Valerie

by Barbara Juliane Krudener

Kuulsa baltisaksa naiskirjaniku ja omaaja sensatsioonilise isiksuse, Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdeneri (1764-1824) kiriromaan "Valerie" põhineb tõsielufaktidel - Venezia Vene saatkonna sekretäri Aleksander von Stakijevi ühepoolsel armastusel saadikuproua von Krüdeneri vastu. Teos ilmus esmatrükis Pariisis 1803. a, käesolev tõlge on selle väikese sentimentaalse šedöövri esmatrükk eesti keeles.

261 pages, Hardcover

First published January 1, 1803

About the author

Beate Barbara Juliane Freifrau von Krüdener (née Freiin von Vietinghoff genannt Scheel; 22 November [O.S. 11] 1764 – 25 December [O.S. 13] 1824), often called by her formal French name, Madame de Krüdener, was a Baltic German religious mystic, author, and Pietist Lutheran theologian who exerted influence on wider European Protestantism, including the Swiss Reformed Church and the Moravian Church, and whose ideas influenced Tsar Alexander I of Russia.

Reviews

[Hiena Biblioteczna · Rating 4 out of 5]

Me, before reading "Valerie": It's just a book. It can't break my heart.
Me, 5 minutes after finishing "Valerie", sobbing: I need therapy.

[Piim · Rating 5 out of 5]

The main character is just like me

[Hipp · Rating 4 out of 5]

Ausalt öeldes oli raamat suures osas tüütu ja ängistav, loe ja loe mingit sonimist... aga lõpuks sain aru, et just see äng annabki nii hästi edasi peategelase tunnet ja lootusetut armastust, mingit vastikut mudasse uppumise tunnet. Lõpp võttis õnneks ka reaalsuse kokku - lähedased viimaks märkasid sõbra depressiooni ja hädasid, kahjuks liiga hilja.

Aga olustik! Oh! Väga uskumatu oma pisikese Viitina talupoja järeltulijana ette kujutada, kus mõisapreilid ringi rändasid ja kuidas tõllaga läbi Euroopa loksusid, sellest oli väga tore lugeda.
Krüdeneri hilisem usulembus immitses ka pisut siit loost läbi, väga põnev. Kahju ainult, et Valerie mingit lõppsõna ei saanud.

[Martha · Rating 2 out of 5]

Pean tunnistama, et mulle tegelikult kohe üldse ei meeldi kiriromaanid, ent õppejõu põgus tutvustus tekitas minus huvi. Aga kui olin teose kätte võtnud, kadus huvi üsna ruttu. Tubli 90 protsenti teosest oli lihtsalt imal ohkimine-ähkimine-õhkamine. Saan aru, et ajastu värk, et pidigi palju ohkima, aga ikkagi tuli kohati tahtmine Gustave'i raputada ja öelda "võta end kokku, mees!" võib olla ma ei lugenud piisavalt korralikult või läks see info kusagile sinna roosamannavahu sisse kaotsi, et kuidas Valerie nii veetlev ja võluv loo peakangelase jaoks on. Üldiselt tundus see teos kuidagi sisutühi.
Aga mind ei tasu tõsiselt võtta. Ma kurjustan liigselt ja tegelikult on asi lihtsalt selles, et minu elus pole praegu selliste romaanide lugemiseks õige aeg.