Kui ma Ene Ergmaga esimest korda silmast silma kohtusin, siis oli mul mitmeid kõhklusi. Üks oli see, et ega proua Ergma ole nende kaheteist aastaga riigikogus juba peast nii poliitikuks läinud, et suust tulebki ainult ümmargust õhku. Teine mure oli puhtisiklik: kas ühel füüsika-kolm-miinus-inimesel on üldse võimekust füüsika-matemaatikadoktoriga jutu peale saada?
Õnneks osutusid mõlemad hirmud asjatuteks. Ene Ergma on siiras, andekas ja suur – ning koos temaga raamatut kirjutada oli puhas rõõm. Andekuse kohta ütleb ta ise küll nii: «Enda arvates olen ma saanud looduse poolt kaasa kaks asja: lahtise pea ja eesti jonni. Jonni all pean ma silmas seda, et ma ei anna hõlpsasti alla, kui olen mingi sihi seadnud. Muid andeid ma ei teagi endal olevat, aga elu on näidanud, et nende kahega saab läbi küll.«
Ene Ergma elu on muljetavaldavalt värvikas ja ma loodan, et lugejal seisab ees sama lustlik teekond kui autoritel juba seljataga.
Algus mõjus kaunis vikipeedialikult, ent lõpp muutus natukene sümpaatsemaks, kuna oli rohkem mõtteavaldusi ja ka iseloomu paistis rohkem välja. Siiski väga terviklikku lugu kokku ej tulbud, pigem üsna episoodiline. Hiljutise "Plekktrummi" valguses olin vast liialt suurte ootustega, kuna pr Ergma intervjuu kannustas vägagi seda kaua aega "to be read" listis olevat raamatut lugema. Ilmselt pole ma siiski eriline memuaaride-elulugude inimene.
Hea lobe ghostwriteri poolt kokkuvisatud toode. Lisade all olevaid kõnesid küll lugeda ei viitsinud. Viitamissüsteem on laiatarbelise toote jaoks idiootne, sellistel toodetel peaksid prevaleerima joonealused märkused, mitte indekseerima seletusi raamatu lõppu.