Linn on minu - Tartu tahavaatepeeglis

by Lauri Räpp

Testitud erineva huumorimeelega inimeste peal: autorile iseloomulikul mahlakal viisil kirja pandud meenutused tolle aja inimestest, 90ndate teismeliste palavikulisest pidutsemisihast ja nõukaaja lollustest lihtsalt ajavad naerma!

See raamat on väärt fotodega pikitud pilet ajamasinale, mis kihutab otsejoones mitukümmend aastat tagasi. Ava QR-koodidega selle aja kuumimad videod, jäta tollased superhitid lugemise taustaks mängima ja saad ajarännaku täie raha eest. Nii kuum on tunne!

Raamatu kaanele on oma lugemissoovituse andnud Cool D, Peeter Sauter, Erkki Kõlu, Helen Kalberg ja Martin Plaser.

Genres: History

236 pages, Paperback

First published November 1, 2016

Reviews

[Kädi Pärn · Rating 4 out of 5]

Huvitavalt räägib 90ndatest, lugemine läks kiirelt edasi😃

[Evelin · Rating 3 out of 5]

Sissejuhatuses olnud rõveda läbu kirjeldus tõttöelda lugema ei kutsunud. Jõudsin isegi kahetseda, et selle raamatu möödunud jõuluks oma isale kinkisin. Lehekülgedel 10-140 ootas aga tõeliselt nauditav lugemine igale Tartu patrioodile. Sellele oleks võinud isegi 4-5* anda. Humoorikas, ajastutruu ja tore. Kuigi olen autorist paar aastat noorem, jäi ka minu lapsepõlv nõukaaega ja pubekaiga eelmise sajandi lõppu. Aga raamatu viimane veerand oli sissejuhatusega sarnaselt halb. No kaua sa jaksad lugeda erinevate okserallide, kuseloikude ja sitahunnikute kirjeldusi. Mina väga kaua ei jaksa. Õnneks raamat pole eriline telliskivi. Saan aru, et neil pidudel oli suur roll autori suurekskasvamises, nii ka minul. Aga meie pidudel juhtus ka palju lõbusaid lugusid, mis oksendamist ei hõlmanud, Lauril keerles iga pidu ropsi ümber. Viimastel lehekülgedel sai raamat jälle toredasti kokku võetud, nii et vaatamata tüütule osale olen rahul, et see loetud sai.

[Tanel Vari · Rating 3 out of 5]

Kui autor ei prooviks nii kangesti igas lauses kildu rebida, siis oleks päris hea. Algusosa kannataski kõige rohkem selle all. Siis tuli arusaamatult pikk ekskurss Tartu levimuusikapäevadesse ja viimases kolmandikus räägiti peamiselt selles, kes, kas, kus ja kuidas oksendas. Mõned nostalgiapunktid siiski saab.

[Sille · Rating 2 out of 5]

Ärge laske end mu hinnangust eksitada. Tegelikult ei meeldinud see raamat mulle mitte üks põrm, aga lisatärn on selle eest, et üldjoontes kasvasin ma samas aegruumis. Välja arvatud Annelinn. Ja välja arvatud üheksakümnendate korteri- ja keldripeod, mille vastu mul igasugune huvi puudus.
Raamatu võib mõtteliselt jaotada kolmeks. Esiteks autori lapsepõlv, lasteaia- ja koolimälestused, lisaks nõukaaja elu ja olmet. Poleks viga, kui autor oleks mõistnud piiri pidada esiteks pideva ja kohutavalt väsitava killurebimisega ja teiseks sama väsitava kujundirohkusega, mille keskelt tuleb mòtet noaotsaga taga ajada. ( Meie maja bolševikupunastes toonides fassaadil ergas justkui värvinahka maha ajanud kõrbepäikesena seitse kulunudkollast paraadust.) Ainult maitseainetega kõhtu ei täida.
Teine osa on arusaamatult pikk ülevaade 1987. aasta Tartu levimuusikapäevadest ja kolmas osa kirjeldab umbes kuukümnel leheküljel kes kuhu ja kui palju üheksakümnendate läbupidudel oksendas ja muid kehaeritisi laotas. Ma ei liialda ja ma ei anna siinkohal mingisugust hinnangut, vaid tahan öelda, et. Kuigi autor peab seda perioodi oma kujunemisteel oluliseks ja kuigi meil kõigil on elust mingi analoogne ajajärk ette näidata, millele on vahel nostalgiline tagasi vaadata, aga mille puhul meil on hea meel, et sellest välja kasvasime, siis niisugusest asjast kirjutamisel tuleks mu arust meeles pidada kahte asja. Esiteks, niisuguste labrakate detailsed kirjeldused ja meenutused sellest, kes kui palju jõi ja kuhu pärast oksendas, ei ole originaalsed, kohe mitte üldse, ja tunduvad naljakad või meenutamisväärilised ainult neile, kes seal ise osalesid. Ja teiseks (kui esimene punkt ei olnud piisavalt veenev ja kiusatus on liiga suur), võiks neist siis tuleneda mingisuguselgi tasemel üldistus. Antud juhul ei tulene.
No ma ei tea, äkki peaks hinde ikka ära parandama.

[Mudlum]

Autor on igati püüdnud lugejate ja arvajate tööd kergendada: kaaned on umbe täis pikitud nõuandeid, kellele raamat sobib, kuidas kirjapandust tuleb aru saada, misasja ülepea käes hoitakse ja kuidas peaks objekti suhtuma. Respektiga, selge see. Ja mõnusalt. Peaasjalikult on Lauri Räpp püüdnud ühendada kahte tegelikult kaunis kehvasti ühilduvat asja – nostalgiat ja ropuvõitu naljategu.

Selles ülesandepüstituses on olnud tal nii õnne kui ka ebaõnne. Raamatu esimese kolmandiku peatükikesed lihtsalt mattuvad väsitava teravmeelitsemise alla. Lugejal peab olema hobuse kannatus ja väga ärgas meel, et ülearuse naljaballasti tagant mineviku õrn pale välja rookida. Kirjastiil kubiseb kõiksugu metafooridest, mis võiks olla talutav, kui neid jaguks lehekülje peale kolm-neli. Aga vahel on neid hoopis ühte lausesse kolm-neli tükki topitud! Ja järgmisesse ka! Ja sedaviisi mitu lehekülge jutti! https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjan...

[Irina (Lohe Loeb) · Rating 4 out of 5]

Korralik nostalgialaks. Mitte küll minu jaoks otseselt, aga esivanematelt olen sarnaseid lugusid kuulnud küll. Mitte küll 90ndate läbuperioodi kohta, sest selleks ajaks oli nende peaoaeg juba möödas ja tegeldi pühendunult laste (minu ja mu venna) kantseldamisega. Eriti toredad olid just need kohad, mis mu isa mälestustega kokku langesid - esmajoones just lapsepõlvepildid.

[JUTA · Rating 3 out of 5]

Igati vajalik raamat ühe ajastu talletamisel. Kergelt ja lõbusalt läbitav, ehkki mõnd pidude kirjeldust oli raske LUGEDA.
Tore ja hämmastav on see, et need mälestused ja järeldused või vaated elule sarnanevad suures osas ühe hoopis teise linna ja hoopis teise inimesehakatise omadega.

[Marca · Rating 3 out of 5]

Raamatu ilmumisest kuuldes kartsin, et ilmselt olen tänu blogi lugemisele juba kõigega kursis, aga õnneks see 100% nii ei olnud.

Just selle varasema lugemiskogemuse tõttu ei oska ma nüüd tagantjärele neid eelnevalt blogist loetud osi hinnata ja ilmselt on nostalgia üldse halb hindaja - kõigile ju meeldib see, milles nad ise sõna sekka oskavad poetada. Samas ega vist teemaga mittetuttav inimene seda raamatut väga lugema satugi? Nostalgia on igal juhul hea, sest paljud mäletavad, aga vähe on neid, kes üles märkida viitsivad/oskavad/tahavad.

Pikemalt siin: http://marcamaa.blogspot.com.ee/2017/...

[Vesikas · Rating 4 out of 5]

Võtsin selle raamatu ette lootusega leida äratundmisrõõmu ja ahaa-hetki, mida oli minu rõõmuks oluliselt rohkem kui oskasin oodata, kuna selgus, et autor elas mu kõrvalmajas ja suur osa raamatu sündmustest leidis aset just sealkandis :) Seega läks üsna kenasti täppi sellega, mida otsisin. Tartu levimuusikapäevade intervjuude ümberjutustamine tõmbas küll natuke tempot maha, aga muidu oli täitsa lõbus ja värvikas lugemine.

[Aimi Tedresalu · Rating 4 out of 5]

Et olen lugenud sama autori teost "Minu Tartu", siis tuli nii mõndagi juba tuttavat ette. Selles teoses kirjeldab autor küll rohkem oma Annelinna elu ja noorpõlveseiklusi. Sama ajastu väljalaskena oli äratundmist ohtralt ja saan kaasa noogutada, et just nii see kõik käis, kuigi ise ma neid aastaid Tartus ei veetnud. Teose lõpupoole muutus ehk liiga ohtraks alkoholi ja läbude kirjeldused. Kuigi need seostati konkreetsete kohtadega Tartus, toimus selliseid asju siiski kõikjal üle koduvabariigi. Ei oska muidugi kommenteerida, palju need erinevad nüüdisnoorte läbudest ja küsimus jäi õhku, et miks seda siis nii palju seal olema pidi.

[Juuli · Rating 4 out of 5]

Raamatus meenutab autor oma lapsepõlve ning noorusaastaid ning teeb seda väga ehedalt ning vaimukalt. Alguses häiris mind võõrsõnade rohkus, kuid lõpuks harjusin. Palju oli äratundmisrõõmu ja lausa jahmatust, kui autori meenutused mõne mu enda mälestuse kusagilt mälusopist välja tirisid.
Raamatu teine pool oli räigem, sest koosnes katkematust labrakate jadast. Nagu ütlesin, räige ja rõve, aga tundus üsna reaalne.
Raamatu teevad unikaalseks QR koodid, mis aitavad lugemise ajal nautida tolleaegseid parimad hitid. Oh, seda nostalgiat.

[Tiiu · Rating 2 out of 5]

Värvikas kirjeldus 1987 levimuusikapäevadest on raamatu parim osa - järgnes kahjuks asjatult detailirohke oksendamisvõimaluste loetelu 1990. korteripidudelt