Minult kui korvpallurilt oodati suuri tegusid. Ühel hetkel taipasin aga, et kogu aeg ühtmoodi elades ei saa areneda. Niisiis lõpetasin oma sportlaskarjääri. Läksime elukaaslase Mariga maailma seiklema. Selle rännaku ajal elasime kuu aega ka imelisel Bali paradiisisaarel. Eestis tagasi olles taastasime vana metsatalu, perre sündis poisslaps ja elu naeratas. Meie sees põles aga hulluks ajav soov uuesti maailma näha.
Naasime Balile, kus olime perega ligi kuus kuud. Meie igapäevaellu kuulusid nõidravitsejad, joogagurud, harjumatu kuumus, rollerid ja maod. Ka kaunid päikseloojangud, kohalike naeratused ja põnevad rännakud iseendasse, millega kaasnesid suured õppetunnid… Praegugi näen silmi sulgedes päikest viirukiudus Ubudi linnakese kohale tõusmas ja kuulen hommikupalveid, kus tänatakse universumit kõige ilusa eest.
Ma olen kogu aeg ajanud taga midagi seletamatut. Alati on võimalik elule uus suund anda ja elada täpselt nii, nagu oskad unistada… Minu lugu räägib sellest, et kõige alus on soov ja usk.
Mulle lihtsalt ei meeldi selline targutamine ja huina- muina. Ma ei saa aru, miks peab endast ja loodusest aru saamiseks sõitma teise maailma otsa. Ja Balile ka pärast seda raamatut ei taha.
Minule väga meeldis, mõnus lugemine, ei pea lugedes pead ragistama. Pani mõtisklema selle üle, kus ma vaimselt olen ning mis võimalused veel enda arendamiseks olemas on. Raamatu lõpus sain kinnitust kujunenud arvamusele, et reisimine ja maailma avastamine ei ole minu esimeste prioriteetide hulgas, kuid vahepeal on tore näha, kuidas mujal elatakse. Miks mitte kogeda seda läbi kellegi kirjutatu.
Eelnevalt teadsin Bali kohta vaid niipalju kui sugulased-sõbrad rääkinud olid, kuid see raamat kindlasti avas mu silmad Bali avastamata aarete osas ning sai nii mõnegi koha endale märkmikusse üles kirjutatud, mida sinna reisides külastada sooviks.
Kiiresti loetav, mõõdukalt huvitav raamat. Alati on tore lugeda inimestest, kes tahavad oma elu paremaks muuta ning teada saada, mis kellegi jaoks toimib. Otseselt uusi teadmisi siit ei saanud, aga alati on vaks vahet, kas sa tead mingeid asju ainult teoreetiliselt või ka reaalselt järgid neid või vähemalt üritad. Parve igatahes tegi muudatusi ja ei varjanud ka oma vigu ega tagasilööke. Öeldakse küll, et vaimse arengu seisukohast pole mingit vahet, kus sa füüsiliselt paikned, et areneda võib koduses Uugametsas sama hästi kui India templeid või mõnd aašramit külastades. Kahtlemata on see õige, aga kaldun siiski arvama, et tavapärasest keskkonnast ja rutiinist väljapääsemine võib tavainimesele ikkagi kiirendavalt ja silmiavavalt mõjuda. Ka on maailma erinevatel paikkondadel siiski erinev energia ning nendes liiguvad teistsugused inimesed, kes suures osas selle energia oma suhtumisega loovadki. Ükskõik kuidas me ka ei üritaks näiteks peavoolu meediat vältida või mitte minna kaasa paljude väärastunud kujutelmadega elu, kaasinimeste ja tarbimise kohta, mis võrdlemisi sumbunud sisekliimaga Eestis valitsevad, imbub üldine meelsus ikkagi ka sinusse ning kui sa pole endas piisavalt kindel, on raske soovitud muutusi läbi viia. Aga see õige koht ei pea kõigi jaoks olema just Bali, ka mujal võib asju teisest perspektiivist näha. Nii et üldiselt oli see „Minu...“ sarja kohta täitsa sümpaatne raamat, ehkki autori macholik loomus kumas ikka igalt poolt läbi ja minu arvates eriti ei muutunud. Paljud inimesed muidugi tegelevadki aktiivselt oma ürgnaiseliku või -meheliku olemuse avastamise ja väljatoomisega. Lihtsalt mina olen niisugune veidrik, kelle meelest võiks soolistele erinevustele keskendumise ja nende üle uhkuse tundmise asemel püüda näha igaühes eelkõige inimolendit.
Inimese eesmärk on elada, mitte olla. Inimene peegeldab seda, mis tema sees toimub.
Bali tähtsamad jumalad: Šiva, Brahma ja Višnu.
Hea suhte alus on see, kui koos ja lahus veedetakse sama palju aega.
Probleemid tekivad stressiolukordades, kus me ei suuda enam selgelt mõelda.
Inimesed on üksteise gurud. Igaüks saab järgmist inimest õpetada.
Balianid ehk Bali ravitsejad.
Bali on tuhande naeratuse maa.
Naeratamine hoiab inimesi halva eest.
Brahma- loomise jumal/uuestisünni jumal
Kõik muutub ja liigub pidevalt - see ongi elu.
Surm ongi tegelikult see, mis motiveerib inimesi tegema meeldejäävaid ja huvitavaid asju elus. Just teadmine, et varsti on kõik läbi, paneb meid liigutama.
Kõige tähtsam on usk.
Balil on inimestel kaks maailma-sekala(silmale nähtav) ja niskala(silmale nähtamatu).
Elu suurimat naudingut pakuvad tegelikult kõige lihtsamad asjad elus- meie põhivajadused (hea uni, hea seks, hea söök, hea jook).
Indiaanlased tõusevad päikesega ja lähevad magama loojanguga.
Tegelikult on vaesena palju lihtsam elada, sest nii saad endale pidevalt võtta järjest uusi eesmärke: parem kodu, parem maja jne. Ja kui lõpuks võid endale kõike lubada, on elu mõttest juba päris raske aru saada.
Kerge huumoriga- kui sa oma elus raha pärast muretsema ei pea, siis on väga kerge olla filosoof või guru.
Üks suuremaid vigu, mida Balil teha, on jääda sinna liiga kauaks.
Targem on lahkuda siis kui pidu veel kestab.
Kõigil juhtub- keegi ei ole üliinimene, kellel on kõik kontrolli all ja kes kunagi ei eksi. Lase eksimustel minna.
Lõpp tähendab, et on algmas midagi uut ja head.
Balil läheb põnevaks just siis kui sul pole palju raha.
Elu ei tohi seista kunagi paigal. Loodus on pidevas liikumises ja tsüklid vahetuvad kogu aeg.
Lagunemine on vajalik, et saaks alata uus kasvamine
Ebaedu periood on vaimseks kasx
Vaike kogus midagi vaga head on parem kui suur kogus keskmist.
Raamat oli südant soojendav-viis kuidas Jesper mainib enda elukaaslast ja poega, täis huvitavat enesearengu jälgimist, õppetunde ning sekka ka killuke seiklusi. Raamat on lihtsasti loetav ja läheb kiiresti. Samuti on Bali atmosfäär mõnusalt edasi antud.
Üks kõige lühemaid "minu-sarja" raamatuid, rännakud siin ja seal + perega reisimine-elamine, hea isutekitaja aga eks kohal ole rohkem kui raamatusse jõudis.