Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Ära armasta mind enam“ on aktuaalse teemapüstitusega nüüdisaegsest Eesti elust kõnelev romaan, milles kolme teismelise pilgu läbi kajastuvad tänased pereprobleemid: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama.
Raamatus kirjeldatakse kolme sõbra, klassikaaslase elu, kelle vanemad on elu hammasrataste vahele jäänud. Nad püüavad üksteist toetada ja sõpradele abiks olla, üritades ema sotsiaaltöötaja tulekuks kaineks turgutada või põgenedes kodust oma lemmikpaika, mahajäetud üksildasse hoonesse, kust nad leiavad ühe kummalise kirja.
Ehe näide sellest, kuidas on maailmas nii palju inimesi, kes ei tohiks vanemateks saada. Kuidas täiskasvamine on vaid müüt, vaid mängukaardid on suuremad ning olulisema rolliga.
3 noort peavad juba 14ndast eluaastast ise oma eluga hakkama saama. Ja mitte seda lillelises vanemad-on-soomes-tööl mõistes. Ma ei tea kuidas inimesed sellistest asjadest välja tulevad. Miks ma räägin nagu see oleks tõsiselt juhtunud lugu? Sest need ongi. Küll ehk mitte selliste nimedega ja kombinatsioonidega nagu antud raamatus, aga siiski on need lood igal pool meie ümber. Ja kõige selle keskel kannatajaks jamakeerajate lapsed.
Loo sisu ja väärtus vääriks 10 punkti, see läheks mulle tohutult hinge. Kahjuks aga oli selle läbilugemine vaevaline ja enamjaolt igav.
Sünged teemad ja keerulised pereolud. Ei ole need teismelised midagi nii valmis, et omaette täiskasvanuelu elada, korralikult süüa, koolis käia ja muudki jõuda. Ja muidugi on need täiskasvanud, kes enda tehtud otsustega kipuvad noorte elu veelgi keerulisemaks tegema. Kas on ikka vaja peale kõrvakiilu teine põsk ette keerata? Ja kui teise lapsevanemaga suheldud ei saa, siis miks on vaja lapsega suhtlemine ka nulli jätta? Muidugi, kui vaja, siis leiab vabanduse ja selgitused, aga solvumine on ka õigustatud.
Miks raamat saab 3 punkti viiest, on see, et minu jaoks hakkas kõik liiga kiirustavalt toimuma (peategelaste armastuslugu pani mind ka nina kirtsutama, aga see on mulle peaaegu alati vastukarva, nii et enda viga). Ma tean, et see on lühike raamat ja autoril olevat kogu jutu kirjapanek võtnud vaid kaks nädalat, kuid ka raamatu teine pool oleks võinud kulgeda rahulikumalt ja teatud asjadele rohkem tähelepanu pühendades. Ahh, mis ma salgan - sellised kurvad ja sügavamad teemad võiksid minu meelest lihtsalt alati pikemad olla. Aga muidugi tähendab lühidus seda, et lugemine läheb kiiremini ja loetud saavad ka need, kellele see lugu võib mõneti olla äratuskellaks. Kas siis sellega, et klassikaaslase piltilusana paistev elu ei pruugigi nii ilus olla või siis sellega, et lapse selgusetul ja segasel käitumisel võivad olla küllaltki kindlad põhjused.
Tea Lall on vist minu viimase aasta positiivseim üllatus meie kirjanduses. Avastasin ta tänu ulmele (kogumikust "Tuumahiid"). Tegu on aga väga mitmekülgse autoriga - nauditavad oli ka tema keskealisest naisterahvast rääkiv "Katki" kui ka käesolev teos.
"Ära armasta mind enam" ei ole klassikaline noorteromaan. Jah, tegelasteks on teismelised (raamatu alguses 14-aastased), aga ma arvan, et see kõnetab igas vanuses inimesi. Teemad on universaalsed ning kirjutatud on see väga ladusas stiilis. Sobib nii 14, 44 kui ka 104 aastastele, ma arvan.
"Ära armasta mind enam" on karm raamat, ent selles on ka oma lootuskiir. Tegevus ei torma kaose poole - helgeid momente on ka, ja mitte sugugi vähe. Ent seda põrutavam on, kui jälle midagi traagilist juhtub.
Kas lugu on usutav? Jah, kindlasti. Mõnest kohast libises autor minu maitsele võib-olla liig kiiresti üle ning mõned lahendused mulle ei meeldinud. Aga tervikuna töötas kõik suurepäraselt. Oleks võinud vaid pikem olla (ja üldse võiks Tea Lall rohkem raamatuid välja anda; eriti ootan muidugi pikka ulmeromaani).
See raamat on hea, lausa väga hea. Kuigi lehekülgedelt karjub vastu palju valusat. Ilusatud pole (valetan, sest tegelikult pani mind imestama peategelaste suutlikust olla nii head, kuigi neid ümbritses palju halba), seepärast ei ole detailid kenad, aga ausad on need küll. Kohati oli valus lugeda ning ikka ja jälle mõtlesin, kõigest hoolimata on endal ikka väga vedanud. Kuigi minugi lapsepõlv polnud kerge. Õnneks on mul maailma parim ema, kes suutis säästa lapsi ning teha nii, et mälestustes ei meenuta end "kollid". Selles raamatus on vanemad teistsugused. Kahjuks on reaalselt väga palju samasuguseid vanemaid, kellel kõige muu kõrvalt ununeb ära laste heaolu. Ma arvan, et see raamat suudab panna ükskõik millise taustaga lugejat veidi kauemaks mõtlema loetu üle ja elu üle. Aga raamat mulle väga meeldis. Kirjutatud on väga hästi ja sisu on samuti hea. Tundub super kirjanik ja seepärast tema raamat "Katki" saab kindlasti millalgi läbi loetud. Lugemist alustades mõtlesin, kas raamatust selgub, millest tuleb selline pealkiri (alles hiljuti mõtisklesin ühe teise teose puhul samal teemal, jäi ebaselgeks pealkirja valik). Selgus. Ja selle lause taust on valus!
Lugu kolmest katkisest perest kasvanud katkisteist teismelisest. Väga ilus, kuidas inimesed üksteist leiavad ja toetavad. Kurb jällegi kui ei suudeta oma probleeme jagada ning uputakse neisse nii jäägitult.