What do you think?
Rate this book
Minu... #97
Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid
Norra on paljudele eestlastele feministlik ja pagulassõbralik heaoluühiskond, kus eesti kalevipojad käivad maju ehitamas. Minu kokkupuude Norraga on veidi teistsugune, läksin nimelt nautima ühte teist tükikest sellest heaolust – tasuta kõrgharidust – ja jäin kauemaks ringi vaatama. Haridus muudab inimest, nii muutusin ka mina. Maailmamajanduse hammasrattad olid jõudnud oma pöörlemises kohta, kus naftapumpamisel põhinev majandus ei olnud enam jätkusuutlik, ja nii muutus ka Norra. Tegime seda koos. Alguses jäises Arktikas ja hiljem vihmases Bergenis.
Pistsin rinda kohaliku bürokraatiaga ja olin lummatud virmalistest, nägin ülikoolide auditooriume ja koristajate mopiruume, haiglat ja naftaplatvorme, õppisin, töötasin ja elasin koos norrakate ja poolakatega, pagulaste ja professoritega. Mõtlesin selle käigus palju ja kirjutasin ka. See raamat on pilguheit ühe inimese sisemaailma, nägemus sellest, kuidas üleharitud humanitaarist saab naftaplatvormi tööline.
Pistsin rinda kohaliku bürokraatiaga ja olin lummatud virmalistest, nägin ülikoolide auditooriume ja koristajate mopiruume, haiglat ja naftaplatvorme, õppisin, töötasin ja elasin koos norrakate ja poolakatega, pagulaste ja professoritega. Mõtlesin selle käigus palju ja kirjutasin ka. See raamat on pilguheit ühe inimese sisemaailma, nägemus sellest, kuidas üleharitud humanitaarist saab naftaplatvormi tööline.
216 pages, Paperback
First published December 5, 2016
2 people are currently reading
87 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 19 of 19 reviews
December 12, 2016
Ma tahan öelda, et see on siiani Minu... sarja üks parimaid raamatuid, hoolimata nurinast, mis allpool olla võib. Esiteks Tanel oskab kirjutada - haritud inimese tunnus. Seda haridust pritsib välja peaaegu igast lausest, mis paberile on pandud, aga sellega kaasneb kohe teine häda, iga inimene ei pruugi rahul olla väljenditega á la "post-kronoloogiline kognitiivne narratiiv" või "hortikultuurne multidimensionaalne agraarprodukt", millesarnaseid võib leida keskmiselt üks iga paari lehekülje kohta. Aga ei, ei häiri. Mind mitte. Ja noh, teiseks see, et ega me Norra kohta suurt midagi teada ei saanud, aga see ongi Minu... formaadi eripära, enamus loetust käib ikka autori ja tema isiksuse kohta. Harilikud memuaristika kirjutaja mingist eluetapist. Norrast räägiti möödaminnes ikka kah. Veel lubati alguses rääkida Norra kurikuulsast bürokraatiast, aga kui välja arvata paar lauset siin-seal ja mõned leheküljed lõpus, siis jäigi nagu ootamise tunne suhu. Aga see kõik ei sega, nauditav dokumentaalkirjandus siiski.
June 18, 2023
Oh sa, kauaoodatud kaunike! Kui senini troonis minu loetud "Minu"-sarja raamatute tipus "Minu Berliin", siis nüüd on auväärse koha napsanud "Minu Norra".
Nii värvikat ja vaimustavat sõnakasutust pole kes teab kui kaua kohanud! Muuta ja näha visuaalantropoloogina igapäevaseid triviaalsusi läbi eluterve huumori ja tugeva intellektuaalase prisma, huhh aitäh ja apolodeerin sajaga! 👏👏👏
Kõige hämmastavam oli vast teadasaamine eestlaste ja norrakate suurest sarnasustest, nii keeleliselt kui ka talupoja(kultuuriliselt). Aga ka Norra erinevate piirkondade suured vahemaad ja dialektiderohus, millele vb igapäevaselt ei mõtle.
Igati soe soovitus lugeda kõigil, kes armastavad Põhjamaid, väljendusrikast keelekasutust ja mõned grammid musta huumorit.
Nii värvikat ja vaimustavat sõnakasutust pole kes teab kui kaua kohanud! Muuta ja näha visuaalantropoloogina igapäevaseid triviaalsusi läbi eluterve huumori ja tugeva intellektuaalase prisma, huhh aitäh ja apolodeerin sajaga! 👏👏👏
Kõige hämmastavam oli vast teadasaamine eestlaste ja norrakate suurest sarnasustest, nii keeleliselt kui ka talupoja(kultuuriliselt). Aga ka Norra erinevate piirkondade suured vahemaad ja dialektiderohus, millele vb igapäevaselt ei mõtle.
Igati soe soovitus lugeda kõigil, kes armastavad Põhjamaid, väljendusrikast keelekasutust ja mõned grammid musta huumorit.
May 11, 2017
Ei ole väga Norra, pigem ühe inimese lugu, kes juhtumisi Norras elab. Aga mulle täitsa meeldis. Algab tüüpilise noore tudengi eduloona, mida me selles sarjas juba mitmeid kordi näinud oleme, aga siis keerab ära. Nimelt selgub, et tubli humanitaarist antropoloogi keegi töömaailmas väga ei vaja. Mind üllatas inimese julgus seda olukorda ausalt kirjeldada ning see, kuidas ta alla ei andnud, vaid haaras kinni sellest, mida elu pakkus. Elu pakkus Norras tööd, mida meil siin ilmselt üldse ei leidu - nimelt nn töökaitsevoliniku oma, kes peab jälgima, et ükski ehitaja töökohal ohtu ei satuks. Meil naerdaks suure häälega sellise asja peale - mis mõttes turvalisus ennekõike, pole meil aega sellise jamaga tegeleda! Aga näe, heaoluriigis saavad humanitaarid sedaviisi tööle rakendatud! Nali naljaks, muhe lugemine oli, ei peagi olema kohutav tragöödia kui erialasele tööle ei saa ja oled elu jaoks ülekvalifitseeritud. Seosed enda isikliku elu ja kogemusega sel teemal muidugi ka...Positiivsust süstiv raamat ja seda mitte läägel moel. Muuseas, peategelane satub elama (ühte) maailma kõige ilgema kliimaga linna, kus pmst kogu aeg vihma sajab, mõjub hetkel kosutavalt.
January 22, 2017
Tutvustuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
March 22, 2024
Mul on nüüd üks uus lemmik "Minu"-sarja raamatute hulgas, kuid see pole selline lemmik, mida igaühele kohe soovitaks (igaühe-soovituseks jääb ikkagi "Minu Alaska"). Teadsin, et "Minu Norras" on intelligentne must huumor, nüüd siis läbi loetult (õigemini audioäpis mõnuga kuulatult) julgen kinnitada, et nii see on. See raamat sobib inimestele, kellele meeldib must huumor ja kes on ehk ka kunagi elus küsinud "mis mõte sellel kõigel on?", kes on kuigivõrd ulmet lugenud-vaadanud ning kes ei sülita düstoopiateemade topsi.
Minategelase sõltuvuseks on hariduse omandamine, ta satub ühe (Tartus ette tulnud) uitmõtte ajel õppima visuaalset antropoloogiat ehk eksootiliste dokfilmide tegemist maailma kõige põhjapoolsemasse ülikooli rahvusvahelisse seltskonda. Mitte-norra tegelasi ongi siin raamatus palju, aga minu meelest pole see sugugi probleem, sest maailm ongi selline, üleilmastunud. Pärast uue kraadi omandamist selgub, et ta on üleharitud ja teeb seepeale "pikaks veninud kõrvalehüppe" füüsilise töö maailma. Väga hästi kirjeldab muuseumikoristaja tööd, lammutaja tööd, naftaplatvormi ehituse ülevaataja tööd... Ja iga kirjelduse ees on omamoodi võõrandumisfilter, tõesti, igal pool. Ta märkab seda, kuidas muuseumikoristamine või näiteks tavaline supermarketikülastus on moodne kunst. Oskab polaaröö, virmalised, päikeselaengud ja pisikese inimese niisugusesse metasousti kirjutada, et saan maailmast natuke paremini aru kui enne. Oskab oma tulevasest lapsest kirjutada kui "külalisest, kes meile umbes 18. aastaks majja saabus" ja kuidas "esivanemate vaimud hiilivad tagasi laste silmades". Aga kõige rohkem on muidugi seda va bürokraatiat, ta ka ise viitab klassikalistele düstoopilistele romaanidele ja suur osa tema elust Norra heaoluühiskonnas on just see: pisike mutrike klassiühiskonnas, kus kõik on ette ära otsustatud ja igaühel on oma roll ja oma pisike kood. Norrakatest tegelased on see klass, kes ei liigu tänavatel varahommikuti, ja kui neid ka viibib vahel naftaplatvormi ehituse juures, siis nende kiivrid on ilma ühegi kriimuta. Sest nemad on insenerid, mitte keevitajad.
Aga kas Norra kohta siis üldse midagi teada saab? Gaasi ja nafta kohta saab, muide, lihtsate vahenditega päris palju uusi teadmisi. Ja minu meelest saab Norra kohta ka. See poolakate ja rumeenlaste Norra on samamoodi Norra. Ja juttu on ka Norra ajaloost, paarist sõjast, nende talupojamentaliteedist, nende keelest saab päris palju teada.
Aga jah, kõige rohkem saab teada siiski maailmast laiemas mõttes. Et mis see selline siis ikkagi on, millega me siin tegeleme.
Minategelase sõltuvuseks on hariduse omandamine, ta satub ühe (Tartus ette tulnud) uitmõtte ajel õppima visuaalset antropoloogiat ehk eksootiliste dokfilmide tegemist maailma kõige põhjapoolsemasse ülikooli rahvusvahelisse seltskonda. Mitte-norra tegelasi ongi siin raamatus palju, aga minu meelest pole see sugugi probleem, sest maailm ongi selline, üleilmastunud. Pärast uue kraadi omandamist selgub, et ta on üleharitud ja teeb seepeale "pikaks veninud kõrvalehüppe" füüsilise töö maailma. Väga hästi kirjeldab muuseumikoristaja tööd, lammutaja tööd, naftaplatvormi ehituse ülevaataja tööd... Ja iga kirjelduse ees on omamoodi võõrandumisfilter, tõesti, igal pool. Ta märkab seda, kuidas muuseumikoristamine või näiteks tavaline supermarketikülastus on moodne kunst. Oskab polaaröö, virmalised, päikeselaengud ja pisikese inimese niisugusesse metasousti kirjutada, et saan maailmast natuke paremini aru kui enne. Oskab oma tulevasest lapsest kirjutada kui "külalisest, kes meile umbes 18. aastaks majja saabus" ja kuidas "esivanemate vaimud hiilivad tagasi laste silmades". Aga kõige rohkem on muidugi seda va bürokraatiat, ta ka ise viitab klassikalistele düstoopilistele romaanidele ja suur osa tema elust Norra heaoluühiskonnas on just see: pisike mutrike klassiühiskonnas, kus kõik on ette ära otsustatud ja igaühel on oma roll ja oma pisike kood. Norrakatest tegelased on see klass, kes ei liigu tänavatel varahommikuti, ja kui neid ka viibib vahel naftaplatvormi ehituse juures, siis nende kiivrid on ilma ühegi kriimuta. Sest nemad on insenerid, mitte keevitajad.
Aga kas Norra kohta siis üldse midagi teada saab? Gaasi ja nafta kohta saab, muide, lihtsate vahenditega päris palju uusi teadmisi. Ja minu meelest saab Norra kohta ka. See poolakate ja rumeenlaste Norra on samamoodi Norra. Ja juttu on ka Norra ajaloost, paarist sõjast, nende talupojamentaliteedist, nende keelest saab päris palju teada.
Aga jah, kõige rohkem saab teada siiski maailmast laiemas mõttes. Et mis see selline siis ikkagi on, millega me siin tegeleme.
Read
August 20, 2024Selle raamatu kohta olen kuulnud üsna vastakaid arvamusi - kas peetakse mõnusa huumoriga kirjutatuks või ei meeldi üldse. Keegi siin grupis vist kirjutas, et esimene osa oli hea, aga teine kiskus igavaks. Mina vist nõustuksin ka pigem selle viimase arvamusega. Esimene osa, kus autor kirjeldab oma õpinguid Tromso ülikoolis visuaalantropoloogia alal, oli väga nauditav lugeda. Võib-olla muidugi ka sellepärast, et ise humanitaar olen. Eriti meeldisid mulle polaaröö ja loodusvaadetega seonduvad tundmused, aga ka filosoofilised mõtisklused, mida küll eriti palju polnud. Samas ei saa öelda, et teine osa, kus autor naftaplatvormidel töötas, huvitav poleks olnud. Andis kindlasti päris kenakese ülevaate ka sellest maailmast. Kindlasti on see osa rohkem realistlikum, sest elu vihmases Bergenis ja naftaplatvormidel ning värskelt isaks saamine pole ju meelakkumine. Kohati oli autorist kahju, aga eks see iseloomustab ka meie ühiskonda: näed "pehmel" erialal magistrikraadi saamisega vaeva, aga kui tuleb peret üleval pidada, siis lähed hoopis koos Ida-Euroopa immigrantidega mis tahes tööd tegema.
Kes ootab sellest raamatust rohkelt kirjeldusi Norra elu-olu kohta, sellele ilmselt see teos nii väga ei meeldigi. Minu jaoks on Norra kui Põhjamaa aga alati seostunud polaaröö, virmaliste, imelise loodusega ning selle kajastust ma sealt raamatust ka sain. Lugesin ühe hooga läbi, seega võib öelda, et mulle meeldis.
Kes ootab sellest raamatust rohkelt kirjeldusi Norra elu-olu kohta, sellele ilmselt see teos nii väga ei meeldigi. Minu jaoks on Norra kui Põhjamaa aga alati seostunud polaaröö, virmaliste, imelise loodusega ning selle kajastust ma sealt raamatust ka sain. Lugesin ühe hooga läbi, seega võib öelda, et mulle meeldis.
June 1, 2024
Oli põnev lugemine.
Esiteks sellepärast, et ma olen hiljuti nii Tromsos kui Bergenis käinud(ja kui ma Bergenis olin, sadas seal tõesti). Teiseks sellepärast, et sain midagi uut teada Norra kohta. Lugejana meeldisid mulle ka viited erinevatele ulmekirjanduse teostele. Tõesti äge. Ma ei suuda küll ette kujutada, et on võimalik virmaliste nägemisest küllastuda , ja polaaröös elamine tundub vähemalt suve alguses lugedes keeruline…aga samas saab siis ju selge ilmaga tihti tähti näha…
Mu lemmikosa oli vist aga hoopis lause, kus Tanel kirjutab, et “ta on suutnud ennast täiesti üleliigseks harida või elada, kui isegi pitsapoisiks või kulleriks ei sobi.” Pani mõtlema.
Esiteks sellepärast, et ma olen hiljuti nii Tromsos kui Bergenis käinud(ja kui ma Bergenis olin, sadas seal tõesti). Teiseks sellepärast, et sain midagi uut teada Norra kohta. Lugejana meeldisid mulle ka viited erinevatele ulmekirjanduse teostele. Tõesti äge. Ma ei suuda küll ette kujutada, et on võimalik virmaliste nägemisest küllastuda , ja polaaröös elamine tundub vähemalt suve alguses lugedes keeruline…aga samas saab siis ju selge ilmaga tihti tähti näha…
Mu lemmikosa oli vist aga hoopis lause, kus Tanel kirjutab, et “ta on suutnud ennast täiesti üleliigseks harida või elada, kui isegi pitsapoisiks või kulleriks ei sobi.” Pani mõtlema.
October 12, 2018
Mul olid raamatu osas pisut teised ootused, mistõttu viimastele lehekülgedele jõudes jäigi kummitama mõte, et kas see ongi siis kõik? Iseenesest huvitav sissevaade humanitaari ellu ja tööturu seiklustele, ent samas jäi tunne, et Norrat oleks võinud raamatus rohkemgi olla. Samas ei ole aus ka kurta, sest eks see ole minu viga, et mingid kindlad ootused tekitasin ja samal ajal ongi "Minu" sarja raamatud nende autorite nägu ja üksteisest tohutult erinevad.
September 13, 2019
Nagu ka mitmed teised arvustajad siin kirjutanud on, ei ole tõesti selles raamatus niivõrd palju juttu Norra loodusest, kuivõrd sellest, mida autor Norras tegi ja kuidas hakkama sai. Mind see aga ei häirinud, sest seda oli väga põnev lugeda ning see andis tegelikult ka Norra kohta palju infot. Minule kui üliõpilasele oli eriti huvitav lugeda Norras ülikoolis käimise kohta. Lisaks sellele on autori kirjutamisstiil üsnagi humoorikas ja omapärane, mistõttu oli ka tore lugeda.
August 31, 2024
Selle raamatu kaanel peaks olema hoiatus "Ettevaatust, sisaldab nalju!". Kiidan autori kirjutamisstiili, pidevalt sai muiata ja humoorikaid kohti lugeda. Muuhulgas sai üht-teist teada ka Norra kohta, aga see ei olegi peamine siin.
Meeldejäävaid kohti on mitmeid, nagu näiteks uksekaardi aegumine öösel õppehoones ja autori mõtted lapse sündimise juures viibides.
Meeldejäävaid kohti on mitmeid, nagu näiteks uksekaardi aegumine öösel õppehoones ja autori mõtted lapse sündimise juures viibides.
May 14, 2020
Raamatu viimased peatükid suuresti päästsid üldhinnangu. Mulle meeldis kirjutamisstiil, kuid Norrast rääkiva raamatu kohta oli liiga palju juttu kõikvõimalikest muudest välismaalastest ja nende kommetest-olemistest.
October 15, 2017
Raamat on väga hästi kirjutatud. Eeldasin antud sarja puhul rohkem saada teada Norrast, kui riigist.
December 4, 2018
Kus on Norra, muidu?
October 10, 2023
Was a little boring at times for my taste
February 26, 2025
Väga muhedalt kirjutatud, nautisin väga!
Read
August 3, 2025Mõnus lugemine. Saab teada rohkem kui vaid Norrast. Näiteks visuaalantropoloogiast ja visuaalsuse antropoloogiast, magistriõpingutest ja ülikoolikultuurist Norras jne. Tõesti, hea minu-sarja raamat.
March 20, 2017
täitsa kobe minu-sarja raamat
March 31, 2017
Hea rännak
Displaying 1 - 19 of 19 reviews