Nüüd ma mõistan, kuskohast Kivirähk oma Rehepapi jaoks inspiratsiooni ammutas. Kohati tundus, nagu oleks ta nendest lugudest täitsa kopi-paste teinud. Samas on see Jakobsoni teos vaid üks kogumik ja eks terve eesti rahvausund ju kubise igasugustest tulihändadest, krattidest, libahuntidest, hallataatidest, tuulispaskadest, puukidest jne. Taaskord sain raamatu oma koduriiulist võtta ja taaskord kujunes sellest mõnus ühislugemine 12-aastase tütrega. Talle meeldisid eelkõige need lood-muistendid, kus oli tegemist mingi koha või nähtuse tekkega, Eks ole muidugi tore teada, et suviti agaralt ringi saalivad pääsukesed ja aastaringselt kraaksuvad hakid on tegelikult kurja ämma visatud kuuma klimbi ja lambaraudade järel linnuks moondunud noorikud või oma pattude eest palga saanud rahaahned mustakuuemehed. Või et tähed, kuu ja taevas on ühe üleannetu rätsepapere teo tagajärg. Vanataadi kohta arvati, et ega ta vist eriti nutikas polnud, sulane Jaen oli hoopis asjalikum. Eks seegi ole ju rahvajuttudest teada, et sulased sageli ikka peremehest targemad. Muidugi on ohtralt kriitikat ja pila sakste ja inimlike pahede, eelkõige ahnuse teemal. Ja loomadki tegutsevad toredaste. Ühesõnaga, üks igati ehe eestlaste maailm jutuvaras. Mulle endale meeldis ka väga. Naljakas, et lapsena see raamat minust mööda käis, aga eks ma olnud lapsena selline realistliku kirjanduse lugeja ka. Nüüd täiskasvanuna oskan aga muinasjuttude ja muistendite maailma üha rohkem hinnata.
Muinasjuturaamat, mida võib rõõmuga tervele perele lugeda. Sealjuures ei pea kartma, et lood saavad koleda lõpu, küll aga saavad need alati õiglase lõpu. Raamat on süstematiseeritud nii, et üheteemalised jutud on järjestikku. Nii võib näiteks halltõve kohta maailmatuma targaks saada. Eriti põnev on lugeda nii, et mõtled end sinnasamasse vanasse aega, kui need jutud sündisid. Igapäevaelus leidus siis rituaale kõikide toimetuste juurde, sest kõiges pidi arvestama ka nendega, keda palja silmaga näha ei olnud. Eriti mõtlema pani aga lugu "Madise-onu pahandab vanataati". See oli oma sügavuses minu jaoks selle raamatu tähtsaim lugu.
Mõnus muinasjutu- ja muistendikogumik. Lood on pandud temaatiliselt lähestikku, nt kõik kratilood järjestikku. Lugudest kumab läbi, kes neid on omal ajal jutustanud: ikka on sulane või vaene mees see nutikas, kes kõiki olukordi lahendab, aga ahne peremees, mõisnik või kirikhärra saab oma teenitud karistuse. Minu jaoks oli "Puujalaga katk" seni tundmatu, kuigi mõni tuttav lugu ikka oli. Kooliajal sai loetud Jakobsoni teist kogumikku "Ööbik ja vaskuss". Ja üks katkend ka muinasjutust "Naise isu", mis seletab, miks mulle meeldib ikka söögiaegade vahel ikka midagi krõbistada. :)) "Ja nõnda jäigi. Mees sööb endiselt ainult söögiaegadel, naine kribistab-krõbistab aga alati midagi - küll ponksikest, küll magusat koogikest, küll va tühipaljaid pähklikesi või päevalilleseemneid, kui midagi paremat parajasti käepärast pole."
Tore lugemine see Eesti rahva pärimus. Jube palju nähti vaeva krattide ja muude sarnaste tegelaste valmistamisega, et ikka jõukam ja rikkam olla. Ehh, ega tänagi teisiti vist pole, krati kuju on lihtsalt muutunud. Lugedes jäin mõtlema piibu tegemise üle. Vanasti oli see nii okei ja lugudes kõlab see ka täitsa tavapäraselt. Ometigi on see ju tegelikult suitsetamine :D Ilmselt ühtegi kaasaegset juttu, kus keegi suitsetab, me oma lastele ette ei loeks ja ilmselt ükski suitsetaja lastele mõeldud lugudesse ei satukski enam. Põnev, eksole. Minu lemmiklugu oli “Naise isu”. Nüüd siis tean ma ka, miks söömine ja sellega seonduv on naiste kinnisidee :D
Lugesin rahvajutu aastal väljakuulutatud "Väljakutse 11x11" õhutusel.Täiskasvanuna leidsin sellest raamatust palju paralleele meie Eesti praeguse eluga. Näiteks jutt "Vägev karu ja vahva kärbsenäpp". Kui ikka ei oska poolt valida ja oled kahenäoline, siis jäädki mängust välja. Ilma väljakutseta oleks see raamat minu poolest unustuste hõlma jäänud ning seega lugemiselamus saamat jäänud.
This entire review has been hidden because of spoilers.
See raamat on minu teadvusest täiesti väljas olnud.
Nagu „Marjakobaraski“ olid siin lühikesed jutud ning lugemine läks kiirelt. Selle raamatu lood ei olnud nii tuttavad, kuid seda huvitavam oligi. Väga hästi sobisid jutte ilmestama ka Vive Tolli illustratsioonid.
„Hea lugu“ olid selle raamatu viimased sõnad. Ma tean küll, et see märkis tegelikult kirjastust, aga olid ju head lood!
This entire review has been hidden because of spoilers.
Sisututvustust seekord tegema ei hakka, kuna 69 erinevat lugu. Jutud talurahvast. Sel korral (täiesti kindlalt olen lapsena seda kogumikku juba lugenud!) märkasin vahvat sõnakasutust. Väga hästi tuli välja see vanem eesti keel, mida tänapäeva kõnes eriti ei kasutata. Kõik need talurahva ütlused ja sõnad. „sikk-sokk”, „tuulispeaks käima”, „luuslanti lööma”, „puugid ja kratid”. Mitmes jutus kirjeldatud „halltõve” otsisin pärast lausa google'ist üles, selgus, et tänapäeval tunneme seda haigust malaaria nime all. Näed siis, tänapäeval pigem troopilise haigusena tuntud, aga eesti muistendites on täiesti olemas. Teemad olid sellised, nagu ootasingi: talupojad, parunid, pahalased, haigused, sekka ka loomamuinasjutte. Mu enda tagasihoidliku arvamuse kohaselt peaks iga eestlane selle raamatu oma elu jooksul läbi lugema. Soovitan!