On üks üsna tavaline kolhoosialevik, on kartulipõllud ja sealaudad, defitsiit ja koolivormid. See ei ole mingi hellikute mängumaa – on vaja terasest lapsi, et seda kanti tundma õppida. Raamatu peategelaseks on 11-aastane hakkaja tüdruk, kes koos õe-venna ja naabripoistega mööda Eestimaa kolgast ringi seikleb. Nii mõnigi kord on käigud metsa ja jõe äärde ohtlikumad, kui asjaosalised ise taibata oskavad, aga kuna täiskasvanuid parasjagu läheduses pole, saavad lapsed kõik asjad oma naha peal järele proovida. Tasapisi muutuvad julgustükid aga üha uljamaks, nii et pahandused ja sekeldused ei lase ennast kaua oodata!
«Halb tüdruk on jumala hea olla» on Kätlin Kaldmaa kolmas lasteraamat, varem on ilmunud «Neli last ja Murka» (2010) ja «Lugu Keegi Eikellegitütre isast» (2012). Kaldmaa on avaldanud neli luulekogu, mitmeid novelle, nt «Kui poisid tulid», mille eest sai ta Friedebert Tuglase novelliauhinna, ja romaani «Islandil ei ole liblikaid» (2013), mis valiti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2013. aasta proosaauhinna nominendiks.
Kätlin Kaldmaa (sündinud 1970) on kirjanik, tõlkija, kirjanduskriitik ja ajakirjanik.
Ta on töötanud Eesti Päevalehes muuhulgas kirjanduslisa Arkaadia toimetaja ja kirjastajana. 2009–2011 oli ta raamatuajakirja "Lugu" peatoimetaja. Eesti PEN klubi taasasutamisel aastal 2010 valiti ta selle juhatuse liikmeks ning oli mitu aastat Eesti PENi president.
2012. aastal ilmus Kätlin Kaldmaalt luulekogu "Armastuse tähestik". Sellega moodustavad mõttelise triloogia 2013. aastal ilmunud romaan "Islandil ei ole liblikaid" ja lasteraamat "Lugu Keegi Eikellegitütre isast".
Kätlin Kaldmaa on tõlkinud inglise keelest Jeanette Wintersoni, Carol Clewlow', Diana Issidoridese, Michael Ondaatje, Patricia Scanlani, Gabriel Zaidi, Leona Blairi, Fiona Walkeri, Colum McCanni, Mitch Albomi, Ali Smithi, Alexander McCall Smithi, Junot Diaze, Peter A. Claytoni ja teisi teoseid. Ta on tõlkinud hispaania keelest Gabriel García Márqueze raamatu "Kaksteist kummalist palverändurit" ja Siri Kolu raamatusarja "Meie, rööbelid" ning muudki soome keelest.
Reālā pieredzē balstīti, interesanti uzrakstīti bērnības stāstņi, kuru darbība norisinās 20. gs. 80. gadu Igaunijā. Foršā varones "balss" un tekstā jūtamā humora šķipsniņa, manuprāt, padara grāmatu saistošu arī pieaugušajiem lasītājiem.
Gribēju lasīt un nopirku, balstoties pieredzē, ko biju guvusi caur Vizmas Belševicas "Billi", Lēlo Tungalas "Biedrs bērns", Māras Zālītes grāmatām un citām līdzīgām bērnības atmiņām. Manā plauktā paliks un piedāvāšu lasīt arī savam puikam, kad paaugsies, bet īsti cerēto no šīs grāmatas neieguvu. Tā šķita kā nepilnīga, kaut kā man tajā pietrūka. Taču, ja salīdzinām, tad līdz galam - šī tiešām tāda vairāk bērniem varētu patikt, kamēr citas manis lasītās bērnības atmiņas vairāk pie sirds tomēr ietu vecākiem.
bērnība bija viena ellīgi laba padarīšana, tas bija laiks, kad varēja no rīta pamosties un mesties piedzīvojumos. šī grāmata iemet bērnības siltumā un tā ir foršā daļa, mazāk forši, ka šie stāsti sākas un kaut kā izbeidzas īsti nebeidzoties. atstāja tādu nepabeigtības sajūtu.
Üks vahva lapsepõlvelugu. Mõtlesin korduvalt, miks on raamatul selline pealkiri. Pole ju peategelane sugugi halb tüdruk, vaid tavaline laps, kes koos sõpradega elab oma tavapärast elu. Loomulikult kaasnevad sellega naljakad ja vahvad juhtumised. Soovitan. :)
Tāda patīkama bērnības nostaļģija par laiku, kad vecāki bērnus no rīta izlaida laukā un tikai līdz ar tumsu sagaidīja mājās. Kādus podus paspējām sagāzt, lai paliek tikai mūsu ziņā.
Täitsa tore lasteraamat! Ma imestan, et need lapsed üldse ellu jäid kõigi nende seikluste juures... 😂 Äratundmisrõõmu oli isegi minul, kes ma olen ikkagi vaba Eesti aegne laps (90ndad), aga laste õuemänge võikski pidada ehk üsna muutumatuks suuruseks. Ainult tänapäeval on lapse mänguasjad palju tehnilisemad ja õues mängimine pole enam niivõrd popp. 🤔 Illustratsioonid olid üsna kahtlased, kuigi mõjusid tõesti võrdlemisi nõukaaegsetena, mis ilmselt oligi nende eesmärk😉🤓
Lai nosaukums nemulsina, šī patiesībā ir grāmata par blēņām. Bērnu blēņām padomju laika Igaunijā. Laikā, kad bērni pieskatīja bērnus, jo vecākiem pietika ar citām rūpēm. Un kas notiek, ja bērni pieskata bērnus? - rodas visādas idejas un notiek palaidnības. Galvenais, lai tās nav ļaunas vai dzīvībai bīstamas. Šajā grāmatā blēņas balansē uz robežas, bet kopumā ir tādas, kuras liek pasmaidīt. Vēl jaukāk, ka stāstu stāsta pati blēņdare un ļauj lasītājam ieskatīties bērna domāšanā. Ieteiktu pamēģināt lasīt kopā ar skolas vecuma bērniem un pārrunāt notikumus, lai uzzinātu viņu viedokli. :)
Šis bija lieliski, vietām nosmējos līdz asarām. Un lasīšanas laikā atausa daudz bērnības atmiņu, kas sen bija noglabātas dziļi un tālu kā nesvarīgas. Piemēram, tie mistiskie slimnīcu mēteļi, kas, kā jau nu tos atceros, šķita šūdināti no stepētām segām. Tāds bija jāuzvelk, lai ietu no slimnīcas uz poliklīniku uz pārbaudēm. Vai kalniņa slīpēšana ziemā. Kā pēc garā starpbrīža skolas pirmā stāva gaitenī visi radiatori bija nokrauti ar sniegā nolipušiem cimdiem. Un kur nu vēl diezgan bīstamā laišana uz plēves (no kaimiņu siltumnīcām, protams) lejā pa šauru taciņu starp kokiem. Un kā man bērnībā iestāstīja, ka pēc pusnakts sākas spoku stunda, un - vai! tam, kurš vēl nav aizmidzis vai, vēl ļaunāk, sagrib tai stundā uz tualeti. Mana bērnība nebija tik trakulīga kā galvenajai varonei Lī (mūs gan vieno uzaugšana laukos ar visām no tā izrietošajām ekstrām un tikai kādu 5-10 gadu starpība laikā), bet arī man bija savi momenti, kurus pēc tam bija jāizdomā, kā noslēpt no mammas vērīgās acs. Nudien, cilvēks piedzimst melis. Un visvairāk šī grāmata atgādināja Twitter diskusiju pirms dažiem gadiem, kur cilvēki dalījās ar savām bērnības fiziskajām traumām. Tā bija smieklīga un ekstrēma lasāmviela. Brīnums, kā esam nodzīvojuši līdz nopietnam vecumam.
“Dažas lietas jau cilvēkam jāatklāj pašam. Turklāt mamma ir likusi meitenēm pie sirds, lai mēs mazo brāli ar dzīves patiesībām nebaidām. Nu bet ko tad mēs varam padarīt, ja viņš tik jauki baidās, ka ir tīrais prieks biedēt.”
Gaidot bērnus, apstaigāju bibliotēkas bērnu nodaļas plauktus. Pietika vien izlasīt, ka "stāsta notikumi risinās ap 1980.gadu", kad sapratu, ka grāmata ir jāizlasa. Grāmatu izlasīju pāris stundu laikā. Vienkārša valoda. Viegli iztēloties grāmatā aprakstītos notikumus un lietas. Bet vai maniem bērniem arī tas šķistu interesanti? Pavsam triviāla vilšanās bija, ka grāmatā ir atsevišķi stāsti, nevis viens stāsts.
Tõsiselt mõnusad lood. Väga äge lapsepõlv, kuigi tõsi, mitmed tegevused oli parasjagu ohtlikud. Ma arvan, et minu lemmiklugu oli sellest, kuidas kolm last puu otsa ronivad, neljas raiub selle puu kirvega maha ja kolm last tormavad aga järgmise puu otsa. No muidugi, puuonni ehitamiseks/parandamiseks on ju materjali vaja!
Maza, jauka grāmata, ko izlasīt lietainā pirmdienas vakarā. Brīžiem uzkrītoši acīs ''duras'' teikumu neveiklās kombinācijas un vēlme runāt ''pusaudžu valodā''. Rada nelielu sentimentu pēc vasaras brīvdienām laukos, kad kopā ar brāli sadarījām ne vienu vien nedarbu par ko vecākie vēl joprojām nezina.
Olid ajad, olid lapsepõlved. Väga tuttav tuli ette. Hakkasin mõtlema, et selles mõttes olime huvitav põlvkond, et ühelt poolt väga naturaalsed ja rohelised sh pakendid, vanapaberi jne kogumine. Aga teiselt poolt oli meie põlvkonna jaoks ok ka toiduga mängimine ( olen ka süüdi), puude rikkumine ( süüdi) ja loomade piinamine ( kassi- ja koera pojad).
Raamatu tegevustik toimub nõukaajas, kus lapsed avastavad maailma omal käel. Kohati on nende suhtumine endasse ja teistesse süüdimatu, tõelise ohu tajumine võtab aega ning uudishimu saab ohutundest võitu.
Naene küsib alalõpmata, et kuidas need maalapsed üldse ellu jäävad. No selles raamatus on kõik ilusti kirjas. Pahandust tuleb teha, siis ei juhtu midagi hullu!
Kuulge, see oli elamus! Kirjade järgi küll lasteraamat, aga minu arust igati sobilik täiskasvanutele. Eriti neile, kes nõukaajal kasvanud, kui lastel palju rohkem vabadust oli, ja oma seiklustest hoolimata ellu jäänud. Ja nõukaaegne lastehaigla, oh ja ah neid mälestusi ja äratundmist. Kindel soovitus!
✅Igauņiem izdodas bērnu grāmatas! Tik raita valoda un ar humoru. Un tā kā daļa no manas jaunatnes nevar sagaidīt, kad būs jàiet atpakaļ uz skolu, jo vasara ir garlaicīga, tad te, šajà grāmatā, arī ir atbilde - ko tu darīji vasarās? 😊