Kuidas lõhnab kuri

by Margus Haav, Eva Luts (Editor), Meelis Krošetskin (Cover artist)

On aatomisõdade ja tsivilisatsiooni hävingu järgne aeg. Unustatud rannakülas elab Erik koos oma isa Einariga. See küla on käputäie inimeste viimane pelgupaik, mis ühel ööl – nagu kõik muugi – ootamatus rünnakus oma otsa leiab. Põgenema pääsevad kolm meest ja üks poiss, kes läbi õõvastavalt veriste ohtude ja geomeetriliselt kuhjuvate laibahunnikute tuhande kilomeetri kaugusel asuvasse Linna teele asuvad.

"Nende röövretked olid aastatega jäänud järjest harvemaks. Esiteks ei olnud nende tegevusraadiuses suurt midagi enam võtta jäänud ning lisaks oli väljas viimastel aastatel muutunud ohtlikumaks kui kunagi varem. Kord tabasid nad mehe, kes kuulus gängi. Nad avastasid ta juhuslikult hoonest, kuhu sisse murdsid. Mees peitis ennast pööningul. Laelaudade naksumine andis ta ära. Tal oli kirves ning sellega suutis ta Berkile õlga lüüa, enne kui pärast lühikest, kuid karmi võitlust Olaf ja teised temast jagu said. Nad riputasid ta käsipidi maja suure saali lühtrikonksu külge. Mees teadis, et ta sureb. Küsimus oli ainult selles, kas surm tuleb raske või kerge. Ta oli vintske vend ning palju temast välja pigistada ei õnnestunud."

Genres: Science Fiction

128 pages, Hardcover

First published August 26, 2016

Reviews

[Oskar · Rating 3 out of 5]

Järjekordne apokalüptiline maailm! Seekord pole sitas seisus süüdi pahad tulnukad, meile ainult head tahtnud robotid, kontrollimatud pandeemiad või emakese Maa pahad päevad. Süükoorem lasub ikka inimkonna enda õlgadel, kes sõdis seni kuni padrunid otsa said ning jätkas peale seda veel sportlikust hasardist vibude ja odadega. Võitja tuleb ju välja selgitada!

Margus Haava kirjutatud romaan viib meid ühte eraldatud kalurikülla, mis on kujunenud omamoodi varjupaigaks ja lõpp-punktiks sinna jõudnud kirjule seltskonnale. Kuid kuri maailm leiab ka selle küla lõpuks üles ja sunnib viimased ellujääjad rändama Eikellegimaale, kus valitsevad erinevad jõugud ning tõenäosus kellegi supipotti sattuda on üpriski suur.

Romaani tempo on mõnusalt aeglane. Minevik ja olevik rulluvad vaikselt lahti ning hakkad üha enam oma reisikaaslasi sel Kolgata teel mõistma ja neile kaasa elama. Kuid järsku lükkab kirjanik täiskäigu sisse ja mõnekümne leheküljega tõmmatakse julmalt otsad kokku. Järsku muundub romaan novelliks! Ei saanudki aru, mis nüüd täpselt juhtus? Oleksin tahtnud veel mõne õhtu selles ängistavas maailmas veeta ning lugeda Hull-Andrease soojast sõprusest maailma viimase lehmaga. Kas kirjanikul said mõtted või kirjutamisisu otsa? Või kukkus tähtaeg? Loodan, et põhjuseks polnud siiski kirjutamisisu kadumine ning "Kuidas lõhnab kuri" ei jää autori ainsaks katsetuseks ulmekirjanduse vallas.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[J.j. Metsavana · Rating 4 out of 5]

Maailm on hävinud ja senini mägede ja karmi ranniku varjus peidetud külas elanud poisike, tema isa, vana retsidivist ja külahull asuvad teele üle tühermaa lähima linna suunas. Üldiselt väga The Road-i filmi meenutav lugu (raamatut ma pole lugenud). Ehk märuli asemel on rõhk tegelaste mõttemaailmal, sisekaemustel ja ümbriseva atmosfääril. See on kõik kirja pandud ehk vahel küll kohmakalt aga haaravalt. Liigsed sisekaemused olid ehk asjad mida sai mingihetk liiga palju. Mõned neist oleks võinud mehed ka lõkketulede valgel ära pajatada, liiga palju autoripoolset kirjeldust ilma dialoogita on muarust liiga elutu. Kuigi võibolla oligi autori taotlus antud zanris rohkem elutut hingust saada? Satiiri ja kibedat irooniat ei hoia autor hävinud ühiskonna suunas samuti tagasi. Aga erinevalt Tarlapist ei soovitata ka tagasi metsa onni elama minna. Põhimõtteliselt oli elu enne halb, silmakirjalik ning tühine ja sõda tõi välka halvima ning viis asja veelgi hullemaks.

Lugedes jäi mulje kangesti, et autorit on kõige rohkem inspireerinud just filmid. Väga palju oli hetki, kus ma diivanil nihelema hakkasin omaette pobisedes "ma tean seda kohta, ma tean, ma olen seda kuski filmis näinud!" ja see toob meid raamatu ehk teise probleemimin milleks on ajutine klisheelikus. Kuid ka siin ei taha ma hoiatavalt näppu viibutada. Aegajalt suutis ta ikkagi päris korralikult üllatada, näiteks toonekurgede evolutsioon oli väga vahva detail. Ka lõpp oli hästi puäntiseeritud, kuigi saabus sedavõrd aeglase loo juures liiga kiirelt. Mis puudutab tegelasi siis üllatuseks muutus kõige põnevamaks tegelaseks aegamööda just vana gänster-retsidivist. Poiss ise oli lihtsalt, noh poiss, tema isa oli teadlikult jäetud salapäraseks ning külahull, tema kadus lõpuks üldse areenilt (see on ka kohe kindlasti miinus). Kokkuvõtteks (pärast seda hulga vigade otsimist) pean üllatuslikult tunnistama, et mulle meeldis. Nagu korralikult lavastatud ja üllatusmomentidega Hollywoodi (mitte ehk kõige suurema eelarveline) film, mida on igati mõnus vaadata. Lugesin pühapäeval ühe hingetõmbega lõpuni ja ei kahetse, sain ideid ja ka elamust. Korralik debüüt, mille suunas listis ja facebookis lennutatud kriitika pole sugugi õigustatud (eriti veel kuna kriitika põhineb tagakaane tekstil). Tasub proovida.

[Mairi]

Väga head märkmed! Nüüd kirjuta need lahti ka ja saabki muheda romaani.

[Elar · Rating 4 out of 5]

Täitsa hea lugu lagunevast maailmast, kus mõned ellujääjad proovivad hakkama saada nii, et nende südametunnistus laseks neil öösel rahulikult magada. Maailma kirjeldused on väga head, aga kirjutamise stiil vajab veel lihvimist, et oleks veidi ladusam lugeda. Hetkel näiteks muutub jutustaja isik suht järsult keset peatükke.

[Lauri · Rating 5 out of 5]

Ülimalt mõnus kodumaine postapokalüptika. Muidugi, žanr kui selline on ise suht läbiküntud põld juba ammu ja kui ollakse lugenud/näinud selliseid asju nagu näiteks filmidest Mad Maxi - triloogiat, raamatutest Cormac McCarthy "The Road'i", koomiksitest aga "Sweet Tooth'i", "Y-The Last Man'i", eriti aga Josh Simmonsi "Black Riverit", siis muidugi eriti üllatusmomente pole. Ikka osutuvad ettesattunud mõnusad emalikud tädid tegelikult inimsööjateks, ikka on kuskil mingid brutaalsed jõugud, ikka ja alati on kohe orjapidamine tagasi ja nii edasi ja nii edasi. Ega päriselt tuumasõja ja -talve järgne maailm selline koht tõenäoliselt ongi, selles et inimlikkuse molekulipaksune kiht kaob umbes samal ajal kui pehme peldikupaber otsa saab, või tõenäoliselt isegi kiiremini, samal ajal kui aiföön lõplikult tühjaks saab, pole üldse mingit kahtlust. Seega on raske ette heita, et kõike seda on ennegi loetud-nähtud, see kõik kuulub postapokalüptika kui žanri juurde.
Mis aga ei pea paika on kuidagi ülikiire areng. Hammastega pterodaktiile meenutavad kured ei arene välja paari aastakümnega. Selle vastu eksis ka "Metro 2033" kus ka paarikümne aastaga olid mingid uued liigid juba välja arenenud. Kui inimesed kes mäletavad hästi tuumasõjale eelnenud elu on veel keskealised, ei saa olla mingeid uusi liike, isegi mitte mutante.
Aga raamat on hea. Suhteliselt õhuke, kiiresti loetav (mitte et ülikiire läbimine oleks mingi omaette väärtus), kodumaine (kuigi tegevus ei toimu Eesti aladel) ja hea ühtlaselt kõrge kvaliteediga. Mu jaoks "kodumaine üllatus 2016". Soovitan!