Rio de Janeirosse armub esimesest silmapilgust – maagilised rohelised mäed, rannaliiv, ookean. See on kontrastide linn, kus kogeb omal nahal, mida tähendab vaesus ja rikkus ja kui tähtsaks peetakse kiirelt kasvanud majandusega riigis välist muljet.
Mind tõi Riosse jalgpall. 2012. aastal maandusin esimest korda Imelises Linnas plaaniga siinses spordimaailmas tööle asuda. 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused ja 2016. aasta olümpiamängud on Riost teinud aastateks maailma spordielu keskuse. Vastu ootusi sattusin ka sajandi suurima majanduskriisi, meeleavalduste ja altkäemaksuskandaalide keskele. Saabusin siia roosade prillidega, kuid sain õppetunni, et sport ei too kõigile sugugi vaid rõõmu.
Rio elujanu vastandub põhjamaisele vaoshoitusele. Brasiillaste lõbusas seltskonnas õppisin igast hetkest ja inimesest rõõmu tundma. Siinsed kogemused, eriti oma unistusi teostavad noorsportlased inspireerivad ja motiveerivad mind päevast päeva.
Kas asi on süvenenud sügiskaamoses, aga see raamat andis juba kirjasõnana edasi puuduoleva annuse Rio päikesest, elujanu üleküllusest ja ekstravertide paradiisist. 😄 ..... Autori põnev elukutse jalgpalli- ning spordimaailmas mõjusid igal juhul seni külmaks jätnud vutimaailma suure isutekitajana. Kui võrdlemisi tagasihoidlikuks autor sealjuures jäi, võttes arvesse milliste põnevate ilmatuntud jalkastaaridega ta igapäevases töös kokku puutus. Mitte, et see oleks reisikirjas kõige olulisem. Ahhetama pani selline sihikindlus karjäärivalikul, mis viis võimaluseni anda panus olümpia korraldusse, sekka ka suuri MM etappide, koostööd nii tuntud maailmakuulsate brändidega ning homme-kultuuri harrastavaid brasiillastega. Igal juhul vau! Üldiselt andis igati hea ülevaate nüüdseks juba enam kui 7 aasta tagusele eluolule Rios ja veidi ka mujal Brasiilias. Seda nii sealse külluse, kui ülima vaesuse ja kuritegevuse perspektiivist. Sekka ka ohtralt imehästi tantsu vihtuvaid inimesi, jalgpalli-jalgpalli-jalgpallix1000, randa, päikest, kõva tööd, elujanu ning kõike seda särtsaka suurlinna Rio melu keskel.
Mida rohkem ma viimasel ajal Minu-sarja raamatuid loen, seda rohkem tekib minus tunne, et tahaks ka oma Jaapani Saku elust raamatu kirjutada. Natuke rohkem kui kahe kuu pärast saab esimene aasta täis ja algab teine, mis tõotab tulla isegi põnevam kui praegune.
Saatusesepa punkti alla ma aga minu-raamatut lugeda ei tahtnud. Esiteks oli "Minu Brasiilia" mul juba loetud ja teiseks ei tahtnud ma Eestisse naasta. Paraku aga pidin valiku tegema raamatute hulgast, mis olid mulle kättesaadavad (aitäh, saatus, et mõni selline ikka leidus). Sirvisin küll Amazoni ja muid e-poode, kuid üldiselt kriteeriumile vastavad raamatud mulle füüsiliselt kohale ei oleks jõudnud. Ja ega neid valikuid ka väga palju ei olnud. Mõni küll leidus, aga lõpuks pidin ma kuu lõpus naasma selle valiku juurde, mida ma teha ei tahtnud.
"Minu Rio de Janeiro" räägib suurlinna brasiillastest ja sellest, mis neile on oluline. Autor satub sinna seoses 2014. aasta jalgpalli meistrivõistlustega, nii et väga palju juttu on jalgpallist.
See raamat ei meeldinud mulle. Minu jaoks keskendus see liigselt jalgpallile, mis mulle üldse huvi ei pakkunud. Eks jalgpall ole seal ka kohalike elu ja identiteedi osa rohkem, kui minu pisikeses maailmas. Samas valdas mind natuke suur segadus, kui ma raamatus olevaid pilte vaatasin - mõne puhul jäin mõtlema, et kas raamatus ikka oli neist paikadest juttu. Ma oleksin rohkem tahtnud lugeda ka toidust ja muust kultuurilisest, kuid noh, jah...
Tore oli vahelduseks jälle emakeeles lugeda. Minu jaoks oli raamat veidi igav, aga tekst samas justkui voolas. Sellised segased tunded siis.
Väga lahe! Suure spordifännina- nii Olümpia kui ka MMi jälgijana nautisin ürituste telgitaguseid, tegemisi ja arvamusi. Väga huvitav oli lugeda kohalike suhtumise kohta ning aru saada nende mõtetest kõigest toimuvast. Lisaks on autoril minu arvates äärmiselt põnev töö ning elu, mis sellega kaasas käib. Reisimisest erinevate tutvusteni, üks suurem ja tähtsam kui teine! Samuti sai väga hea ülevaate Riost ja selle elust, ka võrreldes teiste Brasiilia paikadega- see ning lisaks autori enda isiklik lugu Brasiiliaga on kokku väga imeline jutustus, mida on lihtne ja meeletult huvitav lugeda. Ja mulle väga meeldib, kui inimene täidab oma kauaaegseid eesmärke ja unistusi :) Kõik on võimalik! Võib vist öelda, et olen kergelt vaimustuses :)
Vaadates mõne eelkõneleja kommentaare, tundub, et lugesime täitsa erinevaid raamatuid. Jalgpallist siin peaaegu, et ei räägitud. Räägiti ekstravertsest elanikkonnast, sotsiaalsest ebavõrdsusest, pidudest, kliimast, kuritegevusest, suurlinnadest, isegi rassismist... Jalgpallist ja mängijatest mindi lihtsalt riivamisi mööda. Kohati liiga roosamanna. Rabasin pärast seda Luitsalu jälle turvaliselt kätte. Seal on ainult manna. Ilma suhkru ja soolata.... Keedetud ka ainult natuke.... Pigem ikka hästi kirjutatud vist. Mulle ei meeldi 30 kraadi sooja, samba, pealetükkivad inimesed, latiinokultuur.... Riosse mul asja ei ole...
Minu kui just mitte kõige palavama vutifänni jaoks keskendus autor liiga palju spordile (ehk MM ja olümpiale). Ma mõistan, et see teema oli väga tihedalt tema tööga seotud, aga oleksin tahtnud natuke rohkem lugeda muudest kultuuriaspektidest. Samas täitis raamat oma eesmärki ja tekitas väga kindla soovi Riot ka ise tulevikus külastada!
Minu jaoks pisut palju jalgpallikirjeldusi, kuid eks autori elu selle ümber keerles. Riost saab nii hoopis teise pildi, kui mul endal seal elades tekkis.
Sümpaatse lähenemisega ülevaade elustiilist Imelises Linnas. Meeldis ka autori poolt taustsüsteemi lahtimõtestamine. Sobib lugemiseks eriti neile, kelle peres on jalgpallipisik.