Kaks Eesti rännumeest, Aive ja Andrus Hiiepuu, kes on 20 aasta jooksul seljakotiga rännanud enam kui 100s riigis, koondasid kompaktselt kokku poolte oma reiside muljed. Tegemist on mahuka, eestlaste endi poolt kirjutatud reisiraamatuga, mis hõlmab suuremat osa eksootilisematest maailma piirkondadest. Raamat on illustreeritud arvukate fotodega, mis peegeldab autentselt kohapealset olustikku. Go Groupi poolt kirjastatud reisiraamat „Maailm seljakotis“ jaotab 50 riigi reisikirjad maailmajagude järgi 12sse blokki, andes ülevaate Ida-ja Lääne Aafrikast, Kesk-ja Lõuna Ameerikast, Kariibidest, Lähis-Idast, Indohiinast, Melaneesia saarestikust, Taga-Kaukaasiast ja Balkanimaadest. Autorite reisisõbra Tiit Pruuli sõnul on Aive ja Andrus Hiiepuu reisiraamat unikaalne, sest kaugetest paikadest ja kultuuridest huvitatud rännumehed on ise läbi käinud suure osa sest imelisest ilmast ning koondanud parimad palad nüüd ühtsete kaante vahele. Raamat on suunatud neile, kel soov leida üles enda jaoks kõige põnevamana tunduvad kohad siin maailmas. Rohkete fotodega illustreeritud reisikirjad aitavad lihtsa vaevaga kujundada oma eelistuse ning raamatu lõpus on ka vabad leheküljed, kuhu kohe lugedes oma märkmeid teha.
See üks tärn on piltide eest, mis on tõesti huvitavalt tabatud ja annavad mingi mulje külastatud kohtadest. Raamatu tekstiline osa on seosetu, mõttetu ja põhjendamata. See ei tekita mitte mingit soovi reisile minna ja selgusetuks jääb, miks autorid mööda maailma käivad. Jutt on stiilis "Ja siis jõudsime kohta X. Seal on huvitav UNESCO vanalinn. [suvaline fakt vikipeediast, kuni kolme lausega] Sõime kohalikku rahvustoitu Y. See oli maitsev. [Mitte sõnagi sellest, millest see tehtud oli] Siis andsime tuld järgmise linna poole, kuhu minekuks kasutasime nelja sõiduvahendit ja juba kuue tunni / kahe päeva / nädala pärast olimegi kohal." Mõni kord on lisatud, et reis oli seiklus, aga me ei saa teada, miks.
Ma olen täiesti nõus, et iga reisisell ei ole kirjamees, aga nad ei andnud seda raamatut ise välja - mida tegi GO kirjastus? Ja peamiselt - mida tegid need kaks toimetajat, kes väidetavalt selle raamatuga tegelesid??? Hea toimetaja suudab autorist välja pigistada selle, mis tema reisid või kogemused huvitavaks teeb. Ta suudaks anda tekstile mingi läbiva teema (peale selle, et maailmas on palju kohti ja me oleme seal käinud). Aga vähemalt võiks iga toimetaja kirjavead ära parandada. Kui ühe lehekülje piires kasutatakse sama koha või inimese nimetamiseks eri kirjapildiga nimesid (Paradžanov või Parajanov, Martinique või Marinique - no otsustage ära), siis see on selge praak. Kas Franz Ferdinand käis tõesti linnahallis enne, kui ta maha lasti? Äkki ikka pigem raekojas?
Sellised raamatud teevad tigedaks ja kurvaks - potentsiaali on, aga selle asemel antakse sulle mingi pooltoode. Kui poleks seda raamatut kingiks saanud, oleksin ta ilmselt pooleli jätnud. Nüüd oli nagu kohustus lõpuni lugeda. Kõige tipuks on trükikvaliteet niru ja ta lagunes mul lihtsalt kätte ära. Urrrr.
See on hea raamat, et ühest kohast lugeda Wikipedias/LonelyPlanetis avaldatud fakte raamatu autorite poolt külastatud riikide kohta.
Kriitika selle raamatu kohta: Raamatu teeb nõrgaks vähesed isiklikud emotsioonid ja läbielamised. Põnevam on lugeda siiski inimeste isiklikke kogemusi ja juhtumisi. Praegusel kujul on raamatu tasakaal paigast ära liiga palju faktide poole peale, mis pärinevad Lonely Planetist või wikist ja mida kindlasti ei omandatud/kuuldud kohapeal kohalikega vesteldes. Aegajalt jääb mulje et lihtsalt tormati ühest kohast teise, ilma sisulise tunnetuse ja läbielamiseta. Isiklikud emotsioonid avaldusid piiriületustes, et kus kui palju templeid, marke vm. trikke pidi tegema.
Positiivse poole pealt. Siia alla lähevadki kõik need lood kus on tunda autori enda kohalolu. Aafrika reisid. Kesk-Ameerika reis. Melaneesia ning Paapua Uus-Guinea. Ja pildimaterjal on super hea. Aga ka siit kumab läbi, et mida kogeti ise (paremad pildid) ja kus on lihtsalt teksti juurde mujalt keskkondadest võetud/ostetud pildid.
Enne selle raamatu lugemist olin kindel, et minu põhisõnum ütleb midagi sellist: Sellise raamatu loomiseks on vaja vaba aega, raha ja sisu. Rõhuga just viimasel komponendil. Kahjuks raamatu läbilugemiseks tundsin et suur töö on hoopis tehtud faktide otsimise ja nende ümberkirjutamisega.