Värise, armas lugeja – uksed avab surnud tüdrukute klubi! Tere tulemast õnnetu lõpuga muinasjuttude maailma! Varu taskurätte, et pühkida hirmuhigi! Jajah, varu taskurätte, sest viha-, naeru- ja nukrusepisarad pääsevad lahinal voolama… Neil plikadel juba on, millest rääkida. Nad teevad seda ühtaegu tundeküllase helluse ja julma otsekohesusega. Nendes lugudes kohtuvad lennukas fantaasia ja verd tarretav elutruudus, südant pitsitav äng ja vabastav naer, õrnus ja rõvedus, süütu alandlikkus ja vääramatult võigas kättemaks.
Lugude autor on Gudule, kodanikunimega Anne Duguël, lennuka kujutlusvõimega daam, kes on avaldanud üle kahesaja raamatu nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Ta sündis Brüsselis 1945. aastal. Pere ainsa lapsena arenes Anne’is juba õige varakult välja pöörane lugemis- ja kirjutamishimu. Pärast kunstiõpinguid Belgias veetis ta viis aastat ajakirjanikuna Lähis-Idas ning jätkas sama tööd mitme Prantsuse ajalehe-ajakirja juures. Tema esimene raamat ilmus 1987. aastal ja sestsaadik pole Gudule ilukirjandust jätnud. Esimestest teostest alates on teda saatnud suur lugejamenu ning tema looming on pälvinud rohkesti auhindu. Poolrealistliku, poolfantastilisena on see sihtgrupist sõltumata üsna ühetaoline. Lasteraamatud on muidugi iseasi, kuid piir Gudule’i “noortekate” ja täiskasvanutele mõeldud tekstide vahel pole kuigi range. Kui miski viimaseid esimestest eristab, siis vahest poeetilisem keelekasutus ja rõhutatud erootilisus. 2008. aastal ilmunud kogumik koondab Gudule’i lühiromaanide paremikku.
Tegelikult 3,5 tähte. Kolmanda jutu pärast kaotas teos minu jaoks ühe tähe, aga kuna viimased kaks juttu- "Lapsehoidja" ja "Veesüliti" olid tõesti head, tõstsin oma punktisummat. Kokkuvõttes võin öelda, et mulle see jutukogumik ei sobinud. Võimalike põhjuseid on mitmeid- teose autor on belglane ja mulle ei sobi antud piirkonna autori kirjutamisstiil; tegemist on jutukogumikuga, mida ma eriti lugenud pole; õudusjuttud pole lihtsalt minu teema. Kindel on, et kui tegemist poleks minu lemmikkirjastuse välja antud (Päikese kirjastus) teosega ega mul poleks olnud vaja lugemise väljakutseks õudukat lugeda, poleks ma selles teoses teise jutu lõppugi jõudnud ( esimene oli hea :) )
Ma arvan, et vist esimest korda elus piinas mind kogu lugemise jooksul küsimus, kas autor on mees või naine. Sest kui seksistlikult see ka ei kõlaks, annaks autori sugu loole teise värvingu ja konteksti. Kui see oleks mehe kirjutatud, siis ma peaksin autorit perversseks pedofiiliks. Naise puhul, ja selgus, et autor ongi naine jäi õhku küsimärk. Sest naised nii ei kirjuta, sest tavaliselt naised selliseid detaile ei märka, sest meie jaoks pole need olulised. Jah, naised võivad kirjutada vulgaarselt (a la Kerttu Rakke), aga erootiliselt nii, et see poleks taotlus?? Väga väga kummaline. See raamat oli häiriv, kohati kippus end kordama (teismeliste vägistamine). Aga tundus, et autor lõbutses sajaga ning kirjutada oli seda kindlasti mõnus Minna sinna karajamaale, kus tavaliselt käivad mehed. Lood olid põnevad, õudsad ei olnud, pigem naljakad. Teist korda ei loeks.
Au final, un bilan global plus positif que négatif pour Le Club des petites filles mortes. Même lorsque l’un des textes se révèle moins pertinent, il se lit bien malgré tout, car servi par l’écriture très colorée de Gudule. À déplorer cependant, le nombre indécent de coquilles qui jalonnent les pages. Sinon, je retiendrai tout particulièrement les trois histoires suivantes : « La Petite Fille aux araignées », « Petite Chanson dans la pénombre » et – surtout – « Repas éternel ».
Un livre intéressant et dérangeant qui nous fait réfléchir sur des problèmes liés au futur proche Mais aussi sur le rôle de la "petite fille"/adolescente dans la société. Certaines histoires sont plus dures que d'autres, nous touchent plus que d'autres et nous font réfléchir à nos actes et aussi comment serions-nous dans certaines situations similaires ?