Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest

Minu... #93

by Contra

Mina ja Läti. Minu Läti. Minu läti mina. Läti minus. Minu lätlus, lätimeelsus, lätilembus, Läti poole suunatud pilk. Igatsus Läti järele, Läti unistus, lätiarmastus. Lätistumine. Ei saa me läbi Lätita.

Kui ma jälle Läti teemal sõna võtan, teinekord ka läti keeles, muretsevad mõned toredad eestlased, kas ma mitte Eesti jaoks kaotsi ei lähe. Hakkangi läti keeles kõnelema ja lähen Lätti elama. Ja läti keeles luuletama. Ei, lätlast minust siiski ei saa. Kuigi eesti hambameestel on tavaks öelda, et lätlane pole rahvus, vaid amet. Seega peaks saama lätlaseks õppida. Minu tõsisem kaldumine Läti poole sai alguse tegelikult alles 35aastaselt. Aasta 2009 kaunil juunikuul, kui sain tuttavaks… Loogiliselt võiks arvata, et tütarlapsega, sest huvi võõra keele ja kultuuri vastu saab tihti alguse huvist mõne sellest rahvusest vastassugupoole esindaja vastu. Aga minu mõjutajaks oli hoopiski noormees ja temagi juba ammu surnud.

Ma olen praeguseks Lätis viibinud väiksemate ja suuremate juppide haaval. Ja kuigi ei saa väita, et elaksin Lätis, tohib päris kindlasti öelda, et Läti elab minus.

Genres: Travel, Nonfiction

224 pages, Paperback

First published July 30, 2016

About the author

Real name is Margus Konnula.

Reviews

[MARgOT · Rating 2 out of 5]

Pikad kirjeldused statkaringidest, skeletonisõitjatest ja nõukaaegsetest spordiülekannetest võtsid üsna higiseks (et mitte öelda läbi nagu Läti raha). Tüdimusest tekkis kahtlus, kas üldse lõpusirgeni jõuabki. Õnneks olid rajal ka kontrollpunktid, kus räägiti spordi asemel Läti kirjandusloost ja läti keele õppimisest.

[Marie · Rating 3 out of 5]

arvestades seda, et ma olen see suvi raamatut ainult päevitamise ajal lugenud (mida pole just palju ette tulnud) ja lugemist on olnud olematult, on see päris märkimisväärne, et ma vähemalt ühe loetud sain. isegi, kui see on “minu läti”. mul on selline tunne, et lätilembesuse osas oleme me contraga nii sarnased. jah, palun kirjuta mulle valmierast! jah, palun kirjuta mulle ventspilsist! (ma pole kunagi lääne-lätti sattunud😢) ma omastan tiitli ja hakkan ennast ka lätilembeseks eestlaseks kutsuma. oeh kuidas tahaks nüüd lätti minna.

[Seili · Rating 3 out of 5]

Noh jah. Mõnes mõttes oleks võinud selle raamatu pealkiri olla ka „Minu Ventspils” või „Minu Läti jooksud” vmt. aga see selleks :D

Minu sarjast olen senini lugenud väga väheseid raamatuid ja see pole minu teetass eriti. Olen kuulnud küll räägitavat, et tase on väga kõikuv ja oleneb autorist, kas räägib rohkem maast või suhetest, ööelust kes ajaloost ning kultuurist. Mõne teise puhul ma oleks ehk isegi pooleli jätnud aga kuna Contra on ise tore ja tema jutt jookseb üldiselt muhedalt siis pingutasin ikka lõpuni.
Et paluks mitte arvata, et raamat on halb, seda mitte. Lihtsalt minul hakkas veidi igav, sest pool auru läheb ikkagi jooksmise kirjeldamisele, spordiülekannetele või võistlustele ja päevasündmuste kirjeldamisele ühes kohas. Et ok, ühe-kaks korda on huvitav aga kui asi hakkab korduma siis tekib mulje, nagu autoril poleks midagi öelda ja lihtsalt raamat venib. Et ma saan aru küll, et autor ise ongi sellest kõigest väga sillas ja nii aga liiga palju ehad ei ole tingimata hea lugeja jaoks... :)

Toredat oli ka palju ikkagi. Kõik need kohanimed, mis tulid ette tuttavad, et jah olen käinud; keele seletused ja olukorrad, mis ei hõlmanud üleval loetletud asju.
Vahva on ka, et on pikitud sisse luuletusi. Et ses osas autorile au ja kiitus, et nii pühendunult on ikkagi keeleõppe ja kultuuri tundmaõppimise ette võtnud :)

Et Lätit kui üldist jäi nagu väheks mulle siit aga selle Ventspilsi lehmakeste värgi vaataks isegi heameelega kunagi üle ja küllap siis on tore meenutada, mis kohad raamatust tuttavad ette tulevad. Vähemalt saab ikka natuke nalja ka vahepeal :)

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Tutvustuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Brita · Rating 3 out of 5]

"Minu Läti" on lugu tõlkimisest, jooksmisest ning lehmadest. Autor räägib oma kogemusest Lätiga juba enne riigi esmakordset külastust. Loost ei tasu eeldada erilisi keskmise lätlase kirjeldust või Läti looduse kiidulaulu, tegu on siiski elukutselise kirjaniku sisekaemusega, valdavalt regioonist, kus ta kõige pikemalt on viibinud: Põhja-Lätist (Valmierast).
Olen varasemalt lugenud Contra luuletusi, kus ma alatihti ei suuda imeks panna, kuidas ta selliste geniaalselt lihtsate riimide peale tuleb (minu suurim lemmik on lasteluuletus "Kodusõda"). Selle reisiloo - või pigem mälestustekogumiku - peal käis autoril aga mõte vahepeal nii uitamas, et olin segaduses, millest või millisest ajast parajasti jutt käib. Kronoloogilise segaduse aga kompenseerib kvaliteetne (ning kohati jabur) huumor.
Raamat oma vahvuses tekitas tuju Contra tõlgitud raamatuid lugeda, ehk võtan varsti ette Nora Ikstena romaani "Emapiim", mille autor tõlkis pärast "Minu Läti" kirjutamist.

[Karu · Rating 3 out of 5]

Alustuseks võiks mainida, et ma pole väga palju "Minu x" sarja lugenud, seega ei oodanud midagi. Kuna kohe-kohe plaan minna Lätti uudistama ja erinevaid kirjanduslikke teoseid sellega seoses lugeda, siis ütlesk, et laustuseks oli hea, sain nii mõnegi idee kohale, mida külastada või kust läbi sõita.
Mulle isiklikult meeldis alguses jutud jooksmisest ja matkadest ja niisama toredatest vaimuinimeste kokkusaamistest, raamatu lõpus tundus seda kahjuks juba liiga palju. Kuidas seda oleks saanud vähendada, ei oska öelda. Sporti oli ka minu jaoks liiga palju, aga see jälle minu isiklik arvamus. Enesearendamise koha pealt jälle ju tähtis info.
Väga meeldisid vahele soetatud luule ja nendega kaasakäiv lugu, sest ega ma muidu oleks neist väga aru saanud.
Tore kerge lugemine enne Lätti minekuks, saab natuke aimu nii Contrast endast kui ka vaimelu tegemistest.

[Vairo · Rating 4 out of 5]

Iga Minu raamat on oma autori nägu. Seekord on palju juttu spordist ja kirjandusest, sisaldab Contra luuletusi. Läti kohta sai üht-teist teada jah, aga pigem ma autori stiiliga päris samal lainel ei olnud. Iseenesest muidugi tore vaheldus Minu sarjas.
Audioraamatu esitaja ennast alguses ei tutvustanud ja laenutuse juures ka kirjas ei olnud - aga pigem sain aru nii, et oligi Contra ise. Esitus oli lisaks mõnede täiendavate vahekommentaaridega, sest kasutusel oli "peale raamatu väljaandmist selgus ...".

[Birgit K · Rating 3 out of 5]

Ei suutnud otsustada kas anda kaks või kolm punkti. Lootsin väga teada saada lõunanaabritest rohkem kui nendest kahjuks ei tea väga midagi. Kuid rohkem oli teemaks autori jooksmised ja maratonid. Ma pole ise ka üldse luule fänn seega luuleread vahel ei aidanud. Aga see nüũd pole autori süü kuna tegemist ongi juu luuletajaga. Minu jaoks jäi raamat lahjaks.

[Reelika Raimet · Rating 4 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...

[Merle · Rating 3 out of 5]

Õppisin paremini autorit tundma.
Huvitav oli lugeda läti keele eripäradest ja maratoni jooksmisest.
Lapsena õppis eesti keelt palju lugedes.
”Soolane ääretus” - kena kirjeldus mere kohta.

[Kärt · Rating 3 out of 5]

Ootasin rohkem sissevaateid läti kultuuri ja ellu, kuid suur osa raamatust esitab fragmente läti spordi ajaloost ja kogemusi maratonide jooksmisest.

[Ene Michelis · Rating 2 out of 5]

Oligi tõeline anekdoot. Tsipa siit ja tsipa sealt. Lugemiselamust ei saanud, aga enda reis Ventspilsi meenus küll.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Contra on üks ütlemata soe ja armas sell, ma jagan temaga sünniaastat ja Läti-veerset lapsepõlve. Temal möödus see Võrumaal, minul Mulgimaal, mõlemad vahtisime ajaviiteks Läti televisiooni, käisime vanematega ostureisidel Põhja-Läti linnades, pekipirukaid ja saldejumsi noolimas, saime poolkogemata lätikeelse põhisõnavara kohta aimu...
Tõsine Läti-huvi tekkis Contral alles nn esimese keskeakriisi ajal, 35aastaselt. Tema lugu on tõestus sellest, et ka keskeas saab keeli selgeks õppida. Olen Contra tõlgitud raamatuid (näiteks Nora Ikstena „Emapiima“) lugenud ja nautinud, „Minu Läti“ abil saab teada, kuidas tema tõlkimise teekond algas.
„Minu Läti“ on Mika Keräneni „Minu Karjalaga“ samas vereringes, eks Mika ja Contra on sõbrad ka. Tegu on humoorika isiklike mälestuste kogumikuga, kus oma olulist osa mängib spordikirg, aga saab täitsa korralikult ka kultuurilooliselt „hambad haritud“ ja pärast raamatut saab näiteks viktoriinil särada. (Muide, Contralt üks nipp, kui te juhtumisi sattute viktoriinis Läti muusika teemalise küsimuse otsa, tasub vastuseks pakkuda Raimonds Paulsi, suure tõenäosusega läheb täppi.) Vahepeal teevad ajad ja ruumid raamatus mõne ootamatu kukerpalli ka ja maanduvad taas jalgadele. Kirjanik ikka oskab!
Kui ma midagi siit lehekülgedelt harvendada soovita(nu)ks, siis manatonijooksude juttu, aga samas, kes soovib pikamaajooksmisest rohkem teada saada, sellele ka siin hea võimalus. Kui midagi rohkemaks saanuks, siis kohtumisi tavaliste lätlastega. Aga raamatust saab kindlasti kultuuriskeenet ja palju läti keelt! Contra on keeletundlik inimene, see on tema ande eripära. Ja see raamat on võimalus vaadata sisse keelelooja, täpsemalt tõlkija töö köögipoolele, ja võimalus vaadata (võib vist öelda et) keelegeeniuse pilguga teise keele sisse. Contra on isegi läti keelde uusi sõnu juurde mõelnud!
Kindlasti toimib see teos Contra-huvilistele ka nagu tema elulooraamat. Ja tema fännidele teadmiseks: audioraamatu on Contra ise sisse lugenud (paberil on teos otsas) ja mõnes kohas ei suuda ta end taltsutada ja kommenteerib natuke juurde ka, et kuidas asjad vahepeal edasi arenenud on...