Jääminek

by Mathura

„Jääminek” on lüüriline lugu ühe vanamehe eraklikust elust üksildasel, mahajäetud maastikul – oma varalahkunud naist leinav Manivald mõtleb möödunule tagasi ja püüab selgusele jõuda, mis on saatus, mida tähendab aeg ja mida peidab talve kõikehõlmav vaikus tema ümber. Ootamatult saabuvad filmitegijad on talle selles kõnekaks, kontrastseks peegliks. Raamat on inspireeritud Kasari jõe luhast ja ümbruskonna tühjaks jäänud küladest.

„Jääminek” on autori esimene proosaraamat. 2014. aastal pälvis tema luulekogu „Käe all voogav joon” Gustav Suitsu luulepreemia.

Toimetanud Jan Kaus

Genres: Fiction

96 pages, Hardcover

Published January 1, 2016

Reviews

[Marca · Rating 5 out of 5]

Vana mees, kes oma elu lõpusirgele jõudes leiab, et pole mõtet üritadagi kellelegi midagi jutustada, sest mitte keegi ei saa sinu elust, tunnetest ja mõtetest niimoodi aru nagu sa ise. Mitte kellegi teise jaoks ei tähenda sinu lugu midagi sellist, nagu su enda jaoks. Ilus raamat, selline nagu tüüpiline Eesti film - pikad loodusvaated ja minimaalselt tegevust, aga minu meeleoluga praegusel ajal haakus, ei teagi, kuidas muidu arvanud oleks, võib-olla õlgu kehitanud.

[Silver Teinbas · Rating 5 out of 5]

Minu arvates väga-väga hea ja ma ei kujuta ette, et võiks olla parem.
Mida olekski saanud lisada? Täpsemalt või rohkem tema naisest või teisi seiku? - kuid selle taustal poleks siis ilmselt jutustus mõjunud enam nii nagu ta mõjus: parajalt abstraktselt, üksildaselt. Ja ikkagi, jah, kuidagi lootusrikkalt - Jääminek ju.

[Lauri Laanisto · Rating 2 out of 5]

On küll eraldi raamatuna välja antud, ja näeb väljast üsna romaani mõõtu välja, aga tegelikult on paraja novelli pikkune jutustus. Kiri on suur, reavahe lai, servad kaugele lehe keskosa suunas joondatud ja küljendus on soosinud tühja ruumi ning pildikesi teksti ümber ja vahel. Võtsin ta sirvimiseks ühel õhtul kätte, üldse mitte plaaniga lugema hakata, ent tunnike hiljem oli otsas.

Peaaegu kõik loetu voolas liivana sõrmede vahelt läbi. Küllap selles tekstis oli oma meditatiivsus ja mõtlus ja igasti sedasorti aeglus sees, aga mul oli parasjagu rahutu tuju. Ja nii ta läks. Kuigi ma kardan, et isegi mõtliku tujuga poleks see tekst mulle väga sügavale läinud. Natuke liiga hõredaks jäi ikkagi. Poeetiline küll, ja kirjeldused tõid need talvised Lääne-Eesti roostikused rannad silme ette. Aga ka looduskirjandusena jäi see raamat lahjaks. Loodus oli ikkagi kõrvaltegelane, ja tekst keskendus inimestele. Inimene aga oli, noh, nad olid ju toredad, aga nad jäid pigem skitsideks. Sügavusest jäi puudu. Nii et kokkuvõttes pisut lahja, hõre ja pindmine. Umbes nagu Lääne-Eesti maastikud talvel...

[Eloise Sunshine · Rating 3 out of 5]

Linnalapsena on mul raske ennast ette kujutada sellises olukorras oma elu viimast lõppu elamas. Küll aga võin ma teatud määrani proovida mõista, miks mõned inimesed eelistavad eladagi sellises eraldatuses ja täiesti omas maailmas. Milline õnn, kui oled sealjuures leidnud veel omale teekaaslase, kes mõistab sind mitte ainult poolelt sõnalt, vaid sügavuti tervet sinu maailma. Seda suurem võib olla kurbus, kui teda ühel hetkel enam pole, kui pole enam kedagi, kes mõistaks, isegi kui oma mõtteid jagaks ja elukogemust ümber jutustaks. Nad ju küsivad küll ning on entusiasmi täis, aga puudub kokkupuutetasand.

Eks ülekantult ole see nii meie kõigi eludega; igaühel omas mahlas, isiklikud nüansid, kus see üksindus ja eraldatus väljendub.
Respekt igal juhul. Eriti just Mathurale, kõikide nende kirjelduste eest.

[Marju Roberts · Rating 5 out of 5]

Mathura ise on öelnud, et see on pigem üks pikaleminenud luuletus kui proosaraamat. Niimoodi seda ehk kõige õigem ka lugeda on - aeglaselt, iga sõna endast läbi lastes.

Manivald on ka ikka kõike muud kui lihtsalt üks ätt. Minu meelest sümboliseerib ta ka keset kõike lootusetut, ilmselge lõpu eel pigem positiivset kui negatiivset. Kuigi suurema osa raamatust oli toon - või vähemalt minu nägemus ja tunne lugedes - kurblik, siis ometi kõik see, mille ootus kurvaks tegi, kätte jõudes oli pigem mingil veidral kombel positiivne. Kui Manivald klammerdus mineviku külge, oli ta ise pigem käegalööja kui ellujääja. Kuid jääminek kui kõige külmunu vallandumise sümbol (nagu mina seda nägin) oli sootuks alguse kui lõpu sümbol.

Ega kõik lõpud ei olegi õnnetud.

Aitäh, Mathura.

[Krista · Rating 5 out of 5]

Väga ilus inimese elu tee lugu. Südamlik, mõtlemapanev ... ilus.

[Sillerdis · Rating 4 out of 5]

"Kui imelik, et jää, mis oli kõigest külmem, tegi sind tulisemaks kui kõik muu. Kui imelik - et üks tõde võis peituda oma vastandis."

lk 38

[Järvi · Rating 5 out of 5]

Tavaliselt tehakse filmi raamatu põhjal, aga siin tundub nagu oleks raamat filmi põhjal ("Cogito, ergo sum" 1989).
Oleks tahtnud seda veel kaua edasi lugeda.