Oma elu pöördepunkti jõudnud mehed ei kipu end tavaliselt avama. Ennast avanud mees on nõrk ja haavatav ‒ nõnda mõtleb suurem osa mehi. Nii jäävadki meeste sisemised võitlused vaid nende endi ja paari väga lähedase inimese teada. Kuid Võrno on otsustanud sellest ringist välja murda, ja tema raamat väärib juba ainuüksi seepärast lugemist. Taktitunne ja diplomaatiline kõnepruuk on kõrvale jäetud ning lugejal on harukordne võimalus lasta endale asju otse näkku öelda. Kas ta öelduga nõustub või mitte, see on juba tema otsustada. Raamatu teine ja võib-olla hoopis suurem väärtus seisneb aga muus. Eestist on viimase 25 aasta jooksul käinud sõjalistel missioonidel üle 3500 mehe ja naise. Nende tegemisi on avalikkuse ette toodud palju, kuid nende tundeid, mis missioonidel olemisega kaasnevad, suhtedraamasid, siseheitlusi ja omavahelisi keerulisi suhteid, mida põhjustab pikka aega kestev suletud süsteemis viibimine – peaaegu üldse mitte. Võrno raamatuga saab see suur tühimik täidetud. Kui julged, saa osa sellest energiavoost, mis Võrnost hoovab! Head lugemist!
Hannes Võrno võiks lugeda äsja eesti keeles ilmunud raamatut "Sõda ei ole naise nägu", võibolla ei tunduks siis isiklik elu nii hull ja kõik teised tema ymber laisad, lollid ja lohakad. Jah, raske on elu, kui oled ainus lilleke p***meres. Miks ma 1 tärni ei pannud? Aususe eest ja et ta end ei ilustanud.
Ma ei tea, kas asi on selles, et päevikud on üldiselt loodud siiski kirjutaja enda jaoks, et asju meeles pidada ja ennast tühjaks kirjutada või on asi selles, et ma pole mees. Ma ei ole usklik selle üldlevinud tähenduses. Minu jaoks oli ebamugav kogu see Taevaisa värk, millest ma saan isegi aru, kui arvestada kohta. Aga kuidas saab kiita Jumalat iga päev ja järgmises lauses kuradi nimel vanduda, see kuidagi ei käi minu jaosk kokku... Kui sa juba oled usklik ja pühendunud siis... Vaene mees tundub lugedes nii katki, et lihtsalt oma draamaga mis on mulle täiesti arusaamatu(iga päev peaks nagu keegi kirjutama) sööb endal hinge seest.
Ma võtsin raamatu tegelikult kätte selle pärast, et käisin tema "Kuidas endaga tülli minna" etendust vaatamas. see oli suurepärane ja liigutav. Mulle tundub, et ta räägib paremini kui kirjutab, või on asi lihtsalt minus. Ma ei ütle et raamat on halb. Lihtsalt ei olnud minule kõiges mõistetav. Aga muidu on Hannes tore, ma usun :)
See oli mõnes mõttes väga vastuoluline raamat, just autori suhtes. see muutis lugemise mõneti raskeks. pidev meeleolu kõikumine hakkas vahepeal kuidagi ajudele-tuli tahtmine öelda, et ''võta ennast kokku,mees'' aga teiselt poolt- olles sellises olukorras, kaugel eemal lähedastest, olles nende koleduste keskel, usun et teistmoodi väga ei saagi. see oleks minu meelest nagu kaitsemehhanism, et mitte päris hulluks minna! Lugemine oli igal juhul huvitav-vahepeal tundus, et neid päevikuid kirjutas mitte ainult Hannes, vaid ka kõik tema erinevad isiksused... Aga jah, kokkuvõttes oli üldpilt ikkagi, väga hea!! Aitäh talle selle eest! :)
Algupoole pigem tülgastav, pärastpoole pigem kurb, aga samas ikkagi huvitav sissevaade inimese mõtteilma. Tõi meelde internetis nähtud naljaloo: “Naine jättis mu maha, sest olen seesmiselt liiga ebakindel. Oi, juba tuli tagasi – käis ainult kohvi võtmas!”
Eelarvamused on üldiselt koledad asjad. Sellest raamatust ja Hannesest endast on viimasel ajal muidugi palju räägitud. Õnneks mitte siiski liiga palju või siis lasin ma need jutud teadlikult endalt kõrvust mööda, et puhtamat lugemiselamust saada.
Lugesin. Mõtlesin. Kõlab võib-olla klišeelikult, aga tundub, et suudan teda mõista. Mitte et ma ise oleks kunagi sellistes tingimustes viibinud. Samas pole see missioon mitte niivõrd otseses, vaid ülekantud ja personaalses tähenduses. Kohati justkui bipolaarne isiksus, kus meeleolud vahelduvad päevade ja tundidega. Esikohal pole siin kindlasti sõjaline teema, vaid inimsuhted. Seda nii iseenda kui ka oma lähedastega. Meenutades üht hiljuti loetud tsitaati: "Me armastame kõige rohkem neid, kes meile haiget teevad, ja teeme kõige rohkem haiget neile, keda armastame." Jah, Hannest on kritiseeritud, et polnud ta mingi õige missioonil käija, passis kogu aeg laagris ja paar korda sai sealt vist ainult välja. Et ta on ülbe ja ennasttäis. Ei vaidle vastu, et tegemist poleks keerulise isikusega. Teisalt aga kumab tema kirjutistest läbi ausus ning mure inim- ja ühiskonna pärast. Missioonist sõjalises mõttes kõneldes ei jõua kokku lugeda kordi, millal kõige selle peale tahaks ise vastust saada vaid ühele küsimusele: "Miks?"
pean Võrnost väga lugu ja ootused olid raamatut lugema asudes suured, aga... See polnud absoluutselt see, mida olin oodanud. Ma ilmselt mõistan Võrno püüdu raamatu kirjutamisel, mis pürgis aususele ja siirusele ja selles mõttes on Võrno julge, isegi ootamatult julge enesepaljastajana. Kahjuks see, mis sealt paljstusest välja koorub ei meeldi mulle mitte üks raas. Võib olla ei ole õige, kui üks keskeas mees, kel kuulsust, au, raha ja pere olemas, läheb oma kogemusi hankima seiklejana riiklikult tähtsale ja päris eluohtlikule missioonile. Oleks võinud minna pooleks aastaks näiteks Mehhikosse seljakotiga matkama. Tal on liiga palju kaotada, mis muudab ta argpüksiks kõige otsesemas mõttes. Raamatut lugedes paistab, et autor ise seda ei adu, et ta on argpüks nii sõdurina, ohvitserina kui ka abikaasana. Kui raamatust midagi head otsida, siis seda, et andis kõneainet.
Kreisiraadios tundus täitsa lahe sell, et mis hetkel nagu “klõks “ ära käis. Raamat ise mõnus lugemine. Mõned tuttavad tegelased, kellega on isegi saanud koos aega teenida.