Hakkasin lugema, lootuses saada humoorikaid kirju ühelt armastavalt isalt pojale ning tasapisi avastamist, et armastatud poeg on n-ö katki, ehkki pole nagu olnud midagi, mis oleks teda katki teinud.
Sain hoopis ühe suhteliselt onuheinoliku tüübi nõudlikud kirjad kodust eemas ülikoolis olevale pojale, kes aina enam kapseldub. Kommentaarid kah sekka.
Raamatu esimest poolt lugedes tundus, et see küüniline omavaheline iroonia, millega pereliikmed üksteist kostitavad (a la stiilis "aga me siiski oleme üksteisele kallid, me lihtsalt räägimegi niimoodi, ära tule mõõtma meid oma pehmokese joonlauaga") olekski justkui piisav, et inimest aina enam õõnestada, panna kahtlema endas ja oma väärtuses.
(Mingeid näitelauseid:
1) kui noorema venna kohta küsitakse koolis, milles Adam hea on, vastab isa vaimutsedes: "Me ei tea, me ikka veel püüame teada saada."
2) "(Adam) paistis alati olevat õnnelik nende naljade ja narritamiste üle, mida me peame sooja ja armastava, üksteisega heas läbisaamises perekonna loomulikuks osaks.")
Pärastpoole hakkasin mõtlema, et see Adam, kellest siin räägitakse, kes oli väikevend, tal polnudki sellest eriti midagi, tema sai omadega hakkama. Ja isa nentis kah, et mingit absoluutset nunnutavat armastust ei oskakski ta pakkuda, oma kasvatus oli liialt armastusevaene.
Ja kuigi lugedes tundus väga nõmedalt onuheinolik see jutustaja pereisa, siis ometigi ümber jutustades paneb mõtlema sellele, ehk ma ise sean hetkel lati liiga kõrgele. Kui kaitstuna-hoituna peaks laps ennast tundma, enne kui läheb liiale - kustmaalt tuleb liigne hoidmine või hellitamise oht?
Mul laps kolmene alles, hetkel ei tundu õige selline iroonia. Ent võib-olla meenub endagi lapsepõlvest selle normaliseerimine. Ja ma ise olin väga irooniline, vähemalt enda mäletamist mööda. Sest iroonia ja küünilisus on ju lahedad, neist on raskem kinni hakata või neid on raskem ilkuda kui siirast osavõtlikkust ja heatahtlikkust. Vot need on naeruväärsed. Ja oma potentsiaalses naeruväärsuses on need ehk teistmoodi vapruse vorm.
Kuidas on ent irooniaga mu teistes suhetes? Nüüd hakkan mõtlema, ehk ma ironiseerin liialt oma klassi õpilaste juuresolekul... Samas taganeksin siiski sellest, et öelda, et "me kõik püüame alles teada saada, kas tema üldse midagi oskab".
Tekitas mõtteid küll, ka oma elu üle pani veidi mõtlema. Mis on justkui hea kirjanduse tunnus. Aga oli siiski üsna tüütult korduv lugemine, samad naljad mitu korda. Aga arvasin, et vahel on hea lugeda raamatut, mis mulle ei meeldi. Saan ka teada, mida õpilased tunnevad.
Ja noh, midagi oli selles mõtteteras siiski, et nii lihtne on lasta inimesel ära kaduda. Isegi kui järjepidevalt kirjutad talle kirju oma elust ja tegemistest, võib inimene salamisi ära surra oma kohutavates depressioonisügavikes, sest sa pole ise kohale läinud ja küsinud inimeselt otse: "Kuidas sul läheb?"