What do you think?
Rate this book
Kirju #8
Armastuskirju teatrile
Teater on saast.
Teater on armastus.
Teater on ajaraisk.
Teater päästab elusid.
Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.
Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.
Teater on armastus.
Teater on ajaraisk.
Teater päästab elusid.
Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.
Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.
- GenresNonfiction
255 pages, Paperback
First published September 2, 2016
10 people are currently reading
156 people want to read
About the author
Jim Ashilevi
8 books56 followersJim Ashilevi is an Estonian novelist, playwright and poet.
He first gained recognition with his debut play Nagu poisid vihma käes (Like Boys in the Rain) which was praised for its original juxtaposition of poetic imagery and violence — a haunting interrogation of the essence of masculinity. At just twenty years of age, the play won him some of Estonia's highest playwriting awards and positioned him on the literary map as a key voice of his generation.
He went on to publish long and short-form prose and poetry. To date, his body of work includes two coming-of-age novels, Ma olen elus olemise tunne (I Am the Feeling of Being Alive) and Kehade mets (Forest of Flesh), as well as two non-fiction books on theatre.
Ashilevi is also a game developer. His debut work was Disco Elysium, one of the most critically acclaimed RPGs of all time. He served as the game's VO Director and after its release ventured into game writing.
His most recent book is the poetry collection Suutud (The Mouthless), published in 2025 by Libros Insanos.
He first gained recognition with his debut play Nagu poisid vihma käes (Like Boys in the Rain) which was praised for its original juxtaposition of poetic imagery and violence — a haunting interrogation of the essence of masculinity. At just twenty years of age, the play won him some of Estonia's highest playwriting awards and positioned him on the literary map as a key voice of his generation.
He went on to publish long and short-form prose and poetry. To date, his body of work includes two coming-of-age novels, Ma olen elus olemise tunne (I Am the Feeling of Being Alive) and Kehade mets (Forest of Flesh), as well as two non-fiction books on theatre.
Ashilevi is also a game developer. His debut work was Disco Elysium, one of the most critically acclaimed RPGs of all time. He served as the game's VO Director and after its release ventured into game writing.
His most recent book is the poetry collection Suutud (The Mouthless), published in 2025 by Libros Insanos.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 25 of 25 reviews
November 22, 2023
ausad mõnusad mõtted
mulle meeldib ashilevi sõnakasutus [see üks paljudest põhjustest ka miks olen viimased 6 aastat popkulturiste kuuland]
praeguses eluetapis, kus ma olen teatriteadustes saba ja sarvedega sees, on see raamat värskendav. ja mulle tundub, et see tuli õigel ajal, kuigi ma olen selle raamatu eksistentsist teadlik olnud selle ilmumise ajast. midagi vahelduseks erika fischer lichtele ja fenomenoloogiale.
ühe inimese ehedad mõtted, millega ma väga samastun. ei mingit keerulist puslet, inimene räägib mis arvab, ent esitab ka küsimusi ja ütleb asju, mida ei mõika. seejuures on see kõik naljakas.
ma ei loeks nagu raamatut, vaid arutleks neid teemasid ashileviga mõnes kesklinna kohvikus hinnalt ilmselgelt liiga kalli kohvi kõrvale. nt ta pikib kõrvallugudena sulgudes teksti sisse, kuidas kristo viidingu poissmeestepeol judos käis jne
ashilevi mitmekesised tunded seoses teatriga [armastab ja vihkab, kirub ja kiidab] teevadki tema armastuse teatri vastu nii tugevaks.
kas on veider öelda, et kui ma kunagi tahaks raamatu kirjutada, siis ma tahaks, et see oleks midagi sellist¿
mulle meeldib ashilevi sõnakasutus [see üks paljudest põhjustest ka miks olen viimased 6 aastat popkulturiste kuuland]
praeguses eluetapis, kus ma olen teatriteadustes saba ja sarvedega sees, on see raamat värskendav. ja mulle tundub, et see tuli õigel ajal, kuigi ma olen selle raamatu eksistentsist teadlik olnud selle ilmumise ajast. midagi vahelduseks erika fischer lichtele ja fenomenoloogiale.
ühe inimese ehedad mõtted, millega ma väga samastun. ei mingit keerulist puslet, inimene räägib mis arvab, ent esitab ka küsimusi ja ütleb asju, mida ei mõika. seejuures on see kõik naljakas.
ma ei loeks nagu raamatut, vaid arutleks neid teemasid ashileviga mõnes kesklinna kohvikus hinnalt ilmselgelt liiga kalli kohvi kõrvale. nt ta pikib kõrvallugudena sulgudes teksti sisse, kuidas kristo viidingu poissmeestepeol judos käis jne
ashilevi mitmekesised tunded seoses teatriga [armastab ja vihkab, kirub ja kiidab] teevadki tema armastuse teatri vastu nii tugevaks.
kas on veider öelda, et kui ma kunagi tahaks raamatu kirjutada, siis ma tahaks, et see oleks midagi sellist¿
September 22, 2016
Siin raamatus on nii palju ilusaid mõtteid, et mul läks nende allajoonimine meelest ja tuli meelde umbes viis minutit peale lõppu Seega pean ma seda korra veel lugema. Ma pole suuremasi arvustaja, aga ma arvan, et raamat pole hea, kui ta sinus mõtisklust esile ei kutsu. See raamat tegi seda mitmel korral. Mõtisklused teatrist, elust, näitemängust, näitlemisest ja inimestest. Ja armastusest ka natuke. seda kõike oli nii palju, et pean uuesti lugema.
siis kirjutan pikemalt ka, sest ma loksun praegu vahemerel Cavtati binnast Dubrovnikusse ja telefoni ekraan on mu väikeste mõtete jaoks liiga pisike.
siis kirjutan pikemalt ka, sest ma loksun praegu vahemerel Cavtati binnast Dubrovnikusse ja telefoni ekraan on mu väikeste mõtete jaoks liiga pisike.
February 24, 2017
Kell lähenes seitsmele. Ma olin end klapptoolil mugavalt sisse seadnud ja kavalehega tutvunud. Järsku ruum pimenes, ümbritsev maailm jäi vakka, eesriie tõusis ja ma olin taas teatri võlumaailmas. Lavale astus kõhnapoolne noormees, istus valgele tualettpotile ja avas sülearvuti. Õunake lõi põlema, näitleja nägu särama ja ta alustas oma üle aasta kestvat monoloogi. Monoloogi armastusest!
Jim Ashilevi pani nendesse TEATRILE adresseeritud kirjadesse kõik - armumise, armastuse, vihkamise, kadeduse, enesehaletsuse, solvumise, pettumuse, küllastumise, hirmu, eneseleidmise ja tänutunde. Kuid just siiras tänutunne teatrikunsti vastu on kogu raamatu keskmeks. Aitäh, et sa mu enda lämmatavasse embusse võtsid! Aitäh, et sa lased mul alati ühe korra veel proovida! Aitäh, et sünnid ja kaod igal õhtul uuesti!
Ashilevi "Armastuskirju teatrile" oli üle pika aja raamat, mida ma ei suutnud lugema asudes enam käest panna. Kiusatus lava taha piiluda oli lihtsalt liiga suur. Missugune on maailm seal proovisaalide, pikkade koridoride ja kostüümiladude labürindis? Kuidas sünnib üks lavastus ja kui kõvasti näitlejad päriselt karjuvad oma rolli sünnitusvaludes?
Teatriraamatud vaatavad üldjuhul tagasi lavalaudadel juba oma pika särava tee ära käinud näitlejatele ning ammu igaviku teed läinud suurtele lavastustele. Teatriimed, millest võid küll lugeda, aga kogeda sa neid enam ei saa. Aga Ashilevi tekst räägib meile eesti teatri eilsest, tänasest ja homsest päevast. Sa saad minna ja kontrollida üle, kas Vanemuise laval sureb Jim või Othello. Kas kõik need raamatus kirjeldatud otsingud kandsid lõpuks vilja ja eesriide avanedes sünnib teatriime? Mina kavatsen seda igatahes aprillis kaema minna.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Jim Ashilevi pani nendesse TEATRILE adresseeritud kirjadesse kõik - armumise, armastuse, vihkamise, kadeduse, enesehaletsuse, solvumise, pettumuse, küllastumise, hirmu, eneseleidmise ja tänutunde. Kuid just siiras tänutunne teatrikunsti vastu on kogu raamatu keskmeks. Aitäh, et sa mu enda lämmatavasse embusse võtsid! Aitäh, et sa lased mul alati ühe korra veel proovida! Aitäh, et sünnid ja kaod igal õhtul uuesti!
Ashilevi "Armastuskirju teatrile" oli üle pika aja raamat, mida ma ei suutnud lugema asudes enam käest panna. Kiusatus lava taha piiluda oli lihtsalt liiga suur. Missugune on maailm seal proovisaalide, pikkade koridoride ja kostüümiladude labürindis? Kuidas sünnib üks lavastus ja kui kõvasti näitlejad päriselt karjuvad oma rolli sünnitusvaludes?
Teatriraamatud vaatavad üldjuhul tagasi lavalaudadel juba oma pika särava tee ära käinud näitlejatele ning ammu igaviku teed läinud suurtele lavastustele. Teatriimed, millest võid küll lugeda, aga kogeda sa neid enam ei saa. Aga Ashilevi tekst räägib meile eesti teatri eilsest, tänasest ja homsest päevast. Sa saad minna ja kontrollida üle, kas Vanemuise laval sureb Jim või Othello. Kas kõik need raamatus kirjeldatud otsingud kandsid lõpuks vilja ja eesriide avanedes sünnib teatriime? Mina kavatsen seda igatahes aprillis kaema minna.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
April 29, 2024
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2024/0...
Jim Ashilevi "Armastuskirju teatrile" koondab kirjade näol kõik autori tunded teatri vastu, mitte üksnes armastuse, mõtiskledes seejuures, miks seda kõike üldse vaja on. See raamat sobis ideaalselt minu teatriteemalisele märtsikuule joone alla tõmbamiseks.
1997-2016, Haapsalu-Tallinn-Tartu. Taas bussis ühest linnast teise loksudes või Vanemuise külalistemaja vetsupotil istudes valab Jim välja oma mõtteid ja tundeid. Kuidas teater ta üldse konksu otsa sai? Milline on teatriinimese argipäev? Mis üldse õigustab teatri olemasolu? Mida nõuab teater näitlejalt? Kuidas jõuab lavale Vanemuise "Othello"?
"Armastuskirju teatrile" üllatas tohutult positiivselt, aga samas oleksin võinud seda eeldada, kui mulle Ashilevi "Kehade mets" meeldis. Ta kirjutab haaravalt ja vahetult, meenutades päeviku sissekandeid, kuhu pähe kerkivaid mõtteid valimatult talletatakse. Kirjade kaudu avaneb mehe minevik - esimesed kokkupuuted teatriga, kuidas see ta enda küüsi haaras ja läbipõlemiseni viis, kuidas õpitakse ja saadakse näitlejaks - vilksamisi käib kõik see läbi, aga lõviosa raamatust keskendub valmistumisele üheks lavastuseks, Vanemuise "Othelloks". Oi, kuidas ma kirusin, et ma teoseni ei jõudnud ajal, kui seda veel mängiti. Tahaks ju näha kogu tervikut, millest killukesi raamat paljastab.
Mulle meeldisid küsimused, mida Jim esitas ja vastused, milleni ta jõudis. Ei saa öelda, et oleksin varem juurelnud küsimuse kallal: "Miks on teatrit vaja?" Samuti ei olnud ma mõelnud, mida üldse tähendab näitleja olemine või rolli sisse elamine, kuidas saab Eestis näitlejana või üldse selles valdkonnas ära elada. Käik kulisside taha oli köitev ning pani teatrit ja näitlejaid kõrgemalt hindama. Kindel soovitus!
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Jim Ashilevi "Armastuskirju teatrile" koondab kirjade näol kõik autori tunded teatri vastu, mitte üksnes armastuse, mõtiskledes seejuures, miks seda kõike üldse vaja on. See raamat sobis ideaalselt minu teatriteemalisele märtsikuule joone alla tõmbamiseks.
1997-2016, Haapsalu-Tallinn-Tartu. Taas bussis ühest linnast teise loksudes või Vanemuise külalistemaja vetsupotil istudes valab Jim välja oma mõtteid ja tundeid. Kuidas teater ta üldse konksu otsa sai? Milline on teatriinimese argipäev? Mis üldse õigustab teatri olemasolu? Mida nõuab teater näitlejalt? Kuidas jõuab lavale Vanemuise "Othello"?
"Armastuskirju teatrile" üllatas tohutult positiivselt, aga samas oleksin võinud seda eeldada, kui mulle Ashilevi "Kehade mets" meeldis. Ta kirjutab haaravalt ja vahetult, meenutades päeviku sissekandeid, kuhu pähe kerkivaid mõtteid valimatult talletatakse. Kirjade kaudu avaneb mehe minevik - esimesed kokkupuuted teatriga, kuidas see ta enda küüsi haaras ja läbipõlemiseni viis, kuidas õpitakse ja saadakse näitlejaks - vilksamisi käib kõik see läbi, aga lõviosa raamatust keskendub valmistumisele üheks lavastuseks, Vanemuise "Othelloks". Oi, kuidas ma kirusin, et ma teoseni ei jõudnud ajal, kui seda veel mängiti. Tahaks ju näha kogu tervikut, millest killukesi raamat paljastab.
Mulle meeldisid küsimused, mida Jim esitas ja vastused, milleni ta jõudis. Ei saa öelda, et oleksin varem juurelnud küsimuse kallal: "Miks on teatrit vaja?" Samuti ei olnud ma mõelnud, mida üldse tähendab näitleja olemine või rolli sisse elamine, kuidas saab Eestis näitlejana või üldse selles valdkonnas ära elada. Käik kulisside taha oli köitev ning pani teatrit ja näitlejaid kõrgemalt hindama. Kindel soovitus!
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
December 14, 2020
Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
October 16, 2016
(kopeerin siia arvustuse, mille kirjutasin koolilehe jaoks)
Ashilevi uus raamat, erinevalt tema eelmisest coming-of-age romaanist, on täis hetki tema enda elust, mõtisklusi teatri tulevikust ja hetkeseisust, vabakutselise eesti näitleja rõõme ja muresid. See sisaldab viitekümmet seitset kirja, mis on adresseeritud teatrile. Teater, see suur ja juba antiikajast pärinev kunstivorm, ei ole tingimata eluks vajalik ja suur osa inimesi elab ilma sellele erilist tähelepanu pööramata. Kuid mõndadele väljavalitutele tähendab teater palju rohkemat kui vahel pidulikus riietuses etenduse vaatamist, see võib olla lahutamatu elu osa, ilma milleta ei saa. Ashilevi kirjutabki oma kirglikust teatriarmastusest, mis viib vahel ka teatri vihkamiseni, ning sellest, miks ta kõigest hoolimata teatritegemisega jätkab. Algusaastatel, peale lavaka lõpetamist, panustas näitleja kogu oma energia teatrisse, mis viis lõpuks läbipõlemiseni. Nüüd proovib ta töötada jätkusuutlikumalt, et oleks aega ka pereeluks ja muuks oluliseks.
Mind on alati huvitanud, kuidas näitlejad lähevad karakteri sisse ja kehastavad erinevaid inimtüüpe nii tõetruult, samas päeva lõpuks iseendaks jäädes. Jim ütleb, et see nõuabki palju harjutamist. On rolle, kellega on kohutavalt raske midagi ühist leida ja peale ühisosa leidmist on oluline osata end kehastatavatest tegelastest distantseerida, eriti traagiliste ja emotsionaalselt raskete näidendite korral. Näiteks mängis ta Andres Noormetsa lavastuses Othellot ja pidi proovides iga päev läbi mängima Desdemonia tapmist, minnes õhtul koju oma elukaaslase juurde, keda ta sugugi kägistada ei tahtnud.
Ashilevi räägib ka teatri eripäradest võrreldes teiste kunstivaldkondadadega ja miks ja kellele seda vaja on. Teatri üks olulisemaid funktsioone on tema arvates inimeste teineteisele lähemale toomine. Inimesed saavad kokku ühes ajas ja ruumis ning teater annab neile kordumatu kogemuse kaudu sideainet, mis neid liidaks.
Mulle see raamat meeldis ja siin ongi vähe kritiseerida. Võibolla ainult seda, et kirjades hakkasid teemad korduma ja kõike oleks olnud võimalik lühemalt kokku võtta. Kuid kuna kirjad on muutmata kujul ja kirjutatud hetkeemotsioonide ajel nagu päevikusissekanded, siis selle võib andeks anda. Kirjanik rääkis kordamööda teatri headest ja halbadest külgedest ja lõpplahendust ei leidnudki. Nagu Jim ise oma raamatut kokku võtab: “Ei saa sinuga, ei saa sinuta.”
Just sellised sapised armastuskirjad, mis näitavad teatri eri külgi ja telgitaguseid, annavad minusugusele inimesele teatripisiku. Seda raamatut julgeksin soovitada ka inimestele, kellele siiamaani teater erilist muljet pole jätnud, sest esiteks kirjutab Ashilevi mõnusalt ja humoorikalt, ja mine tea, võibolla tulebki tahtmine järgmisele Von Krahli etendusele piletid osta.
Ashilevi uus raamat, erinevalt tema eelmisest coming-of-age romaanist, on täis hetki tema enda elust, mõtisklusi teatri tulevikust ja hetkeseisust, vabakutselise eesti näitleja rõõme ja muresid. See sisaldab viitekümmet seitset kirja, mis on adresseeritud teatrile. Teater, see suur ja juba antiikajast pärinev kunstivorm, ei ole tingimata eluks vajalik ja suur osa inimesi elab ilma sellele erilist tähelepanu pööramata. Kuid mõndadele väljavalitutele tähendab teater palju rohkemat kui vahel pidulikus riietuses etenduse vaatamist, see võib olla lahutamatu elu osa, ilma milleta ei saa. Ashilevi kirjutabki oma kirglikust teatriarmastusest, mis viib vahel ka teatri vihkamiseni, ning sellest, miks ta kõigest hoolimata teatritegemisega jätkab. Algusaastatel, peale lavaka lõpetamist, panustas näitleja kogu oma energia teatrisse, mis viis lõpuks läbipõlemiseni. Nüüd proovib ta töötada jätkusuutlikumalt, et oleks aega ka pereeluks ja muuks oluliseks.
Mind on alati huvitanud, kuidas näitlejad lähevad karakteri sisse ja kehastavad erinevaid inimtüüpe nii tõetruult, samas päeva lõpuks iseendaks jäädes. Jim ütleb, et see nõuabki palju harjutamist. On rolle, kellega on kohutavalt raske midagi ühist leida ja peale ühisosa leidmist on oluline osata end kehastatavatest tegelastest distantseerida, eriti traagiliste ja emotsionaalselt raskete näidendite korral. Näiteks mängis ta Andres Noormetsa lavastuses Othellot ja pidi proovides iga päev läbi mängima Desdemonia tapmist, minnes õhtul koju oma elukaaslase juurde, keda ta sugugi kägistada ei tahtnud.
Ashilevi räägib ka teatri eripäradest võrreldes teiste kunstivaldkondadadega ja miks ja kellele seda vaja on. Teatri üks olulisemaid funktsioone on tema arvates inimeste teineteisele lähemale toomine. Inimesed saavad kokku ühes ajas ja ruumis ning teater annab neile kordumatu kogemuse kaudu sideainet, mis neid liidaks.
Mulle see raamat meeldis ja siin ongi vähe kritiseerida. Võibolla ainult seda, et kirjades hakkasid teemad korduma ja kõike oleks olnud võimalik lühemalt kokku võtta. Kuid kuna kirjad on muutmata kujul ja kirjutatud hetkeemotsioonide ajel nagu päevikusissekanded, siis selle võib andeks anda. Kirjanik rääkis kordamööda teatri headest ja halbadest külgedest ja lõpplahendust ei leidnudki. Nagu Jim ise oma raamatut kokku võtab: “Ei saa sinuga, ei saa sinuta.”
Just sellised sapised armastuskirjad, mis näitavad teatri eri külgi ja telgitaguseid, annavad minusugusele inimesele teatripisiku. Seda raamatut julgeksin soovitada ka inimestele, kellele siiamaani teater erilist muljet pole jätnud, sest esiteks kirjutab Ashilevi mõnusalt ja humoorikalt, ja mine tea, võibolla tulebki tahtmine järgmisele Von Krahli etendusele piletid osta.
July 2, 2017
See oli esimene kord, kus Jimi tekste lugesin. "Armastuskirju teatrile" peaks saama tulevaseks Eesti teatrialaseks klassikaks ja kindlasti kohustuslikuks lugemiseks kõigile teatrist (ja näitlemisest) huvitatuile, kohe pärast Panso kirjutisi.
Ashilevi oli aus ja aval, väga siiras. Väga palju sügavust üsna meelelahutuslikus vormis - selles suhtes, et kui sind otseselt ei huvita näitleja töö, siis "Armastuskirju" võib lugeda ka kui karakteri sisemonoloogi, ehk siis nagu romaani esimeses isikus. Mõnus juturaamat. Filsosoofiline ja sisekaemuslik ja just autori ausus enese vastu muudab selle raamatu kuidagi eriliselt elavaks.
Ashilevi oli aus ja aval, väga siiras. Väga palju sügavust üsna meelelahutuslikus vormis - selles suhtes, et kui sind otseselt ei huvita näitleja töö, siis "Armastuskirju" võib lugeda ka kui karakteri sisemonoloogi, ehk siis nagu romaani esimeses isikus. Mõnus juturaamat. Filsosoofiline ja sisekaemuslik ja just autori ausus enese vastu muudab selle raamatu kuidagi eriliselt elavaks.
Read
December 30, 2016Üks nendest raamatutest, mis näiliselt räägib ühest asjast, aga suudab tegelikult rääkida kõigest. Lugedes muutub teater suisa metafooriks kogu ülejäänud elamise tööle, paneb analüüsima iseenda kujunemist ja heitlusi. Kindlasti loen neid armastuskirju veel.
March 30, 2017
Raamat, mida soovisin vaid edasi ja edasi lugeda, kuid samas tahatsin teada, kuidas see lõppeb ehk parimat tüüpi raamat.
February 7, 2023
Väga huvitavad mõtted teatri suunal. Pani ka ennast sel teemal filosofeerima. Kindlasti kohe vaatan teatrit nüüd hoopis teise pilguga ja kuigi ma hindasin ka enne näitlejaid, siis nüüd võtan lausa mütsi maha.
March 27, 2024
"Armastuskirju teatrile", Jim Ashilevi. Petrone Print 2016, 255 lk.
Miks tahab inimene saada teatrisse? Teatris käimine võib olla üks omamoodi sõltuvus. Teate ehk seda omapärast ootust, mille kulminatsioon on hetk enne seda, kui eesriie avaneb ja sisenetakse koos maailma, kus võib juhtuda ime... Võib, aga enamasti ei juhtu. Aga vahel harva tõepoolest juhtub midagi sõnulselematatut...
Ja kes on need, kes on teatrist sõltuvuses, olles ise teatri osaks? Jim Ashilevi kirjutab oma kirglikke armastuskirju teatrile, otsides vastuseid ja meenutades: mis see on, mis "õnge otsa võtab". Tema sai konksu otsa ja tõmbas tiigist välja Mati Unt. Ja kõige esimene armastuskiri teatrile, südamepõhjast, oli Jimi "Nagu poisid vihma käes", tema esimene näidend.
See raamat on sõna otseses mõttes teatrile pühendatud. Kirjad on sündinud otse elus, kõige sagedasem kirjutamiskoht on Vanemuise näitlejate ühiselamu ühe pisikese korteri WC. Aga mõni kiri on sündinud näiteks Tallinn-Tartu bussis, mõni proovisaalis. Jim sinatab teatrit, vahel ka siunab, vahel andub ja vahel üritab lummusest vabaks saada. Kirglikud kirjad!
Ja kuigi meie pole päris kirja adressaat (kuigi ka meie, publik, oleme ju osa temast, teatrist), on meil võimalik lisaks sellele kirele saada pihta sellele, mis on näitleja elu köögipool. Kohe kõige esimene kiri viskab meid osalusteatrisse... Teate ju küll, see teater, kus lähete publikuna saali ja saate esimeste minutite jooksul pihta, et te polegi publikuna nähtamatud. Et see on seekord hoopis selline mäng, kus näitleja vaatab publikule silma ja nõuab kaasamängu. Mis tunne näitlejal on? Ja kuidas näitleja aru saab, kas mõni stseen on õnnestunud või mitte?
Nende armastuskirjade abil saab väikese lähiajaloo tuuri, 1990ndate ja 2000ndate haku Von Krahli köögipoolele. Suur osa kirjeldatud etendusi on sellised, mida mina näiteks pole näinud. Aga mulle meenub lugedes lapsepõlve lumm, kuidas ma lugesin ajakirju "Kino" ja "Ekraan" ja kujutasin ise ette neid filme, mida seal ümber jutustati. Samamoodi hakkavad Jimi kirjelduste peale näidendid silme ees jooksma.
Peamine lookaar siin raamatus on aga see, kuidas sünnib roll: Jim Ashilevi Othello, Andres Noormetsa lavastatud "Othellos" Vanemuise teatris 2015. aasta kevadel. Seda käisin ma isegi mitu korda vaatamas ja väga huvitav on lugeda, milllest tegelikult üks näitleja - ja üks näitetrupp - läbi käib, et sünniks lavastus, "kuude jooksul välja töötatud ja paika pandud kokkulepete süsteem", nagu Jim selle kohta ütleb.
Ma arvan, et pärast selle raamatu lugemist ei saa teatrit enam iialgi päris sama pilguga vaadata. Aga siin on midagi veel. Teatrist saab sümbol ja kõik need "kas, miks, kuidas" jne küsimused laienevad ja laienevad. Pärast ei saa ehk enam mitte midagi sama pilguga vaadata? Sest elus otsime me ju samamoodi sedasama elavat inimest, ühisustunnet, kohaolu ja hetkeime, mida teatris. Vahel harva me seda ka kohtame, enamasti mitte.
See on muide ainuke raamat, mille puhul ma lõpetades autorile keset ööd spontaanse fännikirja olen saatnud. Või oli see fänni-sms. Veel kord, aitäh, Jim, selle raamatu eest! Ja selle eest, et sa teatrit armastad ja oled "punane värv vereringes, teatri soontes voolamas".
Miks tahab inimene saada teatrisse? Teatris käimine võib olla üks omamoodi sõltuvus. Teate ehk seda omapärast ootust, mille kulminatsioon on hetk enne seda, kui eesriie avaneb ja sisenetakse koos maailma, kus võib juhtuda ime... Võib, aga enamasti ei juhtu. Aga vahel harva tõepoolest juhtub midagi sõnulselematatut...
Ja kes on need, kes on teatrist sõltuvuses, olles ise teatri osaks? Jim Ashilevi kirjutab oma kirglikke armastuskirju teatrile, otsides vastuseid ja meenutades: mis see on, mis "õnge otsa võtab". Tema sai konksu otsa ja tõmbas tiigist välja Mati Unt. Ja kõige esimene armastuskiri teatrile, südamepõhjast, oli Jimi "Nagu poisid vihma käes", tema esimene näidend.
See raamat on sõna otseses mõttes teatrile pühendatud. Kirjad on sündinud otse elus, kõige sagedasem kirjutamiskoht on Vanemuise näitlejate ühiselamu ühe pisikese korteri WC. Aga mõni kiri on sündinud näiteks Tallinn-Tartu bussis, mõni proovisaalis. Jim sinatab teatrit, vahel ka siunab, vahel andub ja vahel üritab lummusest vabaks saada. Kirglikud kirjad!
Ja kuigi meie pole päris kirja adressaat (kuigi ka meie, publik, oleme ju osa temast, teatrist), on meil võimalik lisaks sellele kirele saada pihta sellele, mis on näitleja elu köögipool. Kohe kõige esimene kiri viskab meid osalusteatrisse... Teate ju küll, see teater, kus lähete publikuna saali ja saate esimeste minutite jooksul pihta, et te polegi publikuna nähtamatud. Et see on seekord hoopis selline mäng, kus näitleja vaatab publikule silma ja nõuab kaasamängu. Mis tunne näitlejal on? Ja kuidas näitleja aru saab, kas mõni stseen on õnnestunud või mitte?
Nende armastuskirjade abil saab väikese lähiajaloo tuuri, 1990ndate ja 2000ndate haku Von Krahli köögipoolele. Suur osa kirjeldatud etendusi on sellised, mida mina näiteks pole näinud. Aga mulle meenub lugedes lapsepõlve lumm, kuidas ma lugesin ajakirju "Kino" ja "Ekraan" ja kujutasin ise ette neid filme, mida seal ümber jutustati. Samamoodi hakkavad Jimi kirjelduste peale näidendid silme ees jooksma.
Peamine lookaar siin raamatus on aga see, kuidas sünnib roll: Jim Ashilevi Othello, Andres Noormetsa lavastatud "Othellos" Vanemuise teatris 2015. aasta kevadel. Seda käisin ma isegi mitu korda vaatamas ja väga huvitav on lugeda, milllest tegelikult üks näitleja - ja üks näitetrupp - läbi käib, et sünniks lavastus, "kuude jooksul välja töötatud ja paika pandud kokkulepete süsteem", nagu Jim selle kohta ütleb.
Ma arvan, et pärast selle raamatu lugemist ei saa teatrit enam iialgi päris sama pilguga vaadata. Aga siin on midagi veel. Teatrist saab sümbol ja kõik need "kas, miks, kuidas" jne küsimused laienevad ja laienevad. Pärast ei saa ehk enam mitte midagi sama pilguga vaadata? Sest elus otsime me ju samamoodi sedasama elavat inimest, ühisustunnet, kohaolu ja hetkeime, mida teatris. Vahel harva me seda ka kohtame, enamasti mitte.
See on muide ainuke raamat, mille puhul ma lõpetades autorile keset ööd spontaanse fännikirja olen saatnud. Või oli see fänni-sms. Veel kord, aitäh, Jim, selle raamatu eest! Ja selle eest, et sa teatrit armastad ja oled "punane värv vereringes, teatri soontes voolamas".
January 23, 2018
Imetlen nende kirjade vahetut, ehedat siirust ja tingimusteta usaldust, mis autoril lugeja pihta on. Lugedes kippus üldse ununema fakt, et loen raamatut. Tunne oli, nagu viibiksin mõne väga lähedase sõbraga kuskil hubases privaatses ruumis ja mulle - ainult minule - tutvustatakse parajasti väga ettevaatlikult aga ausalt tema hinge kõige soojemaid, ilusamaid, isekamaid, kõledamaid ja põhjatumaid alasid. Tekkis dialoogi tunne. Ilus!
October 2, 2022
Ma nagu üldse ei teadnud, et selline raamat on olemas!
Lihtsalt jalutasin raamatukogu riiulite vahel ning autori nimi jäi silma ning seejärel raamatu pealkiri "Armastuskirju teatrile"! Ohoh! Ma julgen end lugeda suureks (kuigi mitte liiga teadlikuks) teatriaramstajaks ja mind võlub näitleja elukutse (võimalus/vajadus kehastuda ümber, elada - mingil määral - läbi teisi elusid). Näitleja/lavastaja (ma polnud temast kui kirjanikust miskit kuulnud) kirjutatud raamat sellise pealkirjaga! Loomulikult haarasin päris hirmsale kaanekujundusele vaatamata selle kaasa ja lugesin Prantsusmaa reisi jooksul läbi kah.
No küll on hea raamat!
Aus (odavam on uskuda - pokkerimängija Veiko Aava), (kaasa)mõtlemapanev, filosoofiline ja samas argine, kurb ja lõbus, täitsa nagu teater, ühe lavastuse prooviperioodiga kenasti ära raamitud.
Iga teatrihuvilise ja näitlejahakatise kohustuslik kirjandus, ma ütlen!
Lihtsalt jalutasin raamatukogu riiulite vahel ning autori nimi jäi silma ning seejärel raamatu pealkiri "Armastuskirju teatrile"! Ohoh! Ma julgen end lugeda suureks (kuigi mitte liiga teadlikuks) teatriaramstajaks ja mind võlub näitleja elukutse (võimalus/vajadus kehastuda ümber, elada - mingil määral - läbi teisi elusid). Näitleja/lavastaja (ma polnud temast kui kirjanikust miskit kuulnud) kirjutatud raamat sellise pealkirjaga! Loomulikult haarasin päris hirmsale kaanekujundusele vaatamata selle kaasa ja lugesin Prantsusmaa reisi jooksul läbi kah.
No küll on hea raamat!
Aus (odavam on uskuda - pokkerimängija Veiko Aava), (kaasa)mõtlemapanev, filosoofiline ja samas argine, kurb ja lõbus, täitsa nagu teater, ühe lavastuse prooviperioodiga kenasti ära raamitud.
Iga teatrihuvilise ja näitlejahakatise kohustuslik kirjandus, ma ütlen!
December 30, 2023
Lugesin seda raamatut pikalt: väga filosoofiline otsingu rännak miks? milleks? kellele? Jah sisemine kirg, mis põleb kirka leegiga, endast kõige andmine, millegi loomiseks, mida tihti ei mõistera. Uskumatult täpsed kirjeldused pettumusest ja taastõusmisest. Kogen enda töös pidevalt ja, ega ehitus palju teatrist erine. Me loome ja anname endast, midagi. Mida ühiskond saaks kasutada kogeda, kas ta seda hindab ja näeb, mis töö, vaev, ohverdused selle taga on. Vaevalt.
Tee, mida armastad, siis saadab sind ka edu!
Tegelikult tahaks rohkem punkte anda, aga teema oli raske ja pani pingsalt ka endasse vaatama.
Tee, mida armastad, siis saadab sind ka edu!
Tegelikult tahaks rohkem punkte anda, aga teema oli raske ja pani pingsalt ka endasse vaatama.
March 24, 2024
Mulle meeldib, kui raamatu pealkiri ei keeruta ja ütleb kohe ära, mida ma lugema hakkan. Jimi armastuskirjad on veidi nagu sõit ameerikamägedel, sest eks selle armastuse juurde kuulub ka omajagu trotsi, pahameelt ja raskusi. Aga lõpuks saavad kõik tunded läbi elatud ja tooni jääb andma ikkagi suur armastus ja kiindumus teatri vastu. Jim kirjutab oma kirju perioodil, mil ta Tartus “Othello” etenduseks proove teeb ja nii huvitav oli jälgida ühe näitleja valmistumist mingiks kindlaks rolliks. Mulle väga meeldis selle raamatu stiil ja idee üleüldse! Soovitan kõigile, kes vähegi teatrit armastavad ja ka neile, kes seda kunsti meelepäraseks ei pea - ehk tekitab huvi ja soovi peale lugemist isegi vähemalt külastajana mõnd teatrimaja väisata.
July 24, 2024
Olles samast põlvkonnast ning näinud mitmeid mainitud lavastusi, jälginud tolleaegset Von Krahli ja nn vonkraali-lendu, on siin palju tuttavat ja nostalgilist (mina, nostalgiafänn). Samuti Jimi mõttekäikudes, mis ometi on pandud kirja põhjalikumalt, kui ma eales oskaks.See on puhta südame ja kaine mõistusega heidetud pilk teatrile. Aus ja analüüsiv, ka nurkaks tegev, kuid kokkuvõttes siiski lootustandev.
We hate acting, but we love playing.
We hate acting, but we love playing.
July 4, 2019
Palju huvitavaid mõtteid ja ausaid mõtisklusi.... Meeldis.
April 9, 2024
See ei olnud kohe üldse raamat minu maitsele. Kuu aega suurt pingutust, et see üldse läbi saada. Kohutavalt veniv ja igavalt kirjutatud.
October 13, 2024
Ma armastan neid armastuskirju
September 6, 2023
Huvitavad mõtted ja vaatenurk teatritegemisele näitleja seisukohast. Järgmisel korral teatris vaatan kindlasti asju pisut teise pilguga.
February 23, 2017
Ülipõnev avastusretk teatriinimese sügavaimate mõtete ja tunnete maailmasse.
February 1, 2017
Etteruttavalt võiks anda soovituse, et raamatu lugemise kõrvale kuulata Les Chansons D'Amouri soundtracki. Jim teeb sellest juttu alles raamatu teises pooles, kuid küllap soosib see ka esimesi ridu.
Nii nagu Jimil teatriga, nii ka selle raamatuga – mida aeg edasi, seda isiklikumaks läksid armastuskirjad, seda emotsionaalsemaks muutusid kirjeldused ja seda selgemalt tulid esile sügavad tunded.
Raamat tekitas mul vastupandamatu soovi minna teatrisse, et näha neid tahke, mis ühendavad inimesi. Tekitas ka soovi kirjutada teatrile ise üks armastuskiri. Kirjutada kõigile näitlejatele ja lavastajatele ja koristajatädidele, kes teatris tegutsevad, et öelda, et olen neile tänulik!
Ma ei vaata enam ühtegi etendust sama pilguga, mis varem.
Aitäh, Jim!
Nii nagu Jimil teatriga, nii ka selle raamatuga – mida aeg edasi, seda isiklikumaks läksid armastuskirjad, seda emotsionaalsemaks muutusid kirjeldused ja seda selgemalt tulid esile sügavad tunded.
Raamat tekitas mul vastupandamatu soovi minna teatrisse, et näha neid tahke, mis ühendavad inimesi. Tekitas ka soovi kirjutada teatrile ise üks armastuskiri. Kirjutada kõigile näitlejatele ja lavastajatele ja koristajatädidele, kes teatris tegutsevad, et öelda, et olen neile tänulik!
Ma ei vaata enam ühtegi etendust sama pilguga, mis varem.
Aitäh, Jim!
November 3, 2025
"Ma olen vaba sulle kirjutama ja rääkima kõik südamelt ära. Mis ma sinust arvan ja kuhu me sinuga praeguseks hetkeks jõudnud oleme. See on suhe. Suhe jookseb karidele siis, kui ei suudeta enam rääkida rasketest asjadest, kui head asjad jäetakse välja ütlemata, sest neid peetakse iseenesestmõistetavateks. Suhe lõppeb siis, kui enam ei suhelda." (autor teatrile) lk 82
Displaying 1 - 25 of 25 reviews