Nüüd ma siis kirjutan

by Mart Kadastik

Taasiseseisvumisaja ühe mõjukama ajakirjandustegelase, Postimehe kauaaegse juhi Mart Kadastiku raamatus „Nüüd ma siis kirjutan“ rullub lahti neli aastakümmet Eesti ajakirjanduse ajalugu, teljeks Eesti suurima ajalehe Postimees ja suurima meediaettevõtte Eesti Meedia ülesehitamine. Siin põrkuvad ning põimuvad isiksused ja ideed, lootused ja pettumised, siirus ja silmakirjalikkus.
„Nüüd ma siis kirjutan“ on ajatruu dokument, aga ka tundlik mõtisklus ajakirjanduse olemusest ja ajakirjanikuks olemisest. Kadastik toob avalikkuse ette nii mõndagi igavesest võitlusest meedia sees ja selle ümber, millest me seni pole midagi teadnud või oleme teadnud väga vähe. Ja muidugi nii mõndagi ka inimestest: kolleegidest, konkurentidest, omanikest.
Endine Edasi ja Postimehe ajakirjanik Tiit Pruuli on Mart Kadastiku elutööd võrrelnud kiriku ehitamisega keset küla. „See, kuidas Mart seda kirikut vaatamata oludele järjest rohkem küla keskele nihutas, oli omaette fenomen,“ kirjutab Pruuli. „Seda, millist hinda tal meie kõigi kiriku ehitamise eest maksta tuli, teab lõpuni vaid Mart ise.“
„Nüüd ma siis kirjutan“ on esimene niivõrd isiklik ja sügav sissevaade nüüdisaja Eesti ajakirjandusse

400 pages, Hardcover

Published January 1, 2016

Reviews

[Oskar · Rating 4 out of 5]

Nüüd ma siis kirjutan natuke viimase kuu kõige päevakajalisemast raamatust. Raamatust, mis paneb suure tõenäosusega tükiks ajaks kohtuveskid jahvatama ja lubab pihku itsitavatel advokaatidel paksu kihi võid oma leivale määrida. Raamatust, mille ilmumine ilmutas veel ühe raamatu. Raamatust, mille sündi oodati ja kardeti.

Mart Kadastiku teos on eelkõige sügav, pisarsilmil tehtud kummardus oma "pojale", kes jättis lõplikult oma vanemad ning hoiab nüüd oma uue naise poole. Uut miniat ei salli papa silmaotsaski, kuid ise valiti too oma lapse tulevaseks välja ning omad vitsad peksavad tõesti valusasti. Kuid see ei vähenda kübetki vanemlikku armastust ning muret, mida oma latsekese vastu tuntakse. Pigem isegi kasvatab seda ning käesolev raamat, oma "paljastavate" lugudega, on selle tõestuseks.

Lugedes rullub lahti ühe töömehe lugu, kes on sulaselgelt leidnud oma kutsumuse ja liistud siin hullupöörases maailmas (väga kadestamisväärne juhtum!). Ajakirjaniku kutset on Eestimaal ikka austatud. Me oleme ju lugejarahvas ja kiri on meile püha! Kui palju ma olen oma elus kuulnud lauseid: "Ajalehes kirjutas, et See ja Too tegi nii ja naa! Ja kui juba ajaleht kirjutab, siis peab tõsi olema!" Aga tõekuulutajaks ei saa igaüks meist. Seetõttu kuulame äravalituid eriti hoolega ja vajadusel otsime aastakümneid ka ridade vahelt "püha tõde".

Raamatut "Nüüd ma siis kirjutan" lugedes jäi minule mulje, et härra Kadastik teab, millist tähendust omab ajakirjaniku/ajakirjanduse roll ja positsioon Eestis. "Neljas võim" ei ole ainult tühipaljas sõnakõlks. Kuid meeles tuleb pidada, et kõrgeima võimu kandja on siiski rahvas ja ka "neljas võim" võib ükshetk rahva toetusest ilma jääda. Aastakümnete jooksul vormunud usaldus võib kaduda murdosa sekundiga ning rahaga seda enam tagasi ei osta.

Kes haaras raamatupoest Kadastiku teose lootes eest leida "ärapanemist" ning hunnikus meie meediamaastiku musta pesu, siis peab too lugeja pigem pettuma. Muidugi on raamatus kirjas 1990-ndate "kauboikapitalismi" näiteid ning lugusid meedias aset leidnud erastamistest ja ärastamistest. Kuid tegelikult räägib Kadastiku teos ühe provintsipoisikese kasvamisest Eesti suurimaks meediaettevõtteks ning rõõmudest ja valudest sellel teel.


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Merili · Rating 4 out of 5]

Elulooraamatuid on ikka hea kirjutada, et enda versioon välja saada. Kadastikul on üht koma teist, millest enda versiooni jutustada. Dissidentidest kirjutatud artiklid 1980. aastatel, mis praegu kõige pikema alapunktiga tema vikipeedia artiklid ilmestavad, nagu oleks tegu kõige olulisema Kadastiku teoga. Rivaalitsemine, aga ka vastastikune tunnustus Hans H. Luigega, kellele on tegelikult antud viimane sõna siin raamatus. Ja siis Margus Linnamäe toomine ajakirjandusmaailma, millest elutööraamat tõuke sai ja millele on pühendatud viimane osa täis solvumist, kibestumist ning vähem ja rohkem looritatuid etteheiteid.
See on ka raamatu küsitavaima väärtusega osa. Varasemalt on Kadastik mänginud võrdlemisi avatud kaartidega ning selgelt demonstreerinud oma ebasümpaatiat mõne inimese suhtes või toonud välja detaile, mida need inimesed ilmselt ei tahaks laulu sisse panduna näha (Vilja Kiisler ütles oma Vikerkaare arvustuses õigesti, et vähe on inimesi, kes siin raamatus oma nime nähes ebamugavust ei tunneks). Ka Linnamäe puhul paistab ebasümpaatia kaugele välja, aga lõpulause -- "Seda, mida Margus Linnamäe kardab, ta siit raamatust ei leia" -- annab mõista, et oleks saanud ju palju rohkematki öelda. Kuus aastat hiljem lugedes ei ole ka silme ees Kadastiku antud intervjuud Ekspressile või toonased sündmused, millega kursis olemist Kadastik eeldab.
Aga kui jätta lõpuosa kõrvale ning keskenduda vaid Nõukogude ajakirjanduse lõpuaastatele ja Eesti ajakirjandusvälja ümberkujunemisele 1990. ja 2000. aastatel, siis on see väga huvitav ekskurss ajalukku. Kapitalismiajastul sündinud ja üles kasvanud inimese esimene mõistmatuse hetk: oot, ma ju teadsin, et nõuka-ajal joodi magusat šampat ja kuiva praktiliselt mitte üldse, kuidas siis kuiva oli kergem kätte saada? Õnneks tegi üleneja sugulane selgeks, et ma lihtsalt ei oska nõukaaja defitsiidi tingimustes mõelda.
Veel suurem mõistmatus: Hommikulehe, Päevalehe ja Rahva Hääle ühinemine ja erastamine (ka ärastamine, nagu raamatus kirjeldatud) 1995. aastal. Olin sellest ju ka varem lugenud, aga ka seekord oli sama tunne -- mitte ühestki lausest ei saa aru. Kus on järelevalve, regulatsioonid, õigusriik? Aga eks 1990. aastate kauboikapitalismis oli nii mõndagi võimalik, mis tänapäeval tundub uskumatu. (Jällegi Kiislerit korrates: tahaks, et ka Hans H. Luik sule haaraks ja oma mälestused kirja paneks.)
Elulooraamatule kohaselt on selle teose õilis kangelane ikka ja alati Kadastik ise. Aga saab talle seda pahaks panna? Eks süüdistusi jaksavad teisedki kirjutada.
Ajakirjandus on huvitav maailm, sest seal kohtuvad kaks vastandlikku voolu. Ühest käest on meediainimesed harjunud ajama asju avalikult ning ajakirjandust mõjutada tahtvad inimesed otsivad selleks avalikke võimalusi (mul kadus järg ära, mitu kirja Postimehe kohta Schibstedi saadeti, nii majast seest kui väljast). Teisest käest on ka ajakirjanduseski palju, mida tahetakse kalevi alla lükata või telgitagustes korda ajada. Nende kahe huvi põrkumisel tekivadki kõige põnevamad arengud.

[Gea · Rating 3 out of 5]

Ajalooliselt huvitav vaade ja soravalt kirjutatud, ajakirjandustudengeile kindlasti kohustuslik. Iseasi, kas kõike pidi raamatusse toppima, kohati on raamat üle koormatud.

[Tanel Vari · Rating 4 out of 5]

Vana kommunist kirjutab väga hästi. Jää või uskuma. Ja alati jääb õhku see küsimus: aga millest ta siinkohal ei kirjutanud? Viimased paarkümmend lehekylge oli veidi piinlik. Ja viimane lehekülg oleks võinud olemata olla.

[Hele Israel · Rating 4 out of 5]

Võib-olla ei ole raamat väga erapoolik, aga oli huvitav. Kirjeldused "Edasi" tegemisest tuletasid meelde ema tööd "Ühistöö" toimetuses, kirjeldused trükikojast tõid meelde lõhnad

[Hedi · Rating 4 out of 5]

Hästi loetav pilguheit ajakirjandusmaailma telgitagustesse.