Miks on hakatud erinevates kultuurides teatud loomi pidama pühaks ja miks neile omistatakse erinevaid tähendusi ja omadusi? Kui palju on neis müütides tegelikkust ja mida leiab maailma eri paigus ühist ja erinevat? Aleksei Turovski ja Marcus Turovski viivad lugeja rännakule loomade ja mütoloogia seoste põnevasse maailma. Illustreeritud Aleksei Turovski joonistustega.
Eesti zooloog, kelle töö- ja huvivaldkonnad on parasitoloogia, etoloogia, zoosemiootika, mütoloogia ja paleontoloogia.
Lõpetas Tartu ülikooli 1973. a bioloogia-geograafia teaduskonnas zooloogia eriala. Kaks aastat õppis ka keemiat.
Alates 1972. aastast töötab ta Tallinna loomaaias parasitoloogi, ringijuhendaja ja ekskursioonijuhina. Aastatel 1976–2001 töötas ta Eesti mereinstituudis. Samuti õpetab ta Tartu ja Tallinna ülikoolis loomapsühholoogiat ja zoosemiootikat.
Turovski on uurinud Eesti kalade parasiite. Ta on kirjutanud oma teadmistest ning uurimustest mitmeid raamatuid.
alustuseks: pean Aleksei Turovskist väga lugu nii inimese, zooloogi kui eelkõige jutuvestjana. härra loodusteadlast me oleme nõus kuulama tundide kaupa!
ühe oma eelmise raamatu eessõnas (või oli see kuskil intervjuus) kirjeldas ta oma raamatukirjutamise protsessi, mis käib lühdalt nii: paneme diktofoni käima ja hakkame lugusid pajatama; kui lint otsa saab, siis kirjutame kõik maha ja ongi valmis. jah, aga... kui sellele kõigele järgmiseks ei rakendu suur hulk toimetamist, siis ei saa sellest head nahka. suuline kõne lihtsalt ei muutu iseenesest raamatuks :(
nii ongi siinkohal läinud.
nagu öeldud, jutuvestjana on Turovski imeline! osalesin kord tema juhitud kobraste-teemalisel ekskursioonil, kus koprad kuigivõrd jutuks ei tulnud, aga saime teada tohutult palju põnevat putukate, parasiitide ja täiesti suvaliste Tallinna loomaaia loomade kohta. kõik olid kohutavalt rahul :) aga... kui ma loen raamatut ja peatüki pealkiri lubab putukaid, siis mind ajab segadusse, kui järsku poole lõigu pealt hakatakse jagama detaile nahkhiirte arvukuse, lennuulatuse ja dieedi kohta. ja siis sama ootamatult see kõrvalepõige lõppeb ja oleme hoopis termiidipesase juures. või siis oleme parajasti linnulaulu teemas ja järsku ilmuvad jälle mingid lennukiirused ja saame teada, et haistmine on lindudel halb... järgmine lause jälle ööbiku laulust. misasja?!
täitsa võimalik, et selle raamatu toimetaja tegi väga palju tööd, aga siiski kaugeltki mitte piisavalt, et jutust raamat oleks saanud. lihtsalt lakkamatu teadvuse vool tormab üle ja läbi lugeja. (tegelikult ma lootsin, et Marcus Turovski nimi kaanel tähendab, et keegi on ikka kirjutanud ka seda raamatut, aga no kahjuks pole läinud nii hästi ja ma kahtlustan, et tema panuseks võisid olla hoopis elutüütud nimedega täidetud mütoloogia-teemalised lõigud. onu Aljoša nii igavalt ei suudaks.)
lisaks käivad härrased Turovskid üsna meelevaldselt ringi eesti keelega ja ka selles pole keegi neid kuigivõrd takistanud. ma tean loodusõpetuse tunnist, et on olemas röövkalad ja lepiskalad, aga ma googeldasin hoolega ja võin kinnitada, et "lepiskloom" ja "lepisktoidulised dinosaurused" ei ole eestikeelsed sõnad! (eesliide "lepis-" tähendab ÕSi andmetel "leplik toidu või kasvuolude suhtes", aga see k-täht tuleb küll kalast...)
samuti kontrollisin järele, sõna "susi" käändub nagu "käsi", mitte nagu... "musi". ja eesti keeles ei öelda kuulsa keisrinna kohta Jekaterina II, vaid Katariina II, eriti kui samas raamatus teises kohas ongi ta hoopis Katariina Suur!
aga noh, ma sain teada vähemalt kolm fakti loomadest, mida ma enne ei teadnud (et sipelgad mitte ainult ei lüpsa lehetäisid, vaid kasutavad neid ka lihaloomadena; et hunt ei salli koera haukumist, sest see ummistab tema kommunikatsioonikanaleid ja on üldse mõttetu; et hobusekari veedab oma päevad trenni tehes). nii et lugemist otseselt ei kahetse. Turovskit aga püüan edaspidigi kuulata ja kirjalikust tekstist hoian pigem eemale.
Täna käisin veel viimast korda enne lendu raamatukogus. Viisin ära mõned Simenoni raamatud, mille võtsin ette lootuses leida ühe uurimustöö jaoks teemat. Ma oleks tahtnud veel midagi laenata, sest ma ei suuda nädalatki lugemata vastu pidada, ent olin oma lugejakaardi juba teiste asjadega kokku pakkinud. Õnneks on veel natuke aega ja retk raamatupoodi on mul ka niikuinii ees. Oma aasta algusest lugemise abil säästetud rahaga ma küll raamatuid šoppama ei jõua (paraku peab see aitama mul alustada mu uut elu Jaapanis), aga uhke tunne oli seda raha vaadates küll. Tänase seisuga olen läbi lugenud 94 raamatut, mis olid kõik rohkem või vähem paksemad. Pean tõdema, et minu puhul selline rahakogumine toimis väga hästi: iga raamatu kohta üks euro, iga 100 lehekülje kohta üks euro ja kuu lõpus veel iga erineva riigi kohta üks euro. Nii et võite arvutada, kui palju raha ma kokku sain!
Täna lõpetasin veel ühe raamatu, Aleksei Turovski ja Marcus Turovski teose „Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades”. Ma planeerisin seda lugeda terve nädala, aga sain veidi kiiremini. Ma ei oskagi selle kohta mingit seisukohta. Sain natuke targemaks, tuttavat juttu oli seal ka. Mulle täiega meeldib Turovski lugusid kuulata, aga lugeda... Kui see oleks audioraamat või taskuhääling, siis ma fännaksin väga! Sest kuulates ei märka selliseid asju nagu natuke kummalised laused või kirjavahemärgid (kuigi hea lugeja loeb need ka suuliselt väga hästi välja) samamoodi nagu ise lugedes. Sisu poolest oli raamat küll väga huvitav. Selles on omavahel seotud loomade loomus ja nendega seotud müüdid, millele enamikel juhtudel on põhjuslik alus. Soovitan sellele raamatule võimaluse anda, kui on huvi loomade ja mütoloogia vastu – ja miks ka mitte, Turovski kirjastiili vastu.
Struktuurita tekstikogumik, kus jutt tundus lihtsalt vabade assotsiatsioonidena voolavat. Või noh, õigemini tõenäoliselt voolas vanemal härra Turovskil (nagu ma ette kujutan) ja siis teine härra Turovski kirjutas sinna juurde ja vahele mütoloogiast.
Konkreetsed loomalood olid minu jaoks huvitavad, muud spekulatsioonid mitte nii väga.
Sisu 4 (natuke ebaühtlane on see liikumine semiootikast zooloogiasse või vastupidi, samas põnevat saab teada küll, nii looma- kui mütoloogiahuviline) Vorm 3 (nii keele kui ka sisutoimetaja käsi oleks võinud pisut jõulisem olla ning nagu paljud teised maininud on, siis suulise kõne lauseehitus alati ei õigusta end tekstis jne. Illustratsioonid on aga ägedad)