Minu esimene raamat temalt. Võtsin lugeda, kuna tean kuidas noored Tartu kirjandusteadlased teda hindavad. Muide, olen nendesamade oma tuttavate kirjandusteadlaste maitse suhtes väga skeptiline (nt Ene Mihkelsoni jumaldamine), mis võis varjutada ka mu kogemust "Kingiga".
Äärmiselt intelligentne, vaimukas, eneseirooniline tekst. Minakirjutaja tekitab sümpaatiat ja imetlust, kohati meenutab Peeter Mudistit (kes oli geenius, vt "Ratsukäik"), võrreldav on ka Õnnepalu. Kahtlusi tekitas, kas tegemist on ilukirjanduse või tähelepanuväärselt targa ja tundliku inimese pihtimusliku blogi või päevikuga. Jah, ma tean, et žanrid, luule ja proosa on konventsioonid, aga samuti on kirjandus. Nojah, tahan öelda. et tekst (ja minajutustaja) avaldas muljet, kuid ei veennud mind kui kirjandus. Ja kui ma mõtlen, mis siis kirjandusest puudu jäi...? Äkitselt poeetiline läbitunnetatus? Samas ma jään hätta seletamisega miks ma seda näiteks Õnnepalu autobiograafilises proosas enam leian kui siin. Aga nii ma arvan.