Pooles mastis

by Manfred Kyber

98 pages, Paperback

First published January 1, 1909

About the author

Manfred Kyber, born in Riga (then under Russian rule), grew up on his father's estate. He studied philosophy in Leipzig and later moved to Berlin, where he lived for ten years and published his first works. He lived in Löwenstein, Württemberg (southern Germany) since 1923. In addition to poems, a novel, plays, theater criticism and an introduction to occultism, he primarily wrote fairy tales and animal stories – partially humorous, partially serious – which, reminiscent of La Fontaine, humanize animals to a certain degree to convey their feelings and elaborate on philosophical questions. He became famous for his stories Unter Tieren (Among Animals). He was a pacifist and advocate of animals' rights. He died on March 10, 1933 in Löwenstein.

(Compiled by J. Beilharz, December 2001)

Reviews

[Tilda · Rating 5 out of 5]

Valisin Kyberi seepärast, et tagakaane tekst ütleb „Üks tuntumaid balti kirjanikke maailmas …“ ja mulle on nimi täiesti võõras. Wikipedia ütleb, et Riias sündinud ja suurema osa elust Saksamaal elanud mees oli patsifist ja suur looduse sõber, võttis aktiivselt sõna loomade humaanse kohtlemise poolt.

Loetud kogu sisaldab kuut lühijuttu.

„Tema laps“

„Sügiseselt kirjud lehed lebasid pargiteedel ja õhtupäike paistis nendele läbi raagus okste, otsekui tahtes oma viimaste kiirtega valgustada surnud lehestikku, sest see sillerdas veel surreski nii kirevalt ja rõõmsavärviliselt.“ (lk 5)

Lugesin praegu loo üle ja ei tea, kes on loo peategelane. Oli see isevärki mees Erik Eriksen, keda kasvatas isevärki isa, sest tema ema suri sünnitusel? Või Erikusse armunud sõbranna Eva, kes kasvatas üles Eriku poja peale seda, kui Erik otsustas järgneda oma varalahkunud naisele, vahvale Heddile, et muutuda täheks temaga koos … ? Pole õrna aimugi ja ei tundu oluline. Nukravõitu, veidralt ilus ja rahulik lugu. Võib-olla saatuse isevärki radadest.

„Kuninglik sümfoonia“

„Ainult korra oli üks heledapäine tüdruk Norra rannikul talle oma siniste silmadega eriskummaliselt otsa vaadanud ja naeratanud, nii et ta arvas, et ei suuda seda iial unustada. Aga ta pidas aru, raputas end korra, oli aasta otsa haige ja unustas lõpuks ikkagi.“ (lk 13)

Kurb lugu heliloojast, kes kirjutas oma tähtteose ja esitas selle nii, nagu alati unistas. Ja avastas siis ootamatust, et on 30 aastat seda teost loonud ilma, et oleks märganud, et elu on sisuliselt elamata jäänud.

„Kaminatuli“

„… leidis aga ikkagi eest vaid selle, mida leiavad ja mida tunnevad peaaegu kõik tõelised naised: albi , äraleierdatud ja tragikoomilise kultuurianekdoodi “peremehest majas“. /—/ Ja siis see kibedavõitu, kurb küsimus: kas see ongi kõik? Tõepoolest kõik? – Jah, armuline proua, see on kõik, ja seepeale õpitakse nutma nii nagu ei kunagi enne, ja õpitakse naeratama, naeratama nõnda, nagu varem ei osatud, naeratama niisama iseäralikult, nagu naeratab põhjamaine talveöö kogu oma lume ja jää ja kahvatute kalbete tähtedega.“ (lk 19)

Lugu ilusast kuid üksildasest lossiprouast, kes kõigepealt pettus oma abielus ja seejärel oma suhtes tütrega.

„Jääminek“

Raamatu kõige pikem lugu räägib rahutu hingega mõisatüdrukust nimega Hella. Ühiskonna poolt peale surutud raamidesse tüdruk ei mahu ja lähedased va ema, teda ei mõista. Peale ema surma, olles pettunud mh oma abielus, astub Hella kevadiselt mäslevasse jõkke.

„Pooleldi unes ja pooleldi ärkvel, kuulis ta veel kaugel, õige nõrgalt, kuidas jõevood pargi taga ühetooniliselt vastu kaldalõhesid peksid. See kõlas nagu hällilaul, tasa ja üha tasemini, ent ometi mingi vaoshoitud rahutusega, nii et Hella mõte läks tahtmatult sellele, kuidas too vaikne jõgi varakevadel jääkaane purustas ja metsiku möirgava juubelduse saatel oma ahelad allavoolu triivis, rebides endaga kaasa kõik, mis rippus kalda küljes, lõhkudes puid ja põõsaid ning vedades kõik koos kollase liiva ja üleskistud mulla pinnaga oma pulbitsevasse kuristikku! Ta oleks alati tahtnud seal kohal olla, otse keset pöörast möllu, nii et tormituul piitsutaks juukseid vastu nägu ja soe vihmavaling peksaks tema noort keha – keset langenud puid ja räsitud põõsaid, üleskistud maapinda ja pulbitsevat vett, keset palavikulist kevadööd, otse ragiseval jääpangal!“ (lk 33-34)

„Tead sa, ema,“ jätkas ta palavikulises erutuses, „siis kui vihma sajab ja väljas on torm ja tuul logistab aknaluuke ja ma ei tohi õue minna, siis ma tahaksin välja minna, ihualasti, isegi kui väljas on veel päris külm – ja ma tahaksin märjaks saada, läbimärjaks, ja joosta läbi tuule ja vihma, ja kui see kõik on möödas, siis ma tahaksin maha heita ja lasta päikesel end ära kuivatada, nii et soe hakkab ja – tead sa – tegelikult tahaksin ma üldse elada nii, nagu elasid ürginimesed. Muidugi mitte päris nii nagu nood, juhmilt, nagu ütleb onu Wilhelm, vaid hoopis teisiti, tead, täiesti teadlikult, sellest mõnu tundes …“ Proua Herborg oli näost valgeks läinud ja vaatas ainiti tütrest mööda, tühjusesse. /—/ Hella nuuksatas närviliselt ja ema paitas rahustavalt tema kuumi põski. „Kõik ei ole paraku sellised nagu sina ja mina, Hella. Meiesugused on suures vähemuses ja sellepärast peame olema rahulikud …“ (lk 36)

„Karjäär“

Lugu üksildasest justiitsametnikust, kes piiras end kõiges, et koguda raha fraki jaoks, mida tal läheb vaja juhul ja siis, kui tema tööd ükskord märgatakse ja tunnustatakse …

„Ma tean kõik,“ ütles Tema Kõrgeausus, „Afanassi Ignatjitš rääkis mulle kõigest. Me vajame sinu teeneid Ilja Iljitš. Siin on sulle orden, tule jomme jälle.“
„Oh, ma lihtsalt tegin, mis suutsin, Teie Kõrgeausus,“ ütles Ilja Iljitš ja kummardus taas.
Ilja Iljitš nägi und ja see oli väga ilus. Ja kuidas saanuks ilja Iljitš mitte und näha, kui Jumala kuldsed tähed paistsid otse tema tuppa …?“ (lk 81)

„Pooles mastis“

Raamatu ainus õnneliku lõpuga lugu, veidrikust ja tüdrukust, kelle kullakarva juustesse päike tihti takerdus.

„On inimesi, kellest päike on mööda käinud, just siis kui ta poleks mingil juhul tohtinud mööda käia – nooruses -, ning hiljem tavatsevad need inimesed omakorda päikesest mööda käia, nagu millestki tundmatust, millest ei ole teada, mis sellega peale hakata. Aga kui keegi teine päikesest juttu teeb, naeratavad nad veidi nõutult ja kohmetult, justkui oleks enda juures avastanud teatava hariduse puudujäägi ega taha seda kuigi hea meelega tunnistada. Sestap viivad nad jutu kohkunult ja kähku millelegi muule. See on nendest rumal, aga ka kurb, ja raske öelda, kas see on pigem rumal või pingem kurb. Võib-olla mõlemat. Igatahes ei näe nemad päikest ja teevad näo, nagu poleks seda ilmas olemaski, isegi siis, kui kuldne sära neil otse aknast sisse voogab. See peab neil paraku veel kuskile mujale voogama, mitte lihtsalt aknast sisse.“ (lk 82)

Kokkuvõttes, peaaegu kõik raamatu tegelased põlesid sisemiselt kuid ei teinud midagi, et vastu hakata või muul moel mõjutada mingisuguseid elulisi asjaolusid, mis neid ei rahuldanud. Nad lihtsalt kannatasid ära, sirgete nägudega ja see on kuidagi häiriv. Tõlkija järelsõnast ja raamatu kaanetekstist tuleb välja, et see on põhjamaa inimestele kuidagi iseloomulik, nende eripära. Mu meelest üsna vaieldav väide. Aga otsast lõpuni suurepäraselt kirja pandud, nukra alatooniga, rahulikult kulgevad lood, napis ja väga ilusas keeles, teravalt ja täpselt. Ei oska välja tuua ühtegi lugu, mis meeldis ülejäänutest rohkem või vähem, kõik lood meeldisid väga.