Ma istusin inimtühjas Estonia kontserdisaalis. Lava oli inimesi täis, kuid saalis olin ainult mina. Nutitelefone tollal veel polnud ja nii ei jäänud mul muud üle kui tuima näoga pealt vaadata, kuidas isa suure orkestri koosseisus järjekordset sümfooniat harjutab.
1966. aasta 31. jaanuaril, täpselt kümme aastat pärast legendaarset Johnny Rottenit sündinud Hendrik Sal-Salleri elufilosoofia on, et muss peab olema aus ja tulema südamest. Kooli ajal punkarielu elanud ning hiljem sundkorras Nõukogude armee dessantväeosas Spetsnazi väljaõppe saanud Sal-Saller on oma 35-aastase muusikukarjääri jooksul ära jätnud kolm mängu ja meenutab, kuidas ta juba üsna oma muusikutee algusaastail tormas pärast mängu koju uusi lugusid kirjutama, samal ajal kui bändikaaslased läksid nautima kõike, mida bändimehe-kuulsus endaga kaasa tõi.
Sal-Salleri ja Smilersi tõus Eesti muusikataevasse oli kiire ja vastandina nii mõnelegi komeedile on ta sinna kindlalt püsima jäänud. Ainult Afganistani ei ole Hendrik tahtnud minna. Milleks saatust narrida...
Hendrik Sal-Salleri jutud on kirja pannud hea sõber Mihkel Raud.
Hendrik Sal-Saller on lasknud kirjapanna oma mälestused/eluloo sõber Mihkel Raual, kellega ta on koos ka bändi teinud. Sain selle raamatu jõuludeks, ning paari tunniga ongi asi loetud.
“Selleks, et neli meest laval tund aega särada saaksid, teeb kümme tundmatut meest hommikust õhtuni tööd!”
Raamat “Intervjuu iseendaga” on jaotatud ajaliselt erinevatesse lõikudesse, lapsepõlv; kooliaeg; esimesed bändid; sõjavägi; edasised bändid; elust ja tööst Soomes jne.
Raamatu kujundus on hea, trükitud kvaliteetsele läikivale paberile, lehekülgi on raamatus 217, millest loetavat teksti napilt 60 lehekülge. Raamatu mõõdud on 320x240mm (keeruline leida raamaturiiulit kuhu teiste raamatute vahele mahuks). Suurem osa tekstiga täidetud lehtedest raamatus on kahetulbalise tekstiga (normaalses mõõdus raamatu puhul oleks sama tekst kahel lehel), kõrvuti kvaliteetsete piltidega kõrval lehel.
“Bänd on pere, me võime üksteisele igas olukorras alati loota.”
Raamat kajastab ka bände, milles Sal-Saller on mänginud (“Onu Remus and the Morning Tripper”; “Punk Heads”; “Rock Pohmell”; “Generator M”; “Golem”, “Zolotaja Osen” (sõjaväe aegne bänd); “Vanemõde”; “Smilers”).
“Minu jaoks algab bänd inimlikkusest, me oleme sõbrad…”
Tööst Soomes, ning sellest kuidas sai alguse Smilers on raamatus kasutatud vaid 4-5 tekstiga lehekülge, millest on iseenesest kahju. Samas Vanemõde kajastatakse rohkematel lehtedel.
Suurema osa raamatu lehtedest võtavad enda alla laulude tekstid (alates leheküljest 84, millele eelnes pea 10 lehte pilte), mis on väljatoodud plaatide kaupa alustades plaadist “Olen kuul” ja lõpetades plaadiga “Smilers XX: 20 aastat meteoriitide sajus“.
Kui ma oleksin jõudnud seda raamatut raamatupoes veidikenegi sirvida enne kui pidin ütlema mida jõuludeks tahan, siis arvatavasti oleksin valinud mõne teise teose. Kuid arvestades raamatu kvaliteeti ning teema huvipakkuvust mulle, on hea meel et selle raamatu sain. Ise ma seda ei ostaks, kuid raamatukogust/sõbralt laenaks kindlasti kui omal juba olemas ei oleks.