Jyrki Siukoneni «Vasar ja vaikus» on sündinud imestusest, mis võib meid tabada, kui järsku avastame, et töö, mille kallal oleme pikemat aega nokitsenud, on valminud justkui iseenesest – ilma et oleksime oma tegevust töö käigus mõtestanud. Mida kujutab endast selline vaikiv teadmine ja kas selle puhul on üleüldse tegu teadmisega?
Vastukarva modernistlikule traditsioonile räägib Siukoneni raamat töötegemises avalduvast võimalusest mõelda ilma sõnadeta. See käsitleb käelist tegevust teadmisloome vahendina ja küsib, millise protsessi kaudu me selle teadmiseni jõuame. Toetudes teiste hulgas Heideggeri, Lévi-Straussi ja Wittgensteini kirjeldustele, püüab Siukonen läheneda töötegemisele n-ö seestpoolt ning anda käelist tööd ja kunsti tegevatele inimestele tagasi usk vaikusesse kui aardesse, mis manuaalset tööd on alati olemuslikult ümbritsenud ning mida tänapäevane pidev sõnastamise sund üritab neilt ära võtta.
Jyrki Siukonen (1959) on soome kunstnik ja kunstiteadlane. 2001. aastal kaitses ta Helsingi kunstiakadeemias doktorikraadi ja töötas sealsamas 2004.–2008. aastal professori ametikohal. Ta on tegutsenud skulptori ja kontseptuaalse kunstnikuna alates 1982. aastast ning on avaldanud hulgaliselt artikleid kunsti- ja kultuuriloost. 1970. aastatel osales ta aktiivselt Soome varases punkliikumises.
Kerge filosoofia igaühele, kes kasutab oma käsi, et midagi luua. Tihti ei pane me tähelegi, kuidas aeg möödub tööd tehes ja vaikides, kuid siiski mõtiskledes. Siit teosest leiab palju äratundmist.
Raamat pakub sügavat mõtlusainet tegutsemisele, mõtlemisele ja ka mitte-mõtlemisele. Selles on põimitud kooskõlaliselt ka tuntud mõtlejate ning loovisikute tõekspidamisi ja tähelepanekuid. Vahel on vaja maandada teooriate ülepaisutatus ja hinnata tööga kaasas käivat kehalisust, olemist ja kohalolu. Usun, et nii mõnelegi lugejale pakuks see raamat loomingulist innustust, kuid kõnetust leiaks vähemal või rohkemal määral igaüks.