What do you think?
Rate this book
Meeleparanduseta
Jutustuste kogumik on autori kolmas proosateos mis sisaldab kaheksat jutustust.
Enamus neist räägivad kaasaegsetest urbaniseerunud haritlastest kes on jõudnud oma eludega murdepunkti. Varjatud iroonia läbi kurbuse.
Toimetas: Tiia Valdre
Esikaane pilt: Alo Aarsalu, kujundus: Erkki Juhandi
Enamus neist räägivad kaasaegsetest urbaniseerunud haritlastest kes on jõudnud oma eludega murdepunkti. Varjatud iroonia läbi kurbuse.
Toimetas: Tiia Valdre
Esikaane pilt: Alo Aarsalu, kujundus: Erkki Juhandi
176 pages, Paperback
Published June 4, 2016
1 person is currently reading
24 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
October 5, 2018
Muidugi on tegemist hästi kirjutatud raamatuga, kuidas teisiti. Selge, et kulka aastapreemia ikkagi midagi tähendab ja žürii konsensusega võib üldjoontes nõustuda. Minu hinne peegeldab ilmselt ikkagi rohkem isiklikke eelistusi, et vähem oleks võinud olla üsna tüütut joomisele keskendumist. Sealt tagant paistis välja ka väga hea inimsuhete analüüsimise oskus, aga samas ka mingi maailmavaade, mis mind veidi nõutuks tegi. Ühestküljest kaastundlik, aga teisalt kuidagi küüniline ja ... parema puudumisel kasutaks siin sõna 'tige'. Võibolla aitas sellele kaasa ka valitud stiil, mis kuidagi väga kitsalt, justkui torust, näitas toimuvat - kusagil ei olnud kuigivõrd õhku või avarust.
July 14, 2023
Ma ei mõista neid raamatute väljaandjaid, kes ei anna raamatuga kaasa mingit konteksti. Näiteks Mait Vaigu "Meeleparanduseta" lugeja (loe: mina) võib arvata, et loeb mitmeosalist romaani, kuigi tegelikult on tegemist novellikogumikuga. Sain sellest aru alles kolmandas loos (arvasin, et peatükis), kui mõistsin, et see ikkagi pole mitte kuidagi seotud esimese loo/peatükiga. Püüdsin siis vähemalt mõista, mis neid novelle omavahel seob, kuid ausalt öeldes jäi seegi mõistetamatuks - miks just sellised novellid, miks just niisuguses järjekorras? Lühike kontekst annaks väga palju lugemiselamusele kaasa. Etteruttavalt olgu öeldud, et tegemist on Eesti Kultuurkapitali 2016. a. aastaauhindade proosa peaauhinna saanud teosega!
Vaigu kirjutamisstiil on omanäoline - meenutab veidi purjus jutuka inimese jauramist, kus iga lause lohiseb pikaks ega taha lõppeda, ning kus jutu fookus hüppab vahetpidamata (sama lause piires ja lõikude vahel) ühelt asjalt teisele. Eks kõigis novellides käsitletakse ka ohtrat alkoholitarbimist - vahest tüütusenigi -, kuid samas ma ei usu, et Vaik kirjutades purjus oli - ju on see stiil ikkagi tahtlik ning selles on teatavat koomilisust. Iga novelli võiks käsitleda kui üht järjekordset "janti". Need on enamasti kirja pandud mõne kaasaja kirgliku meesterahva pilgu läbi, kes elus eriti midagi saavutanud ei ole (erinevalt teistest) - ja see, ühelt poolt kurb-haletsev melanhoolsus, teiselt naljakas kirumine, muudab teksti päris mitmes kohas muhedaks. Millegipärast meenutas mulle stiililt Tarantino filme, kus elu on tavaliselt absurdne, impulsiivne, aga kirglike peategelaste tõttu ikkagi naljakas.
Stiilinäide ühest lausest novellis "Rootsis":
"Aga sõber ütles, et praegu ei ole veel midagi, see ei ole sul mingi üksindus, see on veel aeg täis ängi, aga kui see ükskord ära kaob, kirjanikust sõber oli, et kui see sul ükskord ära kaob ja korraga ei ole millegi või kellegi heaks enam elada, et siin ei aita mingi looming ega tervisejooks, et sa, mees, ei ole tegelikult isegi märgata osanud, veel ei ole märgata osanud, et seda loomingutki, kuigi võid arvata, et maailmale ja lugejale, et seda loomingutki teed sa tegelikult väga väheste jaoks, tegelikult perekonna või armastatu, kuigi ei usuks iialgi..."
Terve novellikogumik on kirjutatud sarnases stiilis. Ja vaatamata mainitud muhedusele - eriti tõstaksin esile kohe avanovelli "Kadedus" - jääb domineerima tunne, et neid lohisev-pikki lauseid oli kokkuvõttes liiga raske lugeda, liiga raske oli nende ivaga järge pidada, ning see tunne kipub nüüd tagantjärele varjutama neid helgemaid momente.
Vaigu kirjutamisstiil on omanäoline - meenutab veidi purjus jutuka inimese jauramist, kus iga lause lohiseb pikaks ega taha lõppeda, ning kus jutu fookus hüppab vahetpidamata (sama lause piires ja lõikude vahel) ühelt asjalt teisele. Eks kõigis novellides käsitletakse ka ohtrat alkoholitarbimist - vahest tüütusenigi -, kuid samas ma ei usu, et Vaik kirjutades purjus oli - ju on see stiil ikkagi tahtlik ning selles on teatavat koomilisust. Iga novelli võiks käsitleda kui üht järjekordset "janti". Need on enamasti kirja pandud mõne kaasaja kirgliku meesterahva pilgu läbi, kes elus eriti midagi saavutanud ei ole (erinevalt teistest) - ja see, ühelt poolt kurb-haletsev melanhoolsus, teiselt naljakas kirumine, muudab teksti päris mitmes kohas muhedaks. Millegipärast meenutas mulle stiililt Tarantino filme, kus elu on tavaliselt absurdne, impulsiivne, aga kirglike peategelaste tõttu ikkagi naljakas.
Stiilinäide ühest lausest novellis "Rootsis":
"Aga sõber ütles, et praegu ei ole veel midagi, see ei ole sul mingi üksindus, see on veel aeg täis ängi, aga kui see ükskord ära kaob, kirjanikust sõber oli, et kui see sul ükskord ära kaob ja korraga ei ole millegi või kellegi heaks enam elada, et siin ei aita mingi looming ega tervisejooks, et sa, mees, ei ole tegelikult isegi märgata osanud, veel ei ole märgata osanud, et seda loomingutki, kuigi võid arvata, et maailmale ja lugejale, et seda loomingutki teed sa tegelikult väga väheste jaoks, tegelikult perekonna või armastatu, kuigi ei usuks iialgi..."
Terve novellikogumik on kirjutatud sarnases stiilis. Ja vaatamata mainitud muhedusele - eriti tõstaksin esile kohe avanovelli "Kadedus" - jääb domineerima tunne, et neid lohisev-pikki lauseid oli kokkuvõttes liiga raske lugeda, liiga raske oli nende ivaga järge pidada, ning see tunne kipub nüüd tagantjärele varjutama neid helgemaid momente.
February 18, 2024
Häid mõtteid ju on, aga hakitud telefonikõne stiil ei lase lugeda
Displaying 1 - 3 of 3 reviews