What do you think?
Rate this book
Öösse kaduv tee
«Robert Silverbergi valitud teoste» teise köite «Öösse kaduv tee» sisu on kokku pandud kirjaniku jutukogude «The Collected Stories of Robert Silverberg. Volume Four: The Road to Nightfall» (1996) ja «The Collected Stories of Robert Silverberg. Volume Five: Ringing the Changes» (1997) põhjal.
Ulmekirjanduse suurmeistri Robert Silverbergi 18 lühiromaani, jutustust ja lühijuttu viivad lugeja tuumasõjajärgsesse varemetes New Yorki, poliitvangide koonduslaagrisse, mis asub miljardi aasta kaugusel minevikus, eelajaloolisel Maal, aga ka ajaparadokside, klooniperekondade ja ülihoolitsevate ning diktaatorlike majapidamisrobotite keskele. Robert Silverberg: «Ja nõnda ongi siin, nende kaante vahel üks valik, väga selektiivne valik neist sadadest ja sadadest lugudest, mida ma oma kirjanikutee esimese 15 aasta jooksul kirjutasin. Kogumik algab enam-vähem korraliku materjaliga mu hilisteismeea õpipoisiaastatest 1950ndate esimese poole lõpust, jätkub selgepilgulise professionaali, kelleks ma kiiresti sain, sujuvate ja pädevate töödega 1950ndate lõpust ning lõpeb mõnede üsna uhkete ja nõtkete paladega 1960ndate teisest poolest, mil ma olin jõudmas oma kirjanikuvõimete tippvormi. Omamoodi autobiograafia juttudes. Ja mis puutub minusse, siis on see ettevõtmine kirjandusliku arheoloogia vallas minu enda minevikku kaevumisel, taasavastamaks kirjanikku, kellena ma 60 aastat tagasi alustasin, olnud lihtsalt imepärane kogemus.»
Ulmekirjanduse suurmeistri Robert Silverbergi 18 lühiromaani, jutustust ja lühijuttu viivad lugeja tuumasõjajärgsesse varemetes New Yorki, poliitvangide koonduslaagrisse, mis asub miljardi aasta kaugusel minevikus, eelajaloolisel Maal, aga ka ajaparadokside, klooniperekondade ja ülihoolitsevate ning diktaatorlike majapidamisrobotite keskele. Robert Silverberg: «Ja nõnda ongi siin, nende kaante vahel üks valik, väga selektiivne valik neist sadadest ja sadadest lugudest, mida ma oma kirjanikutee esimese 15 aasta jooksul kirjutasin. Kogumik algab enam-vähem korraliku materjaliga mu hilisteismeea õpipoisiaastatest 1950ndate esimese poole lõpust, jätkub selgepilgulise professionaali, kelleks ma kiiresti sain, sujuvate ja pädevate töödega 1950ndate lõpust ning lõpeb mõnede üsna uhkete ja nõtkete paladega 1960ndate teisest poolest, mil ma olin jõudmas oma kirjanikuvõimete tippvormi. Omamoodi autobiograafia juttudes. Ja mis puutub minusse, siis on see ettevõtmine kirjandusliku arheoloogia vallas minu enda minevikku kaevumisel, taasavastamaks kirjanikku, kellena ma 60 aastat tagasi alustasin, olnud lihtsalt imepärane kogemus.»
344 pages, Paperback
Published January 1, 2016
6 people want to read
About the author
Robert Silverberg
2,343 books1,630 followersThere are many authors in the database with this name.
Robert Silverberg is a highly celebrated American science fiction author and editor known for his prolific output and literary range. Over a career spanning decades, he has won multiple Hugo and Nebula Awards and was named a Grand Master by the Science Fiction and Fantasy Writers of America in 2004. Inducted into the Science Fiction and Fantasy Hall of Fame in 1999, Silverberg is recognized for both his immense productivity and his contributions to the genre's evolution.
Born in Brooklyn, he began writing in his teens and won his first Hugo Award in 1956 as the best new writer. Throughout the 1950s, he produced vast amounts of fiction, often under pseudonyms, and was known for writing up to a million words a year. When the market declined, he diversified into other genres, including historical nonfiction and erotica.
Silverberg’s return to science fiction in the 1960s marked a shift toward deeper psychological and literary themes, contributing significantly to the New Wave movement. Acclaimed works from this period include Downward to the Earth, Dying Inside, Nightwings, and The World Inside. In the 1980s, he launched the Majipoor series with Lord Valentine’s Castle, creating one of the most imaginative planetary settings in science fiction.
Though he announced his retirement from writing in the mid-1970s, Silverberg returned with renewed vigor and continued to publish acclaimed fiction into the 1990s. He received further recognition with the Nebula-winning Sailing to Byzantium and the Hugo-winning Gilgamesh in the Outback.
Silverberg has also played a significant role as an editor and anthologist, shaping science fiction literature through both his own work and his influence on others. He lives in the San Francisco Bay Area with his wife, author Karen Haber.
Robert Silverberg is a highly celebrated American science fiction author and editor known for his prolific output and literary range. Over a career spanning decades, he has won multiple Hugo and Nebula Awards and was named a Grand Master by the Science Fiction and Fantasy Writers of America in 2004. Inducted into the Science Fiction and Fantasy Hall of Fame in 1999, Silverberg is recognized for both his immense productivity and his contributions to the genre's evolution.
Born in Brooklyn, he began writing in his teens and won his first Hugo Award in 1956 as the best new writer. Throughout the 1950s, he produced vast amounts of fiction, often under pseudonyms, and was known for writing up to a million words a year. When the market declined, he diversified into other genres, including historical nonfiction and erotica.
Silverberg’s return to science fiction in the 1960s marked a shift toward deeper psychological and literary themes, contributing significantly to the New Wave movement. Acclaimed works from this period include Downward to the Earth, Dying Inside, Nightwings, and The World Inside. In the 1980s, he launched the Majipoor series with Lord Valentine’s Castle, creating one of the most imaginative planetary settings in science fiction.
Though he announced his retirement from writing in the mid-1970s, Silverberg returned with renewed vigor and continued to publish acclaimed fiction into the 1990s. He received further recognition with the Nebula-winning Sailing to Byzantium and the Hugo-winning Gilgamesh in the Outback.
Silverberg has also played a significant role as an editor and anthologist, shaping science fiction literature through both his own work and his influence on others. He lives in the San Francisco Bay Area with his wife, author Karen Haber.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
December 19, 2016
Kuigi ma pole alati juttudega just rahul, kohati tunduvad need Silverbergi kogumikud mulle selliste "ameerika mägedena" (kus hea jutt vaheldub kehvaga ja on selline üles alla tuhisemise tunne) on tegemist väärt asjaga juba ainuüksi Silverbergi eessõnade pärast. Mulle on alati meeldinud lugeda ees ja järelsõnu mis avavad taustu ja vahel on mõne teksti saamislugu parem kui lugu ise. Samuti on vingelt edasi antud Autori omaaegsed probleemid (millest paljud üllatavalt akuutsed ju praegugi), mõtted ja dilemmad.
Aga juttudest siis. "Öösse kaduv tee" on minuarust niisamagi tugev avapauk. Ja jällegi on tausta teades tausta veelgi huvitavam, näiteks tänapäeval lugedes jäin küll mõtlema, et 50nendate ameerika ulme oli tõesti liigsegi kuldse sära ja ülemäära positiivse-progresiivse suunaga, kui selline tekst tundus neile nii jäle ja shokeeriv ja teistsugune, et isegi Silverberg ise kahtlema hakkas ja lõpuks vana shokeerija Ellison pidi tema ja avaldaja tursaks rääkima
Aga järgmine lugu "Absoluutselt resoluutne" oli kohe selline hea loo järel külm sahmakas. Minuarust oli tegemist üsna primitiivse tekstiga mille puänt oli ette aimatav juba astronoomilise ühiku kauguselt. Eriti võimendab seda jutu nõrkust ka eessõna, kus Silverberg ütleb, et tahtis teha enda "Enese ees ja järel" versiooni, no sellega kukkus ta küll hirmsasti läbi muarust. No offence aga kui on üks lugu mille kõhklematult oleks ise antud antoloogiast (mingit sõjaõigust omades) välja rookinud siis oleks see kahtlemata see.
"Macauley skeem" on minuarust samuti pisut nõrk, parem küll kui "Absoluutselt resoluutne" kuid ühele ideele üles ehitatud ja nagu Silverberg ka tunnistas, ilmselt oluline vaid seetõttu, et üks varajane jutt arvuti genereeritud loomingust.
"Suvelaulud" on minuarust Silverbergi samm jälle tema pulbikikkusest kaugemale. Pole ainult ühe idee lugu nagu Absoluutselt resoluutne või Macauley skeem. Teemadelt moodsam Silverberg, seda keda me rohkem tunneme tänapäeval
"Päikesetõus Merkuuril" on muidugi puhas pulp vähemalt minuarust aga pagana hästi tehtud. See hullumeelsus kosmoses, see on jälle kuskilt pulbi maski tagant välja vaatava süngema Silverbergi nägu ja ma pean imetlema ka tema oskust üsna suvalise kaanepildi järgi hea ja põnev lugu kokku kirjutada. Endal oleks küll käed jõuetult rippu langenud. Meister kirjutab mida vaja on
Soe inimene mulle ka meeldis, ausaltöeldes isegi oli alguses raske küll arusaada, et kuidas see nüüd ulmeks läheb ja ega üldse hämaraks ei jää. Puänt siiski tuli ja jutustamiselaad oli ka ju hea.
Mees, kes midagi ei unustanud - minule natuke liiga emojutt. Kujutan ette, et mõned meie super heade mäludega ulmikutest leidsid samastumisvõimalusi. Aga mina oma varajase skleroosi ja niivõrd halva mäluga, et raskustega jätan oma auto ja telefoninumbri meelde ei suutnud sedalaadi tegelasega samastuda. Et kuidas tal läks niipalju häda ja viletsust enne kui ta hakkas oma võimes nägema needuse asemel võimalust.
Elas kord üks naine - See oli päris teravmeelne lugu hullust naisteadlasest ja tema päris sõgedast geneetilisest-sotsiaalsest eksperimendist (hulle naisteadlasi on vist kiranduses-filmis üldse ääretult vähe?). Mulle meeldis ka lõpp kuidas lõpuks kõik tema pojad said siiski oma õpitud oskusi praktiseerida. Väga must huumor
Raudne kantsler - humoorikas lugu despootlikust robotist. Tänapäeval on ameerikas kahtlemata see dieediteema ikka märksa aktuaalsem kui toona. Levinud on ju igast tehnilised dieedikontrollimise vahendid, pulsikellad ja tont teab mis asjad. Lugu ise oli samas küll lustlik ja võttis muigama aga liiga sirgjooneline. Eks nagu robot majja toodi oli selge, et mis juhtuma hakkab. Ehk polnud halb sugugi mitte ja jääb ka meelde aga kas nüüd surematu saavutus?
Teisik - originaalne lugu nö "wetware" häkkimisest, kahe justkui pooliku mehe teinteise mälestuste najal ühe terviku tegemisest. Tundus põhjalikult läbimõeldud ja usutavana, see ilmselt üks antud teksti tugevam külg.
Kannatustega kaubitsejad. Jällegi etteaimatav tekst aga milline gore ja splätter sealt lendas. Aeg oli ikka "Öösse kaduv tee" juurest 60nendateks kõvasti muutunud. Muidugi oli tegemist ka tunduvalt satiirilisema tekstiga, kus anti pihta televisiooni verejanule. Aga kuna Mulle tuntud splätteri fännina muidugi sobis. Meeldis ka jälle kuidas Silverberg julges näidata rohkem enda küünilisemat ja julmemat poolt. Seda mida ta nooruse pulptekstides on vähe.
Ja siis taas kaks keskpärasemat teksti. Naaber - tore maailm aga mulle jäi kuidagi hõredaks ja selline Andrese ja Peaaru tüli ja surivoodil jonni ajamine ning leppimiskatsed viidud kosmilisse skaalasse tuumarelvade ja energiaväljade maailma.
Kuues palee - See lugu tõi mulle miskipärast mällu vanad muinasjutud ja Kääbiku:) et kuskil mingi varandus mida valvab dzinn kes küsib kolm küsimust ja kui ei oska vastata tapab ära. Dzinni asemel ol robot, varandus oli intergalaktiline. Muidu poleks aga midagi juhtunud kui oleks olnud ka vastupidi. Sisu poleks eriti muutunud. Seega jäi see jutt minu maitsele samamoodi nõrgaks nagu ka Naaber.
Maitsed ilmselt, ma koguaeg mõtlesin, et üks muinasjutt ümber kosmosse pandud. Noh ma juba ette arvasin, et nüüd siis esimene mees superarvutiga läheb kindlasti persse ja teine mees õnnestub. Ja kui teine õnnestus mõtlesin kohe, et puänt peab olema seega nüüd läheb asi perse. Võibolla ma olen juba ise kirjutamisega tegelemisest niivõrd rikutud, et vaatan koguaeg nö tehnilist külge liiga ja pettun
Hawksbilli jaam - See (vististi lühiromaan?) on mu antud Silverbergi kogumiku lemmiklugu. Oli lahedalt loodud maailm (tõesti hästi kirjeldatud), olid lahedad hullumeelsed asukad (sandist isehakanud vangivalvur, hull kes ehitas savist naist jne jne), oli huvitav ajarännutehnoloogia. Kõike tundus just parajas koguses ka ehk ma saan aru miks eriti ei hinnata sama teksti romaanivormiks kirjutatuna. Ilmselt oleks liiga lohisema jäänud. Praegu lugedes küll tunnet polnud, et midagi oleks nüüd puudu jäänud, et tahaks veel pikema versiooni järgi kätt sirutada. Täpselt paras asi.
Päikesetants - päris hea tekst, kus alguses tundus, et on tüüpiline tulnukate genotsiid käimas aga tegelikult keerati vinti otsa. Kuigi ma pean tunnistama, et ma mõnda lõiku lugesin veel korduvalt üle, et kas ma sain ikka õigesti aru.
Kui müüdid läksid koju - Mulle meeldis idee tulevikust kus igavlevatel hedonistidel on sedavõrd võimas tehnoloogia, et nad võivad enda uudishimu ja igavuse leevendamiseks ka kõik jumalad ja deemonid ellu äratada. Aga see, et JFK oli viimane tõeline legend või inimese loodud müütiline kangelane vms jättis jutule natuke vananenud meki. Kui juba vaadata kui andunud ameeriklased endale oma totakate superkangelastega mingit kreeka Panteoni jumalate analoogiat ehitavad nt.
Rõõm nende seltskonnast - ka meeldis! need virtuaalsed tegelaskujud, nende vaidlused ja samas nende võlts olemus.
Külaskäik reaalsusse - See oli jälle päris hea satiiriline ja tugeva musta huumoriga tekst vaesest maad uurivast tulnukast, keda üks hipitüdruk igatepidi kiusas. Küll luuletustega ja küll enda ihu pakkumisega. Pani ikka lugedes pidevalt muigama, kuigi tekst oli kirja pandud mitte lustlikus vaid vägagi sünges toonis.
Aga lõpetuseks tahaksin koostajalt aru pärida sarja ebaühtluse osas. Viiekümnendatele on pühendatud ju peaaegu ka teine kogumik, kuuekümnendatest lipsatakse aga üle ülikergelt. Vaid kuue looga saab see kümmnend kajastatud ja juba olemegi seitsmekümnendates
Aga juttudest siis. "Öösse kaduv tee" on minuarust niisamagi tugev avapauk. Ja jällegi on tausta teades tausta veelgi huvitavam, näiteks tänapäeval lugedes jäin küll mõtlema, et 50nendate ameerika ulme oli tõesti liigsegi kuldse sära ja ülemäära positiivse-progresiivse suunaga, kui selline tekst tundus neile nii jäle ja shokeeriv ja teistsugune, et isegi Silverberg ise kahtlema hakkas ja lõpuks vana shokeerija Ellison pidi tema ja avaldaja tursaks rääkima
Aga järgmine lugu "Absoluutselt resoluutne" oli kohe selline hea loo järel külm sahmakas. Minuarust oli tegemist üsna primitiivse tekstiga mille puänt oli ette aimatav juba astronoomilise ühiku kauguselt. Eriti võimendab seda jutu nõrkust ka eessõna, kus Silverberg ütleb, et tahtis teha enda "Enese ees ja järel" versiooni, no sellega kukkus ta küll hirmsasti läbi muarust. No offence aga kui on üks lugu mille kõhklematult oleks ise antud antoloogiast (mingit sõjaõigust omades) välja rookinud siis oleks see kahtlemata see.
"Macauley skeem" on minuarust samuti pisut nõrk, parem küll kui "Absoluutselt resoluutne" kuid ühele ideele üles ehitatud ja nagu Silverberg ka tunnistas, ilmselt oluline vaid seetõttu, et üks varajane jutt arvuti genereeritud loomingust.
"Suvelaulud" on minuarust Silverbergi samm jälle tema pulbikikkusest kaugemale. Pole ainult ühe idee lugu nagu Absoluutselt resoluutne või Macauley skeem. Teemadelt moodsam Silverberg, seda keda me rohkem tunneme tänapäeval
"Päikesetõus Merkuuril" on muidugi puhas pulp vähemalt minuarust aga pagana hästi tehtud. See hullumeelsus kosmoses, see on jälle kuskilt pulbi maski tagant välja vaatava süngema Silverbergi nägu ja ma pean imetlema ka tema oskust üsna suvalise kaanepildi järgi hea ja põnev lugu kokku kirjutada. Endal oleks küll käed jõuetult rippu langenud. Meister kirjutab mida vaja on
Soe inimene mulle ka meeldis, ausaltöeldes isegi oli alguses raske küll arusaada, et kuidas see nüüd ulmeks läheb ja ega üldse hämaraks ei jää. Puänt siiski tuli ja jutustamiselaad oli ka ju hea.
Mees, kes midagi ei unustanud - minule natuke liiga emojutt. Kujutan ette, et mõned meie super heade mäludega ulmikutest leidsid samastumisvõimalusi. Aga mina oma varajase skleroosi ja niivõrd halva mäluga, et raskustega jätan oma auto ja telefoninumbri meelde ei suutnud sedalaadi tegelasega samastuda. Et kuidas tal läks niipalju häda ja viletsust enne kui ta hakkas oma võimes nägema needuse asemel võimalust.
Elas kord üks naine - See oli päris teravmeelne lugu hullust naisteadlasest ja tema päris sõgedast geneetilisest-sotsiaalsest eksperimendist (hulle naisteadlasi on vist kiranduses-filmis üldse ääretult vähe?). Mulle meeldis ka lõpp kuidas lõpuks kõik tema pojad said siiski oma õpitud oskusi praktiseerida. Väga must huumor
Raudne kantsler - humoorikas lugu despootlikust robotist. Tänapäeval on ameerikas kahtlemata see dieediteema ikka märksa aktuaalsem kui toona. Levinud on ju igast tehnilised dieedikontrollimise vahendid, pulsikellad ja tont teab mis asjad. Lugu ise oli samas küll lustlik ja võttis muigama aga liiga sirgjooneline. Eks nagu robot majja toodi oli selge, et mis juhtuma hakkab. Ehk polnud halb sugugi mitte ja jääb ka meelde aga kas nüüd surematu saavutus?
Teisik - originaalne lugu nö "wetware" häkkimisest, kahe justkui pooliku mehe teinteise mälestuste najal ühe terviku tegemisest. Tundus põhjalikult läbimõeldud ja usutavana, see ilmselt üks antud teksti tugevam külg.
Kannatustega kaubitsejad. Jällegi etteaimatav tekst aga milline gore ja splätter sealt lendas. Aeg oli ikka "Öösse kaduv tee" juurest 60nendateks kõvasti muutunud. Muidugi oli tegemist ka tunduvalt satiirilisema tekstiga, kus anti pihta televisiooni verejanule. Aga kuna Mulle tuntud splätteri fännina muidugi sobis. Meeldis ka jälle kuidas Silverberg julges näidata rohkem enda küünilisemat ja julmemat poolt. Seda mida ta nooruse pulptekstides on vähe.
Ja siis taas kaks keskpärasemat teksti. Naaber - tore maailm aga mulle jäi kuidagi hõredaks ja selline Andrese ja Peaaru tüli ja surivoodil jonni ajamine ning leppimiskatsed viidud kosmilisse skaalasse tuumarelvade ja energiaväljade maailma.
Kuues palee - See lugu tõi mulle miskipärast mällu vanad muinasjutud ja Kääbiku:) et kuskil mingi varandus mida valvab dzinn kes küsib kolm küsimust ja kui ei oska vastata tapab ära. Dzinni asemel ol robot, varandus oli intergalaktiline. Muidu poleks aga midagi juhtunud kui oleks olnud ka vastupidi. Sisu poleks eriti muutunud. Seega jäi see jutt minu maitsele samamoodi nõrgaks nagu ka Naaber.
Maitsed ilmselt, ma koguaeg mõtlesin, et üks muinasjutt ümber kosmosse pandud. Noh ma juba ette arvasin, et nüüd siis esimene mees superarvutiga läheb kindlasti persse ja teine mees õnnestub. Ja kui teine õnnestus mõtlesin kohe, et puänt peab olema seega nüüd läheb asi perse. Võibolla ma olen juba ise kirjutamisega tegelemisest niivõrd rikutud, et vaatan koguaeg nö tehnilist külge liiga ja pettun
Hawksbilli jaam - See (vististi lühiromaan?) on mu antud Silverbergi kogumiku lemmiklugu. Oli lahedalt loodud maailm (tõesti hästi kirjeldatud), olid lahedad hullumeelsed asukad (sandist isehakanud vangivalvur, hull kes ehitas savist naist jne jne), oli huvitav ajarännutehnoloogia. Kõike tundus just parajas koguses ka ehk ma saan aru miks eriti ei hinnata sama teksti romaanivormiks kirjutatuna. Ilmselt oleks liiga lohisema jäänud. Praegu lugedes küll tunnet polnud, et midagi oleks nüüd puudu jäänud, et tahaks veel pikema versiooni järgi kätt sirutada. Täpselt paras asi.
Päikesetants - päris hea tekst, kus alguses tundus, et on tüüpiline tulnukate genotsiid käimas aga tegelikult keerati vinti otsa. Kuigi ma pean tunnistama, et ma mõnda lõiku lugesin veel korduvalt üle, et kas ma sain ikka õigesti aru.
Kui müüdid läksid koju - Mulle meeldis idee tulevikust kus igavlevatel hedonistidel on sedavõrd võimas tehnoloogia, et nad võivad enda uudishimu ja igavuse leevendamiseks ka kõik jumalad ja deemonid ellu äratada. Aga see, et JFK oli viimane tõeline legend või inimese loodud müütiline kangelane vms jättis jutule natuke vananenud meki. Kui juba vaadata kui andunud ameeriklased endale oma totakate superkangelastega mingit kreeka Panteoni jumalate analoogiat ehitavad nt.
Rõõm nende seltskonnast - ka meeldis! need virtuaalsed tegelaskujud, nende vaidlused ja samas nende võlts olemus.
Külaskäik reaalsusse - See oli jälle päris hea satiiriline ja tugeva musta huumoriga tekst vaesest maad uurivast tulnukast, keda üks hipitüdruk igatepidi kiusas. Küll luuletustega ja küll enda ihu pakkumisega. Pani ikka lugedes pidevalt muigama, kuigi tekst oli kirja pandud mitte lustlikus vaid vägagi sünges toonis.
Aga lõpetuseks tahaksin koostajalt aru pärida sarja ebaühtluse osas. Viiekümnendatele on pühendatud ju peaaegu ka teine kogumik, kuuekümnendatest lipsatakse aga üle ülikergelt. Vaid kuue looga saab see kümmnend kajastatud ja juba olemegi seitsmekümnendates
December 8, 2016
Panen "5" hoolimata sellest et esimene kolmandik või veerand oli otsene järg esimesele köitele: miskid ajast ja arust, ammuilma hapuksläinud ja kopitanud lood viiekümnendatest. Aga kui 3-4 sellist lugu olid ära olnud (ja mis möödusid üldse mingeid erilisi jälgi jätmata), hakkasid juba paremad lood tulema, kuni lõpuni välja. Loogiliselt peaks Silverbergi kogutud juttude järgmine köide kõige parem, puhas kuld, tulema, sest koosneb 70ndate juttudest. Aga no siin ka alates köite keskpaigast olid väga vinged lood, ütleme alates 31 kloonipoisi muhelema ajavast stoorist kuni lõpuni välja, maskeeritult meie Maale spioneerima saadetud krabilaadse tulnuka tragikoomiliste probleemideni välja napaka suguhimulise naabrinaisega. Väga hea, aplodeerin püsti seistes!
Displaying 1 - 2 of 2 reviews