What do you think?
Rate this book
Chi ha paura dei vaccini?
Il richiamo dell’OMS all’Italia per il pericoloso calo delle vaccinazioni è l’episodio più recente di un acceso dibattito che conferma quanto questo tema sia oggi cruciale. I vaccini sono fra le scoperte scientifiche più importanti per il genere umano, eppure continuano ad essere guardati con sospetto da parte dell’opinione pubblica, vittima di campagne di disinformazione, di strumentalizzazioni e di paure infondate. Queste credenze irrazionali hanno però una spiegazione evolutiva, senza la quale sarà difficile risolvere la crescente opposizione sociale. Questo libro, che fa luce sulla sicurezza e sull’importanza delle vaccinazioni, è dedicato sia ai genitori sia a chi vuole capire il ruolo dei vaccini nella società contemporanea, in cui il facile accesso al sapere è tanto una grande opportunità quanto una grande responsabilità. I capitoli si sviluppano attraverso una narrazione storica e si concludono discutendo le più recenti teorie cognitive per affrontare le resistenze verso le vaccinazioni.[BIO AUTORE]Andrea Grignolino insegna Storia della Medicina alla Sapienza di Roma e svolge ricerche sulla storia della vaccinazione all’Université François Rabelais de Tours. Ha una formazione internazionale, che lo ha portato da Parigi a Boston a Berkeley. Ha pubblicato su numerose riviste nazionali e internazionali e scrive per “La Repubblica” e “La Stampa”.
- GenresNonfiction
167 pages, Paperback
Published May 1, 2016
5 people are currently reading
76 people want to read
About the author
Andrea Grignolio
7 books1 followerAndrea Grignolio è nato a Roma nel 1974. Storico della medicina, ha un Ph.D. nella storia della scienza, e ha focalizzato le sue ricerche sulla storia della medicina e dell'immunologia del XIX-XX secolo. E' docente di Storia della medicina e Bioetica all’Università Vita-Salute San Raffaele di Milano e Cid-ethics al Cnr.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
September 18, 2016
Ottimo. Una lettura davvero molto ma molto interessante, di carattere divulgativo, per capire ancora meglio quanto sia importante vaccinare ma soprattutto per cercare di comprendere perchè i vaccini siano così bistrattati da sempre più persone, in una sorta di psicosi collettiva che va a colpire prevalentemente persone istruite e con una buona situazione economica. Persone che magari danno l'aspirina o gli antibiotici ai loro bambini, che sono molto più rischiosi dei vaccini. Molto interessante anche la parte storica (l'autore è uno storico della medicina). Leggetelo tutti, davvero.
May 20, 2017
“Chi ha paura dei vaccini?”, oggi, è una gran bella domanda – perché forse sarebbe più facile chiedere chi non ha paura dei vaccini oggi, chi non si lascia spaventare dalla valanga di informazioni presenti in rete.
I vaccini sono un tema delicato, essenzialmente per due motivi: il primo è che i vaccini si fanno sui bambini, sui neonati, su esserini piccoli e indifesi – e il secondo è che il sistema immunitario è un sistema poco visualizzabile, spesso sconosciuto. Se a un bambino si rompe un braccio, il problema è ben evidente – e di solito è anche ben udibile dai pianti dell’interessato – e la soluzione è ben visibile in forma di un gesso bianco. Nel caso del sistema immunitario, le cose sono molto più complesse e molto meno visibili, e da qui nascono i problemi.
Fortunatamente ci sono molte persone che dedicano la propria vita a capire come funziona il corpo umano e cosa succede quando il corpo umano non funziona più – e fortunatamente alcune di queste si specializzano nello studio del sistema immunitario. Sorte molto più triste tocca a malattie genetiche rarissime, così rare da essere raramente comprese anche dagli stessi medici. Il sistema immunitario, invece, è qualcosa che conosciamo, qualcosa con cui sappiamo interagire, qualcosa che abbiamo studiato a lungo e che continuiamo a comprendere sempre meglio anno dopo anno. E questo progresso è una cosa meravigliosa.
Dall’altro lato della medaglia, però, troviamo Dottor Google. Internet è uno strumento potentissimo, ma non sempre ciò che troviamo online corrisponde alla verità o è corredato da prove scientifiche. Perché è questo il problema: tutti conosciamo la storia di Galileo Galilei e della scoperta del metodo scientifico, ma è una favola che dimentichiamo quando dobbiamo scegliere a cosa credere. È troppo facile scrivere un articolo sugli elefanti che volano senza allegare una fotografia, senza supportare le proprie tesi con ricerche reali di altri scienziati – ma è una cosa che ci dimentichiamo di fare, quando ascoltiamo Dottor Google.
Ecco, il libro di Grignolio è da dieci e lode anche per questo: la spiegazione è chiara ed è sempre corredata da link, articoli, libri, documenti, scienza. Non è un libro divulgativo, non ha la carica emotiva del libro di Burioni "Il vaccino non è un'opinione" – ma è un libro scritto per persone che vogliono parlare di scienza, di fatti e di tesi comprovate, pur mantenendo un registro linguistico accessibile a chiunque voglia approcciarsi al tema con serietà.
Andrea Grignolio è un medico e un professore di Storia della Medicina presso La Sapienza di Roma. Non è un virologo, non è un ricercatore, non ha nessun interesse personale a promuovere i vaccini – se non l’interesse nel vedere un mondo migliore, più sano, privo di malattie che oggi potremmo prevenire con un semplicissimo vaccino.
I punti principali del libro sono sei – e coprono le questioni di maggiore importanza oggi, quelle che è importante capire per comprendere la questione e capire per rispondere a chi si oppone ai vaccini: il profilo dei genitori dei bambini non vaccinati, la storia dei movimenti antivaccinali, le accuse contro i vaccini presenti sul Web, le caratteristiche di chi si propone come “esperto” antivaccinale, l’evoluzione dei vaccini e il ruolo attivo della cittadinanza nella comprensione e nella conoscenza della tematica vaccini. Tutto molto chiaro, tutto molto comprensibile, e tutto molto esaustivo.
Viene spontaneo il paragone di questo volume con gli altri due libri sui vaccini di cui vi ho già parlato. “Il vaccino non è un'opinione” di Riberto Burioni tratta il tema in modo meno seminariale e più divulgativo, ed è più adatto per farsi un’idea molto generale della questione. “Le mie amiche streghe” di Silvia Bencivelli invece è un romanzo che tratta il tema da un punto di vista più emotivo, mostrando il punto di vista di una madre spaventata di fronte al problema vaccinazioni. “Chi ha paura dei vaccini?” invece è un libro più completo, più corposo, da affrontare con un certo impegno – ma è un volume completo, in grado di dare tutte le informazioni necessarie e tutte le referenze necessarie per saperne di più. Sperando che, un giorno, non ci sia più bisogno di parlare così tanto del problema anti-vaccinismo – sperando che un giorno non ci sia più un problema anti-vaccinismo di cui parlare.
I vaccini sono un tema delicato, essenzialmente per due motivi: il primo è che i vaccini si fanno sui bambini, sui neonati, su esserini piccoli e indifesi – e il secondo è che il sistema immunitario è un sistema poco visualizzabile, spesso sconosciuto. Se a un bambino si rompe un braccio, il problema è ben evidente – e di solito è anche ben udibile dai pianti dell’interessato – e la soluzione è ben visibile in forma di un gesso bianco. Nel caso del sistema immunitario, le cose sono molto più complesse e molto meno visibili, e da qui nascono i problemi.
Fortunatamente ci sono molte persone che dedicano la propria vita a capire come funziona il corpo umano e cosa succede quando il corpo umano non funziona più – e fortunatamente alcune di queste si specializzano nello studio del sistema immunitario. Sorte molto più triste tocca a malattie genetiche rarissime, così rare da essere raramente comprese anche dagli stessi medici. Il sistema immunitario, invece, è qualcosa che conosciamo, qualcosa con cui sappiamo interagire, qualcosa che abbiamo studiato a lungo e che continuiamo a comprendere sempre meglio anno dopo anno. E questo progresso è una cosa meravigliosa.
Dall’altro lato della medaglia, però, troviamo Dottor Google. Internet è uno strumento potentissimo, ma non sempre ciò che troviamo online corrisponde alla verità o è corredato da prove scientifiche. Perché è questo il problema: tutti conosciamo la storia di Galileo Galilei e della scoperta del metodo scientifico, ma è una favola che dimentichiamo quando dobbiamo scegliere a cosa credere. È troppo facile scrivere un articolo sugli elefanti che volano senza allegare una fotografia, senza supportare le proprie tesi con ricerche reali di altri scienziati – ma è una cosa che ci dimentichiamo di fare, quando ascoltiamo Dottor Google.
Ecco, il libro di Grignolio è da dieci e lode anche per questo: la spiegazione è chiara ed è sempre corredata da link, articoli, libri, documenti, scienza. Non è un libro divulgativo, non ha la carica emotiva del libro di Burioni "Il vaccino non è un'opinione" – ma è un libro scritto per persone che vogliono parlare di scienza, di fatti e di tesi comprovate, pur mantenendo un registro linguistico accessibile a chiunque voglia approcciarsi al tema con serietà.
Andrea Grignolio è un medico e un professore di Storia della Medicina presso La Sapienza di Roma. Non è un virologo, non è un ricercatore, non ha nessun interesse personale a promuovere i vaccini – se non l’interesse nel vedere un mondo migliore, più sano, privo di malattie che oggi potremmo prevenire con un semplicissimo vaccino.
I punti principali del libro sono sei – e coprono le questioni di maggiore importanza oggi, quelle che è importante capire per comprendere la questione e capire per rispondere a chi si oppone ai vaccini: il profilo dei genitori dei bambini non vaccinati, la storia dei movimenti antivaccinali, le accuse contro i vaccini presenti sul Web, le caratteristiche di chi si propone come “esperto” antivaccinale, l’evoluzione dei vaccini e il ruolo attivo della cittadinanza nella comprensione e nella conoscenza della tematica vaccini. Tutto molto chiaro, tutto molto comprensibile, e tutto molto esaustivo.
Viene spontaneo il paragone di questo volume con gli altri due libri sui vaccini di cui vi ho già parlato. “Il vaccino non è un'opinione” di Riberto Burioni tratta il tema in modo meno seminariale e più divulgativo, ed è più adatto per farsi un’idea molto generale della questione. “Le mie amiche streghe” di Silvia Bencivelli invece è un romanzo che tratta il tema da un punto di vista più emotivo, mostrando il punto di vista di una madre spaventata di fronte al problema vaccinazioni. “Chi ha paura dei vaccini?” invece è un libro più completo, più corposo, da affrontare con un certo impegno – ma è un volume completo, in grado di dare tutte le informazioni necessarie e tutte le referenze necessarie per saperne di più. Sperando che, un giorno, non ci sia più bisogno di parlare così tanto del problema anti-vaccinismo – sperando che un giorno non ci sia più un problema anti-vaccinismo di cui parlare.
December 7, 2020
See raamat on mul nüüd seisnud ja oodanud, et ma temast kirjutaksin, rohkem kui terve nädala. Lühidalt kokku võttes tahan öelda, et see oli mõtlemapanev. Ja ma arvan, et selle lugemisel mängib siiski üsna suurt rolli lugeja enda seisukoht. Kes pooldab vaktsineerimist, sellel on väga lihtne saada oma seisukohale kinnitust. Kes on vaktsineerimise vastu, see jällegi ilmselt tunneb, kuidas jälle on üks teadlane tema ja tema seisukoha vastu. Mul pole eriti olnud vajadust sellesse teemasse süveneda, sest minu olulisemad vaktsiinid on juba tehtud ja lapsi mul õnneks või kahjuks veel ei ole. Nii et esimene asi, millele ma niisiis mõtlema pidin, on see, kuhu paigutun sellel skaalal mina ise.
Sellele järeldusele oli keeruline jõuda, aga siin see siis on: mina pooldan vaktsineerimist, aga "aga-dega". Mina leian, et on vaktsiine, mis on olulised ja vajalikud meile kõigile. Aga on ka selliseid, mis ühel või teisel põhjusel mulle nii olulised ei ole, sest ma tean, et teadusel on arenguruumi ja see, mis tundub täna hea, ei pruugi sellisena näida kümne, kahekümne aasta pärast. Mulle ei meeldi väga uued asjad. Aga see selleks.
Oma seisukohas selgusele jõudnud, sain ma selle raamatuga lõpuks alustada ja ma püüdsin seda lugeda just vastupidise pilguga. Mõista seda teist poolt. Miks? Sest nii on huvitavam. See raamat räägib vaktsineerimisvastasuse ajaloost, alates kõige esimeste vaktsiinide kasutamisest ja lõpetades tänapäeva probleemidega. Juttu tuleb sellest, kes siis ikkagi vaktsiine kardavad ja miks. Kõike seda selges, lihtsas keeles, ilma kedagi halvustamata ega solvamata. Paar korda oli küll lugedes selline tunne, et "kui ma oleks päriselt ka vaktsineerimisvastane, siis see solvaks küll", aga õnneks oli seda tõesti vähe. See raamat on lugejasõbralik, mõistlikus keeles ning täis infot, millega võiks kõik inimesed vähemalt kord elus kokku puutuda, oled sa siis vaktsineerimise poolt või vastu.
Mulle väga meeldis, kui asjalik see raamat on. See ei eita vaktsiinide võimalikke kõrvaltoimeid ega teeskle, et vaktsiinid on algusest peale ja alati olnud turvalised. See vaatab vaktsineerimisvastaste hirmudele otsa ja selgitab, miks mõned inimesed neid asju kardavad ning toob välja põhjused, miks need hirmud on põhjendamatud - ja vaktsineerimisvastasest lugejale oleks see väga hea koht, mida vaktsiinide kohta edasi uurida. Kõiki autori väiteid peaks ju olema võimalik järgi kontrollida, kui lugedes kohe ei usu: internett on suur ja lai.
Üks asi, mis mulle seda raamatut lugedes südant kripeldama jäi, on orienteerumine tänapäevases infokülluses. Minu arust oleks võinud olla veel eraldi peatükk selgete juhistega selle kohta, kuidas kontrollida esitatud info tõepärasust ja usaldusväärsust. Natuke oli sellest juttu küll, aga mina tundsin, et seda võiks rohkem olla. Sest see on tänapäeval hädavajalik teema ning kuna infot tuleb iga päevaga rohkem juurde, siis lihtne nimekiri (millest saaks copy ja paste teha ning lõpmatuseni printida) asjadest, mis kinnitavad allika usaldusväärsust, oleks päris kasulik. Eriti, kui väga suurel osal inimestel ei ole aega ega viitsimist kõike ise järgi kontrollida.
Sellele järeldusele oli keeruline jõuda, aga siin see siis on: mina pooldan vaktsineerimist, aga "aga-dega". Mina leian, et on vaktsiine, mis on olulised ja vajalikud meile kõigile. Aga on ka selliseid, mis ühel või teisel põhjusel mulle nii olulised ei ole, sest ma tean, et teadusel on arenguruumi ja see, mis tundub täna hea, ei pruugi sellisena näida kümne, kahekümne aasta pärast. Mulle ei meeldi väga uued asjad. Aga see selleks.
Oma seisukohas selgusele jõudnud, sain ma selle raamatuga lõpuks alustada ja ma püüdsin seda lugeda just vastupidise pilguga. Mõista seda teist poolt. Miks? Sest nii on huvitavam. See raamat räägib vaktsineerimisvastasuse ajaloost, alates kõige esimeste vaktsiinide kasutamisest ja lõpetades tänapäeva probleemidega. Juttu tuleb sellest, kes siis ikkagi vaktsiine kardavad ja miks. Kõike seda selges, lihtsas keeles, ilma kedagi halvustamata ega solvamata. Paar korda oli küll lugedes selline tunne, et "kui ma oleks päriselt ka vaktsineerimisvastane, siis see solvaks küll", aga õnneks oli seda tõesti vähe. See raamat on lugejasõbralik, mõistlikus keeles ning täis infot, millega võiks kõik inimesed vähemalt kord elus kokku puutuda, oled sa siis vaktsineerimise poolt või vastu.
Mulle väga meeldis, kui asjalik see raamat on. See ei eita vaktsiinide võimalikke kõrvaltoimeid ega teeskle, et vaktsiinid on algusest peale ja alati olnud turvalised. See vaatab vaktsineerimisvastaste hirmudele otsa ja selgitab, miks mõned inimesed neid asju kardavad ning toob välja põhjused, miks need hirmud on põhjendamatud - ja vaktsineerimisvastasest lugejale oleks see väga hea koht, mida vaktsiinide kohta edasi uurida. Kõiki autori väiteid peaks ju olema võimalik järgi kontrollida, kui lugedes kohe ei usu: internett on suur ja lai.
Üks asi, mis mulle seda raamatut lugedes südant kripeldama jäi, on orienteerumine tänapäevases infokülluses. Minu arust oleks võinud olla veel eraldi peatükk selgete juhistega selle kohta, kuidas kontrollida esitatud info tõepärasust ja usaldusväärsust. Natuke oli sellest juttu küll, aga mina tundsin, et seda võiks rohkem olla. Sest see on tänapäeval hädavajalik teema ning kuna infot tuleb iga päevaga rohkem juurde, siis lihtne nimekiri (millest saaks copy ja paste teha ning lõpmatuseni printida) asjadest, mis kinnitavad allika usaldusväärsust, oleks päris kasulik. Eriti, kui väga suurel osal inimestel ei ole aega ega viitsimist kõike ise järgi kontrollida.
May 30, 2021
Imeliselt sisutihe raamat vaktsiinidest ja nende ajaloost, ka vaktsineerimisvastasuse ajaloost ja üldisemaltki info levimisest praegusel ajastul, millist infot peavad praegused inimesed empiiritiliselt tõeks. Teose lugemine oli küll väsitav, ent mina sain palju-palju uusi mõtteid ja ideid, millest osi ka tulevaste patsientidega sellel teemal kasutada. See andis tõesti hea sissevaate teisiti mõtlevatest inimestest, miks nad arvavad, nagu arvavad. Imeline teos.
August 17, 2017
un saggio scientifico su un tema che non avrebbe nulla di controverso, non fosse per gli avvoltoi che ci marciano sopra. ben scritto, scorrevole, ricco di riferimenti bibliografici di altissimo livello. ottimo.
March 9, 2025
So very informative! Rather you are pro-vaccine, questioning, or anti-vaccine, I highly recommend you read/listen to this book to help you made an informed decision that is best for you and your child. Also talk with your doctor.
December 22, 2021
Ben scritto, ottime spiegazioni anche per i non sanitari
October 9, 2022
"Tere, minu nimi on Tuhkatriin ja ma olen vandenõuteoreetik," võiksin ma lausuda enda tutvustamiseks Anonüümsete Vandenõuteoreetikute koosolekul.
Miks ma meelt muutsin? No esiteks, kui sind äkitsi õnnistatakse imelise olendiga, kes on aastaid sinust ja sinu otsustest täielikult sõltuv ning keda instinkt, süda ja sotsiaalsed normid sunnivad elus ja võimalikult tervena hoidma, pead nii mõndagi ümber hindama. Ja teiseks tabas mind ühel täiesti juhuslikul hetkel äratundmine, et kas ma tõesti tahangi elada sellises maailmas, kus ei saa kedagi usaldada ning jääb üle vaid silmade vilades vihaselt ringi vahtida, et kes nüüd järgmisena mind tappa, mürgitada, petta, likvideerida jne tahab.
Sest ma tean, kuidas see vandenõuteoreetiline mõtlemine töötab: sa saad igal juhul kogu paketi, pole võimalik näiteks kahelda 9/11 "ametlikus versioonis", aga ikkagi vaktsiine ja teadust usaldada. Sest kõik on omavahel seoses, kõik moodustab ühtse süsteemi, kõik toimub Plaani elluviimise huvides. Ja sealt edasi: mille kohta nad meile veel valetanud on... Kogu kupatus võib veel seguneda uusvaimsuse ja võrkturunduse ja millega iganes (näiteks hakkad ostma ainult floorivaba hambapastat- see imbub kõikjale).
See on toksiline, kõle ja üksildane elu mingis fantastilises paralleeluniversumis, kus füüsikaseadused ei kehti ja erialane haridus pole midagi väärt, samal ajal kui tunned end otsatult läbinägeliku ja valgustatuna, selle kurikuulsa üldisest ajupesust üle oleva "oma peaga mõtlejana"... Ja tunned ka loomulikult pidevalt vajadust enda ümber olevatele juhmidele selgeks teha, kui juhmid nad ikka sinuga võrreldes on ja kui valesti kõigest aru saavad.
Aga kui nüüd vaktsiiniteemale keskenduda, siis mäletan, millist viha ma tundsin neid ülimalt emotsionaalseid ja alati anonüümseid (ilmselt kõikides maailma keeltes samasuguseid) laste "mürgisüstidega" sandistamise kogemusi lugedes ja millist kergendust, et mul endal lapsi pole ja ma ei pea nii ränki otsuseid langetama. No ja siis muidugi pidin langetama ja tegingi seda, aga kui palju pisaraid, asjatut hirmu ja südamevalu see mulle maksma läks, nii et olen praegusel ajal igasugu vastutustundetute jamaajajate ning kahtluse- ja paanikakülvajate (kes on pandeemia tingimustes eriti vohama hakanud kui mürgine umbrohi) suhtes täiesti nulltolerantne nagu ühele korralikule ümberpöördunule kohane ning pooldan karmimat lähenemist, s.t inimesi peaks hakkama sundima oma tõe pähe esitatavate (ohtlike) arvamuste eest vastutama.
Kõik teavad, et inimesed otsivad üldiselt vaid toetust oma juba juurdunud arvamustele ja mina nüüd pigem otsin kinnitust teaduslikule maailmavaatele, mis tõi mind ka selle raamatu juurde (ühtlasi pean jätkuvalt pidama ranget meediadieeti, sest alati võib jälle tulla see tuttav jõnksatus, et mis siis, kui see kõik ikkagi ongi tõsi...).
Raamat on informatiivne ja lahkab põhjalikult vaktsiinivastasuse ajalugu ning sagedasemaid valeväiteid, mõttevigu jmt. Aga kahjuks on sellel mõned nõrkused, mistõttu ei pruugi kedagi ümber veenda (päris fanaatikuid ei sunnigi muidugi miski meelt muutma, iga vastuargument vaid kinnitab nende seisukohta).
Esiteks tundub, et pahateaduse ja ignorantsuse vohamine, leetripeod jmt on autoril harja tõsiselt punaseks ajanud ning ta kohati eriti ei varjagi oma suhtumist, et peab vaktsiinivastaseid üldiselt lollideks. Ometi ei ole enamasti üldse tegemist harimatute või eluheidikutega, vaid see on palju komplekssem ja keerulisem probleem, mis puudutab ühiskonnaelu mitmeid valdkondi, alates võib-olla kas või negatiivsest kogemusest pahatihti suhtlemispuudega arstidega kuni igasuguste hipsteri-öko-tagasi loodusesse liikumiste laialdase levikuga ning kõik muu üksik ja üldine, mis sinna vahele jääb. Samuti võib mõjutada neoliberalistlikes ühiskondades levinud võõrandumine, individualism ja egotsentrism (mina-mina, mina jäin koroonasse ja olin paar päeva nohus, seega on see mõttetu haigus; mina ei vaktsineerinud oma lapsi ja nad on terved kui purikad, järelikult on vaktsineerimine mittevajalik).
Teiseks tundub autor ka ravimitööstust idealiseerivat, kujutades neid valgetes kitlites inglitena, kes töötavad ööd ja päevad altruistlikult vaid üldsuse heaolu silmas pidades ning kogu rahagi investeerivad koheselt teadusuuringutesse või jagavad oma tooteid suisa tasuta. No kõik saavad ju aru, et see pole päris tõsi ning taolised väited võivad taas kõigutada usku raamatu usaldusväärsusesse.
Nii et kuigi natuke jäi puudu objektiivsusest ja erapooletusest, oli see üldjoontes siiski kasulik ja huvitav lugemine. Kindlasti oleks taolisi raamatuid veel ja rohkem vaja, tasakaalustamaks igasugu meditsiinimeediumite ja kes teab missuguste vandenõuteoreetikute pahateaduslikke tekste, mille sisu tõelevastavust keegi ei kontrolli, sest, noh, lollidelt tulebki ju raha ära võtta, eks ole. Võib-olla annab see pikk jutt ka vastuse pealkirjas esitatud küsimusele.
Miks ma meelt muutsin? No esiteks, kui sind äkitsi õnnistatakse imelise olendiga, kes on aastaid sinust ja sinu otsustest täielikult sõltuv ning keda instinkt, süda ja sotsiaalsed normid sunnivad elus ja võimalikult tervena hoidma, pead nii mõndagi ümber hindama. Ja teiseks tabas mind ühel täiesti juhuslikul hetkel äratundmine, et kas ma tõesti tahangi elada sellises maailmas, kus ei saa kedagi usaldada ning jääb üle vaid silmade vilades vihaselt ringi vahtida, et kes nüüd järgmisena mind tappa, mürgitada, petta, likvideerida jne tahab.
Sest ma tean, kuidas see vandenõuteoreetiline mõtlemine töötab: sa saad igal juhul kogu paketi, pole võimalik näiteks kahelda 9/11 "ametlikus versioonis", aga ikkagi vaktsiine ja teadust usaldada. Sest kõik on omavahel seoses, kõik moodustab ühtse süsteemi, kõik toimub Plaani elluviimise huvides. Ja sealt edasi: mille kohta nad meile veel valetanud on... Kogu kupatus võib veel seguneda uusvaimsuse ja võrkturunduse ja millega iganes (näiteks hakkad ostma ainult floorivaba hambapastat- see imbub kõikjale).
See on toksiline, kõle ja üksildane elu mingis fantastilises paralleeluniversumis, kus füüsikaseadused ei kehti ja erialane haridus pole midagi väärt, samal ajal kui tunned end otsatult läbinägeliku ja valgustatuna, selle kurikuulsa üldisest ajupesust üle oleva "oma peaga mõtlejana"... Ja tunned ka loomulikult pidevalt vajadust enda ümber olevatele juhmidele selgeks teha, kui juhmid nad ikka sinuga võrreldes on ja kui valesti kõigest aru saavad.
Aga kui nüüd vaktsiiniteemale keskenduda, siis mäletan, millist viha ma tundsin neid ülimalt emotsionaalseid ja alati anonüümseid (ilmselt kõikides maailma keeltes samasuguseid) laste "mürgisüstidega" sandistamise kogemusi lugedes ja millist kergendust, et mul endal lapsi pole ja ma ei pea nii ränki otsuseid langetama. No ja siis muidugi pidin langetama ja tegingi seda, aga kui palju pisaraid, asjatut hirmu ja südamevalu see mulle maksma läks, nii et olen praegusel ajal igasugu vastutustundetute jamaajajate ning kahtluse- ja paanikakülvajate (kes on pandeemia tingimustes eriti vohama hakanud kui mürgine umbrohi) suhtes täiesti nulltolerantne nagu ühele korralikule ümberpöördunule kohane ning pooldan karmimat lähenemist, s.t inimesi peaks hakkama sundima oma tõe pähe esitatavate (ohtlike) arvamuste eest vastutama.
Kõik teavad, et inimesed otsivad üldiselt vaid toetust oma juba juurdunud arvamustele ja mina nüüd pigem otsin kinnitust teaduslikule maailmavaatele, mis tõi mind ka selle raamatu juurde (ühtlasi pean jätkuvalt pidama ranget meediadieeti, sest alati võib jälle tulla see tuttav jõnksatus, et mis siis, kui see kõik ikkagi ongi tõsi...).
Raamat on informatiivne ja lahkab põhjalikult vaktsiinivastasuse ajalugu ning sagedasemaid valeväiteid, mõttevigu jmt. Aga kahjuks on sellel mõned nõrkused, mistõttu ei pruugi kedagi ümber veenda (päris fanaatikuid ei sunnigi muidugi miski meelt muutma, iga vastuargument vaid kinnitab nende seisukohta).
Esiteks tundub, et pahateaduse ja ignorantsuse vohamine, leetripeod jmt on autoril harja tõsiselt punaseks ajanud ning ta kohati eriti ei varjagi oma suhtumist, et peab vaktsiinivastaseid üldiselt lollideks. Ometi ei ole enamasti üldse tegemist harimatute või eluheidikutega, vaid see on palju komplekssem ja keerulisem probleem, mis puudutab ühiskonnaelu mitmeid valdkondi, alates võib-olla kas või negatiivsest kogemusest pahatihti suhtlemispuudega arstidega kuni igasuguste hipsteri-öko-tagasi loodusesse liikumiste laialdase levikuga ning kõik muu üksik ja üldine, mis sinna vahele jääb. Samuti võib mõjutada neoliberalistlikes ühiskondades levinud võõrandumine, individualism ja egotsentrism (mina-mina, mina jäin koroonasse ja olin paar päeva nohus, seega on see mõttetu haigus; mina ei vaktsineerinud oma lapsi ja nad on terved kui purikad, järelikult on vaktsineerimine mittevajalik).
Teiseks tundub autor ka ravimitööstust idealiseerivat, kujutades neid valgetes kitlites inglitena, kes töötavad ööd ja päevad altruistlikult vaid üldsuse heaolu silmas pidades ning kogu rahagi investeerivad koheselt teadusuuringutesse või jagavad oma tooteid suisa tasuta. No kõik saavad ju aru, et see pole päris tõsi ning taolised väited võivad taas kõigutada usku raamatu usaldusväärsusesse.
Nii et kuigi natuke jäi puudu objektiivsusest ja erapooletusest, oli see üldjoontes siiski kasulik ja huvitav lugemine. Kindlasti oleks taolisi raamatuid veel ja rohkem vaja, tasakaalustamaks igasugu meditsiinimeediumite ja kes teab missuguste vandenõuteoreetikute pahateaduslikke tekste, mille sisu tõelevastavust keegi ei kontrolli, sest, noh, lollidelt tulebki ju raha ära võtta, eks ole. Võib-olla annab see pikk jutt ka vastuse pealkirjas esitatud küsimusele.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews