tundmatuid termineid), Minu sarja üks lemmikumaid. Päris hea oli ka see, et ühel hetkel on päris robustne sõnastus ja siis loed selliseid maalilisi kirjeldusi, et tahaks kohe ise oma silmaga näha. Siiralt kirjutatud raamat. Minus äratas huvi ainuüksi tagaküljelt tutvustuse lugemine ja kohe laenutasin.