Avastasin selle raamatu oma riiulist ning mul pole aimugi, kuidas või millal ta võis sinna sattuda, aga eks ta vist on seal päris pikalt lugemata olnud. Halb ei olnud, aga jäi kuidagi poolikuks. Algus oli paljutõotav: lugu Hazelist, kes kaotab õnnetuse tagajärjel mälu, ning tema endisest elukaaslasest Jonathanist, kes appi tõttab, kuid Jonathanil on midagi varjata ja Hazelist saab tema vang, kelle paranemist Jonathan ei soovigi, vaid pigem kardab ja teeb kõik selleks, et ta mälu ei taastuks. Lisaks hulk kõrvaltegelasi, kelle lood olid ka põnevad, kuid jäid lõpuni välja arendamata. Lõpp oli ootamatu, aga mitte positiivses mõttes, vaid pigem nagu liiga palju lahtiseid otsi. Ega raamatul ei peagi alati konkreetne ja selge lõpp olema, eks lugeja saab oma peaga ka mõelda, aga sel korral minu meelest kuidagi liiga järsk sai see finaal.
Lisaks põnevale sündmustikule käsitleb raamat mälu ja mäletamist, inimeste haavatavust, kuna kõik tegelased olid kuidagi katki, võib- olla Mrs. Craig välja arvatud. Kas me ikka kõrvalseisjatena teame, mis teisele inimesele parim on ja kui kaugele on mõistlik oma suures abistamissoovis minna? Eriti ettevaatlik peaks olema nende inimeste abistamisega, keda me eriti hästi ei tunne. Hazel ei olnud tegelikult see abitu ja abivajav naine, nagu nii Jonathan kui Freddie arvasid või oleksid soovinud, et ta oleks.
“She doesn’t like dogs, he thought dumbfounded as he squeezed toothpaste onto the brush. Hadn’t he, a couple of weeks ago, considered giving her a puppy? This was not going the way he’d imagined. He’d pictured himself up hours before Hazel, getting everything spick and span, then her waking up, sweet and befuddled. He’d bring her tea in bed, maybe oatmeal, and sit beside her to talk and hold her hand.”
Hindeks paneksin 3,5, aga kuna poolikuid ei saa panna, siis ümardan neljaks, kuna oli ilusas stiilis ja intelligentselt kirja pandud lugu.