What do you think?
Rate this book
Tulekandja. Muhumaa põnevik
Kui liiga kaua pimedusse vaadata, vaadatakse sulle sealt lõpuks ka vastu…
Pimedatel maanteedel hukkuvad üksteise järel noored naised. Kui esmapilgul tundub, et tegu on lihtsalt traagiliste liiklusõnnetustega, siis asjaolu, et kõik auto alla jäänud naisterahvad olid punapäised ning et õnnetuspaikades käib leinaküünlaid süütamas üks ja sama salapärane võõras, ei saa olla pelk kokkusattumus. Seda seaduspära uurima asunud ajakirjanik kaob aga jäljetult.
Eva Niimand, kes on lugejale varasemast tuttav Katrin Pautsi raamatust „Politseiniku tütar”, töötab jällegi uudistereporterina. Eva ja tema uus kolleeg Gabriel otsustavad välja selgitada, mis kadunud ajakirjanikuga juhtus. Niidiotsad viivad väikesesse külakesse Muhumaal, mis varjab endas aga suurt saladust. Selle juured ulatuvad kohakese ajalukku ja on seotud iidse ohvrikiviga. Kurjus, mis vahepeal varjusurmas suikus, on taas pead tõstnud...
Pimedatel maanteedel hukkuvad üksteise järel noored naised. Kui esmapilgul tundub, et tegu on lihtsalt traagiliste liiklusõnnetustega, siis asjaolu, et kõik auto alla jäänud naisterahvad olid punapäised ning et õnnetuspaikades käib leinaküünlaid süütamas üks ja sama salapärane võõras, ei saa olla pelk kokkusattumus. Seda seaduspära uurima asunud ajakirjanik kaob aga jäljetult.
Eva Niimand, kes on lugejale varasemast tuttav Katrin Pautsi raamatust „Politseiniku tütar”, töötab jällegi uudistereporterina. Eva ja tema uus kolleeg Gabriel otsustavad välja selgitada, mis kadunud ajakirjanikuga juhtus. Niidiotsad viivad väikesesse külakesse Muhumaal, mis varjab endas aga suurt saladust. Selle juured ulatuvad kohakese ajalukku ja on seotud iidse ohvrikiviga. Kurjus, mis vahepeal varjusurmas suikus, on taas pead tõstnud...
- GenresCrime
264 pages, Hardcover
Published January 1, 2016
1 person is currently reading
51 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 29 of 29 reviews
May 9, 2017
Kui Katrin Pautsi esimene raamat oli jabur ja ebausutav, siis teine on veel hullem. Kõik tegelased on sassis nagu märtsijänesed, tegutsevad arusaamatute ajede jõul. Tundub, et vaid selleks, et asja veelgi rohkem sassi ajada. Kas tõesti võib pisi- pisikeses külas läbi mitme põlvkonna tappa ja tappa ja keegi ei uuri, ega saa jaole? Sõidad autoga inimese surnuks ja kimad sama autoga ka edaspidi ringi ja keegi ei märka, et inimesele otsasõit oleks autole miski mõlgi löönud? Tankiga või vähemalt soomusautoga oli tegu või? Keegi ei räägi asjast, kõik teavad midagi... Ohvrid ise peidavad end aastaid söömata- joomata, raha, küttepuid või riideid vajamata...Ootan põnevusega, kui hulluks asi veel minna saab.
September 2, 2018
Kuna sügis toob minu ellu rongisõidud, siis otsustasin taas e-raamatukogu Ellut proovida, et oleks alati võimalik midagi lugeda. Esimeseks raamatuks võtsingi "Tulekandja", mida olin tahtnud ammu lugeda. Katrin Pautsi "Politseiniku tütart"lugesin kohe pärast selle ilmumist ja olin meeldivalt üllatunud. Kuna aga vahepeal on mu lugemislaual olnud palju muud, siis on Pautsi raamatud unarusse jäänud. Seetõttu oligi Ellu hea võimalus seda tutvust värskendada. Tegelikult huvitab mind Hiiumaa raamat, kuid otsustasin sarja ikka õiges järjekorras lugeda. Usun, et Hiiumaa raamat jõuab minuni üsna pea.
"Tulekandja" on lugu (eba)usust ja ohverdamisest. Liiklusõnnetustes hukkuvad noored rasedad punapäised naised. Nende hukkumispaikadel käib küünlaid panemas aga kummaline võõras. Seda otsustab uurida ka ajakirjandus, nii jõuabki teema Eva Niimandi lauale. Kahtlusaluseid on raamatu vältel mitmeid, kuni lõpp toob asjas selgust. Raamatus on piisavalt põnevust, nii et soovitan lugeda. :)
"Tulekandja" on lugu (eba)usust ja ohverdamisest. Liiklusõnnetustes hukkuvad noored rasedad punapäised naised. Nende hukkumispaikadel käib küünlaid panemas aga kummaline võõras. Seda otsustab uurida ka ajakirjandus, nii jõuabki teema Eva Niimandi lauale. Kahtlusaluseid on raamatu vältel mitmeid, kuni lõpp toob asjas selgust. Raamatus on piisavalt põnevust, nii et soovitan lugeda. :)
August 7, 2017
Veidikene ebaloogiline kohati, eriti tegelaste motivatsioonid...Kõik olid kuidagi kahtlaselt omavahel seotud või suguluses. Liiga palju kokkusattumusi. Samuti leian, et peategelase Eva tegevus polnud eriti edasiviiv ja kohati oli see ka üsna varjatud. Palju huvitavam oleks olnud tema mõttekäike ja leitud juhtnööre pidi kaasa liikuda ja mõelda. Aga lool ju iseenesest originaalsust on ja Eesti kohta suht okei tulemus :)
May 23, 2017
Jah, tuleb tunnistada et mul jäi see soga pooleli. Ilmselgelt on tahtmine krimit kirjutada kõvasti suurem kui oskused. Peale seda kui kaks õhtut olin unega võidelnud ja selle käigus läbinud tervelt 80 lehekülge, tuli tunnistada oma allajäämust ja käed üles tõsta. Koolikirjand, igavapoolne. Vältigem...Preili autor peab ikka veel kõvasti harjutama...
April 4, 2017
Pimedatel maanteedel hukkuvad üksteise järel noored lapseootel naised. Kõik peavad neid eraldiseisvateks traagilisteks õnnetusjuhtumiteks, vaid üks ajakirjanik näeb õnnetuste omavahelist seost. Kui ta asub neid lähemalt juhtuma, kaob ta jäljetult.
Uudistereporter Eva Niimand ja ta uus kolleeg Gabriel püüavad välja selgitada, mis juhtus nii ajakirjaniku kui naistega ning avastavad väikeses Muhumaa külakeses peituva tumeda saladuse.
See on minu esimene Katrin Pautsi raamat ja eelnevalt loetud kirjelduste põhjal olin väga põnevil, sest senini olin kuulnud vaid positiivset tagasisidet. Raamat algas väga huvitavalt, ajas edasi-tagasi hüppavaid sündmusi ning mitmeid jutustajaid oli küll mõnikord natuke raske jälgida, kuid lugemiselamust see ei vähendanud. Kui olin juba lugema hakanud, siis oli raske käest ära panna, sest nii huvitav oli.
See suur saladus, mida ma siinkohal tulevaste lugejate huvides nimetada ei saa, oli põnev lahendus, kuid ma ei saa lahti tundest, et olen kuskilt midagi samalaadset lugenud. Ärge saage valesti aru, see ei alanda raamatu väärtust, lihtsalt ei anna kuidagi rahu.
Nii palju kui ma aru saan, siis on tegemist sarja teise raamatuga, esimene on "Politseiniku tütar", kuna ma pole eelmist lugenud, siis ei oska ma öelda kui palju oleks see mu vaatenurka muutnud, kuid praegusel kujul oli taust piisavalt arusaadav ning sisu mõistetav. Eesti oma krimiromaanina väga hea ja soovitatav lugemine.
Uudistereporter Eva Niimand ja ta uus kolleeg Gabriel püüavad välja selgitada, mis juhtus nii ajakirjaniku kui naistega ning avastavad väikeses Muhumaa külakeses peituva tumeda saladuse.
See on minu esimene Katrin Pautsi raamat ja eelnevalt loetud kirjelduste põhjal olin väga põnevil, sest senini olin kuulnud vaid positiivset tagasisidet. Raamat algas väga huvitavalt, ajas edasi-tagasi hüppavaid sündmusi ning mitmeid jutustajaid oli küll mõnikord natuke raske jälgida, kuid lugemiselamust see ei vähendanud. Kui olin juba lugema hakanud, siis oli raske käest ära panna, sest nii huvitav oli.
See suur saladus, mida ma siinkohal tulevaste lugejate huvides nimetada ei saa, oli põnev lahendus, kuid ma ei saa lahti tundest, et olen kuskilt midagi samalaadset lugenud. Ärge saage valesti aru, see ei alanda raamatu väärtust, lihtsalt ei anna kuidagi rahu.
Nii palju kui ma aru saan, siis on tegemist sarja teise raamatuga, esimene on "Politseiniku tütar", kuna ma pole eelmist lugenud, siis ei oska ma öelda kui palju oleks see mu vaatenurka muutnud, kuid praegusel kujul oli taust piisavalt arusaadav ning sisu mõistetav. Eesti oma krimiromaanina väga hea ja soovitatav lugemine.
March 27, 2017
Jaa! Katrin Pauts tegi seda jälle. Olin üsna elevil, kui kuulsin, et temalt teinegi raamat ilmunud on. Osaliselt saarlase ja osaliselt muhulasena on aina rõõm, kui keegi saarlane nii korraliku põnevikuga maha saab ja saaredki tuntumaks kirjutab.
Eks igasugu kahtlase väärtusega krimkakesi on kirjutatud küll ja veel, aga Pautsil on süžee, karakterid ja dialoogid korralikud ja sulg jookseb. Soovitan küll.
Eks igasugu kahtlase väärtusega krimkakesi on kirjutatud küll ja veel, aga Pautsil on süžee, karakterid ja dialoogid korralikud ja sulg jookseb. Soovitan küll.
July 3, 2017
Lihtsalt väga halb. Nii halb, et hakkas kurb ajast, mis sai lugemisele kulutatud. Samas, jah, mingi asi nagu vahepeal köitis, aga ysna ruttu sai selgeks, et see oli selline "tahtsin-kirjutada-krimit-aga-oskusi-siiski-polnud" stiilis asi. Parasjagu kahju, et lasin kulutada kohvriruumi, et lasta raamat kohale toimetada Eestist kaugele ja veel rohkem kahju, et valisin selle oma nn puhkuselugemiseks. Esimene raamat oli loetav, seda ei soovita mingil juhul. Piinlik.
January 8, 2017
Tutvustuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
September 11, 2018
Mul olid "Tulekandjale" üsna tublid ootused. Pautsi debüütromaan "Politseiniku tütar" mulle pigem meeldis ja eeldasin, et teine romaan läheb ainult paremaks. Kahjuks juhtus aga vastupidi.
Peamiseks probleemiks oli see, et raamat jäi minu jaoks ebausutavaks. Siinkohal ei pea ma silmas mitte seda, et lugu ise oleks uskumatu olnud - kuigi ka seal oli mitmeid ebaloogilisusi, mis häirisid. Kaugeks ja ebausutavaks jäid eelkõige tegelased, nende inimlikkus ja motiivid.
Nagu "Politseiniku tütart" painas ka "Tulekandjat" liig lüüriline stiil. Inimeste omavaheline kõne ja ka Rauli päevikukatked olid pahatithi üleliia ilukirjanduslikud. Elu oli neis vähe.
No tõesti, kui sa kirjutad oma päevikusse oma perekonda ja saart vaevavast iidsest needusest, ei hakka sa ju aega kulutama kirjeldusele taskurättidest, mille oma emale ulatasid. Eriti, kui sellel loo või müsteeriumi seisukohalt mingit tähtsust ei ole.
Ka see, mis jõud või motiivid tegelasi tagant tõukasid, jäi minu jaoks suures osas arusaamatuks. Kui mõrvarite puhul oli see enam-vähem ära põhjendatud (st et põhjendus oli olemas, aga jättis sellise kõige lihtsama variandi teed mineku mulje), siis teiste motiivid olid veel küsitavamad.
Tundub, nagu oleks tegelastele lahendus juba algusest peale teada olnud, aga keegi ei tahtnud seda välja öelda. Hämati, peituti kuudeks metsade vahele ja veedeti aega. Miks - sellele ei oskagi nagu muud põhjust välja pakkuda, kui et venitada oma 250+ lehekülge täis.
Ka ajaline kulg pani kulmu kergitama. Inimesed sõidavad saarele, et müsteeriumit lahendada ja tulevasi mõrvu ära hoida. Selle asemel aga, et tegutseda, istub Eva paar kuud oma lapsepõlve kodus, pead ei pese, pakseneb üha ja vorbib savinõusid teha. No milleks? Miks seda ooteaega seal vaja oli?
Aga olgu kuidas on, Pautsi järgmine romaan "Öömees" ootab riiulil oma järge ja õige pea võtan ka selle ette. Ning loodan, et "Tulekandja" oli vaid ajutine tagasilöök. Ka Christie on puhast saasta kirjutanud (vt näiteks "Saladuslik reisija").
Peamiseks probleemiks oli see, et raamat jäi minu jaoks ebausutavaks. Siinkohal ei pea ma silmas mitte seda, et lugu ise oleks uskumatu olnud - kuigi ka seal oli mitmeid ebaloogilisusi, mis häirisid. Kaugeks ja ebausutavaks jäid eelkõige tegelased, nende inimlikkus ja motiivid.
Nagu "Politseiniku tütart" painas ka "Tulekandjat" liig lüüriline stiil. Inimeste omavaheline kõne ja ka Rauli päevikukatked olid pahatithi üleliia ilukirjanduslikud. Elu oli neis vähe.
No tõesti, kui sa kirjutad oma päevikusse oma perekonda ja saart vaevavast iidsest needusest, ei hakka sa ju aega kulutama kirjeldusele taskurättidest, mille oma emale ulatasid. Eriti, kui sellel loo või müsteeriumi seisukohalt mingit tähtsust ei ole.
Ka see, mis jõud või motiivid tegelasi tagant tõukasid, jäi minu jaoks suures osas arusaamatuks. Kui mõrvarite puhul oli see enam-vähem ära põhjendatud (st et põhjendus oli olemas, aga jättis sellise kõige lihtsama variandi teed mineku mulje), siis teiste motiivid olid veel küsitavamad.
Tundub, nagu oleks tegelastele lahendus juba algusest peale teada olnud, aga keegi ei tahtnud seda välja öelda. Hämati, peituti kuudeks metsade vahele ja veedeti aega. Miks - sellele ei oskagi nagu muud põhjust välja pakkuda, kui et venitada oma 250+ lehekülge täis.
Ka ajaline kulg pani kulmu kergitama. Inimesed sõidavad saarele, et müsteeriumit lahendada ja tulevasi mõrvu ära hoida. Selle asemel aga, et tegutseda, istub Eva paar kuud oma lapsepõlve kodus, pead ei pese, pakseneb üha ja vorbib savinõusid teha. No milleks? Miks seda ooteaega seal vaja oli?
Aga olgu kuidas on, Pautsi järgmine romaan "Öömees" ootab riiulil oma järge ja õige pea võtan ka selle ette. Ning loodan, et "Tulekandja" oli vaid ajutine tagasilöök. Ka Christie on puhast saasta kirjutanud (vt näiteks "Saladuslik reisija").
March 9, 2021
Selle punkti puhul oli mul paras mõtlemiskoht, keda või mida siia lugeda. Ühest küljest ootab mind riiulis juba pikemat aega üks Hargla raamat, aga samas tundsin, et selle jaoks pole siiski veel õige aeg. Natukene siis ELLUs sirvides peatusin sellel sarjal. Kuna esimene osa sai kunagi ammu loetud, otsustasin, et võtan ette ka "Tulekandja", kus ajakirjanik Eva Niimand hakkab uurima kummalist lugu autoavariidest, milles hukkuvad punapäised noored neiud. Otseloomulikult on seal taga midagi süngemat ning kõik teed viivad tagasi saartele.
Mõnes mõttes meeldis mulle see raamat rohkem kui esimene, kuigi lõppkokkuvõttes hindan seda madalamalt. Minu jaoks oli seda stiililiselt ja keeleliselt mugavam lugeda, lugu edenes tempokalt ja iseenesest oli põnev küll. Aga minu suur AGA on see, kui ebausutav kogu see lugu oli. Kuidas on võimalik, et ühes kandis sureb-kaob kümneid inimesi ja keegi seda ei uuri? Või et kõik need autoavariid olid nii puhtad, et see ei mõjutanud kuidagi ei autot ega jätnud mingeidki juhtnööre? Minu jaoks oli raamat ka veidi liiga hüplik, kuna mulle meeldib krimilugusid lugedes ikka natuke kaasa ka mõelda. Segaseks jäid tegelaste motivatsioonid - ei tea, kas sellepärast, et neid ei olnudki või olid need lihtsalt nii laiali pillutatud selles hüplikus tekstis, et selget pilti ei saanudki välja kujuneda.
Mis minu jaoks selle raamatu natukenegi päästis, oli see, et paari koha peal oli tõesti põnev lugeda, kui kõik see ebaloogilisus korraks kõrvale jätta. Eriti just raamatu teises pooles, kuigi kes teab - võib-olla ajendas mind hoopis motivatsioon selle raamatuga lihtsalt lõpule jõuda.
Mõnes mõttes meeldis mulle see raamat rohkem kui esimene, kuigi lõppkokkuvõttes hindan seda madalamalt. Minu jaoks oli seda stiililiselt ja keeleliselt mugavam lugeda, lugu edenes tempokalt ja iseenesest oli põnev küll. Aga minu suur AGA on see, kui ebausutav kogu see lugu oli. Kuidas on võimalik, et ühes kandis sureb-kaob kümneid inimesi ja keegi seda ei uuri? Või et kõik need autoavariid olid nii puhtad, et see ei mõjutanud kuidagi ei autot ega jätnud mingeidki juhtnööre? Minu jaoks oli raamat ka veidi liiga hüplik, kuna mulle meeldib krimilugusid lugedes ikka natuke kaasa ka mõelda. Segaseks jäid tegelaste motivatsioonid - ei tea, kas sellepärast, et neid ei olnudki või olid need lihtsalt nii laiali pillutatud selles hüplikus tekstis, et selget pilti ei saanudki välja kujuneda.
Mis minu jaoks selle raamatu natukenegi päästis, oli see, et paari koha peal oli tõesti põnev lugeda, kui kõik see ebaloogilisus korraks kõrvale jätta. Eriti just raamatu teises pooles, kuigi kes teab - võib-olla ajendas mind hoopis motivatsioon selle raamatuga lihtsalt lõpule jõuda.
February 26, 2018
Võrreldes esimese romaaniga oli see kahjuks pettumus. Ometi on Pautsi jutustamisstiil minu jaoks nagu narkootikum. Ma pole juba aastaid mõnda raamatut vähem kui ööpäevaga “ninna tõmmanud”, aga sellega läks just nimelt nii. Raamat on keeleliselt nauditav - tore kui keegi tänapäeval kasutab selliseid sõnu nagu puldankott või poikvel või lehk. Seda, mis on alõtšapadrikud, pidin suisa guugeldama. Kui keeleline pool kõrvale jätta, siis lugu ise on paras puder ja kapsad ja absoluutselt ebausutav! Tean, et ajatelje sassikeeramine on paljudes krimkades popp võte, aga siin ajas segadusse ja muutis loo hakituks. Lisaks liiga palju surmajuhtumeid, liiga vähe (praktiliselt olematu) politseitegevust, liiga palju napakaid sugulussidemeid.
October 26, 2017
Ma ei ole üldse krimikirjanduse lugeja, Pautsi esimest raamatud pole ka lugenud, aga kuna sellest raamatust on palju juttu olnud, siis võtsin kätte. Kui võtta seda lugu kui kerget kiirtoitu ja lugeda vaid põnevuse pärast, ennast reaalsusega vaevamata, siis on täitsa tore. Minu puhul fantaasiate juures tõepärasuse puudumine nii väga ei sega, no ma olen autoga jänesele otsa sõitnud ning sel juhul igatahes salvrätikuga pühkimisest ei piisanud. Eestimaa kolkakülad ja kehv suusailm on muidugi ideaalsed paigad selliste õõvalugude jaoks ja seda kõike oli loos ka hästi kajastatud, natuke häiris hoopis kaasaja Eesti teemade sissetoomine (Stella K. Wadowsky äramainimine näiteks - milleks?).
September 3, 2018
Soovisin küll enne „Tulekandjat“ lugeda „Politseiniku tütart“, aga sai siis hoopis nii, et „Tulekandja juhtus esimeseks. Tundub, et võib täitsa vabalt ka sedapidi lugeda, sest lugu voolas kenasti minuni. Mässis endasse, kui järje peale sain. Oli sedasorti lugemine, et alguses ei saanud vedama, kuid siis ei saanud pidama. Just, just 😊... õnneks see alguse osa oli väga lühike.
Mulle raamat meeldis ja tekitas suuremat põnevust võtta riiulilt autori järgmine raamat „Öömees“.
Mulle raamat meeldis ja tekitas suuremat põnevust võtta riiulilt autori järgmine raamat „Öömees“.
March 8, 2023
Mulle tundub, et Katrin Pauts on eesti krimikirjanduse pärl. Ta oskab kirjutada nii, et lugeja vahepeal igavusest haigutama ei peaks. "Tulekandja" raamatus oli erinevate tegelaste salapäraseid toimetamisi nii palju, et pidin vahepeal lehti tagasi keerama, et veenduda, kas ma mäletan ikka õigesti, kes on kes. Aga see ei häirinud mind. Kuni lõpuni üritasin aru saada, mis lugu sealt koorub, aga raske oli millegi peale tulla.
Raamat oli põnev, salapärane, üllatav ning hästi kirjutatud!
Raamat oli põnev, salapärane, üllatav ning hästi kirjutatud!
July 4, 2022
Raamatu süžee vundament on nii auke täis, et raske on raamatut huviga lugeda kuna kõik tundub nii ebausutav. Ja siis on juba niigi raske tegelaste sasipuntras orienteeruda. Kõik rasedad punapead elavad Risti-Virtsu maantee ääres ja ei kanna helkureid. Ja ei politsei ega lähedased ei tunne huvi, miks nad seal pimedas olid, ega oska vastuseid nende arvutitest ega telefonidest otsida.
August 1, 2022
Kui "Politseiniku tütar" sai minult 5 tärni, siis "Tulekandja" vaid 3. Lugu ei olnud enam nii haarav ning painama jäi mitu ebakõla. Krimkade puhul sooviks, et tõde tuleks teistmoodi välja kui tegelaste mõtete edastamise kaudu viimastel lehekülgedel, see jätab mulje ideede otsa lõppemisest kirjanikul. Kriitikale vaatamata ei olnud "Tulekandja" lugemine ajaraiskamine.
July 8, 2017
Köitev aga siiski nii lihtsakoeline. Nagu Agatha Raisin neis napakates naiskrimkades. Käest panna ei saa aga midagi poleks ka juhtunud kui ei oleks lugenud.
August 12, 2017
Hea on lugeda, kui tegevus leiab aset tuttavas paigas ja nimesid on lihtne millegu kindlaga seostada. Väga põnev kodumaine suvelugemine. Ootan juba järgmist romaani!!!
June 22, 2018
minu jaoks rikub asja ära see autoga surnuks sõitmine. No see ei ole ju niimoodi üldse võimalik. Kui see välja jätta, on hästi konstrueeritud lugu.
January 17, 2019
Eesti kirjanik,seepärast 2 tähte. Muidu oleks ühe saanud.
March 19, 2019
kõige põnevam osa sest raamatust oli autori järelsõna, kus ta seletas, miks ja kuidas ta seda raamatut kirjutas. Katrin Pautsi olen valmis edaspidigi lugema. põnevikke - tõenäoliselt mitte.
March 29, 2019
Üsna köitev ajaviitelugemine. Meenutas sellist "Criminal mindsi" stiili, kus kõik potentsiaalselt põnev on väga pisikesse mahtu ilma hingamisruumita kokku surutud.
April 24, 2020
Oeh, päris crazy lugu. Vahepeal läks ikka väga segaseks, lugu liiga hull, isegi kui väljamõeldud. Ega ilmselt kõik seosed saanudki selgeks. Paari kohta tuli mitu korda üle lugeda
December 11, 2022
Ma tõesti tahtsin seda raamatut lugeda, aga mitte ei suutnud. See raamat lihtsalt ei neelanud mind endasse...
January 4, 2024
Ärge lugege seda raamatut, kui hommikul on vaja puhanuna tööle jõuda.
January 7, 2017
No olgem ausad, seda oli ju oodata! Indrek Hargla fenomenaalse edu tuules pidi lõpuks ka kodumaine krimikirjandus elavnemismärke näitama hakkama. Eestlane armastab verd ja surma! Eestlasele meeldib üle detektiivi parema õla piiluda hambad irevil surnukeha ning oma halle ajurakukesi treenida. Meie viimaste kümnendite tõlkekirjandus ja telekavad on selle selgeks tõestuseks. Mitu korda oleme rahvusringhäälingu vahendusel Hercule Poirot jõulupeost osa võtnud?
Aga eriti armastab eestlane, kui mõrvamüsteeriumid leiavad aset tema (naabri) tagahoovis. Sellist võimalust pakuvad meile nüüd Katrin Pautsi kaks möödunud aastal ilmunud romaani - "Politseiniku tütar" ja "Tulekandja". Romaanide tegevuspaikadeks on Saaremaa ja Muhu rannakülad ning ohvriteks verinoored neiud. Tume ja jõhker maailm!
Romaane ühendavaks tegelaseks on ajakirjanik Eva Niimand, kes tegeleb uue mina, oma põliste Saaremaa juurte ning ühtlasi ka mõrtsukate otsingutega. Suures osas teeb ta seda veel täiesti üksinda ja nurga taga põlve otsas nokitsedes. Abiväed saabuvad tavaliselt alles viimastes peatükkides.
Oma Watsonit või Hastingsit pole Eva samuti leidnud ning sellest on tõeliselt kahju. Üks sõbralik banter (kus selgub ka juhtumi osas midagi olulist) peaks ikka korraliku kriminaalromaani juurde kuuluma. Loodetavasti järgmistes osades leiab ta omale kaaslase, kellega koos ülejäänud Eesti saarte mõrvalood ära lahendada. Saari pidi meil ju olema lausa 2222 tükki (koos siseveekogude saartega isegi 2355 saart), nii et tööpõli oli pikk.
Pautsi romaanid sobivad kindlasti praegu raamatuturul valitsevat nõudlust täitma. Midagi peab ju uut Melchiorit oodates lugema. Samas on autoril veel pikk tee minna, et saavutada valitud žanris meistritase. Neid kahte romaani võib pidada korralikeks õpipoisi ponnistusteks ning vastuvõtuks sellide sekka. Eks kolmas romaan (pakun alapealkirja "Hiiumaa põnevik") peab näitama, kas tulevikus võib kodumaises krimikirjanduses tekkida hoopis kaksikvõim. Siiralt loodan seda!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Aga eriti armastab eestlane, kui mõrvamüsteeriumid leiavad aset tema (naabri) tagahoovis. Sellist võimalust pakuvad meile nüüd Katrin Pautsi kaks möödunud aastal ilmunud romaani - "Politseiniku tütar" ja "Tulekandja". Romaanide tegevuspaikadeks on Saaremaa ja Muhu rannakülad ning ohvriteks verinoored neiud. Tume ja jõhker maailm!
Romaane ühendavaks tegelaseks on ajakirjanik Eva Niimand, kes tegeleb uue mina, oma põliste Saaremaa juurte ning ühtlasi ka mõrtsukate otsingutega. Suures osas teeb ta seda veel täiesti üksinda ja nurga taga põlve otsas nokitsedes. Abiväed saabuvad tavaliselt alles viimastes peatükkides.
Oma Watsonit või Hastingsit pole Eva samuti leidnud ning sellest on tõeliselt kahju. Üks sõbralik banter (kus selgub ka juhtumi osas midagi olulist) peaks ikka korraliku kriminaalromaani juurde kuuluma. Loodetavasti järgmistes osades leiab ta omale kaaslase, kellega koos ülejäänud Eesti saarte mõrvalood ära lahendada. Saari pidi meil ju olema lausa 2222 tükki (koos siseveekogude saartega isegi 2355 saart), nii et tööpõli oli pikk.
Pautsi romaanid sobivad kindlasti praegu raamatuturul valitsevat nõudlust täitma. Midagi peab ju uut Melchiorit oodates lugema. Samas on autoril veel pikk tee minna, et saavutada valitud žanris meistritase. Neid kahte romaani võib pidada korralikeks õpipoisi ponnistusteks ning vastuvõtuks sellide sekka. Eks kolmas romaan (pakun alapealkirja "Hiiumaa põnevik") peab näitama, kas tulevikus võib kodumaises krimikirjanduses tekkida hoopis kaksikvõim. Siiralt loodan seda!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
March 12, 2017
Ilmselge progress võrreldes esimese raamatuga. Kui saaks nüüd samas tempos ja sama põneva teise, mis on veel poole pikem...
March 30, 2017
„Tulekandjas“ figureerib samuti „Politseiniku tütre“ peategelane Eva. Selles raamatus on Eva roll pisut tagasihoidlikum (temast ka siin raamatus eriti palju teada tegelikult ei saa) ning rohkem keskendutakse uutele tegelastele, kes ka kõik on ajakirjanikud-uudistereporterid. Jutustus kulgeb nii tänapäevas kui minevikus ning seda sageli ühesama peatüki lõikes nii, et lugedes pead väga tähelepanelik olema.
Maanteedel on ühtäkki hakanud arvukalt rasedaid naisi surma saama ja kuna kõik juhud on kirja läinud kui kurvad õnnetused ning süüdlast pole leitud, siis üritavad ajakirjanikud asjas mingit loogikat ja seost leida. Üks ajakirjanik, kes lõpuks midagi ära tabab ja kelle minevikuga on päris korralik seos olemas, läheb aga otseloomulikult kaduma, nagu ikka sellistel juhtudel. Ainuke vihje osutab Muhu suunas…
Väga põnev lugemine, mis ei lase end kuigi lõdvaks lasta. Hea, kui oleks võimalus see ühe istumisega läbi lugeda. Nagu ennegi mainisin, peab väga hoolsalt kaasa mõtlema, et reel püsida. Tegelasi on palju ja nende vahel olevaid seoseid paljastatakse aeglaselt ja killukese haaval.. Palju juttu ja olulisi sündmusi toimub umbmäärase isiku-vormis, kus ei paljastata nime ja siis närid ja otsid sealt igasuguseid vihjeid ning üritad mõistatada, kellega tegu. Ja nagu „Politseiniku tütreski“, panin osadega asjadega täppi ja enamusega ikka korralikult rappa. Raamatu algus meenutas väga krimisarja Criminal minds :)
Lõpusündmused olid ehk pisut liiga ladusad, aga kui oled juba mõnda aega üle kivide- kändude-konaruste turninud, siis mingi hetk peab ju maa laugeks minema.. Aga jaa, soovitan.
Maanteedel on ühtäkki hakanud arvukalt rasedaid naisi surma saama ja kuna kõik juhud on kirja läinud kui kurvad õnnetused ning süüdlast pole leitud, siis üritavad ajakirjanikud asjas mingit loogikat ja seost leida. Üks ajakirjanik, kes lõpuks midagi ära tabab ja kelle minevikuga on päris korralik seos olemas, läheb aga otseloomulikult kaduma, nagu ikka sellistel juhtudel. Ainuke vihje osutab Muhu suunas…
Väga põnev lugemine, mis ei lase end kuigi lõdvaks lasta. Hea, kui oleks võimalus see ühe istumisega läbi lugeda. Nagu ennegi mainisin, peab väga hoolsalt kaasa mõtlema, et reel püsida. Tegelasi on palju ja nende vahel olevaid seoseid paljastatakse aeglaselt ja killukese haaval.. Palju juttu ja olulisi sündmusi toimub umbmäärase isiku-vormis, kus ei paljastata nime ja siis närid ja otsid sealt igasuguseid vihjeid ning üritad mõistatada, kellega tegu. Ja nagu „Politseiniku tütreski“, panin osadega asjadega täppi ja enamusega ikka korralikult rappa. Raamatu algus meenutas väga krimisarja Criminal minds :)
Lõpusündmused olid ehk pisut liiga ladusad, aga kui oled juba mõnda aega üle kivide- kändude-konaruste turninud, siis mingi hetk peab ju maa laugeks minema.. Aga jaa, soovitan.
Displaying 1 - 29 of 29 reviews