Sünged teemad ja keerulised pereolud. Ei ole need teismelised midagi nii valmis, et omaette täiskasvanuelu elada, korralikult süüa, koolis käia ja muudki jõuda. Ja muidugi on need täiskasvanud, kes enda tehtud otsustega kipuvad noorte elu veelgi keerulisemaks tegema. Kas on ikka vaja peale kõrvakiilu teine põsk ette keerata? Ja kui teise lapsevanemaga suheldud ei saa, siis miks on vaja lapsega suhtlemine ka nulli jätta? Muidugi, kui vaja, siis leiab vabanduse ja selgitused, aga solvumine on ka õigustatud.
Miks raamat saab 3 punkti viiest, on see, et minu jaoks hakkas kõik liiga kiirustavalt toimuma (peategelaste armastuslugu pani mind ka nina kirtsutama, aga see on mulle peaaegu alati vastukarva, nii et enda viga). Ma tean, et see on lühike raamat ja autoril olevat kogu jutu kirjapanek võtnud vaid kaks nädalat, kuid ka raamatu teine pool oleks võinud kulgeda rahulikumalt ja teatud asjadele rohkem tähelepanu pühendades. Ahh, mis ma salgan - sellised kurvad ja sügavamad teemad võiksid minu meelest lihtsalt alati pikemad olla. Aga muidugi tähendab lühidus seda, et lugemine läheb kiiremini ja loetud saavad ka need, kellele see lugu võib mõneti olla äratuskellaks. Kas siis sellega, et klassikaaslase piltilusana paistev elu ei pruugigi nii ilus olla või siis sellega, et lapse selgusetul ja segasel käitumisel võivad olla küllaltki kindlad põhjused.