Kui mind 2011. aasta suvel hooletult üle huulte libisenud lause tulemusena 4x4 reiside poolsegastele rännakutele kaasa võeti, ei osanud ma uneski näha, milliseks kujuneb minu edasine elu ning kuidas see kõik mu edasisi tegevusi ja toimetusi kujundama hakkab. Ühelt raskelt, põnevalt ning enamasti ka ekstreemselt reisilt kodu poole sõites olid uued reisiplaanid juba tehtud ning suurte ja punaste tähtedega kalendrisse kirjutatud. Nii see seikluste hulk tasapisi kasvama hakkaski.
4x4 reisidest on siia raamatusse kirja saanud Mongoolia-Siberi reis ja viis Venemaad väisanud ekstreemset ja seiklusterohket autoreisi. Kokku kaks suvist ning neli talvist ja külma reisi Venemaa põhjapoolsetele äärealadele. Need on minu kui reisija ja filmioperaatori mälestused aset leidnud sündmustest ning seda kõike saatnud emotsioonidest. Raamatust leiab lugusid ette tulnud seiklustest ja kohtumistest põnevate ja värvikate inimeste ning karmi loodusega, mis meid meie radadel päevadeks seisma sundisid. Juttu tuleb ka reisirahva elutingimustest ning omavahelisest läbisaamisest, samuti uskumatust bürokraatiarägastikust, millega me oma reisidel pidevalt kokku puutusime.
maiteagi. väga toredad elamused ja muhedalt kirja pandud, aga toimetada oleks küll võinud veidi suurema hoolega. reisiraamat, kuhu lisatud kaartidel ei ole peal pea ühtegi jutus esinevat kohanime (ja all nurgas on Google'i logo)? kas abivalmis Vene sõbrad olid tõesti Girill ja Zenja või võisid äkki Kirill ja Ženja olla? ja kas see oli taotluslik, et lisaks eestlastele rääkisid Venemaal ka venelased väga vigast vene keelt? pildid on kõik väga ilusad, aga kuna enamusel pole allkirju, siis ei saa juttu ja pilte omavahel kokku ka ajada. niisama juturaamatu puhul poleks ükski neist ju suur viga, aga reisiraamatult ma ootaks küll paremaid lahendusi neile muredele. (sellest autodetailide teemast, mis kogu raamatut läbis, ei saanud ma ka mitte midagi aru, aga see ei häirinud mind kõige vähematki. tl;dr: kõik autod olid kogu aeg katki, aga parandati lõpuks alati jälle ära ja kõigil asjaosalistel oli sellest palju rõõmu.)
Reisid Venemaale, Mongooliasse, kaugele itta ja põhja. Raamat on täitsa ladusalt kirjutatud, raske käest panna ja fotomaterjali on päris palju. Hulgaliselt tehnilisi probleeme, varuosi, kohtumisi, lubasid, lund, muda, Vana Tallinnat, suitsuvorsti ja ootamist. Fotode alt on kohati kirjeldused puudu, natuke tekitab segadust. Reisidel toodetud telesaateid vaataks küll, praegu mäletan ainult mõnda poolikut osa.
Aga eks tuleb tunnistada, et see off-roadi meeste "mina pean saama" suhtumine mulle üldiselt väga sümpaatne pole. Tegelt ei pea saama näiteks suure tuleohuga alale oma masinatega. Tegelt ei ole pehmete teede veel hullemaks sõitmine teab mis üllas loodusenautlemine. Eks seda on ka meie kandis maal juhtunud, et mõned enda arust "lõbutsema" tulevad. Teistel pärast nii lõbus pole. Magama jäädes roolis istumine ja pidev joomine on ka üsna vastutustundetud. Positiivsest küljest tundub selle hobi harrastajate ring kogu maailmas väga toetav ja abivalmis olevat, seda oli kohe hea lugeda.