No huh, olipas aikamoinen aika kultaa muistot-kirja. Ihan kauhean hyvin ei tämä kirja ole aikaa kestänyt, vaikka perusidea sinällään voisinkin toimia myös nykypäivänä. Katja on 16v ja lähtee perheensä mukana New Yorkiin, jonne isä on saanut työkomennuksen. Kirjassa New York on toooodella synkeä ja todella vaarallinen paikka. Vaikka Katja puhuu englantia, on New Yorkin "murre" hänelle todella vaikea. Kaikkia paikkoja joissa asuu "värillisiä"** ja köyhiä ihmisiä kuten Bronx, Brooklyn ja Harlem, tulee välttää aina jos mahdollista, koska niissä on liian vaarallista liikkua (oletettavasti koska köyhät ja ruskeat ihmiset ovat niitä vaarallisimpia). Joka päivä tehdään vähintään viisi murhaa, jne jne.
Vaikea uskoa, että kirjaa ikinä julkaistaisiin 20-luvulla. On kuitenkin ihan hauska lukea näitä lapsuudenaikaisia kirjoja uudelleen. Tätä sarjaa en silti taida jatkaa pidemmälle.
ma olin gümnaasiumis, kui see raamat eesti keeles ilmus, ja kuigi ma ei mäleta täpselt selle ostmist ja esmakordset lugemist, siis mul on meeles see aeg, kui meieni hakkasid jõudma esimesed "välismaa" noortekad. ehk siis "Kasuema" ja "Õhupalli" ja "Kuu aega täiskasvanu" pealt - mis ikkagi rääkisid pigem me emade põlvkonnast ju - sai liikuda üle mingite... kaasaegsemate ja lahedamate lugude peale, kus noortel olid oma toad ja filmistaaride plakatid seintel ja nad käisid sõbrannadega H&Mis ja McDonaldsis. põhiliselt mäletan tollest ajajärgust just skandinaavia raamatuid miskipärast, ju neid siis oli lihtsam tõlkida ja välja anda.
"Öö New Yorgis" on ses kontekstis ikka väga glamuurne lugu. Katja elab Oslos ja on oma eluga vägagi rahul (vt ka: oma tuba, McDonalds, tore sõpradepunt ja isegi uus peika), aga siis kolivad ta vanemad perekonna päevapealt New Yorki. Katja pole rahul ja varsti selgub, et asja pärast. ma ei tea, kas 1990. aasta Manhattan oli tõesti nii karm koht, aga Katjat igatahes üksi tänavale ei lubata (ainult keskpäeval Viiendale avenüüle) ja need mõned korrad, kui ta mässab ja ikka läheb, on kõik väga õudne ja ainult ohud ähvardavad - narkootikumid, ahistamine, lendavad pudelikillud, prostituudid ja sutenöörid. õnneks pääseb Katja napilt inimkaubanduse ohvriks langemisest ja lubatakse tagasi Oslosse vanaema juurd elama ja moraal vist nagu ongi see, et... ah, ma ei tea.
alapealkiri ütleb väga selgelt, et tegu on esimese Katja-raamatuga, ja ma ikka 90ndate lõpuni ootasin ja lootsin, et kuskilt ilmuvad ka järgmised. ei ilmunud, aga nüüd Goodreadsist vaatan, et kuigi neid on kümmekond tükki, siis keskmine hinne on kõigil midagi alla kolme, nii et noh, vb on parem, et ei pidanud neid kõiki lugema? pealkirjade põhjal tundub, et Katja elas edasi privilegeeritud elu ja käis päris palju välismaal (ahjaa, NY raamat ju lõppeb sellega, et ta läheb suveks hoopis Inglismaale keelelaagrisse).
ühesõnaga, ise 16 olles oli see päris mõnus lugemine ja andis aimu sellest, kuidas maailmas elatakse. muide, kui mõned aastad hiljem Oslosse sattusin, tahtsin ka Katja ja Pia eeskujul Pappa Pizzasse sööma minna, aga kahjuks idaeurooplane ei saanud endale lubada seda kiirtoitu, mida norra teismeline oma taskuraha eest ostis :) nii et vist jäigi käimata.
(loo paigutasin aastasse 1990, sest raamat on originaalis ilmunud 1991 ja Katja tõi NYst kaasa Kevin Costneri "Tantsib huntidega" filmiplakati. veel olid ta seinal A-Ha ja Tom Cruise'i postrid ja peikaga miilustamise taustaks kuulati Michael Boltonit:P)